17.07 Sest Viin on alati hea mõte. Keiserlik Viin

Viini reis sai idee eelmise aasta suvel. Nii nagu planeerimine ikka.

Ja kui päris algusest alustada, siis oli see aastal 2020 kui teistkordse magistri ühe loengu (kaasav haridus?) ajal paluti paaristööks kaaslane leida ja olles introvert, ei ole see just lõbus ja minu ees istuv blond neiu ümber pöördus ja ülejäänu on ajalugu. Ja siis kui Kairi eelmisel aastal (sest elu) oma õpingud lõpetas otsustasime tähistamiseks koos reisima minna. Ja kuna käesoleva aasta pikk reis tuleb augustis ja ma ei ole enda sünnipäeva alates 2009. aastast (ok, 2013 välja arvatud) veetnud, siis mul oli vaja kuskile minna, kasvõi paariks päevaks. 

Endale kohaselt koostasin exceli tabeli võttes aluseks AirBalticu võimalikud sihtkohad, kus riikides ma enne käinud ei olnud. Sest Kairil eraldi soove ei olnud. Võrdlesin lennuhindu, -aega ja majutuse maksumust. Välistasin sel hetkel kõige kallimad (Chisinau, Ateena ja Rhodes) aga jälgisin sellest hoolimata kampaaniate ajal hindu. Lõpuks jäi sõelale Austria pealinn Viin. 

Ja siis eelmise aasta augustis, AirBalticu järjekordse kampaania ajal õnnestus saada 81 euroga (nägu) edasi-tagasi lend Tallinnast Viini. Linnareisid nagunii käsipagasiga. 

Siis kerime 11 kuud edasi. Kairi tuli eelmisel õhtul minu juurde ja 17.07 öösel kl 3 startisime lennujaama suunas. Turvakontrollis Kairi mingit asja vaadeldi aga üllatavalt akupanka ei kontrollitud (ei ole sellel aastal siiani kordagi üle vaadatud). Ümberistumine Riias (algselt pileteid ostes oli tunnine ümberistumine aga lennuaegade pideva muutmise tõttu oli see vahe 40-minutiline). 2-tunnine lend ja maandusimegi Viini lennujaamas. Soe. 

Uberi leidmine võttis natuke aega, sest nett ei tahtnud alguses töötada aga siis olimegi teel oma majutuse suunas. 

Rathaus

Jah, ma tean, et rongiga saab linna (15 eurot nägu) ja siis mingi transpordiga edasi aga Uber, mugavalt ukse ette, maksis 34 eurot (17 eurot nägu). Kolm järgmist ööd majutusime Hotel Graf Stadionis, mis pakub väga tänuväärselt tasuta pakihoidu. Majutuses olime juba 10, seega vajalik. Adminn teavitas ka sellest, et umbes tunni pärast oli meie tuba valmis (kuigi check-in oli ametlikult kella 14st). 

Parlamendihoone

Ja siis me seadsimegi sammud Viiniga tutvuma. Plaanis olid kaks tasulist külastust ja ülejäänu välisvaated. Võrratu neogooti Rathaus (raekoda, linnavalitsuse hoone) ja selle ees paiknev Rahtausplatz on Hotel Graf Stadionist ainult 550 m kaugusel, praktiliselt tagahoovis. Raekoja 98-meetrise torni tipus asub 3.4 meetrine kuju. Kujudest rääkides, ma ei ole mitte üheski kohas näinud majade katustel nii palju kujusid. Nagu päriselt. Miksitakse nii Antiik-Kreeka kui Rooma stiili aga neid on igal pool. Enamik vanalinnas olevatest hoonetest tundub olevat valminud (alles) 19. sajandil. 

Raekoja kõrval asub Austria Parlamendihoone (1883, neoklassitsism), sambad ja kullatud kujud. Parlamenti saab tegelikult tasuta külastada aga selleks tuleb aeg registreerida ja seekord jäi see tegemata. Parlamendi ees asuv võimas Pallas Athena purskkaev valmis 1902. aastal. 

Volksgarten

Volksgarten

Nende hoonete kõrvale jääb ka Justiitspalee ning neid kõiki ääristab Viini esimene avalik park Volksgarten, mis rajati Hofburgi palee (teisel pool parki Rathausist) puhkealana. Otsisime õiget sissepääsu aga selleks pidime pargile ringi peaaegu peale tegema. Puhkasime natuke jalga. Selleks ajaks oli selge, et Kairi soovis jalanõusid vahetada ning seega liikusimegi läbi pargi majutuse suunas tagasi. No soe ja mõni ei käi nii palju kui mõni. 

Volksgarten on teatud ka oma rooside poolest ja õnneks olid enamik veel õides. Aga mulle meeldis kõige rohkem Kairi imetlus kõige vastu. 

Hotel Graf Stadion

Majutsse jõudes selgus, et saime enne õiget aega check-ini ära teha ning kohvrid oma tuppa toimetada. Seal on väga lahe vanaaegne, pehme istmega, peegelseinadega ja kahekordsete ustega lift.  

Jalanõud vahetatud, suundusime uuele ringile, seekord otse läbi Volksgarteni tagasi ja imetlesime Hofburgi paleed lähemalt. 

Aga foorid. Need on ka omaette teema ja jälle ma ei ole kuskil nii suurt variatsiooni märganud. Lisaks, Viin tundub olevat geisõbralik linn. Vikerkaarevärvilised ülekäigurajad. Fooridel kujutati naisi millegipärast kakukestena ja mehi kriipsujukudena. Siis olidki segu mees&naine aga ka naine&naine või mees&mees, lisaks erinevas kujus jalgratturid. 

Hofburgi palee

Aga Hofburgi palee on siis Habsburgide dünastia peamine talveresidents peaaegu 600 aastat. Tänapäeval on seal Austria presidendi kantselei, muuseumid ja kultuuriasutused. Seekord jäi külastamata, küll aga hoonet saime vaadelda nii tagant, kui viimasel päeval ka esimesest küljest. 

Viin on tõesti kaunis linn, vähemalt vanalinna osa sellest. Nende nelja päeva jooksul sattusime ka tavalisematel tänavatel jalutama ja modernset arhitektuuri vaadates tõdema, et milleks sellist ilmetust vaja on, kui on kõik see kaunidus. 

Selline draama siis

Kairi muudkui imetles ühte ja teist vaadet, lage, kuju, mida kõike. Ühel hetkel, olles jõudnud Ausgrabungen Michaelerplatzile, kutsus ta mind kaklust vaatama, sest olime enne rääkinud, et draama on huvitav, kui enda draama ei ole. Mina vaatan tänavat mööda ja uurin, kes kakleb. Ise ütlen, et ei ole vaja eriti lähedale minna. Aga. Kairi hakkab ühel hektel purskkaevu pildistama, kus siis see kaklus toimub. Ongi draama. Sajandidepikkune draama. 

Ausgrabungen Michaelerplatzil oli minigisugune väljakaevamine ja müürid olid nähtaval. Seal ümber on võimalik 60 (või 120) euro eest ennast hobukaarikuga ringi sõidutada lasta. Hobuseid oli seal ikka meeletult. Aga jah, seekord jäi ka see kogemus katsetamata ja ausalt, puudust ei tunne. 

Austria rahvusraamatukogu riigisaal

Esimene tasuline külastus oli Austria Rahvusraamatukogu riigisaal. Ma ei ole peale Praha raamatukogudes käinud aga erinevalt seal olevast Clementinumist oli Viinis võimalik barokset, võrratute lagedega kõrgeid vanu raamatuid täis pikitud saale päris lähedalt vaadata. Ma ei ole uurinud, kas Clementium oli ainult meie külastuse ajal piiratud (saali sai vaadata ainult uksest) või ongi koguaeg nii. 

Igatahes Rahvusraamatukogu on sarnane Praha omale, aga seal saab sees käia. Raamatukogu sai alguse Habsburgide õukonnaraamatukoguna, selle kuppel kõrgub ca 30 m kõrgusel ning kogus on ligikaudu 200 000 teost. 

Saali sissepääsu juurde oli üles seatud armastuskirjade sein, kuhu soovijaid said märkmepaberite peale oma kallimatele teateid jätta, mida Kairi ära kasutas. 

Kohe raamatukogu kõrval põikasime sisse Augustiinlaste kirikusse (tasuta). Võrreldes teiste nähtud kirikutega suhteliselt tagasihoidlik. 

Siis väikene trepitrenn ja vaated Albertina muuseumi juurest. See on samuti üks soovitatud koht Viinis aga no erilist vaadet sealt ei avaldu. Kuigi. Treppidele saab minna piletit ostmata. 

Lõuna oli plaanis teha Gerstner K. u. K. Hofzuckerbäckeris aga see oli minu jaoks ootamatult suletud. Sacher oli ka plaanis aga natuke kallis. Seega Vitavien ja esimene õunastruudel sidrunilimonaadiga. Omg, kui mitte hea struudel see oli, väga taignane ja ma lihtsalt ei saa aru, siiani, kui ma soovin sidrunimaitset, siis ma ju tean, et see on hapu. Miks on vaja sidrun ära tappa ja seekordse limonaadi näol täielikult ära lahjendada?  

Stephansdom

Ma siis vaikselt mainin, et see, kes meist ei käi nii palju, kui mõni, oli selleks ajajs natuke väsinud. Natuke väga väsinud. Aga vapper. Puhata ka ei tahtnud.  

Niisiis Stephansdom (Püha Stefanuse katedraal). See on kindlasti üks lihtsalt peab külastama kohadest. See on värviline, selleks ajaks oli taevas natuke pilviseks läinud ja see jäi naaatuke tuhmiks aga see 12.-16. sajandil valminud katedraal on üks Viini sümbol. Värviliseks teeb tema üle 200 000 glasuuritud katusekivi, mis moodustavad Austria kahepealise kotka ja Viini linna vapi. Aga need gooti tipud ja romaani stiil aga peamiselt ikka gooti (ma jumaldan), ja need värvid. Ja see kõrgus (136m).  

Katedaali sisse saab tasuta, mingile alale vähemalt. Aga igasugune liikumine katedraali sisemusse on 8 eurot. Tornide külastamine on 8 eurot. Mõlemal tornil eraldi. Katakombid 8 eurot. Kui võtta terve kompott, 29 eurot. 

Me mõtlesime ronida ühte torni. Nimelt 343 astmega lõunatorn (jah, kindlasti) ja tunduvalt madalam põhjatorn (kui soovi on). Aga. Kuigi lubatakse 360-kraadist panoraami, no, põhimõtteliselt ongi, aga tornis on lihtsalt neljas küljes aknad, kust saab välja vaadata. Ei mingit päris 360-kraadist liikumist ümber torni või klaasist seinu või midagi. Aga jah, vaade ulatub päris kaugele. Taevas muutus järjest tumedamaks. 

Katkusammas

Siis mööda Grabenit, mis on üks Viini vanimaid tänavaid, praegu ümbritsetud poekeste ja söögikohtadega jõudsime kuni barokse katkusambani (taevas muudkui tumenes ja see kuldne sära ei saanud võimule), kui märkasime majade vahel Püha Peetri kiriku (Peterskirche) rohelist kuplit ning läksime seda uudistama. 

Vat see on üks bling-bling barokk-kirik. Kellegi leeritamine vist lõppes, ootasime. Istusime ja siis avanesid taevaluugid ning kuskil pooleteisetunnine padukas algas. Meie istusimegi selle aja kirikus vihmavarjus. 

Liikusime edasi, kui suurem sadu lõppes aga tibutas edasi. Alguses oli plaanis õhtustada Figlmülleris aga see ei ole mitte iga päev avatud aga selle vastas asub Kussmaul, millel on googles samuti hea tagasiside ning suundusime sinna. 

Olime suures saalis kahekesi, mis iseenesest ei ole hea märk. Pärast tuli tagantpoolt küll mitu peret. Aga toiduks ikka snitsel, sest sa ei ole Viinis käinud, kui sa ei ole snitslit söönud. Ja see oli täpselt nii suur, kui ootasin. Lisaks külm kartuliviiludest salat ja jõhvikmamoos (mida mina olen harjunud verivorstiga sööma). Snitsel oli tõesti maitsev, krõmpsuv paneering, õhuke. Ahjaa, näksimiseks toodi saia ja oliive. 

Ja kuna juba sealkandis, siis vaatasime juugendstiilis Ankeruhr kella ka üle. Ja siis kõmpisime vaikselt oma majutuse suunas öömajale. Mõni oli natuke väsinum kui mõni. Niisama mainin. Aga väga tublisti pidas päeva vastu. Esimest päeva alustasime rahulikult, 25k sammuga. 

Istanbul ja pikk tagasitee. 3.07

Põhimõtteliselt viimasest päevast midagi erilist kirjutada ei olegi. Aga. Kirjutan ikka. 

Lennuk Riiga väljus *pidi väljuma* 15.40, seega 12st tahtsin lennujaama liikuma hakata, mis tähendas, et kolm tundi (9-12) saime veel kohapealset nautida. Egas midagi, seadsime sammud uuesti Suurele turule ja uitasime sealsetel tänavatel. Siis uitasime täiesti sihitult poodidega ääristatud tänavatel ja avastasime, et olime liikunud Vürtsituru juurde. Loomulikult tegime ka selle kahele ristuvale peatänavale uuesti ringi peale. 

Kusjuures, Vürtsiturult väljudes sattusime seni külastamata tänavatele, kus oligi päris turu moodi turg. Õnneks oli käsipagas ja see distsiplineerib südametunnistuseta shoppamist, sest tegelikult ongi kõiki ilusaid asju vaja. 

Ja see aeg lendas täiesti märkamatult. Siis võtsime vaikselt suuna majutusele, eesmärgiga enne Uberit lõunat süüa. Sellist mõnusat kohvikut ei jäänud tee peale, restorani jaoks ei olnud tuju aega aega ja lõpuks leppisime ühe suhteliselt meie piirkonda jääva kohvikohaga, mida enne ei olnud märganudki. Võikud tehtid ilusti soojaks ning kohv (reisil olles millegipärast mõnikord tarbin, kodus on alati tee) oli ka timm. 

Kohvrid olid juba eelnevalt pakitud ning majutuse pakihoidu jäetud, kust need mõningase ootamise järgi kätte saime. Uberiga läks kiirelt. Juht oli väga abivalmis, ostis meile vett, aitas tee ääres vanaprouadest müüjaid ja olimegi samas väravas, kust viis päeva tagasi alustasime. 

Kõigepealt oli mingi huvitav väike turvakontroll. Kotid valgustati läbi, midagi kohvrist välja võtma ei pidanud. Siis passikontroll ja päris turvakontroll (vedelikud kotist välja) ja paar minutit pärast 13 olime väljuvate lendude alas. Piisava ajavaruga. Sest nii suures lennujaamas ei taha pika passi-või turvakontrolliga riskida. 

Leidsime oma värava. Istusime. Lend 15.40. Siis tuli teade, et lend hilineb pool tundi. Ja veel pool tundi. Ja veel pool tundi. Ja kell oli 17.30 ning inimesed olid segaduses. Selleks ajaks oli väga kahtlane, kas jätkulennule jõuame. Käisin vahepeal väikest vahepala ostmas, sest selleks ajaks oli kõht juba tühi. 

Lend hilines veel pool tundi. Ja veel pool tundi ja oli selge, et jätkulennule kindlasti ei jõua. Ja siis mingi aeg tuli sõnum, et jätkulend on tühistatud ja tasuks 10 eurone voucher Riia lennujaamas. Nagu, mida. Kuskile minna ka ei saanud, sest ootasime infot, mis siis ma enam ei mäleta, mis kell, lõpuks tuli. 

Põhimõtteliselt väravast öeldi meile, et Istanbul-Riia on ka tühistatud aga Airbaltic oli saatnud sõnumi, et lend on 00:20. Siis selguski, et saame toiduvoucherid ja lend ikka on 00:20. Süüa sai ainult kiirtoidukohtades, loomulikult. Vaatasime siis kõik menüüd üle ja kananagitsad tundusid kõige normaalsem valik. 

Siis, ega need 10k sammu ise ei teki ja ega meil nagunii midagi paremat teha ei olnud ja lõhnu olime juba mitmel eelmisel lennujaama ringil nuusutanud ja nii palju peale lasknud, et töötajad meie juurde liikusid. Ja siis tegimegi lennujaamas 10k sammu. Vahepeal piilusime mängu seisu. Paar korda ikka lõhnad ka.

Vahepeal selgus, et pardakaardid on kadunud, sest lend on muudetud. See selgus ühes poes, kust Aili soovis lõhna osta. See oli reaalselt esimest korda elus, kui ma ei teinud pardakaartidest pilti (tegin check-ini kaks päeva tagasi tänaval istudes ja no tähepepanu) ega saatnud neid oma mailile. Esimest ja ainukest korda terve 13-aastase reisikorralduse jooksul. Ja pardakaardid olid lännu. 

Läksime siis lõpuks uude väravasse. Mingi aja pärast ilmus sinna meeskond. Piloot lõpuks, siis oli vist juba uus päev, selgitas, et nad oli Riiast kohale kutsutud, nad tulid reisijatena. Eelmisel lennul oli maandumisel midagi. Kohalik tehnik ei tohtinud midagi kontrollida ja ka tehnik saadeti Riiast kohale. Aga kuna meeskond tuli maandudes otse väravasse, siis tegelikult nad seda ei tohtinud. Nad oleksid pidanud väljuma ja siis uuesti turvast läbi tulema. Õnneks, õnneks, õnneks anti neile lõpuks luba see vahele jätta ja otse lennukile suunduda. Ja siis 00:50 algas pardaleminek, kõigepealt bussi ja siis lõpuks lennukile. Lend pidi väljuma 01:26. 

Saime vahepeal hotelli voucheri aga sellel ei olnud mõtet, edasilend pidi olema 7:30 ja me jõuaksime lennujaama 4:30. Siis oleks pidanud kuskilt ise sõidu hankima, lähim hotell oli 4.5km kaugusel ja siis tagasi, ei olnud mõeldav. 

Kuna tulime EU-väliselt alalt, pidime riiki sisenemiseks passikontrolli läbima. Aga 4:30 passikontroll magas. Ma teen neile kindlasti liiga, aga selgus, et nende tööpäev algab kell 6. Seega läksime lennujaamast välja ja sisenesime uuesti lahkuvate lendude alasse. 

Riia lennujaam on kole. Ma olen seal lugematu arv kordi ümber istunud aga mitte kunagi algusest peale sisenenud. AirBalticu info andis meile uued pardakaardid. Käisime läbi koleda registreerimissaali, turva ja jõudsime ootealale.

Sõime, realiseerides oma 10-eurose kupongi (selle raha eest ei saa isegi sööki+jooki. Istanbulis oli lihtsalt toit, koos joogiga, hinda ei olnud välja toodud, natuke inimlikum variant) ja suundusime väravasee. Tuli teade, et lennuk hilineb. 

Aga pole hullu, 9.34, natuke rohkem kui 12 tundi pärast plaanipärast aega, olime Tallinnas😁 Kusjuures Istanbulis lendu oodates väljus kõvaltväravast lend Ameerikasse. Neil oli vist ülebroneering, sest neile, kes olid valmis, pakuti 600 eurot + majutus. Kojusuunal oleksin ma igal juhul selle vastu võtnud. 

Ja natuke maksumusest ka. Ma üldiselt sellest ei ole eriti kirjutanud aga viimasel ajal olen Facebookis reisigruppides märganud reisikorraldajate poolseid postitusi, et ise ei ole mõtet reise koostada, korraldajaga on ikka odavam. Isegi kui oleks, ma ikka reisiks ise. Enda aeg ja tempo. Enda valitud kohad. Aga see selleks. 

Aili reis läks kokku 880 ja minul 926 (minul juures minu ostud. Aili ostis samuti enda kaardiga makstes, seda summat ma ei tea ja juurde ei arvutanud). See tähendab kõik kokku - lend, majutus koos hommikusöögiga, iga päev 2 toidukorda, kindlustus, vaatamisväärused, niisama ostud, ebaõnnestunud ühistranspordi raha. Kõik kulutused kokku. 

Germalo pakub sama pikka Istanbuli reisi 879 euro eest, Tensireisid korduvreisijale reisi 899 euro eest. Linkisin mõlema reisikirjeldused. See tähendab selle hinna sees on lend, buss, majutus ja giid. Juurde kindlustus, kaks toidukorda päevas, külastused, ostud. Ma väidaks, et meil ei olnud küll poole odavam aga noooo. Külastused juba peeaagu 200 eurot, söökidest rääkimata. Ja ma ei väidagi, et soodsamalt ei saa, ma olengi mugavusreisija ja kasutan lennujaamast linna Uberit, ühistranspordiga saaks ka. Aga milleks ma siis tööl käin 😁

Istanbul. Aasia. 2.07

Tehniliselt võttes terve päev Istanbuli Aasia kaldal ei möödunud. Päeva alustasime Istanbuli modernse Euroopa kaldalt, sihiks uhke Dolmabahçe palee.

Esialgu oli plaan sinna Uberiga sõita aga kuna eelmisel õhtul ühistranspordi piletitele märkimisväärna raha läks, ja teoreetiliselt (!) oleksime pidanud kahepeale peaagu 20 sõitu saama teha ja juba järgmine päev oli tagasilend, siis otsustasime hoopis imeliku maapealse metrooga minna.

Kuigi maps seda ei näidanud, pidime trammi vahetama. Aga lühikese sõidu pärast olimegi kohal.

Dolmabahçe palee (50 eurot palee + haarem) on suhteliselt värske, alles 19. sajandist, loomulikult Ottomoanide tellimusel ehitatud Euroopa stiilis residentsiks. Ehitamise ajal maksis see 35 tonni kulda, tänapäevases arvestuses 2 biljonit. 

Dolmabahçe on suurim palee Türgis, ühildades baroki, rokokoo ja uusklassitsismi. Palju valget, marmorit ja kulda. Ja ongi, täpselt selline tunne, nagu ükskõik millises Euroopa palees. Võrratult ilus, jah. Aga Türgilt ootakski millegipärast omalaadsust. Sellist nagu ajaloos õpitud. Kaunistatud vaipade ja värviküllaste lampidega, mida kõik turud ja tänavate poed täis on.

Käisime kõikvõimalikud ruumid läbi. Sattusime mitu korda ühe turismigrupiga kokku ja järjekordselt tundsin, et 13 aastat tagasi alustatud iseenda reiskorraldus oli ainuõige otsus. 

Tseremooniasaali ehib tohtu, 4.5-tonnine ja 750 lambiga kristall-lühter, mis olevat kingitus kuninganna Victorialt, asudes hobuserauakujulise kristalltrepi kohal. Ja loomulikult tehakse seal pilte. Ja loomulikult ei lubatud mul kaameraga pildistada. 

Majale põhjaliku ringi peale teinud, suundusime edasi haaremit otsima. Põikasime korraks sisse ühte aeda ning leidsime kahest kohast väikese Jaapani - bambuspuud. 

Aga haarem oli täielik pettumus. Haaremi mõiste juba iseenesest on nii yuk. Aga kui juba, siis ootaks sellist nagu Topkapis. Dolmabahçe haaremi ruumid on täiesti tavalised. Jah, igal naisel oli oma tuba, kõige suurem loomulikult sultani emal, aga muus mõttes täiesti tavapärased nt Versailles või Rundala ruumid. Põhirõhk toolide rohkusel. 

Dolmabahçe asub Bosphoruse väina ääres ja seda tohutult pikka aeda nägime juba paadisõidul. Edasi kuskil kilomeetrine ring ümber selle pika aia ning jõudsime praamipeatusesse, praam kohe lahkumas. Väravas selgus, et meie kallis ühistranspordipilet võimaldas ainult ühe praamipileti (lisaks kahele metroopiletile) ja kõik. Edasi ostsin pangakaardiga. Iseenesest võiks kohe pangakaardiga maksta, aga pikemas plaanis on ühistranspordi kaart kindlasti soodsam. Eraldi ostes on praamipilet 2.10 eurot, kaardiga 1.90. 

Umbes pooletunnine praamisõit viis meid Aasia kaldale, Kadıköy linnaossa, kus peale turutänavate otseselt ühtegi plaani ei olnudki. Siin oli esimest korda turg nagu me turuga harjunud olema. Tänavate ja tänavate viisi nii poode kui turulette. 

Vaatasime üle Kadıköy maskoti, härja kuju.

Lõunaks võtsime uuesti wrapid. Huvitaval kombel serveeriti see friikate ja fritüüritud kanaga. Just sellest viimasest ma aru ei saanud, kuigi kõik sõin ära.

Kõndisime Moda rannapiirkonda. Kuigi Istanbul asub mere ääres (!), siis linnas ujumisrandu ei ole ja ujumine on keelatud. Rannajoon on kivine ja mõned tegelikult ujusid. Ujumisranda tuleks sõita kas Printside saarele, vastaskaldale Musta mere äärde või mitukümmend kilomeetrit keskusest eemale.

Ostsin türgi teed (ei ole midagi erilist), oolongit (ei ole veel maitsnud) ja loomulikult safranit. Aga türgri safranit, mitte 50 euro eest 1gr Iraani safranit.

Selleks ajaks oligi päev õhtuootesse jõudnud ning suundusime tagasisõidu praami otsima. Kuigi maps väitis midagi muud, siis kolmanda hoonega läks õnneks. Jälle 2.10 piletid ja pool tundi rahulikku kulgemist.

Praamipeatused on Galata silla läheduses, mõlemal kaldal. Meie väljusime oma kodurannikul, mis viis mööda Vürtsiturust, kust me loomulikult läbi hüppasime. Siis majutusse, väike värskendus ja lõpuõhtule.

See oli esimene kord, kui enne reisi chatiga reisikava läbi arutasin. Ta ikka väga alahindas minu liikumivajadust. Aga see selleks. Tema lõpuõhtu pakkumiseks oli kindlasti Seven Hills katuseterassiga restoran ja lähtusin sellest soovitusest, olles loomulikult ka natuke arvustusi lugenud.

Saime ilusti koha. Kuna vaated Hagia Sophiale ja Sinisele mošeele on väga hinnas, siis lauad on enamasti madala sirmiga kaheks jaotatud. Niisiis sattusime teise seltskonnaga samasse lauda. Ja ega vaate üle ei olegi midagi kurta, minul vaade Hagiale ja Ailil Sinisele mošeele.

Eeloraks võtsime lõpuks dolma (viinamarjalehte rullitud hakklika), täiesti maitsev. Põhiroaks lõhe (sest hinnad on vaatele väärilised ja lõhe enamasti ikka kindel valik), mis oli täiesti meh. Maitsetu. Luud. Juures üks keedetud kartul, pool toorest sibulat (miks??) ja maitsestamata rukolalehed. Nagu. Misasja?

Magustoidust loobusime. Selle asemel ostsime ühest baklavaa kohast baklavaaaaad :D ja nautisime neid Sultan Ahmedi purskaevu ääres. See linnupesa on megahää. Tavaline, õigest tehtud, siirupine, värske baklava on megahea. Aga linnupesa oli veel heam😁

Poes nägime esimest korda palvetajat, kes Hagia Sophia või ma ei tea, Sinise mošee kutsele vastas. Millegipärast oli ootus, et viis korda (reaalselt võib-olla 3 korda, kui normaalsed inimesed üleval on) päevas, kaebelaulu ajal kohalikud koheselt palvetama asuvad. 

Sinine mošee

Siis veel paar modell-kassi ja majutusse külma eest peitu. 

Hagia Sophia

Istanbul. Topkapi & modernne Euroopa. 1.07

Istanbulis elab palju kasse. Nad ei tundu nälginud ega väärkoheldud aga neid on igal pool. 

Esimest korda oma reisikorralduse jooksul olin piletiostul segaduses. Ega me ei külastanud palju tasulisi vaatamisväärsusi aga mõned ikka. Ja suuremates kohtades on tavaliselt mõttekas piletid ette osta, et vältida piletijärjekorras seismist (turvakontrollist ei pääse). Ja Istanbulis ma lihtsalt ei leidnud ametlikke lehekülgi ja üldjuhul ma eelistan neid. Mul ei ole vahendajate kaudu ostmisel probleeme olnud aga ikkagi. 

Päeva esimeseks oli Topkapi palee. Selgus, et ma ei olnud korralikult piletiinfoga tutvunud ning saime kaks korda turvakontrolli läbida. Nimelt pilet oli voucher, mis tagas värava läbimise ainult koos giidiga. Lisaks juurde haaremi külastus. See oli kõige kallim külastus, 74 eurot (kohalikele 9 eurot). 

Kõigepealt juhatatigi meid haaremi ukseni, et seal koos giidiga piletid realiseerida ning omapäi edasi tegutseda. Giid rääkis põhilised pidepunktid ning asusime avastama.

Topkapi on kirjade järgi üks ilusaimaid näiteid Ottomanide arhitektuurist. Värviküllane haarem täpselt seda näitas. See oli täpselt selline haarem, mida "Sajandi armastuses" kajastati (mitte, et ma oleks aktiivselt seda sarja jälginud aga no).  

See on kõrge müüriga ümbritsetud, Bosphoruse väinale avatud ja tõesti võrratult ilus 700 000 m2 asuv hoonete kompleks, olles inspiratsiooni saanud islami, türgi ja euroopa mõjudest. Seal on üle 10 tuhande Jaapani ja Hiina potselannõu, sh seladon kauss, mis pidavat legendi järgi värvi muutma, kui toit mürki sisaldab. Ja seal asub maailma suuruselt neljas 86-karaatine Spoonmakeri teemant. Mina ei saa aru, miks peab klaasi näppima.

Korraks pidime jälle sallid pähe panema (ma ei teadnud, et seal see nõue on. Ainult ühes kohas küll). Sellest saime teada vahetult enne giidi lahkumist ning osa meie seltskonnast protestis häälekalt.  

Ja selgub, et Mooses on ka Topkapi palees. Küll lõige tema pealuust, jalajälg, jalutuskepp ja mida kõike veel. 

Ja sellega piirdus meie vana Euroopa. Käisime küll ennast majutuses värkendamas ning seejärel suundusime uuesti peaagu poolekilomeetrilisele Galata sillale, mis ületab Kuldsarve väina ning ühendab vana ja modernse Euroopa. 

Lõunaks võtsime wrapid. Võrreldes Olerexi omadega tundusid tillukesed aga kokkuvõttes täiesti piisavad. Ja siis üle Galata silla. 

Tee viis järjest ülesmäge, Istanbul on ehitatud seitsmele mäele, seda ka, suunaks keskagne 66.9 meetrine Galata torn. Sinna suundusin üksinda ja Aili ja maapinnale jahutust otsima. Üles tohib liikuda ainult liftiga, seda 7. korruseni ja alles siis mõned trepid. 

Galata torni nägime juba eelmine päev (ja kõik ülejäänud päevad) teiselt kaldalt, kui see võimsana üle teiste hoonete kõrgub. Kokkuvõttes see ei olegi teab mis kõrge, aga asudes künka tipus, paistab kaugele. 

Üleval oli päris tuuline ja kahetsesin paaril korral oma riietusevalikut. Sest soojas kohas ma kannan kleite, ma ei käi pükstega. Aga kõik oli kokkuvõttes timm ja imetlesin rahulikult igasse suunda jäävad vaated ära. Üks paar palus neist pilti teha ja pakkus pärast minu pildistamist. 

Ja siis 1.4km pikkune Istiklal avenüü, mis ühendab Galata torni (no enam-vähem) ja Taksimi väljaku. Terve tänav oli lipukestega ehitud, Inglismaa tunne tekkis. Avenüü on ääristatud poodide ja toidukohtadega. Tualeti leidmine osutus keerulisemaks, kui arvata. 

Kiikasime sisse püha Anthoni rooma katoliku kirikusse. Kuna Istanbuli modernne Euroopa kallas on saanud mõjutusi erinevatest Euroopa riikidest, siis siin on arhitektuuris natuke selle mõju tunda. 

Istiklal avenüü teises otsas on Taksimi väljak, mis peaks olema selle kalda süda. See oli täielik meh. Suur plats, keskel kuju aga selleni viiv tänav on kindlasti huvitavam. Eks me istusime natuke purskkaevu juures ja siis suundusime teist teed mööda majutuse suunas tagasi. 

Kuigi mul olid õhtusöögi kohad enne reisi välja valitud, siis kokkuvõttes ei söönud neist üheski. Peaaegu Hagia Sophia juures tagasi, potsatasime ennast Bistro Chef toidukohta. Aili sõi salatit, mina võtsin järjekordse kebabi, mille juurde serveeriti millegipärast nii kartuleid kui riisi. Taustaks jalgpall. Pärast sööki pakuti tasuta türgi teed, millest seekord ei keeldunud ja üllatuseks oli lisaks tükk baklavad. Söök ja jook kahele (välja arvatud tee ja baklava) 54 eurot.

Ahjaa. Need teeklaasid. Nägime neid eelmisel päevalt mõlemal turul, mehed muudkui viisid neid kandikutega ringi ja jõid pidevalt. Aili arvas, et see on alkohol. Ütlesin talle kohe, et see on tee ja nüüd saime ise sellised klaasid järgi proovida. Kahjuks ma õiget tehnikat ei tea. Kas tee peaks ära jahtuma või valid kõrvetunud sõrmed.

Ja päris õhtu istusime jälle Sultan Ahmedi väljakul purskkaevu juures, kuulasime juba tuttavat kaeblevat kutset palvele ning ei saa väita, et väga soe oleks olnud. 

Ja päris õhtul käisime tegelikult Istanbulkarti ostmas. See on selline id-kaardi suurune pilet nagu paljudes riikides, millega saab ühistranspordis sõita. Aga. Piletit sai osta aparaadist. Pariisis ega Tokyos ei ole see probleeme tekitanud, mis siis nüüdki. Paraku kõik kohe ei õnnestunud ja siis üks pealetükkiv kohalik, kuna aparaate oli kõrvuti neli ja turistid olid hädas, tuli meile "appi" ja mul õnnestus kordi pileti eest kordi suurem summa maksta (30 eurot), mis tegelikult peaks olema. Eks millekski vajalik õppekoht.