10.08 Hahahaaaa. Ka nii saab sõita. Montenegro roadtrip

Hahahaaaaa. See oli minu kahe armsaima reisiselli jaoks kõige põnevam päev vist ever😂 

Kõik algas väga lebolt. Ma ei käinud isegi hommikul jalutamas. Hommikustöök, pakkisime ennast kokku, äratasime auto katusel magava kassi ning asusime pikemale autosõidule Durmitori rahvusparki. Selline, võrreldes Ameerikaga piss, nii 180 km teed, mille läbib 3 tunniga. 

Mapsile kantud punktidest jäi täpselt teele (no nii 10 km kõrvalekaldega) kaljusse raiutud Ostrogi klooster, või nii nagu mõni pärast Sloveenias nähtud Predjama kindlust ütleks, et oleme seda juba näinud. Ostrog oli kaardile märgitud ühe peab-külastama kohtadest ja reisikava kokku pannes sobitus just sellele päevale. 

Igatahes, maantee nagu maantee ikka. Või, noh, see 80 km/h lubatud kiirust ja lõpmatud kiirusepiirangu muutused. Aga ikkagi kaherealine, eraldusjoonega ja enamasti enam-vähem sirge maantee. 

Siis pärast 96. kilomeetrit suundusime põhimaanteelt paremale Ostrogi suunas. Mööda käänulist, ühe ja mõnikord pooleteiserealist, ilma turvapiirdeta kulgevat mägiteed järjest kõrgustesse. Sellepärast mul ongi reisides kõrvalistuja peegel enamasti nii suunatud, et rehv ja teeäär näha oleksid. Jah, see tee ei ole igaühele, eriti arvestades, et Ostrogi külastab aastas keskmiselt miljon inimest, päevaselt siis nii ca 3000. Autode, matkaautode ja turismibussidega. Meil oli isegi väike sõiduk. 

Ema istus kõrval. Meil oli jäänud veel kuskil (jah teed mööda) 2.5km ülemise kloostrini, kui meie seltskonnas tekkis järsku arutelu, kas keerame auto ringi ja sõidame öömajale. Kas jätame auto sinna (2.5km peal on hargnemiskoht ja alumine klooster, kuhu me kokkuvõttes ei läinudki ja sinna jõuab vana maantee, mida mööda oleks ka saanud läheneda😄) ja kõnnime jalgsi edasi (alumisest kloostrist ülemiseni viib kolme kilomeetrine rada läbi metsa pluss trepid). Ma loodan, et mitte minu sõidu pärast, oleme nendega erinevates riikides lõpmatult kilomeeteid läbinud😁aga mine tea. Siis ema kolis tahaistmele, mina jätkasin sõitu kuni jõudsime kilomeetrini kloostrist (mööda teed, sinna viib miniserpentiin), vastutulevad autod andsid märku, et parklad on täis (aga tegelikult ei olnud) aga siis ma keerasin auto ringi ja parkisin selle tee äärde. 

Ma ei ütleks, et seda teed vabatahtlikult igapäevaselt sõita sooviks. Ja kui enne reisi oli hoitatus, et serpentiinidel võiks ettevaatlik olla ja rahulikult sõita, siis need olid Ostrogi kõrval lapsemäng😁 Aga mul on hea meel, et sõitsin. Jälle, meie 1.0 vedas ilusti välja. 

Ja siis me kõmpisime 400 m (jah, isa märkas, et olin 100 meetrit vähemaks võtnud, tegelikult 550m) mööda treppe. Soojas. Libedad trepid. Ja keegi oleks olnud valmis alt üles kõmpima. Pole hullu. Em vallutas eelmisel aastal Scafelli ja is on is. Pärast rahulikku liikumist jõudsimegi ülemise kloostri väravani. 

Ostrogi õigeusu klooster rajati 17. sajandi lõpul ning on ehitatud (sarnaselt Predjamale) vertikaalse kaljuseina sisse. See on üks tähtsamaid Balkani õigeuslike rännakukohti. Sellest ka turistide ja palverändurite rohkus. 

Selle külastamine näeb välja nii, et kõigepealt on sul põlved ja õlad kaetud, nagu igaüks teab. No seda loomulikult iga ilmaga. Selgus, et vanemate põlvedeni püksid olid liiga lühikesed ja nad said kumbki sündsuse tagamiseks seeliku. 

Siis seisime järjekorda, õnneks olid tekitatud päikesevarjud. Järjekord. Liikus. Põhimõtteliselt. Ja nii umbes 40 minuti pärast (reisisellide käest küsides oli see aeg natuke pikem) jõudsime järgmise väravavõlvi alt läbi ja kõndisime veel paar trepiastet ning siis lubatigi meid madala ukslävega väikesesse ruumi, kust paistis veel teine ruum. 

Mul tekkis mõte, et sellepärast päriselt siia tulla? Isa otsustas, et tema on piisavalt näinud ja keeras otsa ringi. Meie emaga vaatasime tillukese hauaruumi ka üle aga kuna me ei pidanud vajalikuks midagi suudelda, siis keerasime ka otsa ringi.

Selgus, et väikesest ruumist välja saada oli veel keerulisem, kui sinna siseneda😂Me ilmselgelt andsime teada, seistes ukseava kõrval, et soovime väljuda. Selle asemel lubas korrapidaja veel ja veel rohkem inimesi ruumi, paigutades neid silkude viisil üksteisele lähemale. Selle asemel, et meid kahte välja lubada, mis võimaldaks rohkem inimesi ruumi lubada. 

Aga seal on teine ruum veel, treppidega, päris mitmete treppidega ja sealt ülevalt avaneb tore vaade ümbrusele. Ja laed on mosaiike ja seinamaale täis. Aga jah. Ma ei tea päris hästi miks mitteusklikule seda kohta peab-nägema-kohana reklaamida. 

Täiendasime veevarusid, käisime tualetis ja asusime mööda tuldud teed auto juurde tagasi (kasulik teha mapsi märge, siis on see kiiremini leitav). 

Ja siis sõitsime juba tuldud teed, ilma piirete ja vaatega mäest alla. Selleks ajaks oli lõunaaeg ammu käes ning esimesena proovisime ühte teepeale jäävat toitlustuskohta aga selle kokk pidi saabuma 15 minuti pärast ja lõpuks maabusime kohaselt Ostrog Monastery Cabinis (Bogetići). Jah, majutuda saab sinna ka. 

Aga. Mina valisin inglise keeles burgeri aga kelner ütles kohe, et see ei ole burger burgeri mõttes ja mul otseselt vahet ei olnud. Menüüdes olid jah mõnikord montenegro keel, inglise keel, mõnikord vene keel lisaks. Isa valis šnitsli ja ema mingi liha. Ja sellest ma ei ole ka veel kirjutanud, et väga paljudes kohtades olid menüüs juudes toidu kaalud, seda nii põhitoidu kui salatite (mida pidid lisaks tellima) juures. No isa pidi kindlasti nägema, et šnitsel on 400gr aga siis kui see lauda toodi oli ta kergelt öeldes šokeeritud😂 

Šnitsel oli rulli keeratud ja käsivarre suurune. Minu arust pärast nende üleelamisi, kulus energia ära aga tema nii ei arvanud ja sai kuskil kolmandikuga hakkama. Minu burger oli nagu burgeri pihv. Täiesti mahlane ja maitsev. 

Ja siis oligi aeg sõita veel poolteist tundi Durmitori rahvuspargis asuvasse Žabljakki öömajale. Edasi jälle kaherealine sinka vonka kulgemine kuni jõudsime Hotel Pavlovic ette. Registreersin meid ära, majutuse ees on paar parkimiskohta, mis olid ebaefektiivselt täidetud aga neil on üle tee piisavalt suur parkimisala lisaks. 

Lõunasöök oli päris hiline, seega õhtuks võttis isa salati ja meie emaga pannkoogid. Ega kõigi jaoks ei ole inglise keel kõige lihtsam ja puuviljade asemel oli kookidel puuviljamoos. 

Heh. Õhtul oli minu jaoks ka lõpuks stressirohke sõit. See siis Žabljakki vee järgi😁 Žabljakis elab ca 1900 inimest. Aga see on turistide poolt üle ummistatud, augusti lõpuks ennustab Žabljaki turismibüroo ca 240 tuhat ööbijat. See on väike koht. Ja see oli autosid täis. Sattusin juba Musta järve juurde viivale teele, seal ei saa ümber ka pöörata, või noh, minul, kes ma ei sõida nahaalselt kus iganes, ei õnnestunud. Siis lõpuks jõudsime soovitud poe juurde. Poe ees on parkla. Ma olen Eestis (ja tegelikult ka teistes riikides, kus ma olen poe ees parkinud) harjunud, et poe ees pargitakse näiteks ridadena, mille vahel saab enamasti siksakselt sõita. Enamasti, mõnikord on ridade otsad suletud. Hahahaahaaaaaa. Seal. Pargitakse nii nagu igaüks heaks arvab. Pargitakse ühtepidi ja teistpidi. Pargitakse üksteist kinni. Ma ei tea, mis tagahoovist ma lõpuks pidin välja tagurdama. Vesi jäigi saamata. 

Ehk siis vanemad said päeva esimesel poolel põneva sõidu ja ega mina ka sellest õhtul ilma ei jäänud. 

See päev siis selline. 

9.08 Budva rannalebo. Montenegro roadtrip

Täpselt nii nagu pealkiri ütleb, 9ndal augustil me ei teinud mitte kui midagi. Näete, ma suudan nüüd nii ka. Mõnikord. 

Aparments Butua pakkus hommikusööki kell 8. Ja kuigi ma olin Kotoris kl 9 hommikusöögiga rahulolematu, siis 8 oli veel ebamugavam, sest siis oli selline ebamugavalt mitte piisav aeg ringi jalutamiseks, sest ma ei tahtnud päriselt kellaga tõusta ja olin kuskil 6st või 6.30st üleval. 

Esimesel Budva hommikul jalutasin. 

Budva on üks peamisi turistide sihtkohti Montenegros, terve Budva riviera on. Ma ei ütleks, et seal odav on, majutus oli reisi kalleim (Montes, mitte Horvaatias, seal oli 1 öö sama kallis kui nt Žabljakis kaks ööd). Inimesi on palju. Aga rannad on natuke paremad kui Kotori lahe kiviklibu. 

Budva on üks vanimaid asustusi Aadria rannikul (üle 2500 aasta ajalugu). Eks see mängib ka rolli. Ja no, rand. Palju randa.

Hommik viis mind ühe Montenegro ikoonilise kuju juurde. Budva baleriini avastasin tegelikult alles Kotoris olles magnetitelt. Siis hakkasin uurima, miks see ja kus see asub. Enne reisi seda nagu peab-nägema nimekirjadest ei märganud. Kui Kopenhagenis on merineitsi, siis Budvas tantsib vanalinna ja Morgeni ranna vahel baleriin, oodates oma meremeest juba 60 aastat. 

Morgeni rand on üks Budva natuke keskusest eemal asuvatest päevitus/supluskohtadest. Aga nagu keskuseski, suuuur enamus on praktiliselt üksteise vasta pakitud rannatoolid / päikesevarjud ning ainult väike killuke niisama olemiseks. Eks muidugi võib natuke sõita näiteks Jazi (sest Becici tundub täpselt samasugune kui Budva) aga ranna pärast me seda tegema ei hakanud. 

Ja kui juba üleval, siis tegin väikese ringi väga kitsas Budva inimtühjas vanalinnas. Selles suhtes, et ega seal mingit eripära ei ole aga kui juba kohal, võib väikese tiiru ikka teha. Jälle restoranid ja suveniiripoed. Ja kirikud, et keegi kaua ei magaks. 

Siis mööda rannaäärt majutuse suunas, vesi oli selline mitte ülisoe aga mitte külm. Aga. Inimesed olid juba 7.30 rannas. 

Apartments Butua hommikusöök oli buffee stiilis. Jookide valik ei piirdnud enam kohviga. Helbeid ei olnud aga saia, saiakesi, praemuna, munapuder seente või singiga, peekon, vorstikesed. Seda ma küll imestasin, et kuigi majutuses olid kahesed toad, siis laua äärde mahtus vähemalt 5 inimest. 

Ja siis viisin vanemad randa. Rannalebo. See piirkond, kus meie olime, oli selline kivine ja mudrune. Aga kivid olid natuke ümaramad kui Kotoris, võimaldades paremini liikuda. 

Siis majutusest läbi ning suund vanalinna. Kõigepealt lõunapeatus Beer & Bike clubis. Meie kelner oli geograafiahuviline ning teadis Tallinna nimetada. Selline hubane koht. Mina sõin pastat ning vanemad suppi. 

Tegime väikese jalutuskäigu vanalinnas. Soe oli. Vaatasime koos ka baleriini üle, nüüd juba inimmassid Morgeni ranna suunas liikumas. 

Mina nautisin loomulikult soojust aga vanemad ilmselt mitte nii väga. Seega jäid nemad vahepeal majutusse siestat pidama ning mina käisin jalutamas. Leidsin turu! Mida ma ka enne reisi kuskilt ei avastanud. Isegi siis, kui shoppamiskohti otsisin. Jah, selline tavaline turukaup, googles grand bazar. 

Ahjaaaaa. Pühapäeviti on Montenegro suletud 😂

Ja meie olime seal just pühapäeval. Ma ei osanud seda nii väga märgata ka kui vahetult enne reisi poode otsisin ja avastasin, et järjest suletud. Selgub, et v.a toidukohad ja heal juhul suveniirikad, siis tavapoed on pühapäeviti kinni. Sellest lähtuvalt meil ka päris lebo päev. Aga üllatuseks oli bazaar lahti, kuigi google info järgi mitte. Inimesi küll eriti ei olnud aga see oli kokkuvõttes päris põnev avastus. 

Õhtusöögi sõime City Bistro Baris. Võtsime emaga põhimõtteliselt sama toidu, aga mina risotto ja tema pasta. Isa sõi röstsaia peale asetatud liha. Portsjon tundus alguses nii tilluke aga sügavad taldrikud on petlikud. 

Siis suutsin vanematele ka bazaari näidata ja pakkus neile ka huvi. 

8.08 Serpentiinid, mäed, endine pealinn ja meri. Monte roadtrip

Kotorit külastab aastas keskmiselt 500 kruiisilaeva, st mõnikord 3-4 laeva päevas, tuues 8k-12k külastajat sellesse kokkupakitud vanalinna. Aga. Hommikul inimesed magavad ja vanalinn on peaaegu inimtühi😁 

Kaks päeva järjest Kotori redelit ette võtta ei soovinud, seega kulgesin niisama (ja logisin kaks aaret, rohkem neid seal ei olnud). Piilusin taluturule. 

Ja no ma ei saa nendest mägedest üle ega ümber. Need ei ole kaugustes vaid kõrguvad seinana mõlemal pool Kotori lahte. Ja ma ei tea, miks reisi planeerides tundus kuidagi, et mäed on Durmitoris ja mujal kuidagi kaugustes aga päriselt oli olukord just vastupidine. 

No ja oligi üks kruiisilaev kõigi väikeste paatide kõrval randumas, teised kaks silmapiiril. 

Hommikustöögiks jälle priganica ja kuna köök ajas midagi segamini, saime lisaks ühe tasuta pudru. Sama maitsetu, kui eelmisel hommikul aga sõime kolmepeale marjad, pähklid ja õuna ära (putru ka ikka). Jälle läks 38 minutit. Buffee korral saad kohe süüa. Ja ei olegi kiire aga hommikusööki nii kaua ka ei taha oodata. 

Kotorist Budvasse on 21 kilomeetrit (igavat) maanteed ja selleks, et ikka põnevust,  kõrgusi ja vaatamist ka oleks, siis tuleb ringiga minna. Selleks. Võrratult lahedad serpentiinid. Ametliku info järgi on see ussina kulgev, teravate kurvidega tee suvel hommikul ühest ja õhtul teisest suunast suletud. Aga päriselus see ei toimi. Autod liiguvad tegelikult mõlemas suunas aga vähemalt sellel hommikul ei olnud liiklus tihe. 

Serpentiinitee rajati 19. sajandi lõpus Austria-Ungari võimu ajal Kotori lahe ühendamiseks sisemaaga, viies (tolleaegsesse) pealinna Centinjesse. Teel on 25 pööret, millest enamik on märgistatud. Teel on piirded ja autoga ei ole seal küll mingit probleemi sõita. Eks matkabusside ning tavaliste bussidega ka mitte, lihtsalt tähelepanu on vaja (seda ka tavaautoga). Ja jälle, ametliku info alusel on tee suvel turismibussidele ja veokitele suletud, neid meile tõesti vastu ei liikunud. 

Tegime paaris kohas kohustuslikud fotopeatused, taevas chillimas ainult paar pilvejänkut. Aga jah, tee on täiesti timm. Aega ei võtnud. Ahjaa. Mul on endlikepike😁ja seal sai ametlikult tööle asuda, kuigi ma unustan (ja unustasin) ta koguaeg ära. 

Tivat ja lennujaam, praktiliselt terve Kotori laht ja selleäärsed minilinnad. Absoluutselt tasub sõita. 

Siis jõudsime Lovceni rahvusparki ja maksime 4 eurot nägu, et edasi sõita. Arutasime, et meil võiks ka rabad ja muud looduslikud alad maksustatud olla, mille eest nende hooldamist toetada. Aga jah, kas meil nii palju külastajaid on, et selle eest valvuritele palka maksta. Selline mõte tekkis. 

Lovceni rahvuspargi krooniks on ilmselt Njeguši mausoleum, asudes ca 1660m ülevalpool merepiiri. Mapsist olin eelnevalt parkla leinud, kuigi see tundus ülitilluke arvestades võimalikku külastajate arvu. Kohale jõudes selgus, et see on hoopis bussidele ja auto saab sinna tasu eest parkida. Selle asemel võisime mööda mäekülge edasi, kuhu siis pargiti tee ääres. Vanemad olid rahul ka madalamale jäävate parkimiskohtadega aga mul on viimasel ajal harjumus nulli ära sõita ja siis vajadusel tagasi.

Seega jõudsimegi täiesti mausoleumi treppide juurde välja, lasin vanematel väljuda ning asusin allapoole parkimiskohta otsima. Korra pidin üles tagasi tagurdama, sest tänu parkijatele kaks autot üksteisest mööduma ei mahtunud. Ja ma lihtsalt mainin, et kui ma näiteks majutusi broneerin, siis ma vaatan tänavavaatest nende parkimist ning võimalusel välistan tänavaäärsed (külgboks või mis selle nimi on) parklad aga seal muud võimalust ei olnud. No ja ma tegelikult nagu oskan nii parkida küll. Mõnikord rahulikus tempos. Ja mõnikord proovides tee äärele lähemale liikuda satun ma just keskosa poole aga sain ilusti hakkama. Käsipidur pidas. Nende tõusude/languste puhul ei oleks muudmoodi kuidagi ette kujutanud) ja sain täiesti korrektselt hakkama. 

Täitsin meie veepudelid, endlikepike ja kaamera kaasa ning väikene jalutuskäik tagasi. 

Njeguši mausoleumi pilet maksab 8 eurot. Selle eest on võimalik 461 astet trepitrenni teha. Õnneks katuse all, mis pakkus head ventilatsiooni. Kirjelduse järgi peaks tipust hea ilmaga suurt osa (lõuna) Montenegrost näha olema. Mausoleum on Petar II Perovic-Njegošile. Tänapäevane mausoleum ehitati alles 1974, olles eelnevalt sõdades hävitatud.

Mausoleumi taha jääb samuti kaunis vaateplatvorm. Istusime, ootasime turistigrupi lahkumist, nautisime vaateid. Distantsilt aga muutus taevas aina tumedamaks. 

Tagasi mausoleumis avastasime, et trepp viib haua juurde ka, alguses jäi see märkamata. 

Treppidest allaminek oli hoopis ladusam kui üles. Nägin ühte rastapatsidega neidu, keda pildistati. Ülemise parkla juures on restoran ja korraks mõtlesime, kas lõunatada seal aga otsustasime edasti sõita. Restorani juures oleva tualeti kasutamine maksis euro. Sadama hakkas. Õnneks oli auto päris lähedal ning kõige suurema paduka veetsime juba katuse all. 

Terve tee mäest alla sõites ning kokkuvõttes ka rahvuspargist lahkudes sadas. Vahepeal nii kõvasti, et kojameeste kõige intensiivsemast režiimist ei olnud tolku. 

Järgmisena jõudsime Montenegro ajaloolisse pealinna Cetinjesse. Linn asutati 15. sajandil ning oli Montenegro pealinn ning valitsejate residents kuni 1946. aastani, kui uueks pealinnaks nimetati Podgorica. Mõneks ajaks sadu lõppes. Linn tundus peaagu väljasurnud. 

Tegime lõunapeatuse. Crna Gora. Selline heade hinnangutega aga välimuse poolest suht tagasihoidlik koht. Portsjonid olid muidugi suured ja kõhud saime täis. Alguses seadsime ennast õues sisse aga hakkas jälle sadama, ning kolisime sisse. Kokkuvõttes sadaski terve reisi ajal ainult selle päeva sõidu ja söömise ajal. Lõunaks sõime šašlõkki. 

Jalutasime (peaaegu inimtühjadel) tänavatel, käisime poodides, mis ei olnudki enamuse suverniirikad. 

Ja siis edasi Budva poole. Nii, et tavalise 21 km maantee asemel saime liikuda 80 km imelahedaid, kurvilisi, võrratuid vaateid pakkuvaid teid. Ikka kiirusega ca 60 km/h - 80km/h. Ja. Ma ei ole mitte kuskil näinud, ei kiiruse piirangud nii tihti muutuvad. Ei saanud kilomeetritki sõita, kui juba uus kiirus. Rääkimata sellest, et näiteks ainukesel 100km/h lubatud maanteel sain Skoda kiiruse 100ni, kui piirang lõppes.  

Budva juurde jõudsime maantee M2.3 kaudu, seal tasub ka kindlasti peatusi teha, Budva riviera on nagu peo peal. Majutusse jõudmiseks, Apartments Butua, kimasime teokiirusel läbi kesklinna ummikute. Muidugi etteruttavalt, teistkordne ummik 900m 18 minutiga oli ikka tase.

Aga jõudsime kohale. Esimese hooga ei leinud majutust üles. Mapsis küll näitas hoonet, mille ees me olime aga sealt paistis ainult turismiinfo. Et nagu. Käisin küsimas ja selgus, et hoone ikka õige aga meie sissepääs oli teisest küljest. Ja kuna parkimisega tundub Montes igal pool kitsas, siis ei teadnud kuhu auto jätta. Ja mulle tõsiselt ei meeldi need suure kaldega teed (kui ma just oma autoga ei ole, mitte, et ma siis ka neid naudiksin aga tean, et kellelegi otsa ei vaju). 

Majutuse pidaja Marko andis teada, et meie ühe toaga on esimesel ööl probleem ja küsis kas soovime majutuda ning pakkus allahindlust. Hmm. Ei saa öelda, et see kõige meeldivam uudis oleks olnud ja mul jooksis mõte mõneks hetkeks kokku. Marko näitas selle ajaga parkimiskoha (piiratud aiaga muruplats, kus autod puude alla ja tihedalt puhkasid), ma otsisin võimalust uueks majutuseks aga kokkuvõttes otsustasime ikkagi jääda. Aga see oli ainuke koht, kus ma toast pilti ei teinud. 

Apartments Butua on kortermajutus, mida veavad Marko oma emaga. Nemad olid muidu toredad. 

Seadsime ennast tuppa sisse ning suundusime õhtusöögile. Nagu alguses ütlesin, siis seekord oli esimene, kui mul ei olnud enne reisi toidukohad välja otsitud. See võtab aega. Alati ei ole sobivaid ja sellepärast uurin neid kodus. Aga jah. Leidsin ühe aga teel sinna selgus, et Mapsi info on aegunud. Seega jõudsime Babaluusse, mis osutus täiesti toredaks söögikohaks.

Aga kuna lõunasöök oli olnud üpris toitev ja natuke hilisem kui tavaliselt, siis mina sõin kremapitat ja vanemad salatit. Pärast sööki käisime poest läbi, sest üllatavalt ei olnud majutuses duššigeeli või seepi. Ja oligi järjekordne tore päev läbi saanud. 

Ja. Meie 1.0 Škoda Kamiq kimaski päeva jooksul kõigist mägedest üles. Mis siis, et vahepeal pidin teise käiguga sõitma.