Istanbul. Aasia. 2.07

Tehniliselt võttes terve päev Istanbuli Aasia kaldal ei möödunud. Päeva alustasime Istanbuli modernse Euroopa kaldalt, sihiks uhke Dolmabahçe palee.

Esialgu oli plaan sinna Uberiga sõita aga kuna eelmisel õhtul ühistranspordi piletitele märkimisväärna raha läks, ja teoreetiliselt (!) oleksime pidanud kahepeale peaagu 20 sõitu saama teha ja juba järgmine päev oli tagasilend, siis otsustasime hoopis imeliku maapealse metrooga minna.

Kuigi maps seda ei näidanud, pidime trammi vahetama. Aga lühikese sõidu pärast olimegi kohal.

Dolmabahçe palee (50 eurot palee + haarem) on suhteliselt värske, alles 19. sajandist, loomulikult Ottomoanide tellimusel ehitatud Euroopa stiilis residentsiks. Ehitamise ajal maksis see 35 tonni kulda, tänapäevases arvestuses 2 biljonit. 

Dolmabahçe on suurim palee Türgis, ühildades baroki, rokokoo ja uusklassitsismi. Palju valget, marmorit ja kulda. Ja ongi, täpselt selline tunne, nagu ükskõik millises Euroopa palees. Võrratult ilus, jah. Aga Türgilt ootakski millegipärast omalaadsust. Sellist nagu ajaloos õpitud. Kaunistatud vaipade ja värviküllaste lampidega, mida kõik turud ja tänavate poed täis on.

Käisime kõikvõimalikud ruumid läbi. Sattusime mitu korda ühe turismigrupiga kokku ja järjekordselt tundsin, et 13 aastat tagasi alustatud iseenda reiskorraldus oli ainuõige otsus. 

Tseremooniasaali ehib tohtu, 4.5-tonnine ja 750 lambiga kristall-lühter, mis olevat kingitus kuninganna Victorialt, asudes hobuserauakujulise kristalltrepi kohal. Ja loomulikult tehakse seal pilte. Ja loomulikult ei lubatud mul kaameraga pildistada. 

Majale põhjaliku ringi peale teinud, suundusime edasi haaremit otsima. Põikasime korraks sisse ühte aeda ning leidsime kahest kohast väikese Jaapani - bambuspuud. 

Aga haarem oli täielik pettumus. Haaremi mõiste juba iseenesest on nii yuk. Aga kui juba, siis ootaks sellist nagu Topkapis. Dolmabahçe haaremi ruumid on täiesti tavalised. Jah, igal naisel oli oma tuba, kõige suurem loomulikult sultani emal, aga muus mõttes täiesti tavapärased nt Versailles või Rundala ruumid. Põhirõhk toolide rohkusel. 

Dolmabahçe asub Bosphoruse väina ääres ja seda tohutult pikka aeda nägime juba paadisõidul. Edasi kuskil kilomeetrine ring ümber selle pika aia ning jõudsime praamipeatusesse, praam kohe lahkumas. Väravas selgus, et meie kallis ühistranspordipilet võimaldas ainult ühe praamipileti (lisaks kahele metroopiletile) ja kõik. Edasi ostsin pangakaardiga. Iseenesest võiks kohe pangakaardiga maksta, aga pikemas plaanis on ühistranspordi kaart kindlasti soodsam. Eraldi ostes on praamipilet 2.10 eurot, kaardiga 1.90. 

Umbes pooletunnine praamisõit viis meid Aasia kaldale, Kadıköy linnaossa, kus peale turutänavate otseselt ühtegi plaani ei olnudki. Siin oli esimest korda turg nagu me turuga harjunud olema. Tänavate ja tänavate viisi nii poode kui turulette. 

Vaatasime üle Kadıköy maskoti, härja kuju.

Lõunaks võtsime uuesti wrapid. Huvitaval kombel serveeriti see friikate ja fritüüritud kanaga. Just sellest viimasest ma aru ei saanud, kuigi kõik sõin ära.

Kõndisime Moda rannapiirkonda. Kuigi Istanbul asub mere ääres (!), siis linnas ujumisrandu ei ole ja ujumine on keelatud. Rannajoon on kivine ja mõned tegelikult ujusid. Ujumisranda tuleks sõita kas Printside saarele, vastaskaldale Musta mere äärde või mitukümmend kilomeetrit keskusest eemale.

Ostsin türgi teed (ei ole midagi erilist), oolongit (ei ole veel maitsnud) ja loomulikult safranit. Aga türgri safranit, mitte 50 euro eest 1gr Iraani safranit.

Selleks ajaks oligi päev õhtuootesse jõudnud ning suundusime tagasisõidu praami otsima. Kuigi maps väitis midagi muud, siis kolmanda hoonega läks õnneks. Jälle 2.10 piletid ja pool tundi rahulikku kulgemist.

Praamipeatused on Galata silla läheduses, mõlemal kaldal. Meie väljusime oma kodurannikul, mis viis mööda Vürtsiturust, kust me loomulikult läbi hüppasime. Siis majutusse, väike värskendus ja lõpuõhtule.

See oli esimene kord, kui enne reisi chatiga reisikava läbi arutasin. Ta ikka väga alahindas minu liikumivajadust. Aga see selleks. Tema lõpuõhtu pakkumiseks oli kindlasti Seven Hills katuseterassiga restoran ja lähtusin sellest soovitusest, olles loomulikult ka natuke arvustusi lugenud.

Saime ilusti koha. Kuna vaated Hagia Sophiale ja Sinisele mošeele on väga hinnas, siis lauad on enamasti madala sirmiga kaheks jaotatud. Niisiis sattusime teise seltskonnaga samasse lauda. Ja ega vaate üle ei olegi midagi kurta, minul vaade Hagiale ja Ailil Sinisele mošeele.

Eeloraks võtsime lõpuks dolma (viinamarjalehte rullitud hakklika), täiesti maitsev. Põhiroaks lõhe (sest hinnad on vaatele väärilised ja lõhe enamasti ikka kindel valik), mis oli täiesti meh. Maitsetu. Luud. Juures üks keedetud kartul, pool toorest sibulat (miks??) ja maitsestamata rukolalehed. Nagu. Misasja?

Magustoidust loobusime. Selle asemel ostsime ühest baklavaa kohast baklavaaaaad :D ja nautisime neid Sultan Ahmedi purskaevu ääres. See linnupesa on megahää. Tavaline, õigest tehtud, siirupine, värske baklava on megahea. Aga linnupesa oli veel heam😁

Poes nägime esimest korda palvetajat, kes Hagia Sophia või ma ei tea, Sinise mošee kutsele vastas. Millegipärast oli ootus, et viis korda (reaalselt võib-olla 3 korda, kui normaalsed inimesed üleval on) päevas, kaebelaulu ajal kohalikud koheselt palvetama asuvad. 

Sinine mošee

Siis veel paar modell-kassi ja majutusse külma eest peitu. 

Hagia Sophia

Istanbul. Topkapi & modernne Euroopa. 1.07

Istanbulis elab palju kasse. Nad ei tundu nälginud ega väärkoheldud aga neid on igal pool. 

Esimest korda oma reisikorralduse jooksul olin piletiostul segaduses. Ega me ei külastanud palju tasulisi vaatamisväärsusi aga mõned ikka. Ja suuremates kohtades on tavaliselt mõttekas piletid ette osta, et vältida piletijärjekorras seismist (turvakontrollist ei pääse). Ja Istanbulis ma lihtsalt ei leidnud ametlikke lehekülgi ja üldjuhul ma eelistan neid. Mul ei ole vahendajate kaudu ostmisel probleeme olnud aga ikkagi. 

Päeva esimeseks oli Topkapi palee. Selgus, et ma ei olnud korralikult piletiinfoga tutvunud ning saime kaks korda turvakontrolli läbida. Nimelt pilet oli voucher, mis tagas värava läbimise ainult koos giidiga. Lisaks juurde haaremi külastus. See oli kõige kallim külastus, 74 eurot (kohalikele 9 eurot). 

Kõigepealt juhatatigi meid haaremi ukseni, et seal koos giidiga piletid realiseerida ning omapäi edasi tegutseda. Giid rääkis põhilised pidepunktid ning asusime avastama.

Topkapi on kirjade järgi üks ilusaimaid näiteid Ottomanide arhitektuurist. Värviküllane haarem täpselt seda näitas. See oli täpselt selline haarem, mida "Sajandi armastuses" kajastati (mitte, et ma oleks aktiivselt seda sarja jälginud aga no).  

See on kõrge müüriga ümbritsetud, Bosphoruse väinale avatud ja tõesti võrratult ilus 700 000 m2 asuv hoonete kompleks, olles inspiratsiooni saanud islami, türgi ja euroopa mõjudest. Seal on üle 10 tuhande Jaapani ja Hiina potselannõu, sh seladon kauss, mis pidavat legendi järgi värvi muutma, kui toit mürki sisaldab. Ja seal asub maailma suuruselt neljas 86-karaatine Spoonmakeri teemant. Mina ei saa aru, miks peab klaasi näppima.

Korraks pidime jälle sallid pähe panema (ma ei teadnud, et seal see nõue on. Ainult ühes kohas küll). Sellest saime teada vahetult enne giidi lahkumist ning osa meie seltskonnast protestis häälekalt.  

Ja selgub, et Mooses on ka Topkapi palees. Küll lõige tema pealuust, jalajälg, jalutuskepp ja mida kõike veel. 

Ja sellega piirdus meie vana Euroopa. Käisime küll ennast majutuses värkendamas ning seejärel suundusime uuesti peaagu poolekilomeetrilisele Galata sillale, mis ületab Kuldsarve väina ning ühendab vana ja modernse Euroopa. 

Lõunaks võtsime wrapid. Võrreldes Olerexi omadega tundusid tillukesed aga kokkuvõttes täiesti piisavad. Ja siis üle Galata silla. 

Tee viis järjest ülesmäge, Istanbul on ehitatud seitsmele mäele, seda ka, suunaks keskagne 66.9 meetrine Galata torn. Sinna suundusin üksinda ja Aili ja maapinnale jahutust otsima. Üles tohib liikuda ainult liftiga, seda 7. korruseni ja alles siis mõned trepid. 

Galata torni nägime juba eelmine päev (ja kõik ülejäänud päevad) teiselt kaldalt, kui see võimsana üle teiste hoonete kõrgub. Kokkuvõttes see ei olegi teab mis kõrge, aga asudes künka tipus, paistab kaugele. 

Üleval oli päris tuuline ja kahetsesin paaril korral oma riietusevalikut. Sest soojas kohas ma kannan kleite, ma ei käi pükstega. Aga kõik oli kokkuvõttes timm ja imetlesin rahulikult igasse suunda jäävad vaated ära. Üks paar palus neist pilti teha ja pakkus pärast minu pildistamist. 

Ja siis 1.4km pikkune Istiklal avenüü, mis ühendab Galata torni (no enam-vähem) ja Taksimi väljaku. Terve tänav oli lipukestega ehitud, Inglismaa tunne tekkis. Avenüü on ääristatud poodide ja toidukohtadega. Tualeti leidmine osutus keerulisemaks, kui arvata. 

Kiikasime sisse püha Anthoni rooma katoliku kirikusse. Kuna Istanbuli modernne Euroopa kallas on saanud mõjutusi erinevatest Euroopa riikidest, siis siin on arhitektuuris natuke selle mõju tunda. 

Istiklal avenüü teises otsas on Taksimi väljak, mis peaks olema selle kalda süda. See oli täielik meh. Suur plats, keskel kuju aga selleni viiv tänav on kindlasti huvitavam. Eks me istusime natuke purskkaevu juures ja siis suundusime teist teed mööda majutuse suunas tagasi. 

Kuigi mul olid õhtusöögi kohad enne reisi välja valitud, siis kokkuvõttes ei söönud neist üheski. Peaaegu Hagia Sophia juures tagasi, potsatasime ennast Bistro Chef toidukohta. Aili sõi salatit, mina võtsin järjekordse kebabi, mille juurde serveeriti millegipärast nii kartuleid kui riisi. Taustaks jalgpall. Pärast sööki pakuti tasuta türgi teed, millest seekord ei keeldunud ja üllatuseks oli lisaks tükk baklavad. Söök ja jook kahele (välja arvatud tee ja baklava) 54 eurot.

Ahjaa. Need teeklaasid. Nägime neid eelmisel päevalt mõlemal turul, mehed muudkui viisid neid kandikutega ringi ja jõid pidevalt. Aili arvas, et see on alkohol. Ütlesin talle kohe, et see on tee ja nüüd saime ise sellised klaasid järgi proovida. Kahjuks ma õiget tehnikat ei tea. Kas tee peaks ära jahtuma või valid kõrvetunud sõrmed.

Ja päris õhtu istusime jälle Sultan Ahmedi väljakul purskkaevu juures, kuulasime juba tuttavat kaeblevat kutset palvele ning ei saa väita, et väga soe oleks olnud. 

Ja päris õhtul käisime tegelikult Istanbulkarti ostmas. See on selline id-kaardi suurune pilet nagu paljudes riikides, millega saab ühistranspordis sõita. Aga. Piletit sai osta aparaadist. Pariisis ega Tokyos ei ole see probleeme tekitanud, mis siis nüüdki. Paraku kõik kohe ei õnnestunud ja siis üks pealetükkiv kohalik, kuna aparaate oli kõrvuti neli ja turistid olid hädas, tuli meile "appi" ja mul õnnestus kordi pileti eest kordi suurem summa maksta (30 eurot), mis tegelikult peaks olema. Eks millekski vajalik õppekoht. 

Istanbul. Vana Euroopa. 30.06

Teine päev Istanbulis algas 3:34. Ilmselgelt mitte vabatahtlikult aga kui ikka Hagia Sophia ning Sinine mošee üksteise võidu kõvahäälselt kutsuvad, siis tuleb silmad lahti teha (v.a Aili, kes magas kõik ööd rahulikult). 

Agora Guesthouse hommikusöök toimub katuseterassil. Ütleks, et imeilus vaade aga enamasti kõrgemad katused varjutavad mere. 

Hommikusöök ise oli pigem selline tagasihoidlik. Peaaegu igal hommikul (üks hommik jäeti meid vahele) küsiti, kas soovime munaputru või omletti. Võtsime ühel hommikul ühte ja järgmine teist. Mõlemad variandid tähendasid praetud muna, mis omleti puhul oli ühes tükis ja munapudruna tükkideks tehtud. Siis buffee. Iga hommik oliivid, kapsas, teistsugune kapsas, kurk, arbuus, sink, juust, keedumuna, marmorkeeks. Siis suhteliselt ühesugusena väikene koogike (kaks päeva sama, kolmandal teise kreemiga). Ja natuke varieerusid kuskuss, riis, makaronid (kõik külmad). Ja mõnikord midagi saiakeselaadset. Ja iga hommikul röstsai. Olen harjunud, et hommikusöögi ajaks ollakse valmis seda pakkuma. Selgub, et alati ei pea olema.     

Esimeseks külastuseks oli Hagia Sophia (25 eurot), mis sai olla rohkem kui tuhat aastat kirik aga pärast Konstantinoopoli vallutamist Ottomanide poolt sai sellest mošee. Praegune versioon peaks olema püsinud ca 1500 aastat. Eks sellest ka restauratsioonivajadus.

Ma ei tea kas sellest, et tellised katsid nii kuplit kui sisemust aga millegipärast ja ma ei oska isegi mõelda miks, olin selles pettunud. Ootasin midagi võimsamat? See on pika ajalooga, näinud Konstantinoopoli erinevaid valitsemisvorme ja valitsejaid. Ma ei tea. Midagi jäi puudu. 

Läbisime kotikontrolli. Enne muidugi peitsime juuksed salli alla (see oli ettenägelikult kodust kaasas). Mošees on mitmeid mosaiike (jeesukene ja Mary), islami kalligraafia, viikingite märgid. Mida ei saanud näha, oli alumisel korrusel olev soovimisauk. Ahjaa. Nagu enamik tasuliste külastuste puhul (mõnedega tutvusime) oli kohalikele tunduvalt odavam pilet. Hagia Sophia konkreetselt. Ainult kohalikud muslemid saavad alumisele korrusele (ja tasuta), külastajatele ning võõramaalastele jäi teine korrus. 

Siis paarsada sammu üle Sultanahtmeti väljaku ja kõigile tasuta avatud 17. sajandist pärit Sutlan Ahmedi kuigi üldsusele tuntud kui Sinine mošee, mis on saanud oma nimetuse käsitisi maalitud 20 000 sinise Izniki keraamilise plaadi järgi. 

Mošee väravast läbi astunud, lähenes meile üks kohalik mees, kes pakkus abi sissepääsu leidmisega (see asub hoone vastasküljel). Terve tee sinna jalutades küsis ta loomulikult (sest seda tegid pratiliselt kõik kaupmehed. Ja liialdamata, kaupMEHED) meie päritolu kohta. 

Teadsin seda ka, et mõnes mošees peab jalanõud ära võtma, selleks olid meil sokid. Aga mis ma ütlen? Mošeed (need paar, mida me külastasime) olid ühesugused. Vastavalt tähtsusele minarettide arv. Seest suur tühi, kupliga ruum, kus on kohalikele palvetajatele eraldatud ala. Sultan Ahmedi eesmärk oli ehitada suursugusem mošee kui Hagia Sophia. Eks igaüks ise otsustab, kas see õnnestus. Kuus minaretti Hagia Sophia nelja vastu. 

Sinine mošee on küll kõigile tasuta aga vähemalt kodulehe info järgi on see palvetamise ajaks külastajatele suletud. Selle aegadega võiks kursis olla. 

Mõtlesin enne väljumist meile teed juhatanud mehe peale, sest ta lubas meid värava juures oodata. Lootes, et ta oli kellegi teise juhendamisega hõivatud nägin, et väravaesine oli tühi. Aga loomulikult ootas ta meid juba uksel. Vestlesime veel natuke aga keeldusin tema poe külastamisest. 

Käisime majutuses ennast värskendamas ning suundusime edasi Suurele turule (Grand Bazaar). Hüppasime läbi ühes surnuaiast, selliseid sambaid ma ei ole enne näinud. 

Ja siis Suur turg, mis on üks maailma suurimaid ja vanemaid kaetud turge. Turg ise koosneb tänavate ja tänavate viisi väikestest poekestest. Minu jaoks tähendab turg midagi natuke teistsugust. 

Uitasime mööda käänulisi tänavaid, peaagu igast poekesest kutsuti külastama ja kaupa proovima. Aga kaup oli korduv. Vürtsikaupmehed, poode mustmiljon aga kõik põhimõtteliselt samasugused. Halvaa ja maiustused. Jälle, samasuguseid poode lugematu arv. Sama sallide, vaipade, lampide, niisama suveniiride kohta. Ja räägi veel, et kaupmees ootab hinna üle kauplemist. Paljudel oli tegelikult silt "fikseeritud hind". 

Edasi suundusime 16. sajandist pärit UNESCO maailmapärandisse kuuluvasse Suleymaniye mošeesse, mille juurest avaneb linnale imeline vaade. Suutsin oma kleidi kaamera kotiga ära rikkuda. 

Väravas oli silt palvetamise ajaks sulgemise kohta aga kui juba kohal, piilusime sisse. Jälle, pea kaetud ja sokid jalga aga saime rahulikult siseneda. Ainult silmaavadest nähtav vabatahtlik pakkus infot nii moslemi usu, mošeede kui kõike seda ümbritseva kohta. 

Tagasiteel astusime läbi ühes baklavaa kohvikust. No loomulikult võib lõunasöök koosneda viiest erineva maitsega baklavaaaaaast. Kahepeale kokku 35 eurot. Kummalgi üks kohv ka. Baklavaa on kaalukaup ja üldse mitte odav. Aga hea. Seda sööks veel. 

Ja siis tagasi suurele turule. Kuna olime selleks ajaks natuke nänni kokku ostnud, ilmselgelt mitte midagi suurt, käsipagas ja see, ja vahemaad ei olnud suured ja ega need 10k sammu ennast ise ei kõnni, siis käisime enne õhtusööki veelkord majutusest läbi. Valisin ühe tee, mida veel ei olnud käinud. Meie teele jäid egiptuse mõjutustega Theodosiuse obelisk ja täiesti tavalised tagatänavad. 

Siis, kuna õhtuse paadisõiduni aega oli ja Vürtsiturg või Egiptuse turg (Spice Bazaar) jäi täpselt tee peale, hüppasime ka sealt läbi. 

Tunduvalt väiksem kui Suur turg aga põhimõte täpselt sama. Väikesed poekesed ja müümisest huvitatud kaupmehed. Põhitänavaid on ainult üks aga turu seinte taha jääb tänavate viisi meie jaoks tavapärasemal moel kauplejaid. Kauplesin Ailile ühe koti odavamaks 😂Ei, mitte midagi suurt aga vähemalt õnnestus. 

Õhtusöögiks suundusime Galata silla alla, kus on toidutänav. Kindlat plaani ei olnud ja süüa tahtsime. Mina võtsin kebabi ja Aili kana. Selline. Tavaline. Maksime kriipsu vähem kui lõunal, 33 eurot. Ei olnud maitseelamus aga halb ka mitte. 

Päeva lõpetuseks loomulikult Bosphoruse väina kruiis. Seda pakutakse igasuguses hinnaklassis terve päeva jooksul. Alates vist 8 eurost kuni 100 euroni, ilmselt saab kallimaltki. Oleneb kestusest, söögi võimalusest ja millest veel. 

Meie valikuks oli päikeseloojangu kruiis türgi tee ja küpsistega. Tee nagu tavaline must tee ja küpsised nagu küpsised ikka. Aga paadisõit oli super. 

Kulgesime mööda Kuldsarve väina Bosphoruse suunas, giid selgitas inglise ja vene keeles aga tähelepanu kaldus pidevalt lihtsalt vaatlemisele. Kuldsarve väin eraldab vana ja modernset Euroopat, Bosphoruse väin eraldab Euroopat ja Aasiat. Päike loojus. Harjumatu pime öö, Eestis on suvel mahe ja praegu nagu päris mustaks veel ei lähe. Suvel selline järsk pimedus oli viimati Key Westis.

Kõmpisime majutusse tagasi, ega linn ei maganud. Kuulasime kutset päeva viimase palvele ja esimesed 30k sammu olid märkamatult tehtud.  

Istanbul - linn kahel mandril. 29.06

Mõte Istanbuli külastada kujunes alateadlikult ilmselt juba aastaid tagasi, kui Agatha Christie "Mõrv Idaekspressis" lugesin ja reis Pariisi just Konstantinoopolist algas. Ajaloos õppisime linna ajalugu samuti Konstantinoopoli nime all. 

Igatahes, aastaks 2019 (st aasta varem) oli reisiplaan koos aga asjaolude tõttu asendus see võrratu Napoliga ning Istanbul jäi oma aega ootama. Kuigi selleks aastaks olid juba paar *khm* reisi plaaneeritud, siis järjekordsete asjaolude kokkulangemise tõttu tekkis mõte Istanbuli reisikava uuesti ette võtta, seda veidi timmida ning reis lõpuks ette võtta. Reisikaaslaseks järjekordselt Aili, nüüdseks koos tehtud 4 linnapuhkust ja autoga 2 riigile ring peale. 

29. juuni hommikul asusime kahekesi Tallinna lennujaama suunas teele. Kuna AirBaltic, siis ümberistumine Riias. Tegime reelide jaoks videosid, mis jäid lõpetamata, sest tähelepanu kaldus muule. No järgmine kord proovin uuesti. 

 

Kõik plaanipäraselt ja kell 15 päeval maandusime Istanbuli lennujaamas. Juba mitmed viimased reisid olen valinud ühistranspordi asemel mugavama (ja kiirema) reisiviisi kas Uberi või Bolti (seda preagu veel Istanbulis ei ole) kujul. Tellisime oma sõidu ära aga sobivat sõidukit leides proovisid juba kohalolevad taksod meid ära rääkida. Kes väitis, et meie takso ei tule, kes pakkus fikseeritud hinda. Olen kahel eelmisel korral proovinud auto saabumiste väljapääsu juurde tellida ja seekord, no kolmas kord võiks ikka õppida, teadsin kohe väljuvate lendude juurde liikuda. 

Ja siis me olimegi 15 miljoni linnas, Istanbulis. 

Tee vanalinnas, Sultanahmetis, asuvasse Agora Guesthouse (4 ööd, hommikusöök hinnas, 231 eurot ehk 115 näkku), võttis liikluse tõttu peaaegu tunni. Autos puudus konditsioneer aga eks aknad lahti saab samuti edukalt sõita. 

Esimeseks õhtuks, sest hoolimata sellest, et lend maandus ca 15 ja sõit linna võttis tunni, siis lennujaamast väljumine, sh passikontroll (oi, templi sai! Oi, kui huvitavad templid mul hetkel passis on😁) võttis ka natuke ja majutuses olime ca 18ish. Igatahes. Registreerisime ennast majutusse, kes saatis terve rea toidukohtade soovitusi. Ja mulle niiii meeldib, kui majutustes ei ole vaipu (kuhu sisse igasugu putukad ennast peita saaksid). 

Omg, see oli päris lahe. Siis tegin kohe vahetuse ja suundusime majutuse juures oleva Balıkçı Sabahattin Jah, põhimõtteliselt nad on kalarestoran aga võtsime kahepeale 4 meset (eelrooga) ja siis veel ühe ja siis toodi veel tasuta oliive ja saia. Ja muud ei olnud vajagi. Ma ei ütleks, et toit kokku just kõige odavam oleks (kokku peaaegu 48 eurot) aga maitsev kindlasti. 

Päeva lõpetuseks tegime veel jalutuskäigu Sultan Ahmeti parki, mis asub algse Konstantinoopoli, vana Istanbuli kahe ikooni, Hagia Sophia (millegipärast üks põhjuseid reisimiseks) ja Sinise mošee vahel. No ma ei oleks midagi muutnud aga ma ei teadnud, et Hagia Sophiat hetkel renoveeritakse ja selle ilus kuppel on täielikult tellingutega varjatud. 

Tee majutusest Sultanahmeti parki on ääristatud värviküllastest poodidest, milles pakutakse maiustusi, nõusid, vaipu, lõhnu, riideid, salle, lampe. Imeilusaid lampe ja mida kõike veel. 

Istusime mugavalt purskkaevu ääres kui Hagia Sophia avas pasunad ja valjuhäälselt ning kaeblikult palvele kutsus, umbes 10-20 sekundit hiljem ühines temaga Sinine mošee. Ja siis nad seal kahekesi üksteise võidu kurblikult kõlasid. 

Tegelikult käisime raha ka vahetamas. Proovisin siis esimest korda seda kohapeal teha. Minu puudulikud teadmised ja õpikoht. Aga raha saime kätte, mis siis et oleksime võinud 8 eurot rohkem saada. Liiri kurss tundus alguses millegipärast nii keeruline, 100 liiri on 4 eurot aga mingi aja pärast läks arvutamine juba kiirelt. 

Ja meie majutus oli siis nii 400 meetrit sellest kaebelaulust, mida tuleb 5 korda päevas (ja öösel), sest pool neli öösel on täiesti normaalne inimesi üles ajada. Sest kui keegi tahaks kedagi usklikuks meelitada, kas siis rõõmus, kaasagene heli ei oleks selleks kutsuvam? Lihtsalt mõte.