Hommikul alustasime ühe järjekordse Viini peab külastama kohaga - Schönbrunni paleega, aga kuna see asus majutusest 5km kaugusel ja meil oli ajaline pilet ja ma olen mugav, siis tellisin Uberi, mis meid täpselt palee väravate ette sõidutas.
Schönbrunn oli Habsburgide suveresidents ning kujunes praegusel kujule keisrinna Maria Theresia ajal 18. sajandil, kuuludes alates 1996. aastast ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ja siis jõudsime võrratu lae ja kaunite seinadega vastuvõtu saali uksele ning Kairi otsustas, et vaatepilt on nii ilus, et tema edasi ei tule. Selleks, et inimtühja ruumi saavutada, oleks vaja kas esimese või viimasena kohale jõuda.
Sarnaselt Versailles ja Rundale paleedega on Schönbrunni iga ruum oma tooni. Vahepeal avastasin, et Schönbrunnis on samuti pikk koridor, kuhu külge ruumid avanevad aga selgus, et sellise pette tekitas hoopis peegel ja koridor ei olnudki kaugustesse ulatuv. Aga jah, inimesed.
Schönbrunn on kaunis barokne palee, mille üle 1441st ruumist saab külastada maksimaalselt 45. 
Loomulikult kuulub ühe endast lugupidava palee juurde tohutult suur aed oma lillede, hekkide, kujude, loomaaia ja labürintidega, mida me esimesena avastama suundusime. Labürinte oli kokku kolm, millest kaks läbi käisime.
Alustasime klassikalise labürindiga, otsides selle keskust tähistavat puud, mille otsas olevalt platvormilt inimesed oma kaaslasi juhendasid. Hekk oli piisavalt kõrge, et oligi põnev liikuda ning esimese hooga kohe keskpunkti ei jõudnud aga ega me alla ei andnud.
Teine labürint oli tunduvalt madalam ja lastele orinenteeritud. Seal olid erinevad tegevuspaigad, kus sai vett pumbata või erinevate masinatega muusikat toota. Kõverpeegel. Ja võimalus terve labürint pikemat teed pidi läbi kõndida. Mida me loomulikult tegime.
Schönbrunni aiakompleksi krooniks on aia kõrgemasse punkti ehitatud võimas, 18. sajandist pärit paviljon, Gloriette, kust siis mõnedel andmetel avaneb üks kuulsamaid vaateid Viinile.
Gloriette asub omaette künka otsas, kuhu saab läheneda otsema ja järsema tõusuga või pikema, siksakilise tee kaudu. Kuna Kairi eesmärk oli 30k, siis oli teada, kumma tee ta valib.
Nii aedade kui paviljoni külastamine on enamasti tasuta, Gloriette teisele korrusele ronimine vajab piletit, samuti labürindid. Kuna ainult palee või lisaks labürindi ja Gloriette pileti hinnavahe oli marginaalne, siis saime kõike külastada.
Juba Gloriette juurde jalutades (1.2km paleest) vaatasin kaugustes tumenevat taevast. Ilmateade oli tegelikult eriti masendav. Ronisime treppidest üles, palee suunas sinine taevas, tagaküljel lähenemas kahtlane ilm.
Lõunasöögik Gerstner K. u. K. Hofzuckerbäckeris, kohe palee kõrval. Võtsime mõlemad tordiviilu, mina sacheri ja Kairi Sissi tordi ning uus katsetus sidrunijoogiga (meh). Sacher oli ka minu jaoks lihtsalt kuiv tort, Sissi tort suhkumassiga aga samamoodi liiga kuiv. Aga vähemalt üks variant ära proovitud.
Kairi katsetas saksa keeles tellimist, eelnevatel päevadel väikese keeleärevuse käes kannatades. Aga nagu ma kohe ennustasin, kelner kiitis. Lõuna ajal arutasime, kuidas edasi liigume, sest järgmisesse kohta, Hundertwasseri majja oli natuke üle 8km. Minu puhul ei oleks küsimustki
😁 Rääkisin enne üle kui pikk distants meid ees ootab ja kui kaua me seda Google andmetel läbida võiksime. Aga Kairi oli otsustanud, et ta peab Aili sammud ületama ja nii me teele asusimegi.
Alguses kogunesime vihmavarju alla ja mida tee edasi, seda kuivemaks jäi. Esimesed 4 km läksid päris edukalt ja pärast lõunast dopingut heas meeleolus. Siis oli vaja väikest puhkepausi. Kairi küsis, kaua me liikunud oleme ja kui pikk maa ees ootab ning tundub, et tunni möödudes ja alles pool distantsi läbinuna tundus ta üllatunud, et sama palju oli veel ees.
Tuletasin ka käimise ajal meelde, et võime igal hetkel kas ühistranspordi või Uberiga edasi minna. Aga hoolimata sellest, et Kairi jalad tunda andsid (noh, esimesest päevast alates, aga treenitus juba tõusis) ning mingi hetk ei saanud enam aevastagagi, sest nii valus oli, liikusime lõpuks, väikese tualeti ja jäätisepeatusega, kõik 8.5km, jõudes edukalt (no mõni oli natuke väsinult) imeliselt kaootilise, gaudiliku Hundertwasserhausini.
Hundertwasserhaus on minu vanune, valmides aastatel 1983-1985 kunstik Hundertwasseri ja arhitekt Josef Krawina koostööna. Tegelikult on tegemist tavalise korterelamuga, kuigi jah, välimus sellel nii tavaline ei ole. See on värvide plahvatus ja looduse jälgimine. Ei tea, kas sellises, turistidest ümbritsetud hoones oleks mugav elada aga efektne näeb see välja küll.
Hundertwasserhausist umbes poole kilomeetri kaugusele jääb 1991. aastal avatud Hundertwasseri muuseum Kunst Haus Wien, kus ei ole ilmselt ühtegi sirget põrandat. Seal on maailma ainuke Hundertwasseri teoste püsinäitus ning ajutised näitused. Mõlemad majad meenutavad mõnes mõttes Gaudi loomingut. Maalid on väga värvikirevad aga kuidagi naivistlikud.
Muuseumi kõrgeima korruse aknast välja vaadates jäi silma üks lõbustuspargi atraktsioon. Kairi oli kohe valmis sellega sõitma. Põhjus, miks see üle majade silma jäi oli loomulikult selle kõrgus.
Loomulikult reisikava kokku pannes paigutasin lõbustuspargi, Wurstelprateri, just sellele päevale. Prater oli algselt Habsburgide jahiala, kuni keiser Joseph II avas selle 1766. aastal avalikkusele puhkealana. See on 6 ruutkilomeetrine avalik park, kus paikeb ka lõbustuspargi ala.
Alal liikumine on tasuta aga atraktsioonid maksavad. Saan aru, et lõbustuspargi sümbol on The Wiener Riesenrad, 64-meetri kõrgune vaateratas. Aga. Selle kõrval olev vaateratas tundus hoopis põnevam ning suundusime hoopis sinna. 
Ma mainin vahele, et mina ei tunne ennast kõrgel mugavalt, ka tavalises vaaterattas mitte. Võib-olla just vaaterattas, kus sa ei ole mitte millegagi kuskile kinnitatud. Aga no ikka läksime, sest kuidas muidu. Ülevalt nägime "põnevaid" ameerika raudteid ning loomulikult ka muuseumist nähtud kõrget karusselli. Ei.
Selge, et me läksime ameerika raudteele. Kairi tahtis. Sellel oli selline tillukeselt lühike rong, appi, kas kaks või kolm kolmest kohta. Äkki oligi kaks rida, kummaski 3 kohta. Ma istusin iseenesest mõistetavana tagumises reas keskel. Aga kotid saime jätta riiulile ning mul paluti lisaks lahtised kingad sinna jätta. Ja tagasi istumiskohta liikudes tahtis Kairi hoopis esimesse ritta minna. Õnneks suunati mind keskele ja Kairi sai ääres istuda. Ja siis me seal kõõlusime, Kairi üle ääre ja üks hetk pea ülespidi ja teine hetk alaspidi, suurel kiirusel, nagu ikka. Ma täiega nautisin. Silmad enamasti kinni.
No ja pakkuge nüüd üks kord, kuhu me viimasena suundusime. Üks kord, ega ma teisi atraktsioone ei ole maininud. Loomulikult liikusime posti juurde, kus ümber tõsteti karussell kõigist atraktsioonidest kõrgemale. Ja loomulikult me istusime sinna (jättes jälle koti ja jalanõud riiulisse, sest ega ma ei tahtnud kedagi kukkuvate kingadega sandiks vistata). Kairi mainis enne, kui karusselli poole suundusime, et näe, üks mees kõlgutab jalgu, ei ta ju naudib, ole üldse hirmus. Ei ole my ass.
Nii, panime turvavööd kinni (sest muidu ma kukun alla) ja mingi kinnituse veel (sest muidu ma kukun alla) ja asusime kõrgusi vallutama. Meie ees olev mees, kelle kõrval oli laps, hakkas juba vist maa peal midagi kõva häälega rääkima ja ta jätkas seda teel üles. Ma ei tea, mis keeles ta rääkis. Vaatasin korraks üles ja selgus, et me olime alles kuskil poole peal ja me olime juba kõrgel. Aga siis laskusime me uuesti maa peale. Ma olin nagu jee.. me saame kaks korda maa ja taeva vahele kõõluma minna. Selgus, et mees ja laps läksidki maha ja keegid tulid asemele. Selgus, et mu turvavöö tuli lahti aga see pidi vist tulema, muidu ei oleks saanud mees ära.
Ja siis me tõusime uuesti kõrgemale. Ma ei vaadanud üles, et mitte jälle pettuda, et me ei olegi veel tipus, kuigi me olime juba kõrgel aga Kairi vaatas ja kuigi ma ei kontrollinud, siis ta ütles mingi hetk, et oleme tipus. Ja siis ma ka kõigutasin oma jalgu, et maasolijaid petta, et täiega lõbus on siin üleval. Kõigutasin vist peaagu terve tee alla välja. Meid päris maani ei lastud, siis karussell kiirendus ja saime mõned tiirud kiiremalt liikuda.
Eks siis närvid ja jahe õhk aga päris jahe hakkas. Kairi märkas kohe kõrval olevat suurt söögikohta ning valisime selle, et natuke sooja saada. Kairi praktiseeris jälle saksa keelt. Sõime loomaliha ja sarnast saiamoodustist nagu Prahas. Ja seal oli jummmmala hea apfelstrudel, maistvad õunad, krõbe, soe ning juurde melange, sest seda peab seal jooma. Ahjaa, mõru sidruni jook oli lõpuks hea.
Ja teate, mis. Majutuseni oli lõbustuspargist 3.5km ja me kõndisime😍Ma päriselt ka tuletasin päeva jooksul ja õhtul mitu korda Kairile meelde, et iga hetk võime jalatranspordist loobuda. Aga ta oli valmis kõndima, sest 30k ei olnud veel täis. Ja mingi aeg, ma hetkel ei mäleta täpselt millal aga kindlasti päeva õhtupoole, ütlesin igaks juhuks Kairile, et Ailiga saime tegelikult kahel päeval 31k.
Kõigepealt liikusime mööda Doonau graffitit täis kanali kallast. Seal on toidukohad ja chillimiskohad ja inimesed veedavad lihtsalt aega. Kairi tõdes mingi hetk, et see oleks kõik avastamata jäänud, kui me oleksime teistmoodi liikunud. Ühtlasi tähistati minu päeva Argentiina ja Hispaania mänguga ning kanali kaldal oli ühel hetkel seltskond jalgpallifänne.
Tänavad olid inimestest pungil. Päeval, natukene teises piirkonnas liikudes olime aeg-ajalt täiesti omaette. Möödusime jälle võrratust Stephansdomist, jõudsime välja juba tuttava Volksgarten aia ja Rathausplazini, kus suur ekraan ootas ülekannet. Käisime majutuses. Läksime tagasi raekotta, selleks õhtuks plaanis Nabucco. Heh, ma ei saanud kolmanda vaatuseni aru, kes on kes ja mis toimub. Siis kolmanda vaatuse ajal lugesin sisu kokkuvõtet ja lõpp oli juba arusaadavam.
Õhtu lõpuks saime 32k sammu. Saime kõndida. Ilm oli enamasti meie poolt. Nägime nii Schünbrunni, värviküllast Hundertwasser ning veetsime toredat aega Prateris. Kairi pidas päeva vapralt vastu.
Mul olnud õnn veeta 19. juuli Dublinis, Roomas, Clovellys, Lake Districtis, Moheril, Cornwallis, Bledis, Skye saarel, Snowdoni tipus, Capril, Jurmalas, Pariisi Disneylandis, Barcelonas, Naras & Osakas, Orlandos (Florida), Scafell Pike tipus ja nüüd lisandus Viin💗
