Pariis 11.08

(Selle korra) Pariisi viimasel hommikul registreerisime hotellist välja ning kasutasime nende mugavat pagasihoidu. Lend oli alles õhtupoolikul, seega saime päeva esimese poole ära kasutada külastamaks eelmisel korral alles tulekahjust taastuvat ja renoveeritud katedraalkirik Notre Dame. Meie metroojaamast sai selleni ühe ümberistumisega, väljusime Cluny La Sorbonne peatusest (võrratu lagi). Siis lühikene jalutuskäik, üle Seine ühele kahest looduslikule saarele Pariisis ja ühtlasi linna sünnikohta, Île de la Cité. 

Notre Dame taasavaati pärast 2019. aasta tulekahju uuesti eelmise aasta detsembris. Nüüd oli võimalus seda täies hiilguses imetelda. 

Külastuseks on võimalik broneerida tausta pilet (mida saab broneerida paar tundi enne külastust) ja see ei ole kohustuslik. Kuna see jäi hommikul tegemata, liikusime ukseni pikemas järjekorras. See ei olnud ka probleem, sest rivi liikus piisavalt kiiresti. Mõne jaoks tuli jälle üllatusena, et paljaste õlgadega ei lubata kirikusse siseneda. 

Notre Dame on ehitatud prantsuse gootstiilis 12.-14. sajanditel. Arvatakse, et algupäraselt kavandati praegu nähtavate tornide otsa kõrgemad, teravatipulised tornid aga need jäidki ehitamata. Nii nagu katedraalides juhtub olema, lõpmatult väikeseid kabeleid, kus saad mediteerida oma eelistatud olendi poole. Vitraažaknad. Nii, nagu üks katedraal välja peaks nägema. 

Siis tegime Seine kaldal lühkese jalutuskäigu saare tipuni, kus asub Pont Neuf sild, esimene sild, mis üle Seine ehitati. Samanimeline peatus jõe vastaskaldal (jälle huvitav lagi) viis meid tagasi majutuse poole. Aega oli lõunapeatuseks, Cafe Le Dome võimaldab vaadet Eiffeilile. Toit ei ole just gurmee. Aga seal on vaade. 

Ja loomuliklut veetsime allesjäänud aja Marsi väljakul. Saime kuulata kohalike noormeeste lauluoskust. Käisin vahepeal aardejahil. Kuulasime laulmist edasi. Selline prantsuse räpilaadne. 

Siis kui Eiffeli ees viimaseid hüppepilte tegime, lähenes meile üks proua, kes soovis sama proovida. Loomulikult sain tema hüpped ka kaadrisse. Ja kleidiga peab hüppetehnika natuke rohkem läbi mõtlema. 

Siis (selle korra) Pariisi viimased hõrgutised. Majutusse, kust saime oma pagasi ning tellisin uuesti Bolti, kuna üks lennujaamasõidu boonus oli veel kasutamata. Ja see oli reaalselt odavam (ning loomulikult kiirem) kui ühistranspordiga liikuda. 

Turvakontroll kiire. Isa loendas, et tema kolmas lend järjest aknast eemal istuda. Kontrollisime piltidelt järgi. 

Minipuhkus Pariisis selleks korraks jälle läbi. 

Aga Musèe d'Orsay jääb ikka järgmiseks korraks. Sest seda ma ju enne reisi ei kontrollinud, mis päevadel muuseumid suletud on. No nad on erinevatel päevadel, mis esmaspäeval, mis teisipäeval. Ma ei pidanud vajalikuks sinna piletit ette osta ja oli mõte pärast Notre Dame sinna minna. Aga avastasin juba eelmisel päeval, et meile vajalikul ajal oli see kinni. Põhjus tagasi minna. 

Hetkel ei ole kindel, kas Londonist eraldi kirjutan. Küll aga tahaks ükskord ainukesena kirjutamata jäänud 2022. aasta Iirimaa kirja saada. 

Aitäh kaasa elamast.