South Carolina & Georgia 17.07

Hommikusöögi ruum oli huvitav. Selleks oli pisike tuba, kolme lauaga. Toiduvalik oli nagu ikka. Ja jätkuvalt ühekordsed nõud, sh kahvlid/noad/lusikad, kuigi söögiriistade leidmine ja kätte saamine oli omaette huvitav. Oligi mõeldud, et võtad toidu kaasa ja sööd toas (kuidas sa nii toitu juurde võtad?) Me sellist varianti ei pooldanud ja saime õnneks ühe laua endale. 

Pärast hommikusööki tegime Wilmingtonis veel ühe jalutuskäigu, alustades jõe äärse alaga ning tehes ringi tagasi majutuse juurde, kuni märkasime Jeepi aknal parte.  

Olime jube eelnevalt Jeepide akendel kummiparte näinud nagu ka tagasi tulles. Selgus, et tegemist on kanadalase Allison Parliamenti algatatud armsa žestiga, millega tunnustatakse ilusat või huvitavat või samasugust Jeepi, mis omanikul. Ükskõik, mille eest komplimenti teha saab ja jäetakse talle kapotile kummipart. Autojuhid sõidavad oma pardikollektsioonidega kui aumärkidega. 

Jõudsime Lõuna-Carolinasse. 17s oli ainuke päev, kus kõik ei läinud päris plaanipäraselt aga on nii nagu on. Tegime poepeatuse. Võrdlesin enda pikkust auto kõrgusega. Jätkuvalt, nii lahe oli Jeepiga sõita. 

Lõuna-Carolinas käisime imetlemas hinnanguliselt 300-400 aastast võimsat Angel Oak ehk nime järgi tammepuud, mis kuidagi tamme moodi ei välja ei paistnud. Massiivset puud peetakse ida pool Mississippit suurimaks, ümbermõõt 7.6m ja kõrgus 19m. Külastajaid aastas ca 400 000. See oli tõesti suursugune puu. 

Seega osariik 8 oli kõige tagasihoidlikum, aga külastus sai tehtud. 

Õhtuks jõudsime Georgiasse, osariik 9 (meie viimane 13st algupärasest), ja maabusime Savannah's. Ohh, kui võrratud rippuva samblaga puud meid tervitasid. See oli üks minu lemmik vaatamisväärsustest. Haldjalik habe, mis tegelikult ei ole tegelikult sammal vaid taimele kahjutu epifüüt. 

Seekord hoidsime natuke raha kokku ning jätsime Hampton Inn Savannah Historic District parkimisteenuse kasutamata, valides selle asemel kohe üle tänava oleva parkimismaja, kus saime poole vähema rahaga hakkama. Registreerisime sisse ning ootasime lifti järjekorras (teine oli nimelt remondis), mis roomas mööda korruseid. 

Tuppa jõudes ootas ekraanilt lahe üllatus "Ann".  

Õhtusöögiks olin vaadanud The Cotton Exchange aga kuna seal oli pooletunnine ootejärjekord, siis käisime paaris poes. Esimeseks A Christmas On the River, sest loomulikult on terve aasta soov jõuludele mõelda. Nii kui poodi sisenesime, pandi isegi jõulumuusika mängima.  

Teiseks oli magusasõbra paradiis, Savannah's Candy Kitchen, kus mitmesse ruumi mahtus võrratuid maiustusi. Kahju, et erilist magusaisu ei olnud. 

Pool tundi möödus lennates ning siis saime juba õhtusöögile suunduda. Valisime kõik erineva kala. The Cotton Exchange lõhnas nagu endine küün. Aga hoone ise nägi lahe välja ja toit oli ka maitsev. 

Pärast keha kinnitust tegime paar geopeituseks vajalikku pilti. Vaatlesime mitmetasandilisi sildu, millest ühe küljes oli samuti aardetops. See jäi leidmata aga kellegi tabaluku sain lahti😂 Sillal on lukkude kinnitamise eest trahv. Lukku tagasi pannes tekkis mõte, et kuigi see ei ole minu lukk, on võimalus negatiivset tähelepanu pälvida.  

Ja päeva lõpuks bassein! Hotelli katusel. Ahjaa. Õhtul tibutas kergelt. Alguses oli kahtlus, kas ikka sellise ilmaga suplema minna aga õnneks ei lasknud kahtlusel võitu saada ning mõnulesime soojas vees. Pälvisin ühe tähelepanuvajaduse käes kannavata lapse pilgu ja siis pidin pidevalt jälgima, kuidas ta sukeldus (no peaaegu), andma aru, miks ma räägin teistsuguse aktsendiga kui tema, vaatama kuidas ta nägu vette pani. Õnneks lisandus lõpuks veel üks seltskond ja ma sain kõrvale hõljuda. 

The breakfast room was interesting - a tiny room with three tables. The food selection was typical, and, as usual, there were disposable dishes, including forks, knives, and spoons, though finding and getting the utensils was quite an adventure. The idea was that you take the food with you and eat in your room (but how do you get seconds that way?). We weren’t too keen on that option, but luckily, we managed to snag a table for ourselves. 

After breakfast, we took another walk in Wilmington, starting with the riverside area and looping back to the hotel, where we noticed rubber ducks on a Jeep’s window. 

We had seen rubber ducks on other Jeeps' windows before, and this time was no different. It turned out to be a cute gesture started by the Canadian Allison Parliament, where people leave rubber ducks on Jeeps they find beautiful, interesting, or similar to their own. It’s a way to give a compliment, and Jeep drivers proudly display their duck collections like badges of honour. 

We made it to South Carolina. The 17th was the only day where not everything went according to plan, but it is what it is. We stopped at a store and compared my height to the cars. Still, it was so cool driving a Jeep. 

In South Carolina, we admired the magnificent Angel Oak, estimated to be 300-400 years old, though it didn’t quite look like an oak. The massive tree is considered the largest east of the Mississippi, with a circumference of 7.6 meters and a height of 19 meters. It attracts around 400,000 visitors annually. It was impressive indeed.

So, state number 8 was the most modest, but we made two stops there, nonetheless. 

By evening, we arrived in Georgia, our 9th state (our last of the original 13), and landed in Savannah. Oh, how the wonderful trees draped with Spanish moss greeted us. This was one of my favourite sights. The fairy-tale-like beard, which is actually not a moss but an epiphyte that doesn’t harm the plant, was enchanting.

This time, we saved a bit of money by skipping the Hampton Inn Savannah Historic District’s valet parking and instead opted for the parking garage right across the street, which cost us half as much. We checked in and waited in line for the lift (one of which was under repair), which crawled up the floors. 

When we got to our room, a cool surprise awaited on the screen: "Ann."

For dinner, I had looked up The Cotton Exchange, but since there was a half-hour wait, we visited a couple of stores. The first was A Christmas On the River because, of course, who wouldn't want to think about Christmas year-round. As soon as we entered the store, they even put on Christmas music. 

The second was Savannah's Candy Kitchen, where several rooms were filled with delightful treats. It was a shame that I didn’t have much of a sweet tooth.

The half-hour flew by, and then we headed for dinner. We all chose different fish dishes. The Cotton Exchange smelled like it had once been a barn. But the building itself looked cool, and the food was tasty.

After dinner, we took a few photos needed for geocaching. We observed multi-level bridges, one of which had a cache attached. We couldn’t find it, but I did manage to unlock someone’s padlock! 😅 There’s actually a fine for attaching locks to the bridge. When I put the lock back, I wondered if, despite it not being my lock, I might draw some unwanted attention.

And to end the day, a swim! Our hotel had a rooftop pool. Oh yes, it drizzled lightly in the evening. At first, we wondered if it was worth swimming in such weather, but thankfully, we didn’t let doubt take over and enjoyed a relaxing time in the warm water. I caught the eye of a child craving attention, so I had to watch him constantly as he attempted to dive (well, almost), explain why I spoke with a different accent, and observe how he put his face in the water. Luckily, another group eventually joined, and I was able to drift away.