Manchester (Oasis) 16.07

Hommikul tutvusin Manchesteri tänavatega. Manchesterist on pärit naisõiguslaste liikumine, meie hotellist üle tee asus Emmeline Pankhursti kuju, briti poliitik liikumise eesotsas. Juhtumisi oli vaja kuju uurida ning sealt veidi infot otsida. 

Leisin hiinalinna ning jõudsin Teaduse ja tööstusmuuseumi juurde, kuhu plaanisin hommikul vanemad tuua. 

Hommikusöök The Midlandis on võrratu. Väike hirm teenindajate ees, et midagi maha ei pilla ja iga kord kui teenindajad vaatavad on nii imelik süüa. Reisides ma söön hommikuti palju😁 Noh, üks juba makstud toidukord päevas ja siis püsib kõht korralikult täis. Valik oli lihtsalt super. Juba ainuüksi sellepärast tasus seal ööbida. 

Nagu öeldud, pärast hommikusööki seadsime sammud Teaduse ja tööstusmuuseumi juurde, mida saab täiesti tasuta külastada. Kuna mul oli õhtul Oasis, siis ma ei tahtnud vanemaid terveks päevaks igavlema jätta. Seega hommikul muuseum. 

Tehnikamuuseum pakub natuke ajalugu ja natuke praktilist tegutsemist. Meiega samal ajal sisenes suur grupp koolilapis, kellele jagati töölehed ning nad asusid ise tegutsema. Meie alustasimegi ajalooga, kuigi vales suunas (minu jaoks ei olnud suund loogiline). Siis trükipressi ruum ja viimasena käed-külge tegutsemine. Natuke sarnane meie AHHAA-ga, nii natuke. Õpilastele võib kindlasti põnev olla.

Lisaks olin vanematele eelnevalt broneerinud turismibussi tuuri, mis kattis natuke üle tunni. Tagasiside põhjal jäid nad sellega rahule. Tegime selgeks, kus peatuses maha tulla. Ja sellega meie päeva koosoldud aeg piirdus. 

Mina tellisin Bolti suunaga Heaton parki. Bolti juht oli jutukas ning jagas muljeid enda kogemustest Manchesteris. 

Heatoni nurgal leidsin kiirelt vajaliku värava, kuhu taha oli juba kogenud märkimisväärne järjekord. Jalutasin igaks juhuks teise võimaliku värava juurde (minu pilet lubas sisenemise 2st väravast) aga seal tundus järjekord veel pikem. Liikusin tagasi esimese järjekorda ning võtsin koha sisse ja jäin ootama. Väravate avamiseni oli kaks tundi. 

Sisustasin aega raamatu lugemisega (seekord küll telefonist) ja aeg möödust tegelikult kiiresti. Järjekord hakkas millegipärast liikuma enne väravate ametlikku avamisaega. Enne väravani jõudmist kugistasin alla kaasa võetud söögi. Aga selgus, et meid lasti sisse ainult esimesest väravast ning kottide kontroll oli hoopis põhiväravas. 

Teadsin, et minu ees oli juba enne korralik järjekord, seega lootust lava lähedale saada eriti ei olnud. Aga üllatavalt olin umbes viies rivi. Valisin koha suht lava keskel ja jäin paigale. Kuna esinemisteni oli piisavalt aega, siis kes istus maas, kes liikus ringi (mida üksi olles teha ei saanud). 

Esimest soojendust ma ei teadnud. Aga. Aga teiseks soojenduseks oli The Verve laulja Richard Ashcroft. Kusjuures, kodus ma ei pööranud soojendusesinejatele üldse tähelepanu. Seega Richard Ashcroft oli minu jaoks super üllatus. No ma The Verve ka piisavalt kuulanud ja kõik mu lemmikud kuulsin ära. 

Siis. Tuli. Oasis. Ja publik alustas trügimisrallit. Üks algusest peale minu ees seisnud naine lahkus. 

Mina ei kuulanud Oasist siis kui nad aktiivselt tegutsesid. Mina avastasin nad natuke hiljem. Ma ei tea kindlasti kõike laule aga vist enamikku. Noel ja Liam ei olnud aastaid koos mänginud. Nii, kui tuur avalikuks tuli, proovisin piletimüügi päeval piletit saada. Olin peaagu 2h järjekorras ja siis olid piletid loomulikult välja müüdud. Mina sain pileti ticketmasteri (ametlik müügipunk) järelmüügist. Alguses küll üldala pileti. Juunis, umbes kuu enne kontserti, sain ticketmasterilt kirja kas soovin osaleda loosis saada pilet fännitsooni. Ega mul midagi kaotada ei olnud ja üllatavalt oligi järgmine kiri fännitsooni kinnitus. 

Kontsert oli mega. Trügimine mitte. 

Meibiiiiiii. Juuu gonna bi te uan hu seivs meeeeee. Änd aaaaftee oool. Juuu mai wanderwoool. Kõlas pärast kontserti Manchesteri kesklinna poole kõmpiva publikult. Mul oli kohe plaanis hotelli tagasi kõndida. Mõtlesin, et kui päris üksi olen ja pime Manchester, siis tellin võimalusel Bolti või Uberi. Inimmass jah vähenes märgatavalt aga kokkuvõttes jõudsime kolme fänniga koos meie hotelli. 

Kell oli siis vist üks. Või pool kaks. 

Peak District - Machester 15.07

Kui ema mainis eelmisel õhtul majutuse vastaskülge jäävat mäge, võtsin geo kaardi ette, selgus, üle mäe läheb Shatton Stroll aarderada, loomulikult. No tehniliselt see ei olnud mägi, 300m tõusu merepinnast.

Nii palju aega ei olnud, et terve 8km rada läbi kõndida. Puhtalt ajaliselt oleks nii enam-vähem jõudnud (jutt siis max 2st tunnist) aga leidmine, põldmarjahekist, võttis korralikult aega. Ja majutusse oli vaja tagasi ka jõuda. 

Vaatasin kaardilt aareteni jõudmiseks kõige loogilisema raja. Mis läks üle karjamaa. Kus sõid hobused. Ja siis teise karjamaa, kus platseerus lambamaffia. Suur sarvedaga lammas (?)  oli täpselt keset jalgrada. Arvestasin vaikselt vahemaad viimase aia ja väravaga, piilusin võimalikku puud, kuhu otsa ronida, kui vajadus tekib. Aga kui ma viisakalt suure ringinga neist möödusin, siis keegi mind jälitama ei hakanud. 

Esimese leidsin kiirelt. Teise leidmiseks sukeldusin põldmarjahekki ja sain reisi lõpuni (ja hiljemgi) tekkinud suveniirid. Kolmandaga, mis pidi ka põldmarjade embuses olemas, enam nii õnnelikult ei läinud. Siis hakkas tibutama. Vaatasin, et ajaliselt jõuan ühe veel. Mul tegelikult ei olnud otsest plaani künka otsa tõusta, vaatasin, et rada läheb mugavalt ja liigun mööda seda. Aga viimasega, mille leidsin, olin märkamatult üleval. Tibuvihm lakkas. 

Leidsin tagasitee mööda teisi kopleid, langus oli tunduvalt järsem kui eelnenud tõus. Lõpus, juba Bradwelli tagasi tulles, asus jooksja samale rajale. 

Teisel hommikul tellisid vanemad teadlikult väiksema hommikusöögi. Kõhud täis, oli meil kella 10ks broneering Chatsworth House. Pilet eelnevalt ostetud, leidsime kiiresti parkimiskoha ning asusime võrratut mõisa avastama. 

Kes on näinud 2005 "Uhkus ja eelarvamus" ekraniseeringut - Chatsworth ongi Hr Darcy Pemberly. 

Hoone on Devonshire hertsogi reisident ja on alates 1549. aastast, kokku 17 põlvkonda, kuulunud Cavendishi perele. Hoone läbis nüüd juba rohkem kui 10 aastat tagasi (2011-12) läbi 14 miljonise restaureeringu. Hetkel on hoone hooldaja Chatsworth House Trust, mis töötab Cavendish suguvõsa alluvuses. Aedsid külastab aastas ca 300 000 inimest.

Alustasime mõisa esimesest korrusest, kus tervitas meid filmist tuttav kuju. Korraks jäi mulje, et külastajad lubataksegi ainult ühte koridorri ning saali aga trepist lubatakse ikka üles tunduvalt rohkemat avastama. Neoklassitsism, kui see kellelegi midagi ütleb. 

Ringkäigule järgnes kohustuslik suveniiripood ja seejärel saime õue liikuda. Kuna vahepeal oli sadama hakanud, tõin autost lisavihmavarju. Jalutasime aedades küll ringi aga vihm ei ole kõige mugavam. Piilusime tohutuid kasvuhooneid ja troopikamaja. 

Plaan oli Manchesteri check-in ajaks kohale jõuda, st kl 15. Ajaliselt oli mugav teha väikene lõunapeatus Bakewellis, kus peaks kindlasti proovima Bakewell puddingut (ei, pudding ei ole meie puding, see on kook). Leidsime väikese kohviku ning sain seal natuke liiga magusa koogi ära proovida. Eks kindlasti sõltub kohast ka, aga seda tingimata uuesti ei sööks. 

Natuke üle tunnine sõit viis meid järgmisesse ööbimiskohta Manchesteris, The Midland. Kuna hotellil endal parklat ei ole, siis bookingus on välja pakutud kaks lähedalasvat parklat, millele majutus pakub sooduskoodi. Üks, mis asus lähemal, oli väga kehva tagasisidega, seega valisin teise. Selleks, et vanemad ei peaks kohvritega ca 1km mööda Manu tänavaid kärutama leppisime kokku, et viin nad hotelli, kus nemad väljuvad kõigi kohvritega. Mina pargin auto ja tulen neile järele. 

Mis juhtus oli see, et hotelli ees oli ilusti ruumi korraks auto kinni pidada ja veenduda, et vanemad on turvaliselt ukse suunal teel. Suundusin edasi parkimismajja, mille pileti olin eelnevalt netis broneerinud (selleks, et sooduskoodi kasutada, peab vähemalt 24h enne pileti ära ostma). Aga. Parkimismaja väravani jõudes see ei avanenud. Proovisin sisetelefoniga ühendust saada, lubati, et värav avaneb, aga seda ei juhtunud. Ja kuna mu seljataha oli paras järjekord tekkinud, võtsin uue pileti ja sisenesin parkimismajja. Tagurdasin ilusti auto kohale. Väljusin. Kõndisin juba eemale, kui tekkis ärevus, et kui mul on broneeritud pilet (mis ei töötanud) ja tavapilet ja siis mõte jooksis kinni. Maksin tavapileti ära ja väljusin majast. Siis mu telefoni nett ei töötanud korralikult ja pidin restardi tegema, mille jooksul vanemad proovisid mulle helistada ja sattusid omakorda ärevusse. 

Lahenduseks oli see, et broneerisin uue pileti, kellaajalise. Keerasin auto ringi ja proovisin uuesti, seekord värav avanes ja sain uuesti parkima. Etteruttavalt, sain topeltbroneeringu raha tagasi. Igatahes, parkla on tõesti majutusele piisavalt läheda. Ja kui kõik toimib, siis väga hea koha peal.

Jõudnud tagasi The Midlandi, registreerisime sisse. Retseptsioonist tehti meile tasuta upgrade sviiti!! Ma ei teagi, mis põhjusel. Aga see suur sviit. Nii lahe. Pilt on tehtud välja registeerimisel, muidu ei olnud linad nii segamini. 

Sellel nädala toimusid Manu ülikoolide lõpetamised ja meie hotell oli puupüsti lõpetajaid ja nendele õnnesoovijaid täis. 

The Midland ise on vägeva ajalooga hotell, sellepärast ma selle valisingi. Hotell avati 1903 ja oli esialgu mõeldud raudteele. Ehitatud 1898-1903 Edwardi baroki stiilis. Hitler soovis sinna luua natsi peakorteri Suurbritannias. Charles Rolls kohtas seal aasta pärast avamist Henry Royce. Esimene auto anti välja kaks aastat hiljem. The Beatles'i ei lubatud ebasobiva riietuse tõttu prantsuse restorani. 

Õhtuks muud plaani peal õhtusöögi ei olnudki. Olin (nagu ka kõigiks eelmisteks ja järgmisteks õhtuteks) eelnevalt toidukoha välja valinud ning asusime vaikselt selle suunas liikuma. Linn oli täis Oasise plakateid ja meie hotelli vastas oli üks ametlik fänninänni müügipunkt. Vaatasime sisse paari suveniiripoodi. 

Manchesteris elab natuke üle poole miljoni inimese. Sealt sai alguse tööstusrevolutsioon. Naisõiguslaste liikumine. Ja nende sümbol on töökas mesilane. 

Manchesteri kesklinnas asub 16. sajandist pärit pubi The Old Wellington. Aga 1998. aastal liigutati pubi 100m oma algupärasest asukohast. Ma ei broneerinud eelnevalt lauda ja olin täiesti valmis, et peame järgmise valiku kasuks otsustama aga leidsime kolmandalt korruselt tühja laua ning saime võimaluse selles lahedas kohas õhtustada. 

Minule burger, mille jaksasin peaaegu ära süüa. Kurk, nii nagu teised marineeritud kurgid, mida toidukohtades pakuti, olid üliäädikased. 

Majutuses selgus, et olime oma ühe adapteri ära peitnud. Jalutasin auto juurde ja otsisin sealt. Edutult. Aga meil oli vähemalt kahte adapterit vaja, seega käisin läbi hotellile lähedalasuvast poest ning küll natuke kallimalt, kui Eestis, oli neil adapter täiesti olemas. 

Seejärel järgmiseks pikaks päevaks välja puhkama. 

Peak District 14.07

Hommik Bradwellis. Alustasin jälle kuuest. Panin eelmisel õhtul riided ja võimaliku vihmavarustuse valmis. Väljas, plaastreid paigutades (ikka juhtub) tutvusin kahe uudishimuliku kassiga. Ja siis tegin sellise väikese hommikuse virgutusronimise (sest 3 aaret asusid mitte kõige tasasema tõusuga teel) ja kuna aega hommikusöögini veel oli, siis käisin eelmisel õhtul lahendatud mõistatusaarete järel. Kokku 6km ja natuke alla 2h. Vaated ka ju. Aga ilm oli ilus, päike tõusis, loomad sõid karjamaal. Põldmarju leidsin.

Hommikusöögi pidi eelmisel õhtul ära tellima. Sõimegi ainult kahes lauas. Tellimise all mõtlen ikka seda kas täis või osaline inglise (iiri, šoti, wales, vastavalt kus sa hetkel oled sest nad pakuvad põhimõtteliselt sama toitu aga nimetavad enda asukoha järgi) hommikusöök. Ja röstsai. See peab iga hommikusöögi juurde kuuluma. Ja hommikul nägime Richardi ka ära, Samantha võttis meid juba eelmisel õhtul vastu. 

Mina piirdusin enamasti kahe käiguga, või tehniliselt kolmega. Helbed, munapuder, röstsai. Vanemad eelistasid võimalusel inglise hommikusööki.

Täispäev mööduski Peak Districti loodusilu ja mõnusaid matkaradu nautides. Igas piirkonnas võiks loomulikult nädala veeta. Peak District on 1437 ruutkilomeetrit võrratut loodust. Mitte kõige tasasem aga täiesti inimmõõtu maastik.

Esimeseks sõitsime läbi Winnats kuru. Kuidas mulle sellised käänulised teed meeldivad. Winnats pass on suhteliselt lühike, ainult 1.7km. Suletud üle 7.5 tonnisteel sõidukitele. Kallak 28%. Meie 6% teedega ei anna võrrelda. 

Väiksem, parempoolne pilt on ema tehtud, roolis ma ei pildistanud. Vasakul, suuremal jääb kuru sinna suht pildi keskele, kus on auk ja tee ei ole näha.

Lühike sõit viis meid Mam Tori jalamile. Jap, matkajad saavad alustada näiteks lähedalasuvast Castletonist või Hopest või Winnats passi algusest. Meile oli teeserval mugavalt koht jäetud, tasuline parkla on ka aga kes tee äärde mahub, saab tasuta. 

Mam Tor on kokku 517m merepinnast. Ma ei tea, palju tõus tee äärest täpselt oli. Kõigi jaoks ei olnud alguse tempo sobiv, seega kohendasime seda vastavaks. Mam Tor ehk Emamägi. Maalihete tõttu on selle jalamil mitmeid väikseid mägesid. 

Rada üles on mugavalt plaatidega sillutatud ning trepiga. Põhimõtteliselt ongi võimalik mööda mäetippe ringne rada teha, jõudes välja Hope ja siis osaliselt mööda väikesemaid maanteid mööda tagasi Mam Tori suunas. 

Mäepeal väike riiete vahetus, ja mõned pildid seelikuga. Sinine seelik oli mul esimest korda Iirimaal kaasas, siis kui Ailiga saart avastasime. Seekord jäi see väheke tahaplaanile aga mõned pildid sai ikka ära teha. 

Aga ka ainuüksi Mam Tor pakub imelisi vaateid, eriti kui pilved peidus on. Ainuke tõrvatilk on Hopes asuv tsemenditehase torn, mis on paistab silma nagu punane vistrik keset nina. 

Edasi, või pigem tagasi kulgesime uuesti läbi Winnatsi, oleks saanud teise tee ka valida aga milleks? Sõitsime läbi Hope oru ning Bamfordi ja jõudsime oma päeva teise matka jalamile. Auto jäi jälle tee äärde, seal ametlikku parkimist ei ole, kui just mitte päris kaugelt alustada. Sihtkohaks Bamford Edge. 

Bamford Edge oli meie parkimiskohast edasi-tagasi 3km. Selline mõnus tõus ja piisavalt ronimist, et piirkonnast ilus ülevaade saada. Mina jälle vaimustusin. 

Piirkond oli matkajate seas populaarne, instragrammi vaadete pildistamiseks oli eraldi järjekord. Tegemist on kruusakivi paljandiga, väike mäeke, imelised vaated nii Hope orule kui Ladybower tammile ja veehoidlale, mille juurde oli plaanis edasi sõita. Istusime ilmaserval ja kõlgutasime jalgu. Kes rohkem, kes vähem. 

Enne veehoidla juurde liikumist lõunatasime The Yorkshire Bridge Inn'is (Inn - kõrts / pubi, ehk siis reisi jooksul rohkem, kui ainult õhtusöögid). Heh. Neil on külastajatele ja majutujatele oma parkla, mis paistis maanteelt täis olevat. Vanemad väljusid ja mina suundusin poole miili kaugusel olevasse tasulisse parklasse, kuhu jõudes sain teada, et pubi juures oli samuti vabu kohti. Ring ümber ja tagasi. Lõunaks vanematel supp ja minul Caesar. 

Kuna pubi parkla oli klientidele, kaamera ja hoiatusmärgid juures, siis ei riskinud auto sinna jätmisega. Veehoidla on sellest 300 meetri kaugusel ja kahju oli tasulist parklat kasutada. Aga. Selleks ajaks vabanes meile teeääres tasuta parkimiskoht, mille kõhklemata hõivasime. 

Ladybower veehoidla on y-kujuline ja see rajati 1935-1943, et tagada Inglismaa ida-keskosa veevarustus. Keskmine sügavus 29m ja suurim 41m, pindala 201 ha, kaldapiir 21km. Veehoidla ehitamise käigus uppusid Ashoptoni ja Derwent (kunstitarbed!!) külad. Esimese hooned lammutati aga Derwent lihtsalt uputati. Kirik on madala tasemega siiani näha. 

Veehoidla veetaset reguleeriv tamm on see, mida jalakäijad ning ratturid kasutada saavad. Saime altpoolt vaadelda eelnevalt käidud Bamford Edge. Tammi juures on kaks suurt vee reguleerimise trappi. 

Päeva viimaseks külastuseks käisime väikeses Hathersage külas (ca 2000 in). Püha Miikaeli kiriku aias võib või võib mitte olla Väikese Johni (Robin Hood, noh) haud, sest ta võis või võis mitte Hathersages sündida ja siis oma elu lõpetada. Aga turistidele sobib. 

Kirik asus mugavalt väikese tõusu tipus. Ja mu mitte kõige entusiastlikumad ronijad võisid päeva lõpuks naaaatuke väsinud olla. Aga saime tehtud. 

Esmaspäeval oli võimalik Bradwellis ka õhtusööki süüa aga meie majutuskoha pubi oli siis suletud. Selle asemel käisime The Shoulder of Mutton'is, kus toidu tellimiseks oli vaja hiljemalt 6st kohal olla. No kui oled kiire sööja, võib natuke hiljem ka aga rahulikuks nautimiseks ei soovitaks pärast 6 jõuda. Ema sõi teist korda päevas suppi, mul mingi kotlett ja isal mingi vorm. Ahjaa, lõunaks oli emal magustoit ka. 

Ja õhtul mul väike jalutuskäik, 20 000 sammu vaja täis saada. Ema tegi nalja, et kui mul ronimisest väheks jääb, võin järgmisel hommikul majutusest nähaoleva mäe otsa ronida.