6.08 Montenegro - mäed, käänulised teed ja uskumatu parkimiskultuur

Viimased aastad oleme reisisihi leidnud rotatsiooni korras, seekord oli ema valik ja Montenegro. Sarnaselt Inglismaaga, alustasin Montenegro reisi kokkupanekut alles aasta lõpus, tavaliselt teen seda augustis/septembris. Kuna isegi aasta lõpus ei pakutud lendu Eestist Montesse, siis pärast töökaaslasega rääkimist valisin lennusihiks hoopis Dubrovniku ning esimest korda Lufthansa. 

Siis aasta esimese poole minireisid ja 6. augusti öösel (jah, ma üldiselt proovin vanematega reisides öiseid lende vältida aga alati ei õnnestu) suundusime lennujaama, et 5:55 Frankfurdi suunas startida. Platseebo mõttes Tallinna lennujaamast väike cappuccino. 

Esimese lennu istekohad sain valida juba pileteid ostes. Jätkulennu omade eest oleks pidanud maksma aga check-ini tehes sai ka need tasuta valida. See oli huvitav. Esimesel lennul pakuti šokolaadi ja jätkulennul vett + kreekereid, sellist luksust Euroopa siselennul ei mäletagi. Aga kohale jõudsime, pagas edukalt käes ning asutsime õue +30ish kraadisesse soojusesse😍 

Auto olen valinud juba 2014. aastast Avisest. Seal ei saa valida konkreetset mudelit vaid suurusklassi alates A - ... . Pärast kõige esimest kogemust Iirimaal, kus valiku aluseks oligi kõige odavam, A-klassi, 1.0 mootoriga pisisõiduk, siis edaspidi olen valinud kahekesi reisides vähemalt B ja kolmekesi D klassi, mis on olnud ka nt Jeep (USA). Seekord vaatas meile parklast vastu sinine Škoda Kamiq. 1.0 mootor. Jah, pagas oli piisavalt suur aga 1.0?? Manuaal, sest see on tunduvalt odavam (ja erinevalt eelmise aasta Inglismaast ei pakutud meile tasuta upgrade automaadile). Ma oskan manuaaliga sõita, ma õppisin manuaaliga sõitma ja tegin seda üle 10 aasta. Aga jah. 

Ja siis ei olnudki midagi muud, tuletasin meelde, kuidas käigukast töötab ja kimasime kiirusega 80 km/h (sest kiiruse piirangud rohkemat ei lubanud) Horvaatia-Montenegro piiri suunas. Olin valmis augusti turistide massiks ja ega ilma järjekorrata hakkama ei saanudki, aga päris mitmetunnist ootamist ka ei olnud. Kummalgi riigil on oma piiripunkt aga kummaski ei pööratud ei meie passidele ega auto dokumentidele erilist tähelepanu. Passe veel moepärast sirviti, auto ei huvitanud kedagi. 

Ja olimegi Montes ning ühelt poolt mägedega ning teiselt Kotori lahega ääristatud, mitte kordagi sirge tee viis meid meie esimese sihtkoha, Kotori suunas. Tee oli võrratult käänuline, mäed kõrgusid nagu sein, teed olid liiklejatest pungil ning näha oli, et kõikvõimalikud teeäärsed parkimiskohad olid suvitajate poolt hõivatud. 

Kotoris oli ainuke majutus, kus majutus ei pakkunud parkimisvõimalust. Vaikimisi olin sellega nõus, sest Step to Kotor Bay Old Town asub nii nagu nimigi ütleb vanalinna müüride vahel ja see oli eesmärk. Vanalinnas aga autodega liigelda ei saa. Esmapilgul vaatasin küll, et parklaid piisab aga ei uurinud hinnaklassi. Vanalinna piiril olevas parklas oleksime näiteks saanud 2 öö eest maksta praktiliselt sama hinna, mis majutuse eest. Aga õnneks on seal piisavalt lähedal Parking Autoboka (sissepääs 42.42146458371849, 18.766561310644875). No piisavalt lähedal on subjektiivne, sest meil olid kohvrid, sooja oli nii reipalt üle 30 kraadi ja kärutada oli 700 meetrit. Aga ega me nõrgad ei ole. 

Parking Autobokas maksab tund 0.90 eurot, mis on seal piirkonnas väga mõistlik hind. Parkla on suur aga kuna turistide arv on uskumatu, siis võib parkimiskoha leidmine ikkagi keeruliseks osutuda. Ja esimesel päeval me veel kummalisi parkimisnäiteid ei kohanud. Lihtsalt mainin. 

Vukasin majutusest oli mulle päeval whatsappi kirjutanud aga kuna ma olin päev otsa roolis, siis pärast lennujaamas saadetud sõnumit ei olnud vahepeal aega suhelda. Kohvrit järel vedades ja samaaegselt suheldes selgus, et Vukasin ootab meid majutuse kõrvale jääva restorani, Pescaria Dekaderon juures.  Pärast selgus, et restoran ongi majutuse oma (või vastupidi). 

Igatahes, noormees oli võtmetega valmis ning juhatas meid maja tagaküljel asuva sissepääsu juurde. Step - astuma, treppe sai ka piisavalt astuda. Kohver käeotsas, sest olin valinud rõduga toa ja see asus nimelt kõige kõrgemal korrusel. 

Aga tuba oli avar, laual tervituseks vein (veiniavaja ei kannatanud kriitikat), rõdult avanes vaade majade katustele, Kotori treppidele, kindluse müüridele ning Our Lady of Remedy kirikule. Toas mõnus konditsioneer. 

Kuna päev oli pikk, siis selleks päevaks midagi muud peale õhtusöögi ma ei planeerinudki (no tegelikult natuke mõtlesin aga jah, selleks ajaks olime juba piisavalt kaua üleval olnud ning kuumas temperatuuris tegutsenud). Ja no kui aus olla, siis kohe õhtust sööma ka ei läinud, sest sisse elades selgus, et olin millegipärast oma kaamera mälukaardi koju jätnud ja esmatähtsaks sai hoopis uue mälukaardi hankimine. Vukasin kinnitas, et Kemelija kaubanduskeskus oleks selleks sobiv ning esimesena tegime hoopis jalutuskäigu sinna. 

Ületasime Scurda minijõe väikeses kaubanduskeskuses oli mälukaart täiesti olemas. Ja siis rahuliku südamega õhtusöögile.  

Erinevalt vist enamik (kõigist?) eelmistest reisidest, ma ei valinud ühekski päevaks toidukohta valmis. Seekord niimoodi. Ja kuna Pescaria Dekaderon oli nagunii majutuse koostööpartner, siis suundusimegi sinna. Võtsime emaga kahepeale mereannivaagna (46 eurot) ja isa veisehautise. Kui alates Jaapanist olen millegipärast Coka lainel, siis seekord, nagu ka Sloveenias, valisin automaatselt Schweppesi kibeda sidruni. 

Juhatasin vanemad majutusse tagasi ning kui juba kohal, käisin õhtul päikeseloojangut Kotori rannas nautimas. Kotori rand on ebamugavalt kivine aga vesi oli see-eest soe. Nagu päriselt soe.  

Tagasi majutusse liikudes süttisid Kotori kindlusesse viivate treppide tuled nagu väikesed jaaniussikesed.  

Olin juba majutust broneerides lugenud, et Kotori vanalinnas mängib muusika. Aga millega ma ei olnud arvestanud, kui uskumatult kõvasti seda mängitakse. Kella 01:00ni hommikul. Meie rõdu all. Kõigepealt laulja ja siis tavapärane vaibakloppimise tümps. Kella. Üheni. Öösel. 

20.07. Viin. Shopping ja kodutee.

Neli päeva reisides möödub kiiresti nagu neli päeva ikka, erinevalt maist või näiteks detsembrist, mis kestavad 8 nädalat. 

Lennuk pidi väljuma alles 20:20, seega oli plaan sinna liikuma hakata alles 17 paiku. Meie majutus, Hotel Graf Stadion pakkus jälle tasuta pakihoidu, mille koheselt ära kasutasime. Ja päevaks erilist plaani ei olnudki, no alguses oli aga võtsime täiesti vabalt. 

Alustuseks jalutasime Mariahilfer tänavale (Straße), suunaks TK Maxx. Ameerika idarannikul avastasime Ross Dress for Less megasoodsa poeketi. TK Maxx on põhimõtteliselt sarnane, ainult kallim. Käisime seal korra Londonis ja selgus, et Viinis olid need samuti olemas ning antud pood jäi meie majutusele kõige lähemale. 

Kairi leidis endale Tom Taylori koti. Ma lappasin vist kõik kotid kolm korda läbi, lootes endale midagi sobivat avastada, aga ebaõnnestunult. Kairi leidis muidugi mitmeid asju, nii poistele kui Taavile. Mina ostsin helelillad püksid. Aga sarnaselt Rossile, neil ei ole proovikabiine, sest läbimüük on tohutu ja neid ilmselt ei huvita. Kahjuks jäigi mulle ainult ostmisrõõm, kuna mina olin veidi väiksem, kui püksid ootasid. 

Terve Mariahilfer tänav on täis erinevaid poode. Tualeti leidmine oli natuke keerulisem, kui lootsime. Lõpuks potsatasime sisse järjekordsesse Vitavien kohvikusse, kus see olemas oli. Aga mulje jäi küll kehvake. Valisin pannkoogid ja Kairi croissanti, ei olnud banaani, ei olnud maasikaid. Teenindaja küll kohselt andis sellest teada, aga jah. Aga tassi sisse joonistati kass, see oli lahe. 

Siis mööda Mariahilferit tagasi vanalinna suunas. Teele jäi üks megasoodne kosmeetika/reisikaupade pood. Leidsin hea hinnaga ripsmetušši, puuderkreemi, silmamaskid ja reisihambapastat. Selline tillukene pakend, mida siin mitme euro eest osta saab oli seal vaid sendid. Ja uued iiveldusvastased käepaelad sain ka poole soodsamalt kui siit. 

Kairi laulis isale sünnipäevalaulu, õele sai ta sama laulda 18ndal. Ei tea, kas neid on enne Viinist tervitatud. Kuna Kairi otsis Karlile autot, liikusimegi tagasti päris Püha Stefani kirikuni välja ning mööda Grabenit suunaga majutus. Sobivaid autosid suveniiripoodides ei olnud ja ühtegi päris mänguasjapoodi teele ei jäänud. 

Siis veel viimane Viini lõunasöök - minul supp ja ikka õunastruudel (veel rohkem meh kui esimese päeva oma) ja Kairi salat. Teenindaja ei olnud eriti entusiastlik meiega tegelema.

Ja siis veel üks imeline leid - Vendula London kotipood. OMG, kui armsaid kotte nad müüvad, lihtsalt võrratud. Oleks ainult selline raha, et neid hankida😁 

Siis veel nimed majutuse vastas olevale aknale ja Uber, mille jutukas juht sõidutas meid lennujaama. Kuidas ikka Inglismaa süsteem on halb ja kuidas Austrias ollakse ajaloolises kinni. Loomulikult, kui selline linn on. Duh. 

Koos lennujaama turvakontrolliga saime ka viimasel päeval üle 10k sammu, 17k, kui täpsem olla. Järgmise seikluseni. 

19.07. Schünbrunn, Hundertwasser ja Prater 🎂

Eelmisel päeval otsustas Kairi, et lööb üle Aili 30k rekordi, sest Kairile meeldib võistelda. Ja minu õnneks valis ta selleks just 19. kuupäeva. Lisaks ütles Kairi, et ta ei uskunud, et kõndimine nii raske on😁 

Hommikul alustasime ühe järjekordse Viini peab külastama kohaga - Schönbrunni paleega, aga kuna see asus majutusest 5km kaugusel ja meil oli ajaline pilet ja ma olen mugav, siis tellisin Uberi, mis meid täpselt palee väravate ette sõidutas. 

Schönbrunn oli Habsburgide suveresidents ning kujunes praegusel kujule keisrinna Maria Theresia ajal 18. sajandil, kuuludes alates 1996. aastast ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Pileti sees oli audiogiid aga ma olen viimasel ajal otsustanud, et ma ei ole tegelikult erilise mäluga ja mina seda ei valinud. Võib-olla oleks pidanud, sest erinevalt tavalistest muuseumitest, kujutati ajaloolisi sündmusi alguses olevates saalides videotena, mis oli päris lahe. Aga niisama vaadata oli samavõrd tore, see kehtis ka eluruumide kohta, üks uhkem kui teine. 

Ja siis jõudsime võrratu lae ja kaunite seinadega vastuvõtu saali uksele ning Kairi otsustas, et vaatepilt on nii ilus, et tema edasi ei tule. Selleks, et inimtühja ruumi saavutada, oleks vaja kas esimese või viimasena kohale jõuda. 

Sarnaselt Versailles ja Rundale paleedega on Schönbrunni iga ruum oma tooni. Vahepeal avastasin, et Schönbrunnis on samuti pikk koridor, kuhu külge ruumid avanevad aga selgus, et sellise pette tekitas hoopis peegel ja koridor ei olnudki kaugustesse ulatuv. Aga jah, inimesed. 

Schönbrunn on kaunis barokne palee, mille üle 1441st ruumist saab külastada maksimaalselt 45. 

Loomulikult kuulub ühe endast lugupidava palee juurde tohutult suur aed oma lillede, hekkide, kujude, loomaaia ja labürintidega, mida me esimesena avastama suundusime. Labürinte oli kokku kolm, millest kaks läbi käisime. 

Alustasime klassikalise labürindiga, otsides selle keskust tähistavat puud, mille otsas olevalt platvormilt inimesed oma kaaslasi juhendasid. Hekk oli piisavalt kõrge, et oligi põnev liikuda ning esimese hooga kohe keskpunkti ei jõudnud aga ega me alla ei andnud. 

Teine labürint oli tunduvalt madalam ja lastele orinenteeritud. Seal olid erinevad tegevuspaigad, kus sai vett pumbata või erinevate masinatega muusikat toota. Kõverpeegel. Ja võimalus terve labürint pikemat teed pidi läbi kõndida. Mida me loomulikult tegime. 

Schönbrunni aiakompleksi krooniks on aia kõrgemasse punkti ehitatud võimas, 18. sajandist pärit paviljon, Gloriette, kust siis mõnedel andmetel avaneb üks kuulsamaid vaateid Viinile. 

Gloriette asub omaette künka otsas, kuhu saab läheneda otsema ja järsema tõusuga või pikema, siksakilise tee kaudu. Kuna Kairi eesmärk oli 30k, siis oli teada, kumma tee ta valib. 

Nii aedade kui paviljoni külastamine on enamasti tasuta, Gloriette teisele korrusele ronimine vajab piletit, samuti labürindid. Kuna ainult palee või lisaks labürindi ja Gloriette pileti hinnavahe oli marginaalne, siis saime kõike külastada. 

Juba Gloriette juurde jalutades (1.2km paleest) vaatasin kaugustes tumenevat taevast. Ilmateade oli tegelikult eriti masendav. Ronisime treppidest üles, palee suunas sinine taevas, tagaküljel lähenemas kahtlane ilm.  

Lõunasöögik Gerstner K. u. K. Hofzuckerbäckeris, kohe palee kõrval. Võtsime mõlemad tordiviilu, mina sacheri ja Kairi Sissi tordi ning uus katsetus sidrunijoogiga (meh). Sacher oli ka minu jaoks lihtsalt kuiv tort, Sissi tort suhkumassiga aga samamoodi liiga kuiv. Aga vähemalt üks variant ära proovitud. 

Kairi katsetas saksa keeles tellimist, eelnevatel päevadel väikese keeleärevuse käes kannatades. Aga nagu ma kohe ennustasin, kelner kiitis. Lõuna ajal arutasime, kuidas edasi liigume, sest järgmisesse kohta, Hundertwasseri majja oli natuke üle 8km. Minu puhul ei oleks küsimustki😁 Rääkisin enne üle kui pikk distants meid ees ootab ja kui kaua me seda Google andmetel läbida võiksime. Aga Kairi oli otsustanud, et ta peab Aili sammud ületama ja nii me teele asusimegi.

Alguses kogunesime vihmavarju alla ja mida tee edasi, seda kuivemaks jäi. Esimesed 4 km läksid päris edukalt ja pärast lõunast dopingut heas meeleolus. Siis oli vaja väikest puhkepausi. Kairi küsis, kaua me liikunud oleme ja kui pikk maa ees ootab ning tundub, et tunni möödudes ja alles pool distantsi läbinuna tundus ta üllatunud, et sama palju oli veel ees.

Tuletasin ka käimise ajal meelde, et võime igal hetkel kas ühistranspordi või Uberiga edasi minna. Aga hoolimata sellest, et Kairi jalad tunda andsid (noh, esimesest päevast alates, aga treenitus juba tõusis) ning mingi hetk ei saanud enam aevastagagi, sest nii valus oli, liikusime lõpuks, väikese tualeti ja jäätisepeatusega, kõik 8.5km, jõudes edukalt (no mõni oli natuke väsinult) imeliselt kaootilise, gaudiliku Hundertwasserhausini.

Hundertwasserhaus on minu vanune, valmides aastatel 1983-1985 kunstik Hundertwasseri ja arhitekt Josef Krawina koostööna. Tegelikult on tegemist tavalise korterelamuga, kuigi jah, välimus sellel nii tavaline ei ole. See on värvide plahvatus ja looduse jälgimine. Ei tea, kas sellises, turistidest ümbritsetud hoones oleks mugav elada aga efektne näeb see välja küll.

Hundertwasserhausist umbes poole kilomeetri kaugusele jääb 1991. aastal avatud Hundertwasseri muuseum Kunst Haus Wien, kus ei ole ilmselt ühtegi sirget põrandat. Seal on maailma ainuke Hundertwasseri teoste püsinäitus ning ajutised näitused. Mõlemad majad meenutavad mõnes mõttes Gaudi loomingut. Maalid on väga värvikirevad aga kuidagi naivistlikud.

Muuseumi kõrgeima korruse aknast välja vaadates jäi silma üks lõbustuspargi atraktsioon. Kairi oli kohe valmis sellega sõitma. Põhjus, miks see üle majade silma jäi oli loomulikult selle kõrgus.

Loomulikult reisikava kokku pannes paigutasin lõbustuspargi, Wurstelprateri, just sellele päevale. Prater oli algselt Habsburgide jahiala, kuni keiser Joseph II avas selle 1766. aastal avalikkusele puhkealana. See on 6 ruutkilomeetrine avalik park, kus paikeb ka lõbustuspargi ala.

Alal liikumine on tasuta aga atraktsioonid maksavad. Saan aru, et lõbustuspargi sümbol on The Wiener Riesenrad, 64-meetri kõrgune vaateratas. Aga. Selle kõrval olev vaateratas tundus hoopis põnevam ning suundusime hoopis sinna.

Ma mainin vahele, et mina ei tunne ennast kõrgel mugavalt, ka tavalises vaaterattas mitte. Võib-olla just vaaterattas, kus sa ei ole mitte millegagi kuskile kinnitatud. Aga no ikka läksime, sest kuidas muidu. Ülevalt nägime "põnevaid" ameerika raudteid ning loomulikult ka muuseumist nähtud kõrget karusselli. Ei.

Selge, et me läksime ameerika raudteele. Kairi tahtis. Sellel oli selline tillukeselt lühike rong, appi, kas kaks või kolm kolmest kohta. Äkki oligi kaks rida, kummaski 3 kohta. Ma istusin iseenesest mõistetavana tagumises reas keskel. Aga kotid saime jätta riiulile ning mul paluti lisaks lahtised kingad sinna jätta. Ja tagasi istumiskohta liikudes tahtis Kairi hoopis esimesse ritta minna. Õnneks suunati mind keskele ja Kairi sai ääres istuda. Ja siis me seal kõõlusime, Kairi üle ääre ja üks hetk pea ülespidi ja teine hetk alaspidi, suurel kiirusel, nagu ikka. Ma täiega nautisin. Silmad enamasti kinni.

No ja pakkuge nüüd üks kord, kuhu me viimasena suundusime. Üks kord, ega ma teisi atraktsioone ei ole maininud. Loomulikult liikusime posti juurde, kus ümber tõsteti karussell kõigist atraktsioonidest kõrgemale. Ja loomulikult me istusime sinna (jättes jälle koti ja jalanõud riiulisse, sest ega ma ei tahtnud kedagi kukkuvate kingadega sandiks vistata). Kairi mainis enne, kui karusselli poole suundusime, et näe, üks mees kõlgutab jalgu, ei ta ju naudib, ole üldse hirmus. Ei ole my ass.

Nii, panime turvavööd kinni (sest muidu ma kukun alla) ja mingi kinnituse veel (sest muidu ma kukun alla) ja asusime kõrgusi vallutama. Meie ees olev mees, kelle kõrval oli laps, hakkas juba vist maa peal midagi kõva häälega rääkima ja ta jätkas seda teel üles. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis. Vaatasin korraks üles ja selgus, et me olime alles kuskil poole peal ja me olime juba kõrgel. Aga siis laskusime me uuesti maa peale. Ma olin nagu jee.. me saame kaks korda maa ja taeva vahele kõõluma minna. Selgus, et mees ja laps läksidki maha ja keegid tulid asemele. Selgus, et mu turvavöö tuli lahti aga see pidi vist tulema, muidu ei oleks saanud mees ära.

Ja siis me tõusime uuesti kõrgemale. Ma ei vaadanud üles, et mitte jälle pettuda, et me ei olegi veel tipus, kuigi me olime juba kõrgel aga Kairi vaatas ja kuigi ma ei kontrollinud, siis ta ütles mingi hetk, et oleme tipus. Ja siis ma ka kõigutasin oma jalgu, et maasolijaid petta, et täiega lõbus on siin üleval. Kõigutasin vist peaagu terve tee alla välja. Meid päris maani ei lastud, siis karussell kiirendus ja saime mõned tiirud kiiremalt liikuda.

Eks siis närvid ja jahe õhk aga päris jahe hakkas. Kairi märkas kohe kõrval olevat suurt söögikohta ning valisime selle, et natuke sooja saada. Kairi praktiseeris jälle saksa keelt. Sõime loomaliha ja sarnast saiamoodustist nagu Prahas. Ja seal oli jummmmala hea apfelstrudel, maistvad õunad, krõbe, soe ning juurde melange, sest seda peab seal jooma. Ahjaa, mõru sidruni jook oli lõpuks hea.

Ja teate, mis. Majutuseni oli lõbustuspargist 3.5km ja me kõndisime😍Ma päriselt ka tuletasin päeva jooksul ja õhtul mitu korda Kairile meelde, et iga hetk võime jalatranspordist loobuda. Aga ta oli valmis kõndima, sest 30k ei olnud veel täis. Ja mingi aeg, ma hetkel ei mäleta täpselt millal aga kindlasti päeva õhtupoole, ütlesin igaks juhuks Kairile, et Ailiga saime tegelikult kahel päeval 31k.

Kõigepealt liikusime mööda Doonau graffitit täis kanali kallast. Seal on toidukohad ja chillimiskohad ja inimesed veedavad lihtsalt aega. Kairi tõdes mingi hetk, et see oleks kõik avastamata jäänud, kui me oleksime teistmoodi liikunud. Ühtlasi tähistati minu päeva Argentiina ja Hispaania mänguga ning kanali kaldal oli ühel hetkel seltskond jalgpallifänne.

Tänavad olid inimestest pungil. Päeval, natukene teises piirkonnas liikudes olime aeg-ajalt täiesti omaette. Möödusime jälle võrratust Stephansdomist, jõudsime välja juba tuttava Volksgarten aia ja Rathausplazini, kus suur ekraan ootas ülekannet. Käisime majutuses. Läksime tagasi raekotta, selleks õhtuks plaanis Nabucco. Heh, ma ei saanud kolmanda vaatuseni aru, kes on kes ja mis toimub. Siis kolmanda vaatuse ajal lugesin sisu kokkuvõtet ja lõpp oli juba arusaadavam.

Õhtu lõpuks saime 32k sammu. Saime kõndida. Ilm oli enamasti meie poolt. Nägime nii Schünbrunni, värviküllast Hundertwasser ning veetsime toredat aega Prateris. Kairi pidas päeva vapralt vastu.

Mul olnud õnn veeta 19. juuli Dublinis, Roomas, Clovellys, Lake Districtis, Moheril, Cornwallis, Bledis, Skye saarel, Snowdoni tipus, Capril, Jurmalas, Pariisi Disneylandis, Barcelonas, Naras & Osakas, Orlandos (Florida), Scafell Pike tipus ja nüüd lisandus Viin💗