Guantanamera, Guajira guantanamera, guantanameeeeeeera, Gujira Gunatanamera
Kuna hommikusöök algas alles suhteliselt hilja ja hommikul ärkamisega enam probleeme ei olnud, siis tegime emaga kõigepealt ühe umbes tunnise geotuuri. Pettumust tekitas ainult see, et kui esimese leidsin kohe, siis järgmisi mitte. Sellest hoolimata oli huvitav praktiliselt inimtühjadel tänavatel jalutada. Leidsime suure aaloe-laadse taime ja banaanipuu.
Shepley South Beach Hotelli hommikusöögi ruum oli huvitavalt kitsas. Alguses vaatasin, et valik on äärmiselt piiratud aga tegelikult oli kõik vajalik olemas. Ehk siis väikesed pakid erinevaid helbeid, jogurtit saime, erinevad saiakesed, röstsai, munaputru, puuvilju ja isegi vorstiviil.
Süüa sai söögiruumis või õues, kuhu meie suundusimegi. Heh, selles majutuses olid ukseavajad. Ja siis oli nii imelik süüa juurde võtta, kui keegi sulle uksed lahti teeb. Ja siis, kui korra tegelikult vaja oli, ei olnud uksel kedagi.
Mida tehakse 500m ookeanist? Minnakse lainetesse hõljuma. Natuke seedisime enne. Seekord võtsime kaasa hotelli rätikud. Aaa. Miamis, kus üle poole rahvastikust on latiinod, räägitakse loomulikult hispaania keelt. Meie hotellis rääkisid inglise keelt kaks töötajat, kes olid erinevas vahetuses tööl.
Siis Uber, mis viis meid Little Havana linnaossa, mis nagu nimigi ütleb, saab inspiratsiooni Kuuba pagulastelt, kes saabusid Miamisse Castro režiimi eest ajutiselt 1960ndatel. Ma ei teadnud ülitäpselt, kust alustada aga kuna kaheksas tänav, Calle Ocho, on Little Havana keskpunkt, siis leidsin kaardilt loogilisema koha ja auto viis meid sinna.
Kirkavärvilised majad, Kuuba riigi kaardid ja palju kukkesid. 1.8m kukkede paigaldamise algupära pärineb Šveitsist, kus 1998 propageeriti linnaruumi loomade kujude püstitamist. See trend levis aasta hiljem Chicagosse ja 2002. aastal leidsid viis esimest kukke tee Miamisse. Autoriks kohalik skulptor Tony Lopez, keda inspireeris tõenäoliselt tema kukk Pepe, kes oli Lopezi suhtes väga kaitsev. Aga nii lihtne see ei ole, sest teine kohalik skulptor, Pedro Damian väitis, et Lopezi töö aluseks on Damiani visand.
Kui levisid kuuldused, et politsei paigaldas kukkede silmadesse kaameraid, toimus rünnak kukkede silmadele. Kukkesid on varastatud ja 2011 kadus kõige ikoonilisem isend, keda "laenasid" üliõpilased.
Lisaks värvilistele majadele ja kuuba toidukohadele on Calle Ochol 1961. aasta Bay of Pigs mälestusmärk, umbes 1500 Castro-vastase kuuba pagulase ebaõnnestunud sissetung Kuubale, mida toetas USA valitsus. Ja kohalike seas populaarne Kuuba revolutsionäärile, Maximo Gomezile, pühendatud Domino park. Ja sarnaselt Hollywoodile, tähtede allee kohalike kuulsuste nimedega.
Kella 1.40ks oli meil vaja olla LoanDeopt pargis ja kuna aega hakkas väheseks jäämas tegime kiire lõunaka Mäkis. Muuks ei jäänud aega.
Ja siis juba sammud LoanDepot pargi poole, kui taevaluugid avanesid ja tuli hetkega ämber kaela. Seoses sellega. Olime teel Miami Marlinsi ja New York Metsi pesapallimängule. Sest üks õige pesapall pidi kavva tulema, korvpalli hooaeg on pausil.
Piletid olid ammu ostetud aga millele ma enne seda hommikut tähelepanu ei pööranud, oli märkus, et kaasas võib olla ainult tilluke kott (mõõtmed antud, tõesti väike käekott) või suurem läbipaistev kott. Kuna läbipaistvat ei olnud meil kuskilt võtta, siis olin pannud kaamerale lainurga (sest see mahtus ääri-veeri kotti) ja muud kaasa ei võtnud. Vihmavari oli tilluke ja emal kotis. Istusime paar minutit vihmavarjus ja see lõppes nagu lõigatult. Heh, tänaval kanad ja kuked. Mitte aias, vaid päris tänaval.
Jõudsime staadionile, esimesena proovisime valest sissepääsust sisse tungida. Kui see ei õnnestunud, leidsime lõpuks õige värava üles. Turvakontrollis tegeleti minu kotiga väga põhjalikult aga kuna kaamera oli kotis (telefon sellel hetkel korraks tagataskus) ja koti lukk läks kinni, siis lasti meid sisse.
Keegid proovisid meiega ebaõnnestunult hispaania-inglise segakeeles rääkida. Kuna ühel maskotil oli sünnipäev, jagati tasuta sünnipäeva särke. Leidsime oma kohad. Park oli üllatavalt katuse all. Mänguga käib kaasas popkorn, siis tõin karbi seda. Kõige kallim popkorn, mida ostnud olen. Ja.. Ja tellida tuli iseteenindusaparaadist. Mis. Ootas. Tippi.
Mäng ise kestis peaaegu neli tundi. Natuke vähem aga palju puudu ei jäänud. No nii aeglast pallimängu annab otsida, kuigi võistkonnad on nagu korralikud. Suur rõhk šõul, vaheklippidel ja melul. Inimesi vooris pidevalt treppidest üles-alla. Täiesti omaette kogemus.
Rahvamassi sees väljapääsu poole liikudes oli vaja leida pargist piisavalt kaugel olev, kuhu oli võimalik Uber juhatada ja see reaalselt üles leida. Õnneks sellega probleemi ei olnud aga kuna pargist eemaldus massiliselt autosid, tekkisid arvestatavad ummikud.
Majutusest läbi käinud, läksime õhtusööki otsima. Pärast mõningast kaalumist leidsime Thai House South Beach, mille klienditeenindaja suurimaks tugevuseks ei olnud inglise keel. Kuidagi saime hakkama ja söönuks samuti.
Kui päev algab rannaga, siis on imeline, kui see ka lõppeb seal. Jätkuvalt soe, jätkuvalt lained.
Guantanamera, Guajira guantanamera, guantanameeeeeeera, Gujira Gunatanamera
Since breakfast started relatively late and waking up early was no longer an issue, my mum and I decided to take a roughly hour-long geocaching tour first. The only disappointment was that while I immediately found the first cache, the others were elusive. Despite that, it was interesting to stroll along the nearly deserted streets. We discovered a large aloe-like plant and a banana tree.
The breakfast room at Shepley South Beach Hotel was intriguingly narrow. At first glance, the selection seemed extremely limited, but in reality, everything you needed was there: cereal, small packets of different kinds of cereal, yoghurt, various pastries, toast, scrambled eggs, fruit, and even slices of sausage.
You could eat in the dining room or outside, and we opted for the latter. It was amusing, though – in this hotel, there were door openers. It felt strange to take more food when someone opened doors for you, but when I needed it, there was no one at the door.
Afterwards, we took an Uber to the Little Havana district, which, as the name suggests, is inspired by Cuban exiles who temporarily fled to Miami in the 1960s during Castro's regime. I wasn’t entirely sure where to start, but since 8th Street, Calle Ocho, is the heart of Little Havana, I found the most logical spot on the map, and the car took us there.







No comments:
Post a Comment