Saarjõe matkarada

Kevadilmad on olnud huvitavad. Kuumad aprilli päevad ja ööseks jälle miinused. Pärast seda, kui oli võimalus üks ilus pühapäeva hommik Väätsa rabas vastu võtta leidsin, et ilus päev tuleb ikka täielikult ära kasutada ning pärastlõunaks seadsin suuna Saarjõe õpperajale.

See mõte on mul olnud juba presidendimatkast alates, kui antud variant suviseks ühismatkaks välja pakuti. Tahan enne rajaga kursis olla, seega teekonna ette võtsin. 

Saarjõe õpperada asub Saarjõe maastikukaitsealal, kulgeb Saarjõe kallastel ja peaks olema RMK andmetel 8km pikkune ringne rada. Meil õnnestus kokku saada natuke üle 10 km. Alustasime Saeveski metsaonni juurest ning suundusime rajale vastupäeva. Algus kulges mööda teed ning ilmselgelt jäi märkamata koht, kust oleks pidanud metsa jõudma. Sellest ka natuke suurem ring. Sellepärast ongi vaja enne rajaga tutvuda, kui teisi sinna viia.

Rajamärgistuseks olid puudel olevad sinised täpid. Kohati kulunud aga rada oli loogiliselt kulgev. Mõned puud olid ümber kukkunud ning teel ees, nõudes üle ronimist. Üks väikese kaldega puidust sild ei jätnud kõige paremat muljet. Märjaga võib natuke libe olla. 

See selleks. Rada ise oli ilus. Tasane maa. Rahulik metsaalune, kõrged puud. Saarjõe ürgorg. Loomadega õnneks kokku ei puutunud. Seda kitse nägime enne teel olles 😉

Juunis on võimalik koos matkama minna 😊

Saarjõe matkarada

This spring`s weather has been interesting. Hot days and cold nights. After I had the opportunity to spend a lovely morning in Väätsa  bog I decided I didn`t want to waste the lovely day and by afternoon I was already in Saarjõe study trail. 

I had had the idea since the President`s Hike in March when Riina suggested Saarjõe for our summer hike. I wanted to be familiar with the track so hence that.

Metsavenna campfire site

Saarjõe study trail is in Saarjõe Landscape Protection Area. The trail largely follows the route of the river Saarjõgi with its valley. State Forest Management centre who maitains the trails informs that the track is 8km long. We managed to walk a bit more than 10km. We began our walk from Saarjõe forest hut and walked anticlockwise. The track began with a road and we obviously missed the point where we should have moved into the forest. Hence the distance. And that is the reason I have to be acquainted with the tracks I wish to introduce to others.

The trail is marked with blue paint on trees. Faded at times but fortunately the trail is quite logical. Some of the trees had fallen over and requiured us to climb over them. One of the wooden bridges was a bit tilted and didn`t seem the best. It could be rather slippery when wet.

But really, the trail itself is beautiful. Flat. Peaceful forest with long trees. Saarjõe valley. Fortunately we didn`t meet any animals. The deer on an above photo is from our ride there😉

There is an opportunity to walk with us in June 😊

Hommikune jalutuskäik Väätsa rabas

Kaunis pühapäeva hommik. Poole kuuest suund Väätsa rabasse, kuhu Väätsa spordikeskus kutsus inimesi päikesetõusu ja linnulaulu nautima. 

Kohalejõudjatele pakuti äratuseks tassike kohvi. 

See oli minu kolmas kord Väätsa rabas. Eelmised korrad olen liikunud vastupidises suunas (ja edaspidi eelistan ilmselt sama). Ringikujuline rada on piisavalt lühike, natuke alla kolme kilomeetri aga raba ise on loomulikult kaunis oma madalate puude ning laukajärvedega. Päikesekiired peegeldusid veelt ning piilusid puude vahelt.

Olime ühed esimestest ja saime enam-vähem inimtühjalt mööda mõnevõrra libedaid rabalaudasid liikuda. Aga inimesi kogunes päris korralikult, ära sõites lugesime kokku 54 autot. 

Päikesetõusu vaatlemiseks oleks pidanud küll nii umbes 20 minutit varem kohal olema see ei rikkunud meie jalutuskäiku kaunis kuigi üpris jahedas rabas. 

 

A beautiful Sunday morning. At 5.30am, we started our trip to Väätsa bog where Väätsa sports centre had invited people to enjoy the sunrise and birdsong. 

 

We were greeted with a cup of coffee (not for me though). 

 

 This was my third time visiting Väätsa bog. The previous times I have moved anti-clockwise (and I think I prefer it that way). The circular path is rather short, just under three kilometres. But the bog is of course stunning with its low trees and mysterious bog pools. Sun rays reflected from water and peeked through branches.

We mangaed to be one of the first peope who started the walk. There were quite a lot of people who thought it to be a good time to take a walk. We counted 54 cars when driving away. And assuming noone came alone, there were five of us, quite a lot.

To see the actual sunrise we should have arrived about 20 minutes prior but that didn`t ruin our chilly morning walk.

Sakala tee matk 2019

Foto: Piret Maaring

Mets on ikka üks äärmiselt mõnus koht jalutamiseks. Seda mitte talvel, kui päikesekiired puude alla ei ulatu ning lund ära ei sulata. Ja no võib-olla siis ka kui igasugused põnevad mõtted pähe kipuvad. Eriti üksi olles. See selleks. 

Pühapäeval võtsime teistkordselt suuna Pärnumaale, Kugjale. Jätsime auto C. R. Jakobsoni Talumuuseumi parklasse ning pärast väikest bussisõitu alustasime Vanaõuelt teed Kurgjale, et osaleda C. R. Jakobsoni surma-aastapäevale pühendatud matkal "Sakala tee" radadel. Sel aastal möödub C. R. Jakobsoni surmast 137 aastat. 

1961. aastast alates korraldatud Sakala tee matk kulgeb mööda metsateed Kurgja ja Vanaõue vahel, mida mööda C.R. Jakobson käis Viljandisse ajalehte toimetama. 

Matkarada ühtis Ikla-Oandu matkateega, puudel valge-punase märgistus. Nagu öeldud, tee ise on mõnus aga ilmastik tegi raja jäiseks või sulalumiseks. Teel ootas meid kaks peatust, Maltssaare puhkekohas pakuti teed ning küpsist, Saeveski metsaonni juures teed ja maitsvat karaskit. 

Meid oli kokku 9, liikusime väikestes gruppides nagu ikka. Esimesed kaks tormasid juba enne pildistamist rajale.

Kurgjal selgus, et sellel aastal oli enamikust meist loosiõnne. Matka tasu sisse kuulus ka kohv või kohupiimakook. Laual vesi, leib ja marineeritud kala.

Tahaksin tegelikult kunagi terve Ikla-Oandu ka läbi liikuda. Ühes tükis ei tule kõne alla, mina telgis ei maga. Ja ei taha põlvele seda koormust. Teeks osade kaupa. Olen jupiti tegelikult liikunud aga mitte teadlikult, et alustaks kuskilt ja liiguks järgmine kord lõpetatud kohast edasi. Igal juhul hull transpordi teema :(

Tahtsin sellel pühapäeval Türi orinenteerumise ka läbi teha aga antud päevale sattus koolitus. Kui midagi huvitavat silma ei jää, siis järgmine on alles Maijooks.  Aprillis muidugi üks kohalik rattamatk.

Sakala tee matka info: http://www.kurgja.ee/17-martsil-ootame-sakala-tee-matkale/

Presidendimatk 2019

Enamik meie matkaseltskonnast

Märkamatult on kätte jõudnud märts. Sellega kaasnes juba 16s president Arnold Rüütli poolt ellu kutsutud Presidendimatk marsruudil Aegviidu-Nelijärve-Jäneda. 

Matkajad said ette võtta 7km raja mööda kergliiklusteed ning suusatajad 10km läbi Nelijärve.Vähemalt kahel viimasel aastal on matka patrooniks ja osavõtjaks president Kersti Kaljulaid, enne seda luges avasõnad ja võttis teekonnast osa president Arnold Rüütel.

KSK Alem on mitmendat aastat organiseerinud transpordi matkale. Teist aastat on see olnud minu ülesanne. Peaks mainima, et mulle  meeldib asju organiseerida 😊

Ilm oli super, päike paistis, peaaegu tuulevaikne, natuke külmakraade. Bussi aknast stardikoha suunas liikudes tundus kergliiklustee väga jäine kuid tegelikult oli rada küll lumine aga mitte libe. Matkalised saabusid busside ja rongidega ja kokku oli meid hinnanguliselt palju.

Jäneda Musta Täku tallis pakuti ikka #hernesuppi. Aga õnneks sai süüa leiba ja karaskit ning kõrvale teed. Mõisahoones oli neljandat aastat koogikohvik, sest kulutatud kalorid oli vaja ikka tasa süüa. 

Järgmine aasta jälle.

Aegviidu raudteejaama hoone

9.03 toimub Karinu proovirännak. Võib-olla. 
17.03 on Sakala tee matk
24.03 on orienteerumismatk ümber Türi

Admiral Johan Pitka mälestuseks pühendatud rahvamatk 2019

Mu endo ei oska km lugeda

Täna toimus kolmeteistkümnes Järva maleva korraldatud admiral Johan Pitka mälestuseks pühendatud rahvamatka Jalgsemalt Peetrisse, millega tähistatakse Kaitseliidu taasloomist ning admirali 147. sünniaastapäeva. Eesti Kaitseliidu taasloomisest möödus 29 aastat.

Minul oli neljas kord matkast osa võtta. Enamikul meie seltskonnast (meid oli seekord viis) samuti. Parkisin auto jäisele teelõigule Peetri kiriku kõrvale, üks auto oli lumme kinni jäänud. Ajaliselt olin seekord päris hästi arvestanud, ootama ei pidanud, saime Kaitseliidu autodesse ronida ning asusime Jalgsema suunas teele. Kaks minu seltskonna prouat võtsid ette natuke lühema teekonna ja väljusid vahepeal. 

Jalgsemalt asusime kohe teele. Esimesed kaks (või veidi enam) kilomeetrid olid kõrvalisel teel ning jäised. Kuigi korraldajate suureks kiituseks peab ütlema, et need olid killustikuga üle puistatud. Kui jäine osa läbi, siis oli juba mõnusam. Mu prouad käivad päris tempokalt (mis siis, et vanust üle 70ne) nii, et Peetrisse jõudsime 3h12min. Vahepeal oli loosi ja pirukapeatus (oi kuidas ma kahetsen selle piruka söömist). Õnneks oli ilm soe, vähese tuulega ning päikeseline. 

Peetris toimus registreerimine, sai kätte loosiauhinnad (minul tikutoos, teised said raamatu) ning pakuti hernesuppi *mis selle hernesupiga on?? Praktiliselt ainuke söök, mille lõhn juba mulle ei meeldi* Mõõga loosimist ootama ei jäänud. Järgmine aasta jälle. Nädala pärast on vabariigi aastapäeva matk Türil.

39. Tammsaare rahvamatk

Kodru raba

Minu neljas matk Tammsaare radadel. Täna toimus 39. Anton Hansen Tammsaarele pühendatud rahvamatk Järva-Madiselt Vargamäele. Õues oli -11C, tuulevaikne, päike pistis lõpuks nina pilve tagant välja. Endise Albu vallamaja juures kuulutati välja järjekordne Tammsaare kirjanduspreemia laureaat - Elo Selirand raamatuga "Tormipuudlane."

Tore üllatus oli võimalus liikuda Vargamäele läbi Kodru raba. Eelmisel kolmel korral on raba läbimiseks olnud liiga soe. Pinnase jaoks ei olnud seegi kord piisavalt külma ilma. Laudtee peitis ennast lumekihi all ning nii mõnigi suutis rada otsides märga laukasse astuda. Minul oli õnneks võimalus teiste sabas lonkida ning teiste vigu vältida. Lahtises lumes sumpamine oli ka päris hea koormus. Kui mul hakkab tavaliselt iga temperatuuriga jahe, siis seekord hoolimata mõõdukatest miinuskraadidest oli täiesti mõnus.

Parika raba

2019. aasta alustamiseks viidi meid rappa. 

Täpsemalt siis oli meil töötajatega võimalus 3. jaanuaril külastada Parika väikejärve õpperada. Koduleht annab raja pikkuseks 3.6km, kuigi minu Endo seda kuidagi kokku ei saanud. Rada kulgeb ümber väikese, südamekujulise rabajärve. Kahjuks jäid õpperajale mõeldud (kaunilt kujundatud) infopunktid tugeva lumekihi alla, mis ei tahtnud kuidagi järele anda. 

Järve äärest viib lühike rada eraldi rabavaateni. Nagu kaardilt näha, joonistub läbitud teest tõesti süda.

Sellel ajal, kui vorstikesi söödi, leidsime kolmekesi, et napilt üle 2 km ring jäi liiga lühikeseks ning tegime järvele kolm ringi peale. Aga kuidas see 3.6km kokku saadud on, ei oska kommenteerida.

Kui aega on ja sealkandis, mõnus jalutuskäik. Aga ikkagi, lühikeseks jääb.