15.08 Dubrovniku liikluspiirangud ja tagasilend. Montenegro roadtrip

Hommikut alustasin sealt, kus õhtu jalutuskäik pooleli jäi, nimelt maailma lühima jõe, Ombla, algusest. On ikka vaja nii vara üleval olla? Mitte minul, arusaadavalt, vaid nendel neljal, kes juba tammi juures istusid. Agaaaa. Ma sain oma pildid tehtud. 

Komoloc paiknebki Ombla kaldal, täis paate ja ümbritsetud mägedega. Juba eelmisel päeval märkasime, et vastaskalda mäenõlval on Horvaatia lipp ning mõtlesime, kuidas see sinna sai. 

Meie sinine Škoda

Hotell Vimbula hommikusöök oli majutuse hinda arvestades tagasihoidlik. Võimalik, et Horvaatia hinnad ongi kallimad kui Montes, aga nii on. Süüa loomulikult sai, helbed, jogurt, joogid, sink ja sai. Muna valik küsiti ja toodi lauda. Ning selgus, et niisama tänavalt ei mahtunudki sööma, majutus oli päevaks välja müüdud ja lauad olid kinni. Tüütu herilane püüdis toitu varastada ja täiesti uskumatu, kuidas ta rebis singist tüki ja lendas sellega minema. Aga jõe kaldal oli iseenesest tore hommikut nautida. 

Kuna tagasilend oli kl 16ish, siis oli plaanis hommikul väikene Dubroviku peatus teha. Aga autot kätte saades teatati, et UNESCO maailmapärandisse kuuluv Dubrovniku vanalinn on autodele suletud ning kasvõi keelatud tänavalt risti läbisõit võib suure trahvi kaasa tuua. 

Seega veetsin eelmise õhtu võimalikke lähenemisteid ning parklaid uurides. Ei olnud soovi autot kolme kilomeetri kaugusele jätta. Eks näeb, kas valisin sobiva lähenemis- ja eemaldumistee ning parkimiskoha. Sealt oli 900m vanalinna piirini. Alla mäge😁 

Dubrovnik (41k elanikku) on üks enimkülastatud Vahemereäärsetest linnadest, vähemalt nii väidetakse. Vanalinn on küll kivine ja müüridega ümbritsetud aga keskusest eemal on mitu randa (seal me ei käinud) aga kirjade järgi kivised. Siis ma küll selle populaarsusest aru ei saa, on soodsaimaid ja liivarandadega piirkondi. 

Igatahes. Jõudsime linnamüürini. Ja kuna kõik Horvaatia pool oli mõeldud suuresti aja sisustamiseks, mitte otse stressirikkalt piirilt lennujaama suunduda, siis ma tõesti ei uurinud ei majutuskoha küla ega rahvuspühade kohta. Ainult natuke Dubrovniku fakte. Selgus, et 15. august on usupüha ja poed on suletud😁 Siis jäigi lihtsalt ringi jalutada ning kivist maju vaadelda. 

Jäätis käis sooja ilmaga loomulikult kokku ja õnneks olid toidukohad avatud. Ühte kirikusse piilusime samuti sisse. 

Siis suund tagasi ülesmäge parklasse ning oligi aeg lennujaama suunduda. 

Auto tagastamine läks ladusalt. Sõime lõunaks saia ning märkamatult lendlesime üle Komolaci, seda oli põnev ülevalt poolt jälgida. Pildil seal kus jõgi algab ja väike saareke on. 

Horvaatia lennul sai jälle tasuta kreekerit ja pudeli vett. Siis ümberistumine Frankfurtis, õhtusöök ja 10 päeva jälle märkamatult läbi saanud. 

Sõitsime kokku 870km. Montenegro on väike (kolm korda väiksem, kui Eesti), armas ja mägine riik, kus elab 626k inimest ja mille pindala on 13k ruutkilomeetrit. Peamine majandusharu on turism. 

Mulle meeldisid Kotor (v.a öised kontserdid), Budva, Bari rand. Kusjuures Durmitor jättis kõige tagasihoidlikuma mulje, aga tore, et sai käidud. Skadari järv oli lahe. 

Ehk siis kõikjal palju autosid, kaootiline parkimiskultuur, lahedad mägiteed ja ületurimindatud. 

Ma olen enda reise korraldanud aastast 2013. Monte oli 25. + 4 päevareisi Helsinkisse, + 2 minu korraldatud Odessat vanematele, kus ma kaasas ei käinud😁 

2022 Iiri ootab siiani kirjutamist, leian ükskord sellele ka aja. 

Tänan kaasa elamast ja järgmise korrani😊

14.08 Piiriületus, looduspõleng ja 80-eurone kala. Montenegro roadtrip

Eelviimase päeva eesmärk oli piiriületus tagasi Euroopa Liitu, Horvaatiasse. Puhas sõiduaeg Barist piirini võib olla 2h, selline 90km sõitu. Jah, kiirust ületamata kiiremini tõesti ei saa, teede iseärasus ja maksimaalne ning 80 km/h lubatud sõidukiirus. Sealt siis natuke edasi öömajale Komolaci. Aga teadsin juba ette, et aeg tuleb nagunii tunduvalt pikem. Majutuses nagunii midagi teha ei ole (no Dubrovniku öömaja hinnad olid ulmelised, seega 15 minutit sealt eemal). No ja Komolaci majutus maksis ka tegelikult terve reisi suurima summa. 

Igatahes. Kuna Budva jäi tagasisõiduteele, lisaks tekkis mõte uuesti sealsest bazaarist läbi hüpata ja see oli viimane ujumisvõimalus, aega nagunii oli, siis oli otsus tehtud ja plaanisin sinna peatuse. Heh. Jummal tänatud, et seal ööbides oli olnud parkimine hinnas. Parklaid on aga need on väikesed või kallid. See, mille olin valinud, oli piisavalt soodne ning alla kilomeetri merest. 

Juba Budvasse jõudnud, leidsime ennast järjekordsest ummikust. Eks me alustasime Barist sõites ka ummikus. See Bari maantee (M2.4) on tiheda liiklusega, kuna vähem kui poole tunni kaugusel on Albaania piir. 

Aga Budvas läks meil viimase 900 meetri läbimiseks 18 minutit🤣Selle ajaga saaks kaks korda edasi-tagasi kõndida. Ja siis me ootasime parkla tõkkepuu taga kuni keegi suvatses lahkuda. Spekuleerisime, kes võiks oma auto suunas liikuda. Siis üks paar istuski autosse aga neil ei olnud lahkumisega absoluutselt kiire. Aga lõpuks saime parkima. 

Õues oli jälle mõnusalt soe. Kõigepealt, nagu eesmärk oli, uus ring bazaaril. Loomulikult shoppasime ka. 

Siis jäi isa asju valvama ja mina emaga suundusime merre. Sooja merre. Nagu väga sooja merre. Ma oleks ausalt sinna jäänudki. Kui Budva päeval oleks vesi nii soe olnud, siis ma oleks hommikust õhtuni meres ligunenud. 

Lõuna sõime samuti rannas, fish&chips😁 Mitte küll päris selline fritüüritud kala kui harjunud oleme. Hea oli ikka. 

Siis mõtlesime, kas passime ka kümme minutit autos kui teised järjekorras ootavad. 

Ja taustaks siis see ka, et märkasin juba Durmitoris olles Bari kandis olevaid tulekoldeid. Mõtlesin mingi aeg, kas peame uue majutuskoha otsima aga sinna jõudes oli tulekolle eemale liikunud.

Ja siis Tivati suunas liikudes märkasime juba kaugelt tossupilvega kaetud taevast. Oli soov tankida, aga tankla oli kinni, järgmiseks võimaluseks Kotor, mis asus teisel pool tunnelit. Tunnelis ronis liiklus jälle teokiirusel või aeglasemalt. Korra tekkis mõte, et mingi hetk palutakse kõigil ringi pöörata ning Tivati suunas tagasi liikuda ja siis oleks olnud päris keeruline ja ajamahukas piirini jõuda. Aga lõpuks jõudsime Kotorisse, saime tangitud ning edasi liikuma.

Taevas oli suitsust hall. Suitsu allikas tuli nähtavale peaaegu piirini jõudes. No natuke varem, kuskil Herceg Novi kandis. Mäeküljed suitsesid, ikka seal, kuhu on keeruline ligi pääseda. Seda oli päris kurb vaadata. 

Esimese piiripunktini jõudsime kiirelt ning piiriületus läks ka ladusalt, edasise kohta seda öelda ei saa. 

Esiteks valisin natuke vale rivi, olid kas ainult EU või kõikvõimalikud passid. Arusaadavalt EU liikus kiiremini ja oli nii nagu oli. Agaaaa. Mootorratturid arvasid millegipärast, et nende aeg on tähtsam kui autoga liikujatel. Meid kõiki lasti piirilt läbi samadel alustel, kellel kontrolliti ainult passi ja kellel otsiti pagas läbi, sest vahetult enne meid oli EU väravas kahel autol pagasid avatud ning kogu sisu välja võetud ning kohvrid lahti. Aga suuremal enamusel ainult passikontroll. Ja need toredad mootorratturid kimasid nahhaalselt kolonni ette ning trügisid järjekorda. Nii mitu erinevat seltskonda. Ei, seda ei õigusta miski. 

Siis olime tagasi Horvaatias ning suund öömajale Komolaci. Kunagi võiks ilmselt Horvaatias ka tiiru teha, kuigi riigina loen selle külastuse ära 😁 Komolac on 9km Dubrovnikust, nii 15 minutit sõitu. Küla ise on tilluke, seal elab 355 inimest ning sealt saab alguse maailma lühim jõgi, Ombla. Selle sain tegelikult teada alles hiljem, sest Komolac sai valitud ainult mugava asukoha tõttu. 

Öömajaks hotell Vimbula, selline täiesti mõnus ja ilus väike koht. Kuna Komolac on tõesti väikene, siis ainsaks toidukohaks tunduski olevat meie majutus, oma restoraniga. Aga. See oli täis broneeritud. Meile leiti laud kuni broneeringu saabumiseni. 

Ja siis see neetud kala. Tutvusime menüüga, kelner tuli küsima, kas võib värsket saaki näidata, no miks mitte. Ja kuna menüüs nägin kõige kallimat kala 36 euro eest, siis julgesin kahepeale lesta tellida. Lest oli jah suur, aga tavaline lestakala Elus esimest ja ainukest korda hinda ei küsinud. No ma ei söö kunagi toidukohas, kus menüüs hindu välja toodud ei ole😂Ja menüüs olev kala oli alla 40 ja ma olin arvestanud, et see on natuke kallim. Aga siis tuli 114 eurone arve😂 Meie joogid ja ema pasta maksid ka midagi aga jah. Kala üksi oli 80 eurot. Enda viga, et hinda ei küsinud, järgmine kord olen targem. 

Nagu meid hoiatati, kui broneering saabus, pidime meie lahkuma. 

Õhtu lõpetuseks käisin poes vett ostmas. Poe ukse ees olid kaks poissi. Kuna pood oli avatud, siis ma valisin vee ja selgus, et kedagi peale minu seal ei olnud. Siis üks poistest astus sisse ja sain makstud. Ja siis kõige lõpuks käisin jalutamas. Leidsin ühe hosteli, kõvahäälne bingo või midagi sellist toimumas. Ma mõtlesin tegelikult ühe aarde ära logida aga kuna õues oli juba kott, siis ei olnud jõe algus näha. Majutuse restoranis oli melu, kõik lauad olidki inimesi täis. 

13.08 Skadari järv, soe vesi ja Montenegro liiklus. Montenegro roadtrip

Villa Antivari hommikusöök oli sama rikkalik kui Durmitoris, Hotel Pavlovicis, aga apelisinimahl otsa ei saanud😁 Klassikaline valik sinke/juuste, variandid munast, puuviljad, mitmeid sooje toite, suur valik kooke. Süüa sai välisterrassil. 

Päeva ainuke plaan oli paadisõit Skadari (Skadarsko) järvel (ja loomulikult meri). See paadisõit oli 10 päeva jooksul ainuke ajaline broneering. Või tegelikult reisi ainuke broneering üldse. 

Reisi täiesti algusfaasis panin viimase kahe Monte öö majutuse Virpazari, tillukesse ajaloolisse asulasse Skadari järve ääres. Sealt oleks saanud sadamasse jalutada ning mitte parkimisega tegeleda. Mõtlesin, et meri ka piisavalt lähedal. Aga jummal tänatud, et Bari kasuks otsustasin. Neid kahte ühendab vääääga tiheda liiklusega maantee, Baris parkimiskoha leidmine on kergelt õeldes õudusunenägu ning pärast suplust tund aega sõitu ei tundu eriti ahvatlev. 

Seega startisime hommikul Barist Virpazari suunas, kuhu sõidab nii 20 minutiga. Kui ei ole liiklust. Või ummikuid. Hommikul jälgisin mapsist küll, milline kohalejõudmise aeg prognoositakse ja ei tundunud hullu liiklust aga kui päriselt sõitma hakkasime oli 30-minutilisest sõidust saanud peaagu 50 minutit. 

Palusin emal broneeringu kontaktile kirjutada ning teatada meie väga napist kohalejõudmise ajast. Lubati ära oodata. Ja liiklus venis. Ja venis. Kui pealinna poole ära keerasime, sai normaalsemalt liikuma. Esimesena proovisin parkida tasuta parklas😂 No tõesti, seal pargiti nii risti-rästi kui sai, sinna kuhu sai, vist täiesti hoolimata, kas teised kuidagi välja saavad. Rääkimata sellest, et ringi pöörata või teisest otsast välja saada. See, kellega ema kirjutas pakkus lisaks välja Hotell De'Androse parkla, kellega neil pidi diil olema, seega proovisime sinna. Parkimiskorraldaja pakkus kohta, eemaldas torbiku ning saime pargitud. Küll viis eurot kallimalt, kui alguses lubati. 

Liikusime edasi Viktori paadiputka juurde. Andsime teada, et oleme kohal ning saime tšeki vastu. Selles suhtes tundub Monte küll aus (võimalik, et minu puudulikud teadmised), et igalt poolt oli võimalik näiteks ka sularahaga makstes tšekk saada. Parklad, turg, kõik toidukohad, poodidest rääkimata. 

Siis üks töötaja kutsus inimesed endaga kaasa ning asus teele, seda kõvasti teadvustamata. Küsisin naistöötaja käest, kas me pidime ka meestöötajale järgnema ning ta vastas jaatavalt. Kimasime siis väikesele grupile järgi, kõndsisime päris mõne maa kuni osad pandi paadile ning selgus, et see oli ainult neile mõeldud. Meestöötaja ei olnud meid ja lisaks veel ühte paari kaasa liikumas näinud. 

Siis kõmpisime alguskohta tagasi. Ja siis uuesti poolele maale. Mul ei olnud kõndimise vastu midagi aga kõigile meist see organiseerimatus ei meeldinud. 

Aga siis istusime paadis, kaaslasteks grupp inglasi, grupp prantslasi ja üks hiina paar ning asusime Skadari järve avastama. 

Skadari järv on Balkani suurim ning seal jookseb riigipuur Montenegro ja Albaania vahel. Järvel toimetab üle 280 linnuliigi ning seal on palju vesiroose. Meie giid rääkis, et hoolimatud giidid on lubanud vesiroose noppida ning meie sõidu ajal nägin loendamatuid lehti aga ainult ühte õit. Linde oli jah palju. Giid pakkus joogiks kas vett, mahla või veini. Hinna sees. 

Ning siis oli võimalik järves ujumas käia. See info oli loomulikult juba broneerides teada ning meie kolmikust kasutasin seda ainukesena mina. Järv ise on madal ja vesi oli mega soe. Tervest meie seltskonnast vist pooled käisid suplemas.

Mõnus suplus tehtud, viis giid meid tagasi sadamasse. Tipitasid ainult inglased. Mina tema asemel oleks tipitopsi väljapääsu juurde kaasa võtnud, tema jättis tehniliselt laeva tahaossa, kus inglased istusidki.

Lõunat sööma minnes oli väike võimalus, et teen tooli niiskeks. Sõime hotell De'Androse restoranis. See oli ikka päris restoran😁Eelroaks toodi tasuta ülipehmet saia ning kolme määret - tomat, oliiv ja toorjuust. Oliivi oma oli üle prahi. Mina sõin pastat, vanemad salatit - ema pirni ja isa mingi lihaga. 

Siis suund tagasi läbi tasulise tunneli ning liikulusseisangu Bari. Õnneks teadsin juba suurema parkla asukohta aga läbi tihedalt liikuva vastassuuna künkast üles sõita on ikka tore. Ja ülejäänud päev oli suhteliselt rahulik. Käisime emaga meres, seal läheb kiiresti sügavaks. Siis istusime tükk aega kividel ning lasime laintel varbaid paitada. Aga vesi oli jahedam kui eelmisel päeval. 

Õhtusöögil käisime Restoranis Sunce ja mina proovisin snitsli ära. Erinevalt Ostrogi päeva suurest junnist oli mul kolm väiksemat, millest poolteist jaksasin ära süüa. 

Ja loomulikult veetsin päeva lõpu uuesti meres. Vanemad viisin enne ilusti majutusse 😊

12.08 Biogradska, Bar ja Montenengro roadtrip

Selle päeva tee viis uusesti lõunasse, mere äärde. Reisi kokku pannes oli kohe mõte, et kui mereäär kohe ühe jutiga ära teha, Durmitorist läbi hüpata ja piirile suunduda (või vastupidi, kõigepealt seal ja siis alla), siis oleks kurb ja hajutasime võimalikke merepäevi. 

Seega. Hommikusöögil järjekordne apelsinimahla puudus. Muidu oli kõik timm. 

Ja siis suund Biogradska gora suunas, milleks sõitsime tagasi eelmisel õhtul külastatud Tara kanjoni renoveeritavalt sillale ning keerasime vahetult enne seda lõuna suunas. 

Huvitav üllatus sõidu ajal. Ema märkas mingi hetk, et kohalik raadio mängis Stig Rästa ja Elina Borni "Goodbye to Yesterday". Aga jah, tee oli mõnusalt lai, käänuline ning mõlemat poolt teed ääristasid jälle mäed. Tegelikult Žabljakist Tara kanjonini oli samuti mõnus rallitee. 

Siis sõitsime üle Tara jõe ning jõudsime Biogradska rahvusparki, Montenegro väikseim aga see võeti kõige varem kaitse alla. Külastustasu 3 eurot nägu ning parkimistasu 1 euro. Õnneks olin parkla pilti kodus vaadanud ja teadsin, kui kaootiline see on. Jõudsime välja järve Biogradska äärde ja seal sellist päris parklat, v.a. vist kolm broneeritud kohta bussidele, ei eksisteeri. Kõik pargivad sinna, kus vähegi ruumi on. Puude alla, tee äärde, vahet pole.

Selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, oli igasugune vaba pind okupeeritud. Aga. Vaatasin, et enne bussiparklat on tee piisavalt lai, et parkivast autost mööda pääseda ning jätsin meie auto sinna. Pärast pargiti minu taha samuti. Alternatiiv oleks olnud pargi väljapääsu suunas kulgeva tagasitee äär. 

Igatahes, saime ilusti pargitud ja asusime oma reisi teisele minimatkale ümber Biogradska järve, jälle nii 3.5km. Seekord kulges rada tunduvalt rahulikumal maastikul. Inimesi oli jälle päris palju, nii rajal kui paadiga vee peal. 

Läbisime raja vastupäeva, seega meie suunas raja lõpupoole oli laudtee ning suured rabarberid, samuti tuntud kui harilik katkujuur. 

Lõunapeatuse tegime järve kaldal olevas restoranis Nacionalni Restoran. Seal saingi teada, et broneeringu märk laual tähendab, et seal saab lõunat süüa aga mitte näiteks kohvi juua. See broneeringusüsteem tekistas päris mitmes seltskonnas segadust. Seekord siis päris maitsvad kohalikud vorstikesed. Kelner enne hoiatas minu esimese valiku suhtes, et liiga teravad on. 

Pärast nii viiekümne minutilist sõitu tegime veel ühe peatuse 13. sajandil rajatud Serbia õigeusu Morača kloostri juures, mis peaks olema üks pareimini säilinud keskaegseid monumente Montenegros. Parklasse jõudnud, oli temperatuur märgatavalt tõusnud. 

Kirikus sai sees käia aga pildistada ei tohtinud. Seinad ja lagi olid ikka äärmiselt tihedalt freskosid täis. Kirik sai küll Ottomani impeeriumi vallutustes kahjususi ning ehitati 16. sajandil osaliselt ümber. 

Ja siis edasi Bari, öömajja. Viimased kaks Montenegro ööd veetsime Baris, Villa Antivaris. Kõigepealt sõitisime uuesti läbi pealinna, Podgoica, ületasime Skadareko järve ületava silla ning läbisime tasulise tunneli. Ja saime korra 100 km/h maanteed näha. Meie 1.0 Skoda sai 100 sisse, siis kui see piirang lõppes. 

Baris liikus liiklus teokiirusel. Olime maanteel M2.4, mis osutus vist kõige tihedama liiklusega maanteeks ever. Nagu peaaegu katkematu autovool mõlemas suunas. Ja kes tegi vasakpöörde üle vastassuuna? 😂 Aga kõige põnevam oli parkimine. Tillukeses parklas oli nimelt üks koht. Ja see oli kitsas parkla. Ma ei naudi üldse täisnurga all keeramist. Siis meesomanik (majutus, mitte auto) tuli välja proovis montenegro keeres abistada. No ma tõesti arvasin, et sõidan ninaga kõrvalolija autosse. Sain pargitud. Registreerisime. Naisomanik rääkis natuke inglise keelt ka. 

Tuba oli piisavalt suur ja meil oli terrass, kust avanes natuke suurem parkla. Käisin siis küsimas, kas see on ka majutuse oma ning otsustasin ringi parkida. Seal oli ka natuke absurdne parkimiskorraldus, lubades ühe auto teiste ette parkida. Aga üks vaba koht oli täiesti ääres ja sihtisin seda. Siis nii isa kui meesomanik vaatasid, kuidas mina tagurdasin. Mulle täiega meeldib nii parkida, kui mehed seda hindavalt jälgivad😁

Igatahes, ma tagurdada oskan. Ei parkinud ideaalselt sirgelt aga vähemalt ilusti joonte vahele. 

Kohe Villa Antivari kõrval asub Restoran Prova. Esimesel korral ma ust lahti ei saanud aga sünge kelner näitas, et nad on avatud. Võtsin teistsugused kohalikud vorstid, need mida lõunaks tahtsin ja olidki vürtsikad. Aga seal olid jummala head pehmed friikad. Päriselt. Lõdid küll, aga niiiii hästi maitsestatud. Ja siis suu õhkas aga täiesti talutavalt terav. 

Vanemad majutusse ja väike tiir apteeki. Siis ujumisriided selga, põnev teeületus, selleks kasutasin ikkagi sebrat, kivine rand ja soe vesi. Ma lihtsalt hõljusin kuni päikeseloojanguni (ja tegelikult ammu pärast seda ka) ja sooja vett ning mõningaid laineid. 

11.08 Durmitor. Montenegro roadtrip

Hotel Pavlovici hommikusöök oli põhimõtteliselt rikkalik. Oli nii soolast kui magusat ja palju erinevaid valikuid. Välja arvatud apelsinimahl. Mis sai otsa. 

Käisin mingi aeg järjekordselt uuesti proovimas, ega masinas mahlapiisakest ei leidu ja lõin kogemata silmsideme teenindajaga. Kes nägi minu tegevust. Teenindajaid oli kokku 2, mees ja naine. Mahl asus kohvi ja tee kõrval. Nagu täpselt kõrval. Nad uuendasid otsasaanud toitu, tõid kohvi ja sooja vett aga mahla mitte. No ja siis ma vaatasin kurva näoga mahlaaparaadi juures ja teenindaja tõigi seda juurde. Tervelt kannutäie. Millest jätkus täpselt kolmele inimesele (mina ikka nende hulgas). Jah, selline hommikusöögikogemus. Süüa oli palju. 

Päevaks plaanis minimatk ümber Musta järve, Savin Kuk tõstuk ja Tara kanjoni sild. Ehk iisi-briisi.

Esimesena sõitsimegi tagasi Musta järve juurde viiva tõkkepuu taha. Olin selle parkla kohta hirmujutte lugenud, no kellel läks 30 eurot ja mis summad veel. Seal on nii, et numbrituvastus, tund maksab 3 eurot (selle eest, et järve juurde saada) ja maksmine algab sisenemisest. 

Jõudsime natuke sõita, kui meie ette astus žestikuleeriv parkimiskorraldaja. Selge, mina seadusekuulekana parkisin meid ära. Pärast selgus, et osad sõitsid temast rahulikult mööda ja said lähemale parkima. Aga ega me nõrgad ei ole. 

Siis maksime lisaks 5 euort nägu Durmitori rahvuspargi külastamise tasu ja umbes kilomeetri pärast jõudsimegi kuulsa järveni. Durmitori rahvuspark loodi 1952 ja lisati 1980 UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pargis on üle 50 üle 2000 m kõrguse mäe, mäeahelikud, metsad, kanjonid ja jääaajajärved (silmad), millest üks ongi Must järv. 

Must järv koosneb tegelikult kahest üksteisega ühendatud järvest - suur ja väike järv, maksimaalsed sügavused vastavalt 24m ja 49m. Kalda järgi sellist muljet küll ei tekkinud. 

Järvede ümber kulgeb ca 3.5km matkarada, kelle jaoks kergem, kellele keerukam. Umbes 3.5 km  sellepärast, et rada kulgeb mööda järve äärt või kallast, kuidas keegi eelistab. Aga jah, piirkonnale omaselt siledat rada loota ei ole ja tõusud on päris korralikud. Enne reisi kodutööd tehes lubati igatahes kerget rada. Inimesi oli nii järve ümbruses kui rajal palju. Ilm ilus. Ja midagi peavad need mustmiljon turisti tegema, kui neid seal piirkonnas nii palju on. 

Lõunasöögi tegime Žabljakis, Restaurant Or'Os. Seekord proovin auto parkimismajja jätta.Tõkkepuud ei olnud, piletit ei väljastatud, inimest putkas ei olnud. Kui kellelgi käest küsisin, ütles, et tasuta. Eks näeb. Igatahes teisi nägime ka sisse ja välja sõitmas. Pärast selgus, et suvekuudel ongi tasuta. 

Kuna mulle meeldib reisides kohalikku toitu proovida, võtsin kačamaki. Maisijahu, juust, koor. Kuskil pool sain söödud, siis piisas. 

Käisime toidupoes ja kahel kohalikul turul. Sellised tillukesed. 

Siis Savin Kuk tõstukisõit. Selleks lühikene autosõit Žabljakist Savin Kuk suusabaasi, kus ka suvel on võimalik tõstukiga sõitma minna. Kuna hetkel on avatud ainult I baas (kõrgusel 1907m), siis saab 2 eurot hinnaalandust ja sõitma saab ainult 10 euro eest. Teine tõstuk viiks 2213 meetri kõrgusele aga see on hetkel suletud. Parklas küsiti parkimistasu ka. Sularahas. Aga igal pool anti korrektselt tšekk. 

Sõit on kuskil 20 minutit, selline rahulik kulgemine ja võimalus jalgu kõlgutada. Isegi ema nautis seekord kõrgust. I baasis tegime väikese kohalolekupeatuse, kohustuslikud pildid ning liikusime alla tagasi. 

Kusjuures mõlemale vanemale meeldis see kogemus. See oli tore 😊

Ja siis pooletunnine sõit Đurđevića sillani, mis oli just eelmisel päeval restaureerimiseks suletud. Sellest oli kahju. Sild ehitati Jugoslaavia riigi ajal aastatel 1937-1940.  Đurđevića sillalt avaneb vaade Tara jõele ja kanjonile, mida loetakse Euroopa sügavaimaks. Noh, ja üle kanjoni jookseb mitu zip-liini aga seekord ei olnud selleks õige tunne. 

Proovisime vaikselt sillale ka hiilida, sest inimesed ikka kõndisid sellest üle. Selgus, et lubatud olidki ainult zip-line sõitjad või kanuutajad. 

Hiinlased ehitavad. Järgmisel päeval teel olles nägime suuuuurt plakatit hiinlaste toetusest. Lihtsalt mainin. 

Õhtusöögi sõime majutusest üle tee olevas Zlatni Bor'is, millel on mapsis huvitav tagasiside. No teenindusel on. Meie kelner oli mitte inglise keelne mitte kõige noorem mees. Kaks neidu istusid telefonis. Tahtsin küll tellida aga ta soovitas lammast ja kui juba kohalik soovitab lammast, siis mina söön lammast. Täiesti maitsev aga jälle, ülisuur portsjon. 

No ja kuna majutusest Žabljakki viis maantee, õhtul läks 8st juba pimedaks, siis seal jäi õhtune kõndimine iseenesest mõista ära. 

Aga. Kus on mäed??? Nagu eelnevalt olen kirjutanud, reisi planeerides teadsin, et Durmitor on mägine. Jah, tegelikult tundust terve riik mägine, me tegime kokkuvõttes suhteliselt arvestatava ringi. Kotoris olid mäed sul näos kui sein. Durmitoris on need kuskil kaugustes. Üksikud mäetipud ja mõnikord ahelikud.