13.08 Skadari järv, soe vesi ja Montenegro liiklus. Montenegro roadtrip

Villa Antivari hommikusöök oli sama rikkalik kui Durmitoris, Hotel Pavlovicis, aga apelisinimahl otsa ei saanud😁 Klassikaline valik sinke/juuste, variandid munast, puuviljad, mitmeid sooje toite, suur valik kooke. Süüa sai välisterrassil. 

Päeva ainuke plaan oli paadisõit Skadari (Skadarsko) järvel (ja loomulikult meri). See paadisõit oli 10 päeva jooksul ainuke ajaline broneering. Või tegelikult reisi ainuke broneering üldse. 

Reisi täiesti algusfaasis panin viimase kahe Monte öö majutuse Virpazari, tillukesse ajaloolisse asulasse Skadari järve ääres. Sealt oleks saanud sadamasse jalutada ning mitte parkimisega tegeleda. Mõtlesin, et meri ka piisavalt lähedal. Aga jummal tänatud, et Bari kasuks otsustasin. Neid kahte ühendab vääääga tiheda liiklusega maantee, Baris parkimiskoha leidmine on kergelt õeldes õudusunenägu ning pärast suplust tund aega sõitu ei tundu eriti ahvatlev. 

Seega startisime hommikul Barist Virpazari suunas, kuhu sõidab nii 20 minutiga. Kui ei ole liiklust. Või ummikuid. Hommikul jälgisin mapsist küll, milline kohalejõudmise aeg prognoositakse ja ei tundunud hullu liiklust aga kui päriselt sõitma hakkasime oli 30-minutilisest sõidust saanud peaagu 50 minutit. 

Palusin emal broneeringu kontaktile kirjutada ning teatada meie väga napist kohalejõudmise ajast. Lubati ära oodata. Ja liiklus venis. Ja venis. Kui pealinna poole ära keerasime, sai normaalsemalt liikuma. Esimesena proovisin parkida tasuta parklas😂 No tõesti, seal pargiti nii risti-rästi kui sai, sinna kuhu sai, vist täiesti hoolimata, kas teised kuidagi välja saavad. Rääkimata sellest, et ringi pöörata või teisest otsast välja saada. See, kellega ema kirjutas pakkus lisaks välja Hotell De'Androse parkla, kellega neil pidi diil olema, seega proovisime sinna. Parkimiskorraldaja pakkus kohta, eemaldas torbiku ning saime pargitud. Küll viis eurot kallimalt, kui alguses lubati. 

Liikusime edasi Viktori paadiputka juurde. Andsime teada, et oleme kohal ning saime tšeki vastu. Selles suhtes tundub Monte küll aus (võimalik, et minu puudulikud teadmised), et igalt poolt oli võimalik näiteks ka sularahaga makstes tšekk saada. Parklad, turg, kõik toidukohad, poodidest rääkimata. 

Siis üks töötaja kutsus inimesed endaga kaasa ning asus teele, seda kõvasti teadvustamata. Küsisin naistöötaja käest, kas me pidime ka meestöötajale järgnema ning ta vastas jaatavalt. Kimasime siis väikesele grupile järgi, kõndsisime päris mõne maa kuni osad pandi paadile ning selgus, et see oli ainult neile mõeldud. Meestöötaja ei olnud meid ja lisaks veel ühte paari kaasa liikumas näinud. 

Siis kõmpisime alguskohta tagasi. Ja siis uuesti poolele maale. Mul ei olnud kõndimise vastu midagi aga kõigile meist see organiseerimatus ei meeldinud. 

Aga siis istusime paadis, kaaslasteks grupp inglasi, grupp prantslasi ja üks hiina paar ning asusime Skadari järve avastama. 

Skadari järv on Balkani suurim ning seal jookseb riigipuur Montenegro ja Albaania vahel. Järvel toimetab üle 280 linnuliigi ning seal on palju vesiroose. Meie giid rääkis, et hoolimatud giidid on lubanud vesiroose noppida ning meie sõidu ajal nägin loendamatuid lehti aga ainult ühte õit. Linde oli jah palju. Giid pakkus joogiks kas vett, mahla või veini. Hinna sees. 

Ning siis oli võimalik järves ujumas käia. See info oli loomulikult juba broneerides teada ning meie kolmikust kasutasin seda ainukesena mina. Järv ise on madal ja vesi oli mega soe. Tervest meie seltskonnast vist pooled käisid suplemas.

Mõnus suplus tehtud, viis giid meid tagasi sadamasse. Tipitasid ainult inglased. Mina tema asemel oleks tipitopsi väljapääsu juurde kaasa võtnud, tema jättis tehniliselt laeva tahaossa, kus inglased istusidki.

Lõunat sööma minnes oli väike võimalus, et teen tooli niiskeks. Sõime hotell De'Androse restoranis. See oli ikka päris restoran😁Eelroaks toodi tasuta ülipehmet saia ning kolme määret - tomat, oliiv ja toorjuust. Oliivi oma oli üle prahi. Mina sõin pastat, vanemad salatit - ema pirni ja isa mingi lihaga. 

Siis suund tagasi läbi tasulise tunneli ning liikulusseisangu Bari. Õnneks teadsin juba suurema parkla asukohta aga läbi tihedalt liikuva vastassuuna künkast üles sõita on ikka tore. Ja ülejäänud päev oli suhteliselt rahulik. Käisime emaga meres, seal läheb kiiresti sügavaks. Siis istusime tükk aega kividel ning lasime laintel varbaid paitada. Aga vesi oli jahedam kui eelmisel päeval. 

Õhtusöögil käisime Restoranis Sunce ja mina proovisin snitsli ära. Erinevalt Ostrogi päeva suurest junnist oli mul kolm väiksemat, millest poolteist jaksasin ära süüa. 

Ja loomulikult veetsin päeva lõpu uuesti meres. Vanemad viisin enne ilusti majutusse 😊

12.08 Biogradska, Bar ja Montenengro roadtrip

Selle päeva tee viis uusesti lõunasse, mere äärde. Reisi kokku pannes oli kohe mõte, et kui mereäär kohe ühe jutiga ära teha, Durmitorist läbi hüpata ja piirile suunduda (või vastupidi, kõigepealt seal ja siis alla), siis oleks kurb ja hajutasime võimalikke merepäevi. 

Seega. Hommikusöögil järjekordne apelsinimahla puudus. Muidu oli kõik timm. 

Ja siis suund Biogradska gora suunas, milleks sõitsime tagasi eelmisel õhtul külastatud Tara kanjoni renoveeritavalt sillale ning keerasime vahetult enne seda lõuna suunas. 

Huvitav üllatus sõidu ajal. Ema märkas mingi hetk, et kohalik raadio mängis Stig Rästa ja Elina Borni "Goodbye to Yesterday". Aga jah, tee oli mõnusalt lai, käänuline ning mõlemat poolt teed ääristasid jälle mäed. Tegelikult Žabljakist Tara kanjonini oli samuti mõnus rallitee. 

Siis sõitsime üle Tara jõe ning jõudsime Biogradska rahvusparki, Montenegro väikseim aga see võeti kõige varem kaitse alla. Külastustasu 3 eurot nägu ning parkimistasu 1 euro. Õnneks olin parkla pilti kodus vaadanud ja teadsin, kui kaootiline see on. Jõudsime välja järve Biogradska äärde ja seal sellist päris parklat, v.a. vist kolm broneeritud kohta bussidele, ei eksisteeri. Kõik pargivad sinna, kus vähegi ruumi on. Puude alla, tee äärde, vahet pole.

Selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, oli igasugune vaba pind okupeeritud. Aga. Vaatasin, et enne bussiparklat on tee piisavalt lai, et parkivast autost mööda pääseda ning jätsin meie auto sinna. Pärast pargiti minu taha samuti. Alternatiiv oleks olnud pargi väljapääsu suunas kulgeva tagasitee äär. 

Igatahes, saime ilusti pargitud ja asusime oma reisi teisele minimatkale ümber Biogradska järve, jälle nii 3.5km. Seekord kulges rada tunduvalt rahulikumal maastikul. Inimesi oli jälle päris palju, nii rajal kui paadiga vee peal. 

Läbisime raja vastupäeva, seega meie suunas raja lõpupoole oli laudtee ning suured rabarberid, samuti tuntud kui harilik katkujuur. 

Lõunapeatuse tegime järve kaldal olevas restoranis Nacionalni Restoran. Seal saingi teada, et broneeringu märk laual tähendab, et seal saab lõunat süüa aga mitte näiteks kohvi juua. See broneeringusüsteem tekistas päris mitmes seltskonnas segadust. Seekord siis päris maitsvad kohalikud vorstikesed. Kelner enne hoiatas minu esimese valiku suhtes, et liiga teravad on. 

Pärast nii viiekümne minutilist sõitu tegime veel ühe peatuse 13. sajandil rajatud Serbia õigeusu Morača kloostri juures, mis peaks olema üks pareimini säilinud keskaegseid monumente Montenegros. Parklasse jõudnud, oli temperatuur märgatavalt tõusnud. 

Kirikus sai sees käia aga pildistada ei tohtinud. Seinad ja lagi olid ikka äärmiselt tihedalt freskosid täis. Kirik sai küll Ottomani impeeriumi vallutustes kahjususi ning ehitati 16. sajandil osaliselt ümber. 

Ja siis edasi Bari, öömajja. Viimased kaks Montenegro ööd veetsime Baris, Villa Antivaris. Kõigepealt sõitisime uuesti läbi pealinna, Podgoica, ületasime Skadareko järve ületava silla ning läbisime tasulise tunneli. Ja saime korra 100 km/h maanteed näha. Meie 1.0 Skoda sai 100 sisse, siis kui see piirang lõppes. 

Baris liikus liiklus teokiirusel. Olime maanteel M2.4, mis osutus vist kõige tihedama liiklusega maanteeks ever. Nagu peaaegu katkematu autovool mõlemas suunas. Ja kes tegi vasakpöörde üle vastassuuna? 😂 Aga kõige põnevam oli parkimine. Tillukeses parklas oli nimelt üks koht. Ja see oli kitsas parkla. Ma ei naudi üldse täisnurga all keeramist. Siis meesomanik (majutus, mitte auto) tuli välja proovis montenegro keeres abistada. No ma tõesti arvasin, et sõidan ninaga kõrvalolija autosse. Sain pargitud. Registreerisime. Naisomanik rääkis natuke inglise keelt ka. 

Tuba oli piisavalt suur ja meil oli terrass, kust avanes natuke suurem parkla. Käisin siis küsimas, kas see on ka majutuse oma ning otsustasin ringi parkida. Seal oli ka natuke absurdne parkimiskorraldus, lubades ühe auto teiste ette parkida. Aga üks vaba koht oli täiesti ääres ja sihtisin seda. Siis nii isa kui meesomanik vaatasid, kuidas mina tagurdasin. Mulle täiega meeldib nii parkida, kui mehed seda hindavalt jälgivad😁

Igatahes, ma tagurdada oskan. Ei parkinud ideaalselt sirgelt aga vähemalt ilusti joonte vahele. 

Kohe Villa Antivari kõrval asub Restoran Prova. Esimesel korral ma ust lahti ei saanud aga sünge kelner näitas, et nad on avatud. Võtsin teistsugused kohalikud vorstid, need mida lõunaks tahtsin ja olidki vürtsikad. Aga seal olid jummala head pehmed friikad. Päriselt. Lõdid küll, aga niiiii hästi maitsestatud. Ja siis suu õhkas aga täiesti talutavalt terav. 

Vanemad majutusse ja väike tiir apteeki. Siis ujumisriided selga, põnev teeületus, selleks kasutasin ikkagi sebrat, kivine rand ja soe vesi. Ma lihtsalt hõljusin kuni päikeseloojanguni (ja tegelikult ammu pärast seda ka) ja sooja vett ning mõningaid laineid. 

11.08 Durmitor. Montenegro roadtrip

Hotel Pavlovici hommikusöök oli põhimõtteliselt rikkalik. Oli nii soolast kui magusat ja palju erinevaid valikuid. Välja arvatud apelsinimahl. Mis sai otsa. 

Käisin mingi aeg järjekordselt uuesti proovimas, ega masinas mahlapiisakest ei leidu ja lõin kogemata silmsideme teenindajaga. Kes nägi minu tegevust. Teenindajaid oli kokku 2, mees ja naine. Mahl asus kohvi ja tee kõrval. Nagu täpselt kõrval. Nad uuendasid otsasaanud toitu, tõid kohvi ja sooja vett aga mahla mitte. No ja siis ma vaatasin kurva näoga mahlaaparaadi juures ja teenindaja tõigi seda juurde. Tervelt kannutäie. Millest jätkus täpselt kolmele inimesele (mina ikka nende hulgas). Jah, selline hommikusöögikogemus. Süüa oli palju. 

Päevaks plaanis minimatk ümber Musta järve, Savin Kuk tõstuk ja Tara kanjoni sild. Ehk iisi-briisi.

Esimesena sõitsimegi tagasi Musta järve juurde viiva tõkkepuu taha. Olin selle parkla kohta hirmujutte lugenud, no kellel läks 30 eurot ja mis summad veel. Seal on nii, et numbrituvastus, tund maksab 3 eurot (selle eest, et järve juurde saada) ja maksmine algab sisenemisest. 

Jõudsime natuke sõita, kui meie ette astus žestikuleeriv parkimiskorraldaja. Selge, mina seadusekuulekana parkisin meid ära. Pärast selgus, et osad sõitsid temast rahulikult mööda ja said lähemale parkima. Aga ega me nõrgad ei ole. 

Siis maksime lisaks 5 euort nägu Durmitori rahvuspargi külastamise tasu ja umbes kilomeetri pärast jõudsimegi kuulsa järveni. Durmitori rahvuspark loodi 1952 ja lisati 1980 UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pargis on üle 50 üle 2000 m kõrguse mäe, mäeahelikud, metsad, kanjonid ja jääaajajärved (silmad), millest üks ongi Must järv. 

Must järv koosneb tegelikult kahest üksteisega ühendatud järvest - suur ja väike järv, maksimaalsed sügavused vastavalt 24m ja 49m. Kalda järgi sellist muljet küll ei tekkinud. 

Järvede ümber kulgeb ca 3.5km matkarada, kelle jaoks kergem, kellele keerukam. Umbes 3.5 km  sellepärast, et rada kulgeb mööda järve äärt või kallast, kuidas keegi eelistab. Aga jah, piirkonnale omaselt siledat rada loota ei ole ja tõusud on päris korralikud. Enne reisi kodutööd tehes lubati igatahes kerget rada. Inimesi oli nii järve ümbruses kui rajal palju. Ilm ilus. Ja midagi peavad need mustmiljon turisti tegema, kui neid seal piirkonnas nii palju on. 

Lõunasöögi tegime Žabljakis, Restaurant Or'Os. Seekord proovin auto parkimismajja jätta.Tõkkepuud ei olnud, piletit ei väljastatud, inimest putkas ei olnud. Kui kellelgi käest küsisin, ütles, et tasuta. Eks näeb. Igatahes teisi nägime ka sisse ja välja sõitmas. Pärast selgus, et suvekuudel ongi tasuta. 

Kuna mulle meeldib reisides kohalikku toitu proovida, võtsin kačamaki. Maisijahu, juust, koor. Kuskil pool sain söödud, siis piisas. 

Käisime toidupoes ja kahel kohalikul turul. Sellised tillukesed. 

Siis Savin Kuk tõstukisõit. Selleks lühikene autosõit Žabljakist Savin Kuk suusabaasi, kus ka suvel on võimalik tõstukiga sõitma minna. Kuna hetkel on avatud ainult I baas (kõrgusel 1907m), siis saab 2 eurot hinnaalandust ja sõitma saab ainult 10 euro eest. Teine tõstuk viiks 2213 meetri kõrgusele aga see on hetkel suletud. Parklas küsiti parkimistasu ka. Sularahas. Aga igal pool anti korrektselt tšekk. 

Sõit on kuskil 20 minutit, selline rahulik kulgemine ja võimalus jalgu kõlgutada. Isegi ema nautis seekord kõrgust. I baasis tegime väikese kohalolekupeatuse, kohustuslikud pildid ning liikusime alla tagasi. 

Kusjuures mõlemale vanemale meeldis see kogemus. See oli tore 😊

Ja siis pooletunnine sõit Đurđevića sillani, mis oli just eelmisel päeval restaureerimiseks suletud. Sellest oli kahju. Sild ehitati Jugoslaavia riigi ajal aastatel 1937-1940.  Đurđevića sillalt avaneb vaade Tara jõele ja kanjonile, mida loetakse Euroopa sügavaimaks. Noh, ja üle kanjoni jookseb mitu zip-liini aga seekord ei olnud selleks õige tunne. 

Proovisime vaikselt sillale ka hiilida, sest inimesed ikka kõndisid sellest üle. Selgus, et lubatud olidki ainult zip-line sõitjad või kanuutajad. 

Hiinlased ehitavad. Järgmisel päeval teel olles nägime suuuuurt plakatit hiinlaste toetusest. Lihtsalt mainin. 

Õhtusöögi sõime majutusest üle tee olevas Zlatni Bor'is, millel on mapsis huvitav tagasiside. No teenindusel on. Meie kelner oli mitte inglise keelne mitte kõige noorem mees. Kaks neidu istusid telefonis. Tahtsin küll tellida aga ta soovitas lammast ja kui juba kohalik soovitab lammast, siis mina söön lammast. Täiesti maitsev aga jälle, ülisuur portsjon. 

No ja kuna majutusest Žabljakki viis maantee, õhtul läks 8st juba pimedaks, siis seal jäi õhtune kõndimine iseenesest mõista ära. 

Aga. Kus on mäed??? Nagu eelnevalt olen kirjutanud, reisi planeerides teadsin, et Durmitor on mägine. Jah, tegelikult tundust terve riik mägine, me tegime kokkuvõttes suhteliselt arvestatava ringi. Kotoris olid mäed sul näos kui sein. Durmitoris on need kuskil kaugustes. Üksikud mäetipud ja mõnikord ahelikud. 

10.08 Hahahaaaa. Ka nii saab sõita. Montenegro roadtrip

Hahahaaaaa. See oli minu kahe armsaima reisiselli jaoks kõige põnevam päev vist ever😂 

Kõik algas väga lebolt. Ma ei käinud isegi hommikul jalutamas. Hommikustöök, pakkisime ennast kokku, äratasime auto katusel magava kassi ning asusime pikemale autosõidule Durmitori rahvusparki. Selline, võrreldes Ameerikaga piss, nii 180 km teed, mille läbib 3 tunniga. 

Mapsile kantud punktidest jäi täpselt teele (no nii 10 km kõrvalekaldega) kaljusse raiutud Ostrogi klooster, või nii nagu mõni pärast Sloveenias nähtud Predjama kindlust ütleks, et oleme seda juba näinud. Ostrog oli kaardile märgitud ühe peab-külastama kohtadest ja reisikava kokku pannes sobitus just sellele päevale. 

Igatahes, maantee nagu maantee ikka. Või, noh, see 80 km/h lubatud kiirust ja lõpmatud kiirusepiirangu muutused. Aga ikkagi kaherealine, eraldusjoonega ja enamasti enam-vähem sirge maantee. 

Siis pärast 96. kilomeetrit suundusime põhimaanteelt paremale Ostrogi suunas. Mööda käänulist, ühe ja mõnikord pooleteiserealist, ilma turvapiirdeta kulgevat mägiteed järjest kõrgustesse. Sellepärast mul ongi reisides kõrvalistuja peegel enamasti nii suunatud, et rehv ja teeäär näha oleksid. Jah, see tee ei ole igaühele, eriti arvestades, et Ostrogi külastab aastas keskmiselt miljon inimest, päevaselt siis nii ca 3000. Autode, matkaautode ja turismibussidega. Meil oli isegi väike sõiduk. 

Ema istus kõrval. Meil oli jäänud veel kuskil (jah teed mööda) 2.5km ülemise kloostrini, kui meie seltskonnas tekkis järsku arutelu, kas keerame auto ringi ja sõidame öömajale. Kas jätame auto sinna (2.5km peal on hargnemiskoht ja alumine klooster, kuhu me kokkuvõttes ei läinudki ja sinna jõuab vana maantee, mida mööda oleks ka saanud läheneda😄) ja kõnnime jalgsi edasi (alumisest kloostrist ülemiseni viib kolme kilomeetrine rada läbi metsa pluss trepid). Ma loodan, et mitte minu sõidu pärast, oleme nendega erinevates riikides lõpmatult kilomeeteid läbinud😁aga mine tea. Siis ema kolis tahaistmele, mina jätkasin sõitu kuni jõudsime kilomeetrini kloostrist (mööda teed, sinna viib miniserpentiin), vastutulevad autod andsid märku, et parklad on täis (aga tegelikult ei olnud) aga siis ma keerasin auto ringi ja parkisin selle tee äärde. 

Ma ei ütleks, et seda teed vabatahtlikult igapäevaselt sõita sooviks. Ja kui enne reisi oli hoitatus, et serpentiinidel võiks ettevaatlik olla ja rahulikult sõita, siis need olid Ostrogi kõrval lapsemäng😁 Aga mul on hea meel, et sõitsin. Jälle, meie 1.0 vedas ilusti välja. 

Ja siis me kõmpisime 400 m (jah, isa märkas, et olin 100 meetrit vähemaks võtnud, tegelikult 550m) mööda treppe. Soojas. Libedad trepid. Ja keegi oleks olnud valmis alt üles kõmpima. Pole hullu. Em vallutas eelmisel aastal Scafelli ja is on is. Pärast rahulikku liikumist jõudsimegi ülemise kloostri väravani. 

Ostrogi õigeusu klooster rajati 17. sajandi lõpul ning on ehitatud (sarnaselt Predjamale) vertikaalse kaljuseina sisse. See on üks tähtsamaid Balkani õigeuslike rännakukohti. Sellest ka turistide ja palverändurite rohkus. 

Selle külastamine näeb välja nii, et kõigepealt on sul põlved ja õlad kaetud, nagu igaüks teab. No seda loomulikult iga ilmaga. Selgus, et vanemate põlvedeni püksid olid liiga lühikesed ja nad said kumbki sündsuse tagamiseks seeliku. 

Siis seisime järjekorda, õnneks olid tekitatud päikesevarjud. Järjekord. Liikus. Põhimõtteliselt. Ja nii umbes 40 minuti pärast (reisisellide käest küsides oli see aeg natuke pikem) jõudsime järgmise väravavõlvi alt läbi ja kõndisime veel paar trepiastet ning siis lubatigi meid madala ukslävega väikesesse ruumi, kust paistis veel teine ruum. 

Mul tekkis mõte, et sellepärast päriselt siia tulla? Isa otsustas, et tema on piisavalt näinud ja keeras otsa ringi. Meie emaga vaatasime tillukese hauaruumi ka üle aga kuna me ei pidanud vajalikuks midagi suudelda, siis keerasime ka otsa ringi.

Selgus, et väikesest ruumist välja saada oli veel keerulisem, kui sinna siseneda😂Me ilmselgelt andsime teada, seistes ukseava kõrval, et soovime väljuda. Selle asemel lubas korrapidaja veel ja veel rohkem inimesi ruumi, paigutades neid silkude viisil üksteisele lähemale. Selle asemel, et meid kahte välja lubada, mis võimaldaks rohkem inimesi ruumi lubada. 

Aga seal on teine ruum veel, treppidega, päris mitmete treppidega ja sealt ülevalt avaneb tore vaade ümbrusele. Ja laed on mosaiike ja seinamaale täis. Aga jah. Ma ei tea päris hästi miks mitteusklikule seda kohta peab-nägema-kohana reklaamida. 

Täiendasime veevarusid, käisime tualetis ja asusime mööda tuldud teed auto juurde tagasi (kasulik teha mapsi märge, siis on see kiiremini leitav). 

Ja siis sõitsime juba tuldud teed, ilma piirete ja vaatega mäest alla. Selleks ajaks oli lõunaaeg ammu käes ning esimesena proovisime ühte teepeale jäävat toitlustuskohta aga selle kokk pidi saabuma 15 minuti pärast ja lõpuks maabusime kohaselt Ostrog Monastery Cabinis (Bogetići). Jah, majutuda saab sinna ka. 

Aga. Mina valisin inglise keeles burgeri aga kelner ütles kohe, et see ei ole burger burgeri mõttes ja mul otseselt vahet ei olnud. Menüüdes olid jah mõnikord montenegro keel, inglise keel, mõnikord vene keel lisaks. Isa valis šnitsli ja ema mingi liha. Ja sellest ma ei ole ka veel kirjutanud, et väga paljudes kohtades olid menüüs juudes toidu kaalud, seda nii põhitoidu kui salatite (mida pidid lisaks tellima) juures. No isa pidi kindlasti nägema, et šnitsel on 400gr aga siis kui see lauda toodi oli ta kergelt öeldes šokeeritud😂 

Šnitsel oli rulli keeratud ja käsivarre suurune. Minu arust pärast nende üleelamisi, kulus energia ära aga tema nii ei arvanud ja sai kuskil kolmandikuga hakkama. Minu burger oli nagu burgeri pihv. Täiesti mahlane ja maitsev. 

Ja siis oligi aeg sõita veel poolteist tundi Durmitori rahvuspargis asuvasse Žabljakki öömajale. Edasi jälle kaherealine sinka vonka kulgemine kuni jõudsime Hotel Pavlovic ette. Registreersin meid ära, majutuse ees on paar parkimiskohta, mis olid ebaefektiivselt täidetud aga neil on üle tee piisavalt suur parkimisala lisaks. 

Lõunasöök oli päris hiline, seega õhtuks võttis isa salati ja meie emaga pannkoogid. Ega kõigi jaoks ei ole inglise keel kõige lihtsam ja puuviljade asemel oli kookidel puuviljamoos. 

Heh. Õhtul oli minu jaoks ka lõpuks stressirohke sõit. See siis Žabljakki vee järgi😁 Žabljakis elab ca 1900 inimest. Aga see on turistide poolt üle ummistatud, augusti lõpuks ennustab Žabljaki turismibüroo ca 240 tuhat ööbijat. See on väike koht. Ja see oli autosid täis. Sattusin juba Musta järve juurde viivale teele, seal ei saa ümber ka pöörata, või noh, minul, kes ma ei sõida nahaalselt kus iganes, ei õnnestunud. Siis lõpuks jõudsime soovitud poe juurde. Poe ees on parkla. Ma olen Eestis (ja tegelikult ka teistes riikides, kus ma olen poe ees parkinud) harjunud, et poe ees pargitakse näiteks ridadena, mille vahel saab enamasti siksakselt sõita. Enamasti, mõnikord on ridade otsad suletud. Hahahaahaaaaaa. Seal. Pargitakse nii nagu igaüks heaks arvab. Pargitakse ühtepidi ja teistpidi. Pargitakse üksteist kinni. Ma ei tea, mis tagahoovist ma lõpuks pidin välja tagurdama. Vesi jäigi saamata. 

Ehk siis vanemad said päeva esimesel poolel põneva sõidu ja ega mina ka sellest õhtul ilma ei jäänud. 

See päev siis selline.