8.08 Serpentiinid, mäed, endine pealinn ja meri. Monte roadtrip

Kotorit külastab aastas keskmiselt 500 kruiisilaeva, st mõnikord 3-4 laeva päevas, tuues 8k-12k külastajat sellesse kokkupakitud vanalinna. Aga. Hommikul inimesed magavad ja vanalinn on peaaegu inimtühi😁 

Kaks päeva järjest Kotori redelit ette võtta ei soovinud, seega kulgesin niisama (ja logisin kaks aaret, rohkem neid seal ei olnud). Piilusin taluturule. 

Ja no ma ei saa nendest mägedest üle ega ümber. Need ei ole kaugustes vaid kõrguvad seinana mõlemal pool Kotori lahte. Ja ma ei tea, miks reisi planeerides tundus kuidagi, et mäed on Durmitoris ja mujal kuidagi kaugustes aga päriselt oli olukord just vastupidine. 

No ja oligi üks kruiisilaev kõigi väikeste paatide kõrval randumas, teised kaks silmapiiril. 

Hommikustöögiks jälle priganica ja kuna köök ajas midagi segamini, saime lisaks ühe tasuta pudru. Sama maitsetu, kui eelmisel hommikul aga sõime kolmepeale marjad, pähklid ja õuna ära (putru ka ikka). Jälle läks 38 minutit. Buffee korral saad kohe süüa. Ja ei olegi kiire aga hommikusööki nii kaua ka ei taha oodata. 

Kotorist Budvasse on 21 kilomeetrit (igavat) maanteed ja selleks, et ikka põnevust,  kõrgusi ja vaatamist ka oleks, siis tuleb ringiga minna. Selleks. Võrratult lahedad serpentiinid. Ametliku info järgi on see ussina kulgev, teravate kurvidega tee suvel hommikul ühest ja õhtul teisest suunast suletud. Aga päriselus see ei toimi. Autod liiguvad tegelikult mõlemas suunas aga vähemalt sellel hommikul ei olnud liiklus tihe. 

Serpentiinitee rajati 19. sajandi lõpus Austria-Ungari võimu ajal Kotori lahe ühendamiseks sisemaaga, viies (tolleaegsesse) pealinna Centinjesse. Teel on 25 pööret, millest enamik on märgistatud. Teel on piirded ja autoga ei ole seal küll mingit probleemi sõita. Eks matkabusside ning tavaliste bussidega ka mitte, lihtsalt tähelepanu on vaja (seda ka tavaautoga). Ja jälle, ametliku info alusel on tee suvel turismibussidele ja veokitele suletud, neid meile tõesti vastu ei liikunud. 

Tegime paaris kohas kohustuslikud fotopeatused, taevas chillimas ainult paar pilvejänkut. Aga jah, tee on täiesti timm. Aega ei võtnud. Ahjaa. Mul on endlikepike😁ja seal sai ametlikult tööle asuda, kuigi ma unustan (ja unustasin) ta koguaeg ära. 

Tivat ja lennujaam, praktiliselt terve Kotori laht ja selleäärsed minilinnad. Absoluutselt tasub sõita. 

Siis jõudsime Lovceni rahvusparki ja maksime 4 eurot nägu, et edasi sõita. Arutasime, et meil võiks ka rabad ja muud looduslikud alad maksustatud olla, mille eest nende hooldamist toetada. Aga jah, kas meil nii palju külastajaid on, et selle eest valvuritele palka maksta. Selline mõte tekkis. 

Lovceni rahvuspargi krooniks on ilmselt Njeguši mausoleum, asudes ca 1660m ülevalpool merepiiri. Mapsist olin eelnevalt parkla leinud, kuigi see tundus ülitilluke arvestades võimalikku külastajate arvu. Kohale jõudes selgus, et see on hoopis bussidele ja auto saab sinna tasu eest parkida. Selle asemel võisime mööda mäekülge edasi, kuhu siis pargiti tee ääres. Vanemad olid rahul ka madalamale jäävate parkimiskohtadega aga mul on viimasel ajal harjumus nulli ära sõita ja siis vajadusel tagasi.

Seega jõudsimegi täiesti mausoleumi treppide juurde välja, lasin vanematel väljuda ning asusin allapoole parkimiskohta otsima. Korra pidin üles tagasi tagurdama, sest tänu parkijatele kaks autot üksteisest mööduma ei mahtunud. Ja ma lihtsalt mainin, et kui ma näiteks majutusi broneerin, siis ma vaatan tänavavaatest nende parkimist ning võimalusel välistan tänavaäärsed (külgboks või mis selle nimi on) parklad aga seal muud võimalust ei olnud. No ja ma tegelikult nagu oskan nii parkida küll. Mõnikord rahulikus tempos. Ja mõnikord proovides tee äärele lähemale liikuda satun ma just keskosa poole aga sain ilusti hakkama. Käsipidur pidas. Nende tõusude/languste puhul ei oleks muudmoodi kuidagi ette kujutanud) ja sain täiesti korrektselt hakkama. 

Täitsin meie veepudelid, endlikepike ja kaamera kaasa ning väikene jalutuskäik tagasi. 

Njeguši mausoleumi pilet maksab 8 eurot. Selle eest on võimalik 461 astet trepitrenni teha. Õnneks katuse all, mis pakkus head ventilatsiooni. Kirjelduse järgi peaks tipust hea ilmaga suurt osa (lõuna) Montenegrost näha olema. Mausoleum on Petar II Perovic-Njegošile. Tänapäevane mausoleum ehitati alles 1974, olles eelnevalt sõdades hävitatud.

Mausoleumi taha jääb samuti kaunis vaateplatvorm. Istusime, ootasime turistigrupi lahkumist, nautisime vaateid. Distantsilt aga muutus taevas aina tumedamaks. 

Tagasi mausoleumis avastasime, et trepp viib haua juurde ka, alguses jäi see märkamata. 

Treppidest allaminek oli hoopis ladusam kui üles. Nägin ühte rastapatsidega neidu, keda pildistati. Ülemise parkla juures on restoran ja korraks mõtlesime, kas lõunatada seal aga otsustasime edasti sõita. Restorani juures oleva tualeti kasutamine maksis euro. Sadama hakkas. Õnneks oli auto päris lähedal ning kõige suurema paduka veetsime juba katuse all. 

Terve tee mäest alla sõites ning kokkuvõttes ka rahvuspargist lahkudes sadas. Vahepeal nii kõvasti, et kojameeste kõige intensiivsemast režiimist ei olnud tolku. 

Järgmisena jõudsime Montenegro ajaloolisse pealinna Cetinjesse. Linn asutati 15. sajandil ning oli Montenegro pealinn ning valitsejate residents kuni 1946. aastani, kui uueks pealinnaks nimetati Podgorica. Mõneks ajaks sadu lõppes. Linn tundus peaagu väljasurnud. 

Tegime lõunapeatuse. Crna Gora. Selline heade hinnangutega aga välimuse poolest suht tagasihoidlik koht. Portsjonid olid muidugi suured ja kõhud saime täis. Alguses seadsime ennast õues sisse aga hakkas jälle sadama, ning kolisime sisse. Kokkuvõttes sadaski terve reisi ajal ainult selle päeva sõidu ja söömise ajal. Lõunaks sõime šašlõkki. 

Jalutasime (peaaegu inimtühjadel) tänavatel, käisime poodides, mis ei olnudki enamuse suverniirikad. 

Ja siis edasi Budva poole. Nii, et tavalise 21 km maantee asemel saime liikuda 80 km imelahedaid, kurvilisi, võrratuid vaateid pakkuvaid teid. Ikka kiirusega ca 60 km/h - 80km/h. Ja. Ma ei ole mitte kuskil näinud, ei kiiruse piirangud nii tihti muutuvad. Ei saanud kilomeetritki sõita, kui juba uus kiirus. Rääkimata sellest, et näiteks ainukesel 100km/h lubatud maanteel sain Skoda kiiruse 100ni, kui piirang lõppes.  

Budva juurde jõudsime maantee M2.3 kaudu, seal tasub ka kindlasti peatusi teha, Budva riviera on nagu peo peal. Majutusse jõudmiseks, Apartments Butua, kimasime teokiirusel läbi kesklinna ummikute. Muidugi etteruttavalt, teistkordne ummik 900m 18 minutiga oli ikka tase.

Aga jõudsime kohale. Esimese hooga ei leinud majutust üles. Mapsis küll näitas hoonet, mille ees me olime aga sealt paistis ainult turismiinfo. Et nagu. Käisin küsimas ja selgus, et hoone ikka õige aga meie sissepääs oli teisest küljest. Ja kuna parkimisega tundub Montes igal pool kitsas, siis ei teadnud kuhu auto jätta. Ja mulle tõsiselt ei meeldi need suure kaldega teed (kui ma just oma autoga ei ole, mitte, et ma siis ka neid naudiksin aga tean, et kellelegi otsa ei vaju). 

Majutuse pidaja Marko andis teada, et meie ühe toaga on esimesel ööl probleem ja küsis kas soovime majutuda ning pakkus allahindlust. Hmm. Ei saa öelda, et see kõige meeldivam uudis oleks olnud ja mul jooksis mõte mõneks hetkeks kokku. Marko näitas selle ajaga parkimiskoha (piiratud aiaga muruplats, kus autod puude alla ja tihedalt puhkasid), ma otsisin võimalust uueks majutuseks aga kokkuvõttes otsustasime ikkagi jääda. Aga see oli ainuke koht, kus ma toast pilti ei teinud. 

Apartments Butua on kortermajutus, mida veavad Marko oma emaga. Nemad olid muidu toredad. 

Seadsime ennast tuppa sisse ning suundusime õhtusöögile. Nagu alguses ütlesin, siis seekord oli esimene, kui mul ei olnud enne reisi toidukohad välja otsitud. See võtab aega. Alati ei ole sobivaid ja sellepärast uurin neid kodus. Aga jah. Leidsin ühe aga teel sinna selgus, et Mapsi info on aegunud. Seega jõudsime Babaluusse, mis osutus täiesti toredaks söögikohaks.

Aga kuna lõunasöök oli olnud üpris toitev ja natuke hilisem kui tavaliselt, siis mina sõin kremapitat ja vanemad salatit. Pärast sööki käisime poest läbi, sest üllatavalt ei olnud majutuses duššigeeli või seepi. Ja oligi järjekordne tore päev läbi saanud. 

Ja. Meie 1.0 Škoda Kamiq kimaski päeva jooksul kõigist mägedest üles. Mis siis, et vahepeal pidin teise käiguga sõitma. 

7.08 Kotori laht. Kotor ja kassid. Montenegro roadtrip

Eesti ajavahe Montenegroga on tund, Step to Kotor Bay hommikusööki pakuti alles kella 9st (!) ja kuigi ma kodus magan vabadel päevadel peaaegu 9ni, siis reisides võin vabalt kl 6 üleval olla. See tekitaski hommikuse 2-tunnise vaba augu praktiliselt inimtühjas (sest magama sai ju alles pärast kl 1) Kotori vanalinnas jalutada, kuigi mul oli selleks hommikuks konkreetne suund ka välja valitud. 

Rääkisin vanematega juba eelmisel õhtul Kotori redeli ronimisest ning kuna nemad otsustasid selle vaate välja jätta, oligi selleks hommikul hea võimalus.

No ja siis ma ronisin lahtisest kiviklibust moodustatud mini serpentiine järjest kõrgemale. Iga pöörde pealt avaldus järjest võrratum vaade päikesetõusus sillerdavale Kotori lahele. Tegin geopeituse ettenähtud punktis vajaliku foto ning nähes kaardilt, et veidi edasi ja tagasi saaks suunduda teist rada mööda majutusse tagasi. 

Möödusin sellisest, õudusfilmidest pärit kohviku sildist, milles pakuti taimeteed ja külmi jooke. Mapsi järgi Kuca Milenko Franović. Aga jah, ma ei tea, millal see viimati töötas ja kas sealt midagi osta julgeks. 

Rada viis välja Sveti Juraj kirikuni, piilusin sisse. Tundub, et Montes ei olda väga entukad teisi hommikuti tervitama nagu Briti saartel. Aga. Kui tasuta redelist suunduda tasulistele treppidele, mis siis, et üleval ei saa sellest arugi, siis linna tagasi jõudes on võimalik kindluse külastamise tasu maksta ja selle vältimiseks keerasin otsa ringi ning sammusin tuldud teed tagasi. 

Vanalinna tagasi jõudes olid paar inimest juba liikvel. 

Kotori vanalinn meenutab kokkupakitud Veneetsia tänavaid, sest 15.-18. sajandil oli piirkond just Veneetsia kontrolli all ning on Kotori lahe linnade arhitektuuri mõistetavalt mõjutanud. 

Vanalinn tundub piirduvat majutus- ja toidukohtade ning suveniiripoekestega. Ahjaa. Kassid. Kotor ja kassid. Neid on seal tõesti palju nagu Istanbuliski. Kui ammustel aegadel laevaliiklus väga aktiivne oli, jäeti sadamasse kasse, et need närilistega tegeleksid. No ja nüüd on terve linn neid täis. 

Hommikusöök Pescaria Dekaderonis. Istud lauda, saad tellida ühe neljast valikust, mille lauda toomine võttis esimesel hommikul 37 ja teisel 38 minutit ja kohvi. Portsjonid olid jah piisavad aga hommikusöök algab kl 9 ja see saabub ca 9.40. Camoon. 

Mina võtsin pontšikud. Ja omg, need olid vist terve reisi parim söögielamus, kuigi proovisin peaagu iga päev midagi uut ja kohalikku proovida. No mitte iga päev aga ikkagi. Tehniliselt olid nende nimi priganice (ja ma tegelikult tellisin midagi muud, mille nime ma veel vähem mäletan aga jummal tänatud, et need toodi). Olidki 5 õhulist, krõmpsuvat jumalikku pallikest ning feta, moos ning ajvar (paprika ja baklazaani suhe). Ema sõi putru (olid küll marjad ja pähklid aga maitsetu) ja isa omletti. 

Seejärel kõmpisime parklasse (Parking Autoboka), elasime kuumusepahmaka üle ning suundusime umbes pooletunnisele sõidule Perastisse. 

Kuigi ma esimeses postituses peale meie Kotori parkla parkimisest rohkem ei kirjutanud, siis tegelikult on parkimine Montenegros omaette nähtus. Pargitakse kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse, pargitakse teineteist kinni ja mina ei saa aru, kuidas see toimib aga näib, et toimib. 

Perasti linn asub all rannikul (teed kulgevad mäeküljel natuke kõrgemal) ja sinna autoga ei sõida (tõkkepuud on ees). Maantee äärde jääb paar parkimiskohta (neile, kes paadireise ostavad) või siis on võimalik auto linnast kaugemale maantee äärde jätta ning kohale kõndida ja seda varianti kasutasid samuti päris paljud (või käisid nad rannas, seda ma ka ei tea). 

Igatahes, googeldades nagu lubati, et mõlemal pool linna sõites on tasuta parkla aga reaalsus oli see, et parkimiseks tuli paadireis osta või linna teises otsas tasuline parkimine hankida ning siis paadireis osta. Või siis jah auto päriselt kaugemale jätta. 

Kuna meil oli nagunii kavas Our Lady of the Rocks saarele sõita, siis maksin üle võrreldes võimaliku tasuta parkimise ning alt sadamast paadireisi ostmisega ning jätsin auto üles parklasse. Omg, kui kuristiku äärele ma parkima pidin. Ja oma autoga ei oleks ma hetkekski kõhelnud aga manuaal ja see keeruline taguripidi käigu kasutamine ning mitte kuskile libisemine. 

Igatahes. Auto jäi kõikuma maailma servale, meie suundusime mööda rannaäärt sinist paati otsima, mis meid koos ühe teise kolmeliikmelise seltskonnaga Kotori lahel paiknevale Our Lady of the Rocks tehissaarele viis, sest kui Montenegros, siis peab seal käima. Mitte minu väide. See on selline tilluke saareke, jah, ajaooliline ja seal on väike kirik/muuseum ja loomulikult suveniiripood. Kirik/muuseum sisaldab lugematult religioosset sümboolikat. Ohh, ja väike majakas ka. 

Meile anti saarel pool tundi ja kiirustamata tegime 20 minutiga kõigele ringi peale. Jah, kindlasti annakse seal rahulikult hetkes viibida, kauguses kõrguvaid mägesid ja ümbritsevat vett imetleda aga seekord oli piisavalt palav. Mina pistsin jalad ka vette. 

Lühike paadireis viis meid tagasi Perasti rannikule, möödudes kõrvalasetsevast eravalduses olevast looduslikust minisaarest, Sveti Dorde, kus asub kaunis Püha Georgiuse 12. sajandist pärit benediktiini klooster. 

Tagasi rannikul, leidsime lõunatamiseks sobiva toidukoha. Siis ma ei saanud veel aru aga paljudel õues olevatel laudadel oli silt reserveeritud. Mõtlesimegi, et lauad on klientide poolt kinni pandud. Meid aga lubati sööma. Alles mitu päeva hiljem sain aru, et reserveeritud ei ole tehniliselt kinni kui soovid lõunat süüa. Need ongi lõunasöögiks reserveeritud, niisama istuma või kohvi/kokteilile ei lubata. Lõunaks siis seekord kõigil salat. 

Kuna eelmistel reisidel on mõnikord shoppamise huvi olnud, otsisin seekord reisi planeerides võimalikke outlet poode ning kaubanduskeskusi. Ja eks siis minu vähene süvenemine, leidsin, et Tivati poole sõites jääb Shopping Centre HDL 365. Kui juba kaubanduskekus, siis kaubanduskeskus. Esimesel pildil paistab isegi eskalaator. Aga. Pärast tunneli läbimist ja mitte kõige kiiremas liikluses osalemist avastasime, et tegemist on lihtsalt suure toidupoega. Heh. Baklavad oli, võtsime seda. Schweppesi võtsime ka. 

Agaaaa. Tagasi ei saatnud maps meid mitte sama suurt maanteed mööda ja mina sain sellest aru alles sõitma hakates. Kotorisse saab samuti läheneda mägisel, kurvilisel, ülikitsal teel😁 Ja loomulikult mul oli vaja serpentiinideks soojendust teha. Ja etteruttavalt, serpentiinid on Ostrogi teega võrreldes piss (st nagu lumme *****). 

Auto jälle Autobokale puhkama ning juba tuttavat teed pidi majutusse. 

Õhtusöögi sõime pitsakas Sara (Sarà perché ti amo..). Ega see eriline maitsekogemus ei olnud aga pitsad said söödud. Siin toodi esimest korda tšekk kohe jooke lauale toodes. Nagu keegi ei ootagi, et sa näiteks magustoitu vms juurde tellid (nende portsionide juures oli see natuke keeruline aga ikka).  

Ja päeva lõpuks käisime kolmekesi rannas. Ma ikkagi väidan, et eelmisel päeval oli vesi kriipsu võrra soojem. Ja mida eelmisel päeval ei olnud, vette tekkisid jaheda vee laigud. 

No ja päris päeva lõpuks käisin veel toidupoes vett juurde hankimas, hüppasin läbi lõpmatutest suveniirikatest, ühest kirikust, leidsin bazaari ning üldse ei nautinud järjekordset kella üheni kestvat kõvahäälset kontserti. Aga "õnneks" olin seetõttu öösel nii väsinud, et kirikukelli hakkasin kuulma alles viiest.  

6.08 Montenegro - mäed, käänulised teed ja uskumatu parkimiskultuur

Viimased aastad oleme reisisihi leidnud rotatsiooni korras, seekord oli ema valik ja Montenegro. Sarnaselt Inglismaaga, alustasin Montenegro reisi kokkupanekut alles aasta lõpus, tavaliselt teen seda augustis/septembris. Kuna isegi aasta lõpus ei pakutud lendu Eestist Montesse, siis pärast töökaaslasega rääkimist valisin lennusihiks hoopis Dubrovniku ning esimest korda Lufthansa. 

Siis aasta esimese poole minireisid ja 6. augusti öösel (jah, ma üldiselt proovin vanematega reisides öiseid lende vältida aga alati ei õnnestu) suundusime lennujaama, et 5:55 Frankfurdi suunas startida. Platseebo mõttes Tallinna lennujaamast väike cappuccino. 

Esimese lennu istekohad sain valida juba pileteid ostes. Jätkulennu omade eest oleks pidanud maksma aga check-ini tehes sai ka need tasuta valida. See oli huvitav. Esimesel lennul pakuti šokolaadi ja jätkulennul vett + kreekereid, sellist luksust Euroopa siselennul ei mäletagi. Aga kohale jõudsime, pagas edukalt käes ning asutsime õue +30ish kraadisesse soojusesse😍 

Auto olen valinud juba 2014. aastast Avisest. Seal ei saa valida konkreetset mudelit vaid suurusklassi alates A - ... . Pärast kõige esimest kogemust Iirimaal, kus valiku aluseks oligi kõige odavam, A-klassi, 1.0 mootoriga pisisõiduk, siis edaspidi olen valinud kahekesi reisides vähemalt B ja kolmekesi D klassi, mis on olnud ka nt Jeep (USA). Seekord vaatas meile parklast vastu sinine Škoda Kamiq. 1.0 mootor. Jah, pagas oli piisavalt suur aga 1.0?? Manuaal, sest see on tunduvalt odavam (ja erinevalt eelmise aasta Inglismaast ei pakutud meile tasuta upgrade automaadile). Ma oskan manuaaliga sõita, ma õppisin manuaaliga sõitma ja tegin seda üle 10 aasta. Aga jah. 

Ja siis ei olnudki midagi muud, tuletasin meelde, kuidas käigukast töötab ja kimasime kiirusega 80 km/h (sest kiiruse piirangud rohkemat ei lubanud) Horvaatia-Montenegro piiri suunas. Olin valmis augusti turistide massiks ja ega ilma järjekorrata hakkama ei saanudki, aga päris mitmetunnist ootamist ka ei olnud. Kummalgi riigil on oma piiripunkt aga kummaski ei pööratud ei meie passidele ega auto dokumentidele erilist tähelepanu. Passe veel moepärast sirviti, auto ei huvitanud kedagi. 

Ja olimegi Montes ning ühelt poolt mägedega ning teiselt Kotori lahega ääristatud, mitte kordagi sirge tee viis meid meie esimese sihtkoha, Kotori suunas. Tee oli võrratult käänuline, mäed kõrgusid nagu sein, teed olid liiklejatest pungil ning näha oli, et kõikvõimalikud teeäärsed parkimiskohad olid suvitajate poolt hõivatud. 

Kotoris oli ainuke majutus, kus majutus ei pakkunud parkimisvõimalust. Vaikimisi olin sellega nõus, sest Step to Kotor Bay Old Town asub nii nagu nimigi ütleb vanalinna müüride vahel ja see oli eesmärk. Vanalinnas aga autodega liigelda ei saa. Esmapilgul vaatasin küll, et parklaid piisab aga ei uurinud hinnaklassi. Vanalinna piiril olevas parklas oleksime näiteks saanud 2 öö eest maksta praktiliselt sama hinna, mis majutuse eest. Aga õnneks on seal piisavalt lähedal Parking Autoboka (sissepääs 42.42146458371849, 18.766561310644875). No piisavalt lähedal on subjektiivne, sest meil olid kohvrid, sooja oli nii reipalt üle 30 kraadi ja kärutada oli 700 meetrit. Aga ega me nõrgad ei ole. 

Parking Autobokas maksab tund 0.90 eurot, mis on seal piirkonnas väga mõistlik hind. Parkla on suur aga kuna turistide arv on uskumatu, siis võib parkimiskoha leidmine ikkagi keeruliseks osutuda. Ja esimesel päeval me veel kummalisi parkimisnäiteid ei kohanud. Lihtsalt mainin. 

Vukasin majutusest oli mulle päeval whatsappi kirjutanud aga kuna ma olin päev otsa roolis, siis pärast lennujaamas saadetud sõnumit ei olnud vahepeal aega suhelda. Kohvrit järel vedades ja samaaegselt suheldes selgus, et Vukasin ootab meid majutuse kõrvale jääva restorani, Pescaria Dekaderon juures.  Pärast selgus, et restoran ongi majutuse oma (või vastupidi). 

Igatahes, noormees oli võtmetega valmis ning juhatas meid maja tagaküljel asuva sissepääsu juurde. Step - astuma, treppe sai ka piisavalt astuda. Kohver käeotsas, sest olin valinud rõduga toa ja see asus nimelt kõige kõrgemal korrusel. 

Aga tuba oli avar, laual tervituseks vein (veiniavaja ei kannatanud kriitikat), rõdult avanes vaade majade katustele, Kotori treppidele, kindluse müüridele ning Our Lady of Remedy kirikule. Toas mõnus konditsioneer. 

Kuna päev oli pikk, siis selleks päevaks midagi muud peale õhtusöögi ma ei planeerinudki (no tegelikult natuke mõtlesin aga jah, selleks ajaks olime juba piisavalt kaua üleval olnud ning kuumas temperatuuris tegutsenud). Ja no kui aus olla, siis kohe õhtust sööma ka ei läinud, sest sisse elades selgus, et olin millegipärast oma kaamera mälukaardi koju jätnud ja esmatähtsaks sai hoopis uue mälukaardi hankimine. Vukasin kinnitas, et Kemelija kaubanduskeskus oleks selleks sobiv ning esimesena tegime hoopis jalutuskäigu sinna. 

Ületasime Scurda minijõe väikeses kaubanduskeskuses oli mälukaart täiesti olemas. Ja siis rahuliku südamega õhtusöögile.  

Erinevalt vist enamik (kõigist?) eelmistest reisidest, ma ei valinud ühekski päevaks toidukohta valmis. Seekord niimoodi. Ja kuna Pescaria Dekaderon oli nagunii majutuse koostööpartner, siis suundusimegi sinna. Võtsime emaga kahepeale mereannivaagna (46 eurot) ja isa veisehautise. Kui alates Jaapanist olen millegipärast Coka lainel, siis seekord, nagu ka Sloveenias, valisin automaatselt Schweppesi kibeda sidruni. 

Juhatasin vanemad majutusse tagasi ning kui juba kohal, käisin õhtul päikeseloojangut Kotori rannas nautimas. Kotori rand on ebamugavalt kivine aga vesi oli see-eest soe. Nagu päriselt soe.  

Tagasi majutusse liikudes süttisid Kotori kindlusesse viivate treppide tuled nagu väikesed jaaniussikesed.  

Olin juba majutust broneerides lugenud, et Kotori vanalinnas mängib muusika. Aga millega ma ei olnud arvestanud, kui uskumatult kõvasti seda mängitakse. Kella 01:00ni hommikul. Meie rõdu all. Kõigepealt laulja ja siis tavapärane vaibakloppimise tümps. Kella. Üheni. Öösel.