Istanbul. Topkapi & modernne Euroopa. 1.07

Istanbulis elab palju kasse. Nad ei tundu nälginud ega väärkoheldud aga neid on igal pool. 

Esimest korda oma reisikorralduse jooksul olin piletiostul segaduses. Ega me ei külastanud palju tasulisi vaatamisväärsusi aga mõned ikka. Ja suuremates kohtades on tavaliselt mõttekas piletid ette osta, et vältida piletijärjekorras seismist (turvakontrollist ei pääse). Ja Istanbulis ma lihtsalt ei leidnud ametlikke lehekülgi ja üldjuhul ma eelistan neid. Mul ei ole vahendajate kaudu ostmisel probleeme olnud aga ikkagi. 

Päeva esimeseks oli Topkapi palee. Selgus, et ma ei olnud korralikult piletiinfoga tutvunud ning saime kaks korda turvakontrolli läbida. Nimelt pilet oli voucher, mis tagas värava läbimise ainult koos giidiga. Lisaks juurde haaremi külastus. See oli kõige kallim külastus, 74 eurot (kohalikele 9 eurot). 

Kõigepealt juhatatigi meid haaremi ukseni, et seal koos giidiga piletid realiseerida ning omapäi edasi tegutseda. Giid rääkis põhilised pidepunktid ning asusime avastama.

Topkapi on kirjade järgi üks ilusaimaid näiteid Ottomanide arhitektuurist. Värviküllane haarem täpselt seda näitas. See oli täpselt selline haarem, mida "Sajandi armastuses" kajastati (mitte, et ma oleks aktiivselt seda sarja jälginud aga no).  

See on kõrge müüriga ümbritsetud, Bosphoruse väinale avatud ja tõesti võrratult ilus 700 000 m2 asuv hoonete kompleks, olles inspiratsiooni saanud islami, türgi ja euroopa mõjudest. Seal on üle 10 tuhande Jaapani ja Hiina potselannõu, sh seladon kauss, mis pidavat legendi järgi värvi muutma, kui toit mürki sisaldab. Ja seal asub maailma suuruselt neljas 86-karaatine Spoonmakeri teemant. Mina ei saa aru, miks peab klaasi näppima.

Korraks pidime jälle sallid pähe panema (ma ei teadnud, et seal see nõue on. Ainult ühes kohas küll). Sellest saime teada vahetult enne giidi lahkumist ning osa meie seltskonnast protestis häälekalt.  

Ja selgub, et Mooses on ka Topkapi palees. Küll lõige tema pealuust, jalajälg, jalutuskepp ja mida kõike veel. 

Ja sellega piirdus meie vana Euroopa. Käisime küll ennast majutuses värkendamas ning seejärel suundusime uuesti peaagu poolekilomeetrilisele Galata sillale, mis ületab Kuldsarve väina ning ühendab vana ja modernse Euroopa. 

Lõunaks võtsime wrapid. Võrreldes Olerexi omadega tundusid tillukesed aga kokkuvõttes täiesti piisavad. Ja siis üle Galata silla. 

Tee viis järjest ülesmäge, Istanbul on ehitatud seitsmele mäele, seda ka, suunaks keskagne 66.9 meetrine Galata torn. Sinna suundusin üksinda ja Aili ja maapinnale jahutust otsima. Üles tohib liikuda ainult liftiga, seda 7. korruseni ja alles siis mõned trepid. 

Galata torni nägime juba eelmine päev (ja kõik ülejäänud päevad) teiselt kaldalt, kui see võimsana üle teiste hoonete kõrgub. Kokkuvõttes see ei olegi teab mis kõrge, aga asudes künka tipus, paistab kaugele. 

Üleval oli päris tuuline ja kahetsesin paaril korral oma riietusevalikut. Sest soojas kohas ma kannan kleite, ma ei käi pükstega. Aga kõik oli kokkuvõttes timm ja imetlesin rahulikult igasse suunda jäävad vaated ära. Üks paar palus neist pilti teha ja pakkus pärast minu pildistamist. 

Ja siis 1.4km pikkune Istiklal avenüü, mis ühendab Galata torni (no enam-vähem) ja Taksimi väljaku. Terve tänav oli lipukestega ehitud, Inglismaa tunne tekkis. Avenüü on ääristatud poodide ja toidukohtadega. Tualeti leidmine osutus keerulisemaks, kui arvata. 

Kiikasime sisse püha Anthoni rooma katoliku kirikusse. Kuna Istanbuli modernne Euroopa kallas on saanud mõjutusi erinevatest Euroopa riikidest, siis siin on arhitektuuris natuke selle mõju tunda. 

Istiklal avenüü teises otsas on Taksimi väljak, mis peaks olema selle kalda süda. See oli täielik meh. Suur plats, keskel kuju aga selleni viiv tänav on kindlasti huvitavam. Eks me istusime natuke purskkaevu juures ja siis suundusime teist teed mööda majutuse suunas tagasi. 

Kuigi mul olid õhtusöögi kohad enne reisi välja valitud, siis kokkuvõttes ei söönud neist üheski. Peaaegu Hagia Sophia juures tagasi, potsatasime ennast Bistro Chef toidukohta. Aili sõi salatit, mina võtsin järjekordse kebabi, mille juurde serveeriti millegipärast nii kartuleid kui riisi. Taustaks jalgpall. Pärast sööki pakuti tasuta türgi teed, millest seekord ei keeldunud ja üllatuseks oli lisaks tükk baklavad. Söök ja jook kahele (välja arvatud tee ja baklava) 54 eurot.

Ahjaa. Need teeklaasid. Nägime neid eelmisel päevalt mõlemal turul, mehed muudkui viisid neid kandikutega ringi ja jõid pidevalt. Aili arvas, et see on alkohol. Ütlesin talle kohe, et see on tee ja nüüd saime ise sellised klaasid järgi proovida. Kahjuks ma õiget tehnikat ei tea. Kas tee peaks ära jahtuma või valid kõrvetunud sõrmed.

Ja päris õhtu istusime jälle Sultan Ahmedi väljakul purskkaevu juures, kuulasime juba tuttavat kaeblevat kutset palvele ning ei saa väita, et väga soe oleks olnud. 

Ja päris õhtul käisime tegelikult Istanbulkarti ostmas. See on selline id-kaardi suurune pilet nagu paljudes riikides, millega saab ühistranspordis sõita. Aga. Piletit sai osta aparaadist. Pariisis ega Tokyos ei ole see probleeme tekitanud, mis siis nüüdki. Paraku kõik kohe ei õnnestunud ja siis üks pealetükkiv kohalik, kuna aparaate oli kõrvuti neli ja turistid olid hädas, tuli meile "appi" ja mul õnnestus kordi pileti eest kordi suurem summa maksta (30 eurot), mis tegelikult peaks olema. Eks millekski vajalik õppekoht. 

Istanbul. Vana Euroopa. 30.06

Teine päev Istanbulis algas 3:34. Ilmselgelt mitte vabatahtlikult aga kui ikka Hagia Sophia ning Sinine mošee üksteise võidu kõvahäälselt kutsuvad, siis tuleb silmad lahti teha (v.a Aili, kes magas kõik ööd rahulikult). 

Agora Guesthouse hommikusöök toimub katuseterassil. Ütleks, et imeilus vaade aga enamasti kõrgemad katused varjutavad mere. 

Hommikusöök ise oli pigem selline tagasihoidlik. Peaaegu igal hommikul (üks hommik jäeti meid vahele) küsiti, kas soovime munaputru või omletti. Võtsime ühel hommikul ühte ja järgmine teist. Mõlemad variandid tähendasid praetud muna, mis omleti puhul oli ühes tükis ja munapudruna tükkideks tehtud. Siis buffee. Iga hommik oliivid, kapsas, teistsugune kapsas, kurk, arbuus, sink, juust, keedumuna, marmorkeeks. Siis suhteliselt ühesugusena väikene koogike (kaks päeva sama, kolmandal teise kreemiga). Ja natuke varieerusid kuskuss, riis, makaronid (kõik külmad). Ja mõnikord midagi saiakeselaadset. Ja iga hommikul röstsai. Olen harjunud, et hommikusöögi ajaks ollakse valmis seda pakkuma. Selgub, et alati ei pea olema.     

Esimeseks külastuseks oli Hagia Sophia (25 eurot), mis sai olla rohkem kui tuhat aastat kirik aga pärast Konstantinoopoli vallutamist Ottomanide poolt sai sellest mošee. Praegune versioon peaks olema püsinud ca 1500 aastat. Eks sellest ka restauratsioonivajadus.

Ma ei tea kas sellest, et tellised katsid nii kuplit kui sisemust aga millegipärast ja ma ei oska isegi mõelda miks, olin selles pettunud. Ootasin midagi võimsamat? See on pika ajalooga, näinud Konstantinoopoli erinevaid valitsemisvorme ja valitsejaid. Ma ei tea. Midagi jäi puudu. 

Läbisime kotikontrolli. Enne muidugi peitsime juuksed salli alla (see oli ettenägelikult kodust kaasas). Mošees on mitmeid mosaiike (jeesukene ja Mary), islami kalligraafia, viikingite märgid. Mida ei saanud näha, oli alumisel korrusel olev soovimisauk. Ahjaa. Nagu enamik tasuliste külastuste puhul (mõnedega tutvusime) oli kohalikele tunduvalt odavam pilet. Hagia Sophia konkreetselt. Ainult kohalikud muslemid saavad alumisele korrusele (ja tasuta), külastajatele ning võõramaalastele jäi teine korrus. 

Siis paarsada sammu üle Sultanahtmeti väljaku ja kõigile tasuta avatud 17. sajandist pärit Sutlan Ahmedi kuigi üldsusele tuntud kui Sinine mošee, mis on saanud oma nimetuse käsitisi maalitud 20 000 sinise Izniki keraamilise plaadi järgi. 

Mošee väravast läbi astunud, lähenes meile üks kohalik mees, kes pakkus abi sissepääsu leidmisega (see asub hoone vastasküljel). Terve tee sinna jalutades küsis ta loomulikult (sest seda tegid pratiliselt kõik kaupmehed. Ja liialdamata, kaupMEHED) meie päritolu kohta. 

Teadsin seda ka, et mõnes mošees peab jalanõud ära võtma, selleks olid meil sokid. Aga mis ma ütlen? Mošeed (need paar, mida me külastasime) olid ühesugused. Vastavalt tähtsusele minarettide arv. Seest suur tühi, kupliga ruum, kus on kohalikele palvetajatele eraldatud ala. Sultan Ahmedi eesmärk oli ehitada suursugusem mošee kui Hagia Sophia. Eks igaüks ise otsustab, kas see õnnestus. Kuus minaretti Hagia Sophia nelja vastu. 

Sinine mošee on küll kõigile tasuta aga vähemalt kodulehe info järgi on see palvetamise ajaks külastajatele suletud. Selle aegadega võiks kursis olla. 

Mõtlesin enne väljumist meile teed juhatanud mehe peale, sest ta lubas meid värava juures oodata. Lootes, et ta oli kellegi teise juhendamisega hõivatud nägin, et väravaesine oli tühi. Aga loomulikult ootas ta meid juba uksel. Vestlesime veel natuke aga keeldusin tema poe külastamisest. 

Käisime majutuses ennast värskendamas ning suundusime edasi Suurele turule (Grand Bazaar). Hüppasime läbi ühes surnuaiast, selliseid sambaid ma ei ole enne näinud. 

Ja siis Suur turg, mis on üks maailma suurimaid ja vanemaid kaetud turge. Turg ise koosneb tänavate ja tänavate viisi väikestest poekestest. Minu jaoks tähendab turg midagi natuke teistsugust. 

Uitasime mööda käänulisi tänavaid, peaagu igast poekesest kutsuti külastama ja kaupa proovima. Aga kaup oli korduv. Vürtsikaupmehed, poode mustmiljon aga kõik põhimõtteliselt samasugused. Halvaa ja maiustused. Jälle, samasuguseid poode lugematu arv. Sama sallide, vaipade, lampide, niisama suveniiride kohta. Ja räägi veel, et kaupmees ootab hinna üle kauplemist. Paljudel oli tegelikult silt "fikseeritud hind". 

Edasi suundusime 16. sajandist pärit UNESCO maailmapärandisse kuuluvasse Suleymaniye mošeesse, mille juurest avaneb linnale imeline vaade. Suutsin oma kleidi kaamera kotiga ära rikkuda. 

Väravas oli silt palvetamise ajaks sulgemise kohta aga kui juba kohal, piilusime sisse. Jälle, pea kaetud ja sokid jalga aga saime rahulikult siseneda. Ainult silmaavadest nähtav vabatahtlik pakkus infot nii moslemi usu, mošeede kui kõike seda ümbritseva kohta. 

Tagasiteel astusime läbi ühes baklavaa kohvikust. No loomulikult võib lõunasöök koosneda viiest erineva maitsega baklavaaaaaast. Kahepeale kokku 35 eurot. Kummalgi üks kohv ka. Baklavaa on kaalukaup ja üldse mitte odav. Aga hea. Seda sööks veel. 

Ja siis tagasi suurele turule. Kuna olime selleks ajaks natuke nänni kokku ostnud, ilmselgelt mitte midagi suurt, käsipagas ja see, ja vahemaad ei olnud suured ja ega need 10k sammu ennast ise ei kõnni, siis käisime enne õhtusööki veelkord majutusest läbi. Valisin ühe tee, mida veel ei olnud käinud. Meie teele jäid egiptuse mõjutustega Theodosiuse obelisk ja täiesti tavalised tagatänavad. 

Siis, kuna õhtuse paadisõiduni aega oli ja Vürtsiturg või Egiptuse turg (Spice Bazaar) jäi täpselt tee peale, hüppasime ka sealt läbi. 

Tunduvalt väiksem kui Suur turg aga põhimõte täpselt sama. Väikesed poekesed ja müümisest huvitatud kaupmehed. Põhitänavaid on ainult üks aga turu seinte taha jääb tänavate viisi meie jaoks tavapärasemal moel kauplejaid. Kauplesin Ailile ühe koti odavamaks 😂Ei, mitte midagi suurt aga vähemalt õnnestus. 

Õhtusöögiks suundusime Galata silla alla, kus on toidutänav. Kindlat plaani ei olnud ja süüa tahtsime. Mina võtsin kebabi ja Aili kana. Selline. Tavaline. Maksime kriipsu vähem kui lõunal, 33 eurot. Ei olnud maitseelamus aga halb ka mitte. 

Päeva lõpetuseks loomulikult Bosphoruse väina kruiis. Seda pakutakse igasuguses hinnaklassis terve päeva jooksul. Alates vist 8 eurost kuni 100 euroni, ilmselt saab kallimaltki. Oleneb kestusest, söögi võimalusest ja millest veel. 

Meie valikuks oli päikeseloojangu kruiis türgi tee ja küpsistega. Tee nagu tavaline must tee ja küpsised nagu küpsised ikka. Aga paadisõit oli super. 

Kulgesime mööda Kuldsarve väina Bosphoruse suunas, giid selgitas inglise ja vene keeles aga tähelepanu kaldus pidevalt lihtsalt vaatlemisele. Kuldsarve väin eraldab vana ja modernset Euroopat, Bosphoruse väin eraldab Euroopat ja Aasiat. Päike loojus. Harjumatu pime öö, Eestis on suvel mahe ja praegu nagu päris mustaks veel ei lähe. Suvel selline järsk pimedus oli viimati Key Westis.

Kõmpisime majutusse tagasi, ega linn ei maganud. Kuulasime kutset päeva viimase palvele ja esimesed 30k sammu olid märkamatult tehtud.  

Istanbul - linn kahel mandril. 29.06

Mõte Istanbuli külastada kujunes alateadlikult ilmselt juba aastaid tagasi, kui Agatha Christie "Mõrv Idaekspressis" lugesin ja reis Pariisi just Konstantinoopolist algas. Ajaloos õppisime linna ajalugu samuti Konstantinoopoli nime all. 

Igatahes, aastaks 2019 (st aasta varem) oli reisiplaan koos aga asjaolude tõttu asendus see võrratu Napoliga ning Istanbul jäi oma aega ootama. Kuigi selleks aastaks olid juba paar *khm* reisi plaaneeritud, siis järjekordsete asjaolude kokkulangemise tõttu tekkis mõte Istanbuli reisikava uuesti ette võtta, seda veidi timmida ning reis lõpuks ette võtta. Reisikaaslaseks järjekordselt Aili, nüüdseks koos tehtud 4 linnapuhkust ja autoga 2 riigile ring peale. 

29. juuni hommikul asusime kahekesi Tallinna lennujaama suunas teele. Kuna AirBaltic, siis ümberistumine Riias. Tegime reelide jaoks videosid, mis jäid lõpetamata, sest tähelepanu kaldus muule. No järgmine kord proovin uuesti. 

 

Kõik plaanipäraselt ja kell 15 päeval maandusime Istanbuli lennujaamas. Juba mitmed viimased reisid olen valinud ühistranspordi asemel mugavama (ja kiirema) reisiviisi kas Uberi või Bolti (seda preagu veel Istanbulis ei ole) kujul. Tellisime oma sõidu ära aga sobivat sõidukit leides proovisid juba kohalolevad taksod meid ära rääkida. Kes väitis, et meie takso ei tule, kes pakkus fikseeritud hinda. Olen kahel eelmisel korral proovinud auto saabumiste väljapääsu juurde tellida ja seekord, no kolmas kord võiks ikka õppida, teadsin kohe väljuvate lendude juurde liikuda. 

Ja siis me olimegi 15 miljoni linnas, Istanbulis. 

Tee vanalinnas, Sultanahmetis, asuvasse Agora Guesthouse (4 ööd, hommikusöök hinnas, 231 eurot ehk 115 näkku), võttis liikluse tõttu peaaegu tunni. Autos puudus konditsioneer aga eks aknad lahti saab samuti edukalt sõita. 

Esimeseks õhtuks, sest hoolimata sellest, et lend maandus ca 15 ja sõit linna võttis tunni, siis lennujaamast väljumine, sh passikontroll (oi, templi sai! Oi, kui huvitavad templid mul hetkel passis on😁) võttis ka natuke ja majutuses olime ca 18ish. Igatahes. Registreerisime ennast majutusse, kes saatis terve rea toidukohtade soovitusi. Ja mulle niiii meeldib, kui majutustes ei ole vaipu (kuhu sisse igasugu putukad ennast peita saaksid). 

Omg, see oli päris lahe. Siis tegin kohe vahetuse ja suundusime majutuse juures oleva Balıkçı Sabahattin Jah, põhimõtteliselt nad on kalarestoran aga võtsime kahepeale 4 meset (eelrooga) ja siis veel ühe ja siis toodi veel tasuta oliive ja saia. Ja muud ei olnud vajagi. Ma ei ütleks, et toit kokku just kõige odavam oleks (kokku peaaegu 48 eurot) aga maitsev kindlasti. 

Päeva lõpetuseks tegime veel jalutuskäigu Sultan Ahmeti parki, mis asub algse Konstantinoopoli, vana Istanbuli kahe ikooni, Hagia Sophia (millegipärast üks põhjuseid reisimiseks) ja Sinise mošee vahel. No ma ei oleks midagi muutnud aga ma ei teadnud, et Hagia Sophiat hetkel renoveeritakse ja selle ilus kuppel on täielikult tellingutega varjatud. 

Tee majutusest Sultanahmeti parki on ääristatud värviküllastest poodidest, milles pakutakse maiustusi, nõusid, vaipu, lõhnu, riideid, salle, lampe. Imeilusaid lampe ja mida kõike veel. 

Istusime mugavalt purskkaevu ääres kui Hagia Sophia avas pasunad ja valjuhäälselt ning kaeblikult palvele kutsus, umbes 10-20 sekundit hiljem ühines temaga Sinine mošee. Ja siis nad seal kahekesi üksteise võidu kurblikult kõlasid. 

Tegelikult käisime raha ka vahetamas. Proovisin siis esimest korda seda kohapeal teha. Minu puudulikud teadmised ja õpikoht. Aga raha saime kätte, mis siis et oleksime võinud 8 eurot rohkem saada. Liiri kurss tundus alguses millegipärast nii keeruline, 100 liiri on 4 eurot aga mingi aja pärast läks arvutamine juba kiirelt. 

Ja meie majutus oli siis nii 400 meetrit sellest kaebelaulust, mida tuleb 5 korda päevas (ja öösel), sest pool neli öösel on täiesti normaalne inimesi üles ajada. Sest kui keegi tahaks kedagi usklikuks meelitada, kas siis rõõmus, kaasagene heli ei oleks selleks kutsuvam? Lihtsalt mõte. 

2025

Selline tunne, et pilgutad ja aasta ongi möödunud. Ühest küljest nagu kõike oli, samas  millegipärast kestis detsember 8 nädalat. 

Tundub, et oli muusika-aasta (mis siis, et Eestis oli see 10 aastat tagasi). Tallinnas Imagine Dragons (ei olnud kursis, et fännitsooniks peab eraldi pileti ostma. Minu ajal sellist asja ei olnud, kes varem kohal, see esireas. Ja Dani särk jäi ka selga), Justin Timberlake ("I'm singing in the rain..") ja augustis ootamatult (meile, mitte talle) Bryan Adams. Aga veel põnevam on see, et õnnestus Manchesteris näha Oasist (omgomgomg. Pileti saamine oli omaette ooper), Riias (uuesti) Robbie Williams (nüüd sain mina ära puutuda. Serenaadiks tuleb teisel pool lava olla) ja Londonis Coldplay (omgomgomg, ma sain nagu Wembley staadionil Coldplay kontserdil esireas olla). Ja laulupidu. 

Traditsiooniline Helsinki päev. Sünnipäev möödus Scafell Pike otsa matkates, mis jäi kahenädalase Inglismaa tripi sisse (Heh, kaks päeva 14st olid sellised, kus ma enne ei olnud sattunud. Aga läheks iga kell tagasi). Siis tilluke väljasõit Riiga (Robbie), paar päeva Pariisis ja Londonis (sest Coldplay). 

Lugesin ümmarguselt 10tuh lk rohkem kui aasta tagasi, sellega olen rahul. Sellel aastal lisandus (muhe)krimile romantasy (romantaasia, mida mõistet). Päriselt olen oma raamatuaastaga täiesti rahul. Lihtsalt märkasin, et keegi jagas lugemise väljakutse grupis oma 121 raamatuga aastat aga lehekülgi oli ainult 6k rohkem, kui minul. 

Geopeitus. Oli aktiivsem esimesel poolaastal. Otsisin Anne (ja mõnikord Kleonega). Ailiga tegime Kihnule ringi peale. Minu tutvumine Eesti saartega vol2. Järgmine aasta on mõtteks Ruhnu. Septembrist olen olnud talveunes. 

Kui eelmine aasta alustasin (jätkuvalt miinustes) ettevõtlusega, siis sellest aastast katsetan mikroinvesteerimist. Sest miks mitte😁

Jätkame 7. klassis. Loodan, et mul mõni närvirakk alles jääb. Suvel sain jälle võimaluse laulupeolisi saata, see on lahe. 

Elutoa remondi käigus suutsin varba ära mõrastada, mis ei takistanud mind loomulikult laulupeo rongkäigul osalemast (või Scafelli tippu ronimisest). See tüütus paranes mitu kuud. Korrata ei tahaks. 

Kuna üks organ otsustas eelmise aasta lõpul, et ta ei pea enam nii palju töötama ja jooksmise aeg on ümber saanud, siis proovisin jaanuarist aktiivsemalt kõndimas käia. FitSphere, selline tore äpp, milles saab osaleda väljakutsetes (ja loosiõnne korral midagi eraldi tegemata võita), oli väike lisamotivaator (kuigi igasugune mott on teadmata ajaks puhkuse võtnud, mida ma ei ole heaks kiitnud). Igatahes, hoolimata sellest, et sept ja okt jäid ikka vahele, sain äpi andmetel kokku  3 280 181sammu (mul ju nutikella ei ole, seega ainult need sammud, millal telefon kaasas on). Suureks abiks oli FB novembri liikumise väljakutse, mis aitas mind tagasi rajale. 

Mao aastale omaselt lasin minna, millel aeg. Loodan, et ka edaspidi seda julgust jagub. Ja mott võiks puhkuselt tagasi tulla. 

London 6.09

Viimane Londoni hommik. Seekord startisime koos ja asusime teele Londoni ühe sümboli, Toweri silla poole, ikka mööda Thamesi kallast. Veendusime, et teel LSE Bankside Housest kuni sillani avalikke tualette ei leia. Või, noh, tehniliselt nagu on aga need ei pruugi olla avatud. 

Londoni ja Tower silla vahele jääb HMS Belfast, ehk sõjaajast pärit veesõiduk, milles tegutseb tänapäeval muuseum. 

Üle jõe jäävad vaade Londoni pilvelõhkujatele ning Toweri kindlus, mida ma 2008. aastal külastasin. Lisaks kuninglikule ajaloole näeb seal nii sõjavarustust kui juveele. Aga kuna aeg seadis oma piirangud, siis tuli millegi vahel valik teha. 

Ja siis Toweri sild, mis näeb oma tornidega välja nagu tilluke loss. Kuigi võiks arvata, et sild on pika ajalooga, on see noorem, kui näiteks meie laulupeod. Avalikkusele avatud 1894. Silla ehitamine võttis 8 aastat ning maksis juba sellel ajal miljon naela. Kuni II MS alguseni oli sild pruun (kuninganna Victoria lemmikvärv). 

Tegeliklut ainult 12£ eest on võimalik tornides käia ning sild ülemiselt korruselt läbida. (Ning kellel on aega ja võimalust, silla all, Toweri kindluse vastasküljel, on The Vault restoran). Kui olime teise torni juures, suunati meid selle laiendusele ning liiklus peeti kinni. Selgus, et meil tekkis võimalus näha silla avamist kõrgema laeva möödalakmiseks. 

Seejärel Notting Hill, kuhu kollane Circle line viib mugavalt Toweri kindluse juurest. Sõit nii umbes 25 minutit. Ehk siis linnaosa ja 1999. aastast pärit "Notting Hill" film, kus maailmakuulus näitleja Julia Roberts on võlutud lihtsast raamatupoe müüjast, Hugh Grantist. Notting Hilli jääb ka Portopello tänavaturg. 

Väljusime Notting Hill Gate peatusest ja võtsime ette värviküllase jalutuskäigu. Sest seal ongi tänavate viisi erksavärvilisi maju, poode, toidukohti. Ning mingilt maalt läheb see sujuvalt üle tänavaturuks, tänaval, mis on ääristatud poekestega. Ilus ilm ja laupäev. Loomuliklut on seal keeruline hingamisruumi leida. 

Filmist kuulsaks saanud raamatupoodi sai sisse jaokaupa (eks kindlasti sõltub ajast). 

Minule, täielikule raamatuinimesena ei ole üllatus, et raamatud on ilusad (lisaks sellele, et nad on põnevad), aga need on lihtsalt võrratult ilusad. Seljad, kaaned, lehekülgede välisserv. Kui oleks piiramatu ruum (ja noh, esmajärjekorras ikka raha), siis oleks need kõik mul kodus olemas. Raamatud on niiiii mega kaunid. 

Vaatasime üle ka kuulsa sinise ukse, mille taga Hugh Granti tegelane elas aga samas oleks see võinud olla ükskõik milline sinine uks. Õige koht tundus olevat ka pildistajate järjekorra tõttu. 

Siis tegime Tavernaki Portobellos lõunapeatuse, ostsime lennukisse turult saiakesi ning suundusime tagasi majutusse kohvritele järele. Ahjaa, LSE Bankside House pakub mugavalt tasuta pagasihoidu, mida vähemalt meie välja registreerimise päeval massiliselt kasutati. Suur ruum oli täiesti paksult kohvreid täis. 

Siis tagurpidi sammud, Thameslink Gatwicki, väikene Starbucksi peatus (sest sidrunikook ja must tee) ning oligi meie lühipuhkus läbi. 

Kokkuvõtteks.

Tasuta
(Rohkem minu eelistus)

The Garden at 120 (elav järjekord)
Ilmselt ka Sky Garden aga pilet vaja väga varakult ette broneerida

Borough toiduturg

Tower Bridge (külastamiseks pilet £12)

(väljast) Big Ben & Westminster (piletid vastavalt £35 ja £31 ehk hetkekursiga 1.15 läbi korrutada)

Piccadilli circus

Leicester Square

Camden turg

Graffiti tunnel

M&Ms London

Buckinghami vahtkonnavahetus (E,K,R kl 11 aga kohal kindlasti vähemalt tund varem)

St Paul's katedraal (pilet £26 aga kui eraldi huvi ei ole, väljast ka hea vaade)

Lisaks veel

Tate Modern

The British Museum

Reflection aed (kohe St Paul'si kõrval)

Outernet (nt vihmase ilmaga, kui muud teha ei ole)

Notting Hill / Portopello tänavaturg

Out of Order (lahe fotovõimalus)

Tasulised 

mõni kellaviietee (kuigi Londonis on need kallid) 

Big Ben & Westminster (piletid vastavalt £35 ja £31) 

IFS Clour funikulöör

St Paul's katedraal (£26)

London Eye (niisama väljast eraldi vaatama ei läheks aga kui juba Big Beni juures, on see nagunii näha. £29)

Buckinghami palee (kui on huvi)

Tänan lugemast. 2022 Iirimaa ootab jätkuvalt kirjapanekut, äkki jõuan sellini ka. Selle aastal enam välismaale ei satu.