Key West, Miami, Florida 24.07

Hommikul võtsin jälle ette umbes tunnise (või natuke pikema) geotuuri. 

Esimesena pidin pildistama kunagise maffia külalistemaja kollast ust😁 Ehk siis praegust Angelina külalistemaja, kus 1920ndatel toimetas brodell ja mängupõrgu, millel võis või võis mitte olla seotus maffiaga. Aga seda aaret tuleb külastada ainult päevavalguses. Ja Key Westis oli hommikul kell 6 pime. Ja sellega ma ei osanud arvestada. Minu mõte oli lihtsalt see, et saan päevavalguses rahvarohketes kohtades rahulikult tegutseda. Seega. Tegin selfie igaks juhuks ära ja suundusin edasi järgmise topsi juurde. 

Tops asub sõjaveteranide kogunemiskoha ja Ronald Tylor Woodle mälestusmägi juures liiklusmärgis. Päeval oleks seal põnev võimelda aga pimedas, inimtühjuses, polnud probleemi. Inimesi ei olnud aga kukk kanadega liikus tänaval ringi. 

Järgmise juurde liikudes märkasin, et päike hakkas endast märku andma. Ja nägin paari inimest liikumas. Tops avaldus kiiresti. 

Siis tuli välja, et järgmine jäi kaardi järgi päris lähedale, aga asus aiaga ääristatud pargis. Ugh. Seega edasi Mallory väljakule. 

Kuulsin puu otsast kaagutamist. Kana ju ei lenda keset linna puu otsa? Aga ei, kui puust mööda kõndisin tahtis üks mulle südarit tekitada kui kaagutades puu otsast alla potsatas. Enamuses puidust majad ja ilusalt hooldatud aiad. 

1823. aastal rajas kommodoor David Porter Mallory väljakul piraatlusvastase baasi ning pärast selle mahasurumist said piirkonnast laevavrakkidest pärit kaupade ladustamiseks ja oksjoniteks. 1961. aastal otsustas kohalik valitsus selle väljaku taastada. Päevaajal pidavat see Key Westi keskus olema, seega ülirahvastatud. Hommikul oli seal ainult politseiauto ja üks elunautleja. Proovisin võimalikult tähelepandamatult tegutseda, politsei vähemalt ei tulnud uurima, millega ma tegelen. Topsi tagasi panekul sain oodata, kui mingi inimgrupp mööda loivas.  

Siis on Key Westis, Mallory väljaku läheduses 1997. aastal avatud Key Westiga seotud oluliste isikute memoriaalkujude park. Kujud asuvad punastel tellistel, mida toetajad saavad 100 dollari eest soetada ning lasta oma nime sinna graveerida. Raha läheb Key Westi toetuseks. Pronksist kujude autoriks on James Mastin. Ja pargis järjekordne kukk oma karjaga. 

Jalutasin mööda Duval St tagasi majutuse poole. Leidsin veel ühe topsi ja enda nimelise tänava. 

Hommikusöök oli huvitav. Valikuid vähem kui mujal, vorste ei olnud. Mitte, et ma neid kuskil sõin aga ikkagi, neid ei olnud. Ega munaputru. Igale inimesele oli ette nähtud 1 saiake. 1 mitte rohkem. Saiad olid naisel kandikul, mis asus tagaruumis. Iga kord, kui keegi küsima tuli, tõi naine kandiku ja andis saiakese. No niisama saia ja jogurtit ja helbeid oli ka. 

Kas te teadsite, et Hemingway kirjutas oma kõige kuulsamad raamatud, näidendi ja lühijutud Key Westis? Ja ta armastas kasse. Kuuesõrmelisi kasse. Kokku elas kirjanik saarel kaheksa aastat, 1931-1939. Tänapäeval saab tema majamuuseumi külastada. Kuna oli mingi päev, siis saime pileti peal dollari allahindlust. 

Hemingway majamuuseumis elavad kassid. Umbes 60 kuuesõrmelist kassi. Hemingway sai oma esimese kasis, Lumivalgukese kingituseks ja edasine on ajalugu. Selgub, et kuusvarbalisus on tõust sõltumata. 

Selleks, et maffia maja pilt kindlasti arvesse läheks, käisime veel ühe ringi maja juurest läbi. Vanemad eriti vaimustuses ei olnud. 

Registreerisime välja, auto rooli ja viimaseks sõiduks Jeepiga valmis. Keydel märkasime mitmeid Sandaalitehaseid, mis osutusid suveniiripoodideks. Tagasiteel tegime ühes peatuse aga midagi huvitavat ei leidnud. Küll aga külastasime veel korra Rossi, kust ostsin seekord kõik asjad ära. 150 euro eest kolm kleiti, käekott, Guessi jalanõud ja boolero. Minu kohvris ruumi on. 

Tagasiteel tekkiski mõte, et Eestis oleks sellel teel tohutu mööda kimamine käinud, kui seal sõideti kannatlikult pikkades kolonnides. 

Siis olimegi juba Miamis ja teel lennujaama poole, kust järgmisel hommikul väljasõit. Kõigepealt viisin vanemad majutusse, lennujaama lähedal, pakkudes tasuta lennujaamatransporti, on Radisson Red Miami Airport hotell. Auto parklasse, vanemad kohale, sisseregistreerimine ja auto lennujaama, Avise tagastuspunkti. Kokku 3324km, ja üllatavalt ei ole see suurim kilometraaž, mida reisidel sõitnud oleme. 

Kuna Radisson asub lennujaama kõrval, vähemalt Avise kõrval, siis kõndisin selle maa tagasi. Seekord toa leidmisega probleemi ei olnud. 

Reisi viimase õhtusöögi sõime Don Camarón Mereanni grillis. Auto oli tagastatud, siis kasutasime jälle Uberit. Mulle mereanni paella, ema sõi mingit krevettidega kaetud kala ja isa liha. Klienditeenindajatest üks enam-vähem sai inglise keelest aru. Viimane poekülastus ja oligi aeg päev lõppenuks lugeda. 

In the morning, I set off on another hour-long (or a bit longer) geocaching tour. First up, I needed to take a photo of a yellow door that once belonged to a mafia guesthouse 😁 Nowadays, it’s known as Angelina Guesthouse, but back in the 1920s, it was a brothel and gambling den, that may or may not have been linked to the mafia. However, this cache should only be visited during daylight. And in Key West, it was pitch black at 6 am, which I hadn’t considered. My idea was simply to get the upper hand of the daylight to move easily in otherwise crowded places. So, I took a selfie just in case and moved on to the next cache. 

The cache is located within a traffic sign near a veterans' gathering spot and the Ronald Tylor Woodle memorial. During the day, it would be fun to scramble around there, but in the dark, deserted surroundings, it wasn't a problem. There were no people, but a rooster and some chickens wandering around the street.

As I moved toward the next one, I noticed the sun was starting to rise. I even spotted a couple of people moving about. It turned out that the next cache, according to the map, was fairly close by, but it was in a fenced-off park. Ugh. So, I headed to Mallory Square instead. I heard a clucking sound from a tree. Surely, chickens don’t fly up into trees? But no, as I walked past the tree, one startled me by clucking loudly and plopping down from the branches. 

Most of the houses are wooden and have beautifully kept gardens.

In 1823, Commodore David Porter established an anti-piracy base at Mallory Square, and after piracy was suppressed, the area became a storage and auction site for goods salvaged from shipwrecks. In 1961, the local government decided to restore the square. During the day, it’s supposed to be the heart of Key West, packed with people. In the morning, there was just a police car and one person enjoying life. I tried to be as inconspicuous as possible; at least the police didn’t come over to investigate what I was up to. When I was putting the cache back, I had to wait for a group of people to shuffle past. 

Nearby Mallory Square, there’s a bust park with statues dedicated to notable figures linked to Key West, which opened in 1997. The statues are placed on bricks that supporters can purchase for $100, with their names engraved on them. The funds go toward supporting Key West. The bronze statues were created by James Mastin. And in the park, there was yet another rooster with his flock. 

I strolled back towards Truman Hotel along Duval Street. I found another cache and an Ann Street. 

Breakfast was interesting. There were fewer choices than elsewhere. No sausages. Not that I’d eaten them anywhere else, but still, they weren’t available. Nor were there scrambled eggs. Each person was entitled to one pastry. Just one, no more. The pastries were on a tray in the back room, and every time someone asked, the lady would bring the tray and hand out a single pastry. There was also plain bread, yoghurt, and cereal. 

Did you know that Hemingway wrote his most famous novels, plays, and short stories in Key West? And he loved cats. Six-toed cats. The author lived on the island for eight years, from 1931 to 1939. Today, you can visit his house museum. Since there was some special day, we got a dollar off the ticket price. 

Around 60 six-toed cats live at the Hemingway House Museum. Hemingway received his first cat, Snow White, as a gift, and the rest is history. It turns out that having six toes isn’t breed-specific. 

To make sure that the photo of the mafia house counted, we did another loop past the building. My parents weren’t too thrilled about it. 

We checked out, got into the car, and prepared for our last drive in the Jeep. On the Keys, we noticed several Sandal Factories, which turned out to be souvenir shops. We made a stop at one on the way back, but there was nothing particularly interesting. However, we visited Ross once more, where I finally bought everything: three dresses, a handbag, Guess shoes, and a bolero for €150. There’s unlimited room in my suitcase.

On the way back, I couldn’t help but think that in Estonia, this road would have been a mad dash of overtaking cars, while here, everyone drove patiently in long columns. 

Then we were already in Miami, heading towards the airport, where we’d depart the next morning. First, I took my parents to our accommodation, the Radisson Red Miami Airport Hotel, which offers free airport transportation. I parked the car, dropped them off, checked them in, and then drove to the Avis return point at the airport. Altogether, we’d driven 3,324 km— surprisingly not even the longest distance we’ve covered on our trips!

Since the Radisson is next to the airport, at least next to Avis, I walked back. This time, I had no trouble finding the room. Finding a way out of the Avis building is another matter. 

For our last dinner of the trip, we ate at Don Camarón Seafood Grill. With the car returned, we used Uber again. I had the seafood paella, Mum had some fish covered in shrimp, and Dad had meat. One of the waiters almost understood English. A final visit to the shops, and then it was time to call it a day.