Peak District 14.07

Hommik Bradwellis. Alustasin jälle kuuest. Panin eelmisel õhtul riided ja võimaliku vihmavarustuse valmis. Väljas, plaastreid paigutades (ikka juhtub) tutvusin kahe uudishimuliku kassiga. Ja siis tegin sellise väikese hommikuse virgutusronimise (sest 3 aaret asusid mitte kõige tasasema tõusuga teel) ja kuna aega hommikusöögini veel oli, siis käisin eelmisel õhtul lahendatud mõistatusaarete järel. Kokku 6km ja natuke alla 2h. Vaated ka ju. Aga ilm oli ilus, päike tõusis, loomad sõid karjamaal. Põldmarju leidsin.

Hommikusöögi pidi eelmisel õhtul ära tellima. Sõimegi ainult kahes lauas. Tellimise all mõtlen ikka seda kas täis või osaline inglise (iiri, šoti, wales, vastavalt kus sa hetkel oled sest nad pakuvad põhimõtteliselt sama toitu aga nimetavad enda asukoha järgi) hommikusöök. Ja röstsai. See peab iga hommikusöögi juurde kuuluma. Ja hommikul nägime Richardi ka ära, Samantha võttis meid juba eelmisel õhtul vastu. 

Mina piirdusin enamasti kahe käiguga, või tehniliselt kolmega. Helbed, munapuder, röstsai. Vanemad eelistasid võimalusel inglise hommikusööki.

Täispäev mööduski Peak Districti loodusilu ja mõnusaid matkaradu nautides. Igas piirkonnas võiks loomulikult nädala veeta. Peak District on 1437 ruutkilomeetrit võrratut loodust. Mitte kõige tasasem aga täiesti inimmõõtu maastik.

Esimeseks sõitsime läbi Winnats kuru. Kuidas mulle sellised käänulised teed meeldivad. Winnats pass on suhteliselt lühike, ainult 1.7km. Suletud üle 7.5 tonnisteel sõidukitele. Kallak 28%. Meie 6% teedega ei anna võrrelda. 

Väiksem, parempoolne pilt on ema tehtud, roolis ma ei pildistanud. Vasakul, suuremal jääb kuru sinna suht pildi keskele, kus on auk ja tee ei ole näha.

Lühike sõit viis meid Mam Tori jalamile. Jap, matkajad saavad alustada näiteks lähedalasuvast Castletonist või Hopest või Winnats passi algusest. Meile oli teeserval mugavalt koht jäetud, tasuline parkla on ka aga kes tee äärde mahub, saab tasuta. 

Mam Tor on kokku 517m merepinnast. Ma ei tea, palju tõus tee äärest täpselt oli. Kõigi jaoks ei olnud alguse tempo sobiv, seega kohendasime seda vastavaks. Mam Tor ehk Emamägi. Maalihete tõttu on selle jalamil mitmeid väikseid mägesid. 

Rada üles on mugavalt plaatidega sillutatud ning trepiga. Põhimõtteliselt ongi võimalik mööda mäetippe ringne rada teha, jõudes välja Hope ja siis osaliselt mööda väikesemaid maanteid mööda tagasi Mam Tori suunas. 

Mäepeal väike riiete vahetus, ja mõned pildid seelikuga. Sinine seelik oli mul esimest korda Iirimaal kaasas, siis kui Ailiga saart avastasime. Seekord jäi see väheke tahaplaanile aga mõned pildid sai ikka ära teha. 

Aga ka ainuüksi Mam Tor pakub imelisi vaateid, eriti kui pilved peidus on. Ainuke tõrvatilk on Hopes asuv tsemenditehase torn, mis on paistab silma nagu punane vistrik keset nina. 

Edasi, või pigem tagasi kulgesime uuesti läbi Winnatsi, oleks saanud teise tee ka valida aga milleks? Sõitsime läbi Hope oru ning Bamfordi ja jõudsime oma päeva teise matka jalamile. Auto jäi jälle tee äärde, seal ametlikku parkimist ei ole, kui just mitte päris kaugelt alustada. Sihtkohaks Bamford Edge. 

Bamford Edge oli meie parkimiskohast edasi-tagasi 3km. Selline mõnus tõus ja piisavalt ronimist, et piirkonnast ilus ülevaade saada. Mina jälle vaimustusin. 

Piirkond oli matkajate seas populaarne, instragrammi vaadete pildistamiseks oli eraldi järjekord. Tegemist on kruusakivi paljandiga, väike mäeke, imelised vaated nii Hope orule kui Ladybower tammile ja veehoidlale, mille juurde oli plaanis edasi sõita. Istusime ilmaserval ja kõlgutasime jalgu. Kes rohkem, kes vähem. 

Enne veehoidla juurde liikumist lõunatasime The Yorkshire Bridge Inn'is (Inn - kõrts / pubi, ehk siis reisi jooksul rohkem, kui ainult õhtusöögid). Heh. Neil on külastajatele ja majutujatele oma parkla, mis paistis maanteelt täis olevat. Vanemad väljusid ja mina suundusin poole miili kaugusel olevasse tasulisse parklasse, kuhu jõudes sain teada, et pubi juures oli samuti vabu kohti. Ring ümber ja tagasi. Lõunaks vanematel supp ja minul Caesar. 

Kuna pubi parkla oli klientidele, kaamera ja hoiatusmärgid juures, siis ei riskinud auto sinna jätmisega. Veehoidla on sellest 300 meetri kaugusel ja kahju oli tasulist parklat kasutada. Aga. Selleks ajaks vabanes meile teeääres tasuta parkimiskoht, mille kõhklemata hõivasime. 

Ladybower veehoidla on y-kujuline ja see rajati 1935-1943, et tagada Inglismaa ida-keskosa veevarustus. Keskmine sügavus 29m ja suurim 41m, pindala 201 ha, kaldapiir 21km. Veehoidla ehitamise käigus uppusid Ashoptoni ja Derwent (kunstitarbed!!) külad. Esimese hooned lammutati aga Derwent lihtsalt uputati. Kirik on madala tasemega siiani näha. 

Veehoidla veetaset reguleeriv tamm on see, mida jalakäijad ning ratturid kasutada saavad. Saime altpoolt vaadelda eelnevalt käidud Bamford Edge. Tammi juures on kaks suurt vee reguleerimise trappi. 

Päeva viimaseks külastuseks käisime väikeses Hathersage külas (ca 2000 in). Püha Miikaeli kiriku aias võib või võib mitte olla Väikese Johni (Robin Hood, noh) haud, sest ta võis või võis mitte Hathersages sündida ja siis oma elu lõpetada. Aga turistidele sobib. 

Kirik asus mugavalt väikese tõusu tipus. Ja mu mitte kõige entusiastlikumad ronijad võisid päeva lõpuks naaaatuke väsinud olla. Aga saime tehtud. 

Esmaspäeval oli võimalik Bradwellis ka õhtusööki süüa aga meie majutuskoha pubi oli siis suletud. Selle asemel käisime The Shoulder of Mutton'is, kus toidu tellimiseks oli vaja hiljemalt 6st kohal olla. No kui oled kiire sööja, võib natuke hiljem ka aga rahulikuks nautimiseks ei soovitaks pärast 6 jõuda. Ema sõi teist korda päevas suppi, mul mingi kotlett ja isal mingi vorm. Ahjaa, lõunaks oli emal magustoit ka. 

Ja õhtul mul väike jalutuskäik, 20 000 sammu vaja täis saada. Ema tegi nalja, et kui mul ronimisest väheks jääb, võin järgmisel hommikul majutusest nähaoleva mäe otsa ronida.