2023

2022 lõppes ju alles eile, kuidas täna juba 2023 läbi saab? 

Septembri algusest hakkasin uuesti jooksmas käima. Olen saanud rahuliku tempoga liikuda ning vaikselt distantsi suurendada. Kahe viimase korra valu oli ainult peas, onju? Mul ei ole mitte mingit muud eesmärki, kui jooksmist nautida. Ja leida madalateks temperatuurideks sobiv riietus. Ainsaks võistluseks jääb mais toimuv Wings for Life. 

Lugemisega olin jätkuvalt tagasihoidlik. Hetkel loen nii 2 raamatut kuus. 2024 on plaanis FB Lugemise väljakutse krimi väljakutse kaasa teha, aga eks näeb, kuidas sellega läheb. 

Sünnipäev möödus Kyotos, nii nagu aasta tagasi toimuda oleks võinud, aga siis oli Jaapan meie jaoks veel suletud. Jaapan on ema unistuste riik ja sellega külastasime esmakordselt Aasiat. Augustis päev Helsinkis ja augusti viimasel nädalavahetusel oli mul võimalus osa saada Rita ja Alexi pulmadest Walesis. 

Leidsin uuesti aega rohkem geopeitusega tegeleda.

Poolteist aastat uues koolis on tehtud. Täiesti uskumatu, kui kiiresti see läinud on. Ma ei ole kõigega rahul, aga on nagu on. Suvel oli võimalus teist korda neidudekoori noorte laulupeol saata. 

Ma ei anna 2024. aastaks ühtegi lubadust. "Uus aasta, uus mina," viitab sellele, et vanal minal on midagi viga. Jah, on, piisavalt, aga ma ei taha uut mina. Ma tahan endana areneda. Hetkel ma olengi see maailma parim "people-pleaser," kes loobub hetkega endast, et teiste jaoks olemas ja abiks olla. Pakun kõigile abi. Väldin igal võimalusel konflikte. Võib-olla ma suudan sellel aastal natuke muutuda. Loodetavasti olen aasta lõpuks natuke enesekindlam. Esimene samm on märkamine ja teadvustamine, vaatan, kuidas sealt edasi. 

Ma tean, et naiivne aga sooviks elada vahelduseks kriisideta. Lihtsalt rahulikult. Nii, et ei peaks muretsema naaberriigi või kellegi muu pärast. 2024. aastalt ootan stabiilsust, rahu, põnevust, leidmisi, liikumisrõõmu. Loodetavasti läheb traditsiooniliselt juulis toimuv reis planeeritult.

Tokyo --> Tallinn 22.-23.07

Viimane päev reisil ei ole kunagi oodatud aga iga asi saab ükskord läbi. Kuna lennuk läks alles õhtul, oli päev vaba ja plaanis ainult Tsukiji kalaturg. Sotetsu Fresa Inn Ginza-Nanachome (ei saa lühemalt kirjutada, Sotetsul on mitmeid hotelle ka Tokyos) hommikusöök oli reisi kõige mitmekülgsem, eks suurem hotell ka.

Pärast hommikusööki jätsime pagasi hoidu ja meid ootas ees Tsukiji kalaturg, mis 2018. aastani oli maailma suurim. Kokkuvõttes ma ei saanud viimase hetkeni aru, kas turg tegelikult veel eksisteerib või mitte, sest Google järgi mingi turg kolis ja sisemine turg suleti. Aga täiesti olemas ja rahvast täis. Ja meresaadusi. Palju meresaadusi.

Kõige põnevam oli üks mees, kes kutsus sööma (nagu paljudes kohtades söögikohtade juures). Küsimuse peale, kust me pärit oleme, vastasime loomulikult Eestist ja koheselt tuli vastuseks "Tere." Sel hetkel ei taibanud isegi küsida, kust ta selle selgeks õppis. Ja no saan täiesti aru, et võin kõigis maailma keeltes tervituse selgeks õppida, imestasime lihtsalt kui kiiresti ta riigi ja õige sõna kokku viis.

Kuna meil otseselt muid plaane ei olnud, Suica peal oli täpselt niipalju raha, et lennujaama saada ja juurde maksta ei olnud soovi, siis võtsime tuttava Yamanote (JR) liini ja sõitsime uuesti Takeshita Dorile, mida külastasime juba teisel päeval.

Kuigi ema ei tahtnud nii palju sussi, kui mina, siis lõunaks õnnestus ikkagi reisi viimane suss kavva võtta. Proovisin ta erinevatesse loomakohvikutesse kutsuda aga see ei õnnestunud. Tellimuse tõi kohale väike sushi rong😁

Enne majutusse jõudmist leidsime hulgimüügi poe. Siiani olime külastanud ainult 7-Eleveneid ja Family marte. Ohh, kui palju asju ja nagu eelnevalt märganud olime, siis kõik peale puuviljade on täiesti hea hinnaga.

Ja siis oligi aeg majutusest ära tuua ning lennujaama suunas liikuma hakata. Tavapäraselt koostasin mapsis marsruudi ning selle järgi pidi üks rong meid Haneda lennujaama 3. terminali kohale toimetama, kuigi vahepeal muutis kaks korda liini nimetust. Selge. Kokku 700 jeeni. Esimene liini vahetus möödus, teine samuti ja järsku olime teel vale peatuse poole. Ega siis midagi, rongilt maha ja teisega tagasi. Istusime uuele rongile ümber ja seekord jõudsime viperdusteta lennujaama.

Lennujaamades on tavaliselt päris krõbedad hinnad aga õhtusöögi saime täiesti samas hinnaklassis, mis Tokyos (ca 24 euri kahele koos jookidega). Võrdluseks, kui järgmisel hommikul Helsinkis võtsime hommikuks kumbki ühe võiku, kahepeale ühe magusa saia, kohvi ja tee ja maksma läks 40 eurot. Võikud, sai ja jook.

Erinevalt Tallinnast ei pidanud turvakontrollis käsipagasist midagi välja võtma. Turvakontroll läks üllatavalt kiiresti. Ümberistumisel Helsinkis, erinevalt Tallinnast ei võetud veepudeleid ära (meie viskasime kohusetundlikult lennu peal antud pudelid ära). Erinevalt Tallinnast võis Helsinkis olla vedelikku 2 liitrit.

Lend möödus nii nagu 13 tunnine lend ikka. Seekord saime kahekesi laiutada. See lendamise juures üks parimaid hetki, kui "pardaleminek on lõpetatud" ja sinu kõrval jääb koht tühjaks.

Ümmarguselt sõitsime ühistranspordiga ca 2600km + kõik linnasisesed sõidud. Japan Rail Pass tasus ennast ära, Suicaga maksime ca 50-60 eurot lisaks. Jah, Jaapanis ja eriti Tokyos on hea ühistranspordi võrgustik ja sellega aja kokkuhoid aga edaspidi jään võimalusel ikkagi ise sõitmise ja rendikate juurde. Esimene Aasia külastus tehtud💓 Tänan kaasa elamast

I guess no one waits for the last day of a trip, but at the end of the day, everything comes to an end. Since our plane didn't leave until the evening, we had the entire day free, except for the Tsukiji fish market. The breakfast at Sotetsu Fresa Inn Ginza-Nanachome (can't shorten as Sotetsu has several other hotels in Tokyo) was the most versatile of the trip.

After breakfast, we left our luggage at our hotel's luggage hold and made our way to the Tsukiji fish market, which was the largest in the world until 2018. I didn't know until the last minute if the market actually still existed or not, because according to Google because the Inner market is supposedly closed and a part had moved. It was good to see that the market was in full power full of people and seafood. Lots of seafood.

There was a man who invited us to eat. When asked where we are from, we of course answered Estonia, and immediately he greeted us with "Tere." At that moment, I was so surprised I didn't even ask where he had learnt it. I totally understand that anyone can learn a greeting in all the languages of the world but we were amazed how swiftly he connected the country to the correct word.

Since we didn't have any particular plans, and we had just enough money on our Suica to get to the airport without having to top up the card, so we took the familiar Yamanote (JR) line and re-visited Takeshita Dori, which we visited on the second day.

Although my mother didn't want sushi as much as I did, we still had sushi for the last day in Japan. I tried to invite him to different animal cafes, but it didn't work. Our order was delivered by a small sushi train😁

Before reaching the accommodation, we found a wholesale shop. So far we had only visited 7-Elevens and Family Marts. Ohh, so many things and as we had noticed before, everything except the fruit is at a great price.

And then it was time to fetch our luggage from the accommodation and head towards the airport. As usual, I compiled a route on maps, and according to it, one train was supposed to take us to Terminal 3 of Haneda Airport, although the name of the line changed twice during the ride. Brilliant. 700 yen in total. The first line change passed, the second as well, and suddenly we were on our way to the wrong stop. Well, we got off the train and took another to the previous stop. Then we changed onto a new train and this time we arrived at the airport without a problem.

Airport food is usually quite expensive, but our dinner was in the same price range as in Tokyo (approx. 24 euros for two, including drinks). For comparison, the next morning in Helsinki, we each had a sandwich, we shared a bun, one tea and one coffee and that cost 40 euros. Two sandwiches, a bun, and two hot drinks.

Unlike in Tallinn, we didn't have to take anything out of our hand luggage at the security check, which went surprisingly quickly. During the transfer in Helsinki, unlike in Tallinn, no one had to get rid of their water bottles (we dutifully threw away the bottles given to us on the flight). Unlike Tallinn, you could have 2 litres of liquid in Helsinki.

The flight passed just like any 13-hour flight. This time we had three seats for ourselves. One of the best moments of flying is when you hear "boarding complete" and the seat next to you is empty.

We rode roughly 2600 km by public transport + all the rides within cities. The Japan Rail Pass paid itself off, but just. Additionally, we paid approximately 50-60 euros to top up our Suicas. Yes, there is a good public transport network in Japan, especially in Tokyo, and it saves time, but in the future, whenever possible, I will drive myself. My first visit to Asia is done💓 Thank you for reading.

Kyoto -->Tokyo 21.07

Kinkaku-ji

Selleks, et kell 6 algavale palvusele jõuda, tõusime poole kuuest. Samas oleks võinud veel varem ärgata, sest olime viimased, kes kohale jõudsid. 

Ninna-ji templis ööbijatel on võimalus jälgida munkade hommikupalvust, mille loomulikult ära kasutasime. Kahju oli ainult sellest, et jaapani keelest aru ei saanud. Pärast palvust seletas üks munkadest midagi päris pikalt aga nagu öeldud, kahjuks ei mõistnud. 

Ninna-ji

Siis oli rahulikult aega enne külastajaid templi hoovis ringi vaadata. Leidsime surnut teeskleva (võimalik, et hoopis päevitas) tsikaadi, kes puudutamise peale mulle südari tekitas. 

Hommikusöök oli tagasihoidlikum kui õhtu ja kuigi ma maitsesin kohusetundlikult kõik ära, siis peale riisi ei olnud midagi ahvatlevat. Pakkisime jälle asjad kohvrisse ja jätsime need alla pakihoidu. Põnev, et keegi ei rääkinud inglise keelt, erinevalt eelmisest õhtust, kui templisse saabusime. Sain ainult aru, et kell 11 pidime tagasi olema. Kuna meil oli 12ks Shinkanseni istekohtade bronn, siis täiesti piisav aeg.

Esimest korda suutsin vale bussi peale istuda. No peatusest läksid mõlemad õigesse suunda aga buss, mille peal meie olime, suundus enne meie sihtkohta linna keskuse poole ja pidime veidi rohkem jalutama. Kokkuvõttes ei olnudki vahet aga ikkagi. 

Kinkaku-ji ehk Kuldne paviljon on tempel, mis ilmestab vist enamikku reisibüroode reklaampilte. Vähemalt selleks hommikuks saime soovitud päikese ja kuldlehtedega kaunistatud hoone säras kogu võimsuses. Kinkaku rajati juba 14. (ja uuesti 15ndal) sajandil aga praegune hoone pärineb 1955. aastast. Ei, sõda Kyoto kultuuri ei hävitanud, selleks oli üks 21-aastane munk, kes otsustas 1950ndal aastal templi maha põletada.

Templi kõik kolm korrust on ehitatud erinevas stiilis, alt vastavalt Heiani periood (794-1185), samuraid ja zen budism. Kaks ülemist korrust on kaetud kuldlehega ning algupäraselt seda selles mahus ei olnud. Aga saime oma ilusa ilma fotosessiooni tehtud. Emale meeldis see tempel külastatutest enim.

Templil on loomulikult aed, kus oli samuti võimalus (noh, tagasi suunas ei lubatud, seega pigem kohtustus) edasi liikuda. Esmakordselt märkasime kavalat õnnemängu, kus inimesed proovisid visata münti nendest paar meetri kaugusel olevasse anumasse (eks jälle tabamise korral on võimalus soovi täitumisele). Anuma ümber loomulikult terve varandus.

Seejärel oligi aeg uuesti bussile astuda, Ninna-ji templist läbi ja kohvrid kaasa, ja teisele bussile, mis viis meid mugavalt Kyoto jaama välja. Sain jaamas meie istekohtade broneeringu ka ära muuta, et ei peaks kohvritega jõunumbreid näitama. Aga rongis selgus, et oleksime pidanud oma kohvrid teise kohta jätma ja eestlastena ei ole sellist usaldust. Seega ühendasime oma jõud ja suutsime sõidu ajaks mõlemad kohvrid peakohale tõsta. Sõit ise jälle natuke üle kahe tunni, kuni jõudsime tagasi Tokyosse. Tee äärde jäi lõputult riisipõlde.

Viimaseks öömajaks olin valinud Sotetsu Fresa Inn Ginza-Nanachome, mis jäi Shimbashi jaamast ca 500 meetri kaugusele. Kärutasime kohvrid majutusse, registreerisime end ära, korjasime hotelli poolt pakutud tasuta nänni ja astusime lifti. 

Meie tuba paiknes 6ndal korrusel, seega vajutasin kuuenda korruse nuppu. Uksed sulgusid, lift liikus 8ndale korrusele ja hakkas siis uuesti alla liikuma. Olime väikeses segaduses. Proovisin uuesti meie korrust, mille peale lift viis meid jälle mitu korrust ülespoole ja siis alla tagasi. Hämming kasvas. Kui järgmine inimene lifti astus selgus, et enda korruse valimiseks pidime kõigepealt toa kaardi registreerima. Loogiline ju. 

Enne õhtusööki tegime väikese tutvuse poodidega. Ka 1100 euro eest on võimalik prille saada. Aga asusime ka rikkurite linnaosas. 

Ja siis. Ja siis ootas ees reisi sihtmärk (loomulikult mitte) HP kohvik😍 Grete kunagi saatis Instasse reeli hiljuti avatud Harry Potteri kohvikust. Teemapargiga olin kursis ja see oli pikalt välja müüdud, siis mõtlesin uurida. Alguses otsisin reisi alguse Tokyo kuupäevi ja need olid juba kinni aga siis avastasin, et lõpuõhtul oleme samuti pealinnas ja leidsime vaba aja. Jah, emal ei ole Potterist külma ega sooja aga HP on minu põlvkonna raamat. Loomulikult sisemine mina oli elevil (välimine ka). Jõudsime natuke varem ja istusime mingit esinemist jälgides. 

Siis fotosessioon poe ees ja sees. Enne tegime kindlaks, kus kohviku sissepääs on. Uksel ongi silt, et ilma broneeringuta sisse ja ei saa ja selle saab teha ainult netis. Ma tean, et mul ei ole selle nänniga midagi teha aga vaadata on ikka põnev.

Kuni kl 7 tuli meie broneeringu aeg ja meid lubati oma kohtadele. Hmm. Interjöör oli timm aga midagi jäi puudu. Toidu tellimiseks oli tahvel ja taimer, mis luges allesjäänud minuteid (see ei olnud eriti mugav). Olin menüüga eelnevalt tutvunud ja võtsime nii eel- kui põhiroa ning magustoidud. Ja (alkovabad) kokteilid. Ma ei ütleks, et mingi eriline maitsenauding, pigem selline tavapärane. Aga välimus oli lahe. Kui võimalus, tasub kindlasti külastamist. 

Kohviku ja poe juurde jääb ka teemakohane metroojaama sissepääs.

  

To make it to the morning prayer at 6 a.m., we got up at 5:30 a.m. However, it would have been wise to get up earlier, as we were the last ones to arrive (although not late). 

Those who stay at Ninna-ji temple have the opportunity to observe a morning prayer. That was one of the reasons we stayed there, so naturally we took part in that. It's a pity neither of us understands any Japanese, as one of the monks explained something very thoroughly after the prayer. 

Then we had some alone time in the temple's garden. We found a cicada, which almost gave me a heart attack when I touched it, pretending to be dead (or perhaps sunbathing). 

Breakfast was a tad bit more modest than dinner, and although I dutifully tasted everything, there was nothing appealing apart from the rice. We packed our suitcases again and left our bags in the luggage storage. It was interesting that no one spoke English, unlike the previous night when we arrived. I only understood that we had to be back at 11 o'clock. Since we had reserved Shinkansen seats for 12, it was entirely sufficient.

I then managed to get us on the wrong bus. Well, only two buses went from the stop (I didn't understand the number), but they both went in the same direction. However, the bus we were on headed towards the city centre before our destination and we had to walk a little more. 

Kinkaku-ji, or the Golden Pavilion, is a temple that appears in most travel agencies' advertising pictures in Estonia. At least for that morning, we finally got the sun we wished for and the gilded building shone in all its majesticity. Although Kinkaku was established already in the 14th (and again in the 15th) century, the current building dates back to 1955. No, it has nothing to do with WWII, but with a  21-year-old monk who decided to burn the temple down in 1950. Like wt? 

All three temple floors are built using different styles. The first storey follows the Heian period (794-1185), the middle samurai and the third represents Zen Buddhism. The two upper floors are gilded. We managed to have our photo session in the sunshine. My Mother loved this temple the most among the ones we visited. 

Naturally, Kinkaku-ji temple has a garden, where we could look around. Something we hadn't noticed before was a tricky game of chance, where people tried to throw a coin into a container a few metres away from them (as usual, if you hit, there is a chance for your wish coming true). As guessed, there was a small fortune around the container. 

Then it was time to once again catch a bus, fetch our luggage from Ninna-ji temple, and take yet another bus that conveniently took us to Kyoto Station. I was also able to change our seat reservation at the station so that we wouldn't have to show the power numbers with our suitcases. But on the train, it turned out that we should have left our suitcases in another car and as Estonians, we tend to be rather suspicious of others. So we combined our forces and managed to lift both suitcases to the rack above our heads. A little over two hours until we got back to Tokyo. There were endless rice fields along the road.

For our last accommodation, I had chosen Sotetsu Fresa Inn Ginza-Nanachome, which was about 500 metres from Shimbashi station. We wheeled our suitcases into the hotel, checked in, chose complimentary goodies offered by the hotel and got into the lift. 

Our room was on the 6th floor, so I pressed the sixth-floor button. The doors closed, the lift moved to the 8th floor and then began to move down again. We were a little confused. I tried our floor again, after which the lift once again took us several floors up and then back down again. The confusion grew. When the next person entered the lift, it turned out that in order to choose our floor, we had to register the room card first. Of course. 

Before dinner, we went window shopping. Apparently, in a rich man's world, you get glasses for 1100 euros. I am certain, they are much more expensive. 

And then. And then the highlight of the trip (just kidding) was the HP cafe 😍 Grete once sent a reel on Insta about the recently opened Harry Potter cafe. I was aware of the theme park and couldn't get tickets for that, so that seemed intriguing. At first, I looked for the dates of the beginning of our trip and they were already booked, but then I realised that we will be in Tokyo again on the final evening and found a vacancy. Yes, my mother is indifferent about Potter, but HP was originally for my generation. Naturally, I was excited. We arrived a bit earlier and sat watching some kind of meeting.

Needless to say, we had a photo session in front and inside the shop. First, we determined where the entrance to the cafe is. There is a sign on the door saying that you cannot enter without a reservation and it can only be done online. I know I don't have anything to do with the nicknacks sold there, but they are fun to look at. 

Finally, at 7 p.m. we were directed to our seats. Hmm. The interior was fine, but for some reason, I had a bit higher expectations. 

We were given tablets for ordering food and a timer that counted down the time remaining until we had to leave (it wasn't very convenient). I had familiarized myself with the menu in advance and we had different starters, main courses and desserts. And (non-alcoholic) cocktails. I wouldn't say that it's something spectacular. But the food looks cool. Definitely worth visiting if there. 

There is also HP themed metro station next to the cafe and shop. 

Kyoto 20.07

Hommikut alustasime jälle iitsi-biitsi ebamugava hommikusöögikogemusega. Tegelikultmeeldis Luck You Kyoto mulle väga, puhas (mis on minu jaoks üks üliolulisi komponente), abivalmid võõrustajad, kohe üle ukse basseinid, mida veel tahta. Ma olen lihtsalt söödik ja ei saa süüa, kui teised vaatavad. 

Tenryu-ji

Igatahes. Pärast hommikusööki seadsime seekord sammud lähedal (minu jaoks) asuvasse rongipeatusesse, et võtta ette sõit Kyoto lääneossa, Tenryu-ji templisse. Jaapanis ollakse viisakad. Ühistranspordis ollakse üldjuhul vait või suheldakse ülivaikse tooniga. Sellel hommikul sattusime vagunisse, kus olid viis (võimalik, et kuus) itaallast. Pakkuge, kui vaikne vagun oli😁 Hoolimata neid ümbritsevast vaikusest suutsid nad üksteise võidu teineteisest üle rääkida. Hoidsime hinge kinni, kus nad maha lähevad. Ja üllatus, samas peatuses, kus meie. Siis hoidsime hinge kinni, kas neil on ka sama sihtmärk. Mõnda aega liikusimegi samas suunas kuid siis jäime omaette.

Tenryu-ji tempel pärineb 14. sajandist ja on nagu enamik Jaapanist, Unesco maailmapärandi nimistus. Tempel erineb enamik zen budistlikest templitest selle poolest, et peahoone on rajatud ida-lääne suunas. Aeda sisenedes avanes vaade suurele lootose alale. 

Templil on ülimõnus, väikese tiigiga aed. Käisime sokkides läbi niipalju ruume, kui lubati. V.a. esimene templi külastus, olid sokid iga päev kotis kaasas. 

Tiigi ääres istuda oli lausa idülliline. Päike pani ümbritsevad puud särama ja meid ümbritses rahu. Kuni saabusid itaallased. 

Jalutasime edasi templi taha jäävas kaunis aias kuni jõudsime tagumise väljapääsuni, kust viis tee Arashiyama bambusmetsa 😍 Saan täiesti aru, miks metsas on piiratud rada, kuhu inimesi lubatakse. Turiste küll oli aga jõudsime mõne vaiksema hetke ära oodata. Ja bambus on võrratult võimas. Need võivad kasvada kuni 45 meetri kõrguseks ja nad lihtsalt kulgevad ja kulgevad.

Bambusalleelt ära liikudes avastasin, et minu e-sim oli tühjaks saamas. Kuna järgmisesse kohta liikusime nagunii jalgsi, ei olnud sellest otseselt probleemi. Google offline kaart (eeldusel, et vajalik piirkond on eelnevalt alla laetud) töötab ka levi puudumisel ideaalselt. E-simist natukese aja pärast.

Igatahes. Järgmine lühike jalutuskäik viis meid Arashiyama ahvipargi väravateni. 3.46 euro (550 yen) eest on võimalik ette võtta väike jalutuskäik 160m kõrgusele (noh, päris järsk tõus aga see on ilusti puude varjus), kust avaneb suurepärane vaade Kyototle, aga mis tähtsam, elavad jaapani makaagid 😍 Nad nagu naudivad elu. Inimesed peavad minema puuri, et neid toita.

Veetsin vist terve tunni lihtsalt ringi vaadates ja ahve jälitades. Ema nautis päikesevarju.

Sain üleval olles korraks levi ja sain Googles järgmise ühistranspordi marsruudi ära koostada. Seega jälgisin, et kordagi kaardil "tagasi" nuppu ei vajutaks.

Leidsime vajaliku rongipeatuse ja umbes 50-minutiline sõit viis meid tagasi Kyoto idaossa. Enne päeva viimast külastust tegelesin e-simiga. Istusime Starbucksi wifis, proovisin osta uue kaardi, mida kokkuvõttes ei saanudki toimima. Kirjutasin kirja klienditeenindusele, kes lubas vastata järgimise 30 tunni jooksul. Siis tekkis mõtte osta sim ema telefoni ja see lõpuks toimis. Ugh. E-sim on kindlasti mugav võimalus ja kasutan ilmselt järgmine kord uuesti kui on vaja ühistranspordiga võõras riigis ringi liikuda. Enamasti sõidan rendiautoga ja auto marsruudi koostab maps ilma netita.

Lõunasöögi kohta ei olegi millegipärast üles märkinud. Kolm käiku ja päris maitsev. Teenindajad viisid nõud ära momendil, kui sellega lõpetasin. Nii kiiret teenindust ei ole ma kusagil kohanud.

Päeva viimaseks külastuseks jäid Kodaiji ja Entoku-in budistlikud templid. Enne Kodai-ji templini jõudmist võtsid meid rajalt maha kolm intervjueerijat. Küsisid loomulikult, kas sobib. Küsimused meie reisi ja kogemuste kohta. Kõndisime lühikese tänavavahe Kodai-ji sissepääsuni ja olid uued küsitlejad. Selline tunne, et inglise keele õpetajad tõid oma kolm õpilast eksamile😊

Kodai-ji

Kodai-ji oli ilmselt kõige tagasihoidlikum tempel, mida Jaapanis olles külastasime. 17. sajandist pärit tempel on eriline selle poolest, et selle rajaja oli nunn. Kuigi tempel võib-olla eriti millegagi silma ei paistnud, ümbrus oli ilus ja aias oli bambus. 

Entoku-in

Kodai-ji templist üle tee on Entoku-in tilluke tempel. Üks seltskond istus trepil ja nautis ümbrust. Meie avastasime hoonest mini bonsai-aiad, mida sai ise kujundada. Valisin selle templi kuna seal pidavat matcha teed pakutama. Leidsime sellise ruumi Kodai-ji'st, aga see oli suletud. Entokus oli võimalik sees ringi vaadata.

Sellega olid päevased külastused tehtud ning poole viieks jõudsime tagasi Luck You Kyotosse, et võtta oma kohvrid ja sõita uude öömajja Omuro Kaikanisse, mis asub Ninna-ji templis. Ema rääkis mingi aeg enne väljasõitu, et tema Jaapanis käinud sõber ööbis templis. Veidike uurimist viis Ninna-ji templini, mis võõrustab külalisi. 

Elamiseks saime kõige suurema ruumi, kus Jaapanis ööbinud olime. Futon matid. Tualett ja pesuruumid jagatud aga mind see ei sega. Ööbimispakett oli võimalik võtta koos õhtusöögiga ning loomulikult kasutasime võimaluse ära. 

Õhtusöögi saali minnes istusid mungad juba laua ääres. Iga tuba sai oma nummerdatud laua. Ja õhtusöök oli kõige põnevam, kunagi maitsnud olen. Mitte tingimata kõige parem aga vaieldamatult kõige põnevam. Kõike oli vähe aga ülipalju. Me ei osanud kõike süüa, piilusime, mida kõrvallaudades tehti. Eks oli jälle tofut aga piisavalt häid maitseid, et sai kõhu korralikult täis. Maitsesin absoluutselt kõike, mis ees oli ja oleksin ära ka söönud, kui harjumuspärasem maitse oleks olnud. 

Õhtul tegime tillukese jalutuskäigu templi aias. Kuulsime munkade chantimist. Pesuruumis avastasime, et seal on ka kuumaveeallikat imiteeriv bassein. Täiesti põnev. 

As previously, we began our morning with the itsy-bitsy uncomfortable breakfast experience. I actually really enjoyed staying at Luck You Kyoto. It was spotless, (which is crucial for me), had helpful hosts, and Sento right across the street, what more could you want. It's just that I love to eat and I can't do that if anyone is watching. 

Tenryu-ji

Anyway. After breakfast, headed out to a nearby (for me) train station to take the trip to the western part of Kyoto, Tenryu-ji temple. The Japanese are polite. In public transport, they tend to stay quiet, or, at the very least, speak in a soft voice. That morning, however, we got into a car with five (maybe six) Italians. Guess how quiet the car was😁 Despite the silence around them, they seemed to want to speak louder than the person standing next to them. We were actually holding our breath, guessing where they would exit the train. Not surprisingly, they got off at the same stop as us. Then we held our breath to see if they were also headed in the same direction. For a while, they did, but fortunately, we got rid of them. 

Tenryu-ji Temple dates back to the 14th century and, like most of Japan, is a UNESCO World Heritage Site. The temple differs from most Zen Buddhist temples because the main building is in the east-west direction. We saw a huge lotus field in the front garden. The temple itself has a delightful garden with a small pond. We walked through as many rooms as were allowed in our socks. Except for the first visit to the temple in Japan, we carried socks with us every day.

Sitting by the pond was thoroughly idyllic. The sun made the surrounding trees glow and we were surrounded by serene peace. Until the Italians arrived.

We continued in the beautiful back garden until we reached the back exit, where a path led to the Arashiyama bamboo grove😍 I entirely understand why there is a limited path in the grove for people. There were loads of tourists, but we managed to wait for a few quieter moments. And bamboo is incredibly powerful. They can grow up to 45 metres tall, going on and on and on. 

As we were leaving Bamboo Grove, I discovered that my e-sim was running low. Since we were moving to the next place on foot anyway, it wasn't really a problem. Google offline map (provided that the desired area is downloaded in advance) works perfectly even in the absence of coverage. More about the e-sim in a while. 

Anyway. The next short walk took us to the gates of Arashiyama Monkey Park. For 3.46 euro (550 yen) climb 160m (well, quite a steep climb, but it's beautifully shaded by trees), to enjoy great views of Kyoto, but most importantly, Japanese snow monkeys live there 😍 The monkeys seem to enjoy life. For a change, people have to go to the cage to feed them.

I must have spent an hour just looking around and chasing monkeys. Mum enjoyed the shade.

While we were up the mountain, I got some coverage and was able to compile the route to our next stop. So I made sure not to press the "back" button. We found the train stop we needed and about a 50-minute  ride took us back to the east side of Kyoto. Before our last visit of the day, I dealt with the e-sim. We sat, using the Starbucks wifi, while I tried to buy a new card, which ended up not working. I wrote a letter to customer service, who promised to respond within 30 hours. Then I got the idea to buy an e-sim for my mother's phone and that finally worked. Ugh. E-sim is definitely a convenient option and I will probably use it again the next time I need to use public transport in a foreign country. Most of the time, I drive a rental car, and offline maps don't require internet. 

For some reason, I haven't saved where we had lunch. I had three courses and they were quite tasty. The servers took the dishes away the moment I finished with a course. I have never met such fast service anywhere.

Kodai-ji

The last visits of the day were to the Buddhist temples of Kodaiji and Entoku-in. Before reaching Kodai-ji Temple, three interviewers caught us. Of course, they asked if it suited us. They questioned us about our trip and experiences so far. We then walked the short street to the entrance of Kodai-ji and there were new interviewers. I got a feeling that the English teachers brought their three students to a practical exam😊

Kodai-ji was probably the most modest temple we visited while in Japan. The 17th-century temple is special because founded by a nun. Although the temple may not have been particularly outstanding, the surroundings were beautiful and there was a bamboo garden😍

Entoku-in

Across the street from Kodai-ji temple is the tiny temple of Entoku-in. A group sat on the steps and enjoyed the surroundings. We discovered mini bonsai gardens in the temple that you could design yourself. I managed to make a mess. I chose this temple because they advertise serving matcha. We noticed a suitable building in Kodai-ji, but it was closed. In Entoku it was possible to look around inside.

That was the end of the day's visits and by 4:30 p.m. we arrived back at Luck You Kyoto to collect our bags and take the bus to our new accommodation, Omuro Kaikan, located at Ninna-ji Temple. 

Our room was the biggest we got to live in in Japan. Again, we had futon mats. They have shared toilets and washrooms. As it was possible to have dinner included in the stay, we naturally took the opportunity. 

Going to the dining hall, the monks were already sitting at the table. Each room got its own assigned table. And the dinner itself was the most exciting I have ever tasted. Not necessarily the best, but definitely the most exciting. We were served little of everything. As we weren't aware of how to eat everything, we observed the other diners. Fortunately, they had plenty of delicious food, on top of tofu and other weird things. Naturally, I tasted absolutely everything and I would have eaten the whole lot, if things would have been tastier. 

In the evening we took a little walk in the temple's garden. We heard the monks chanting. In the washroom, we discovered that they also had a tiny sento-pool. Such an exciting experience.