Stonehenge - Wells - Cotswolds 11.07

Hommikusöök Gatwick Castle B&Bs oli üldjoontes täiesti ok, kuigi enamuses süsivesikud ja valmistooted. Aga kõhu sai täis. Auto kättesaamiseni oli natuke aega, seega tegime lühikese hommikuse jalutuskäigu. Etteruttavalt, see oli ainuke hommik, mil ma ei käinud enne hommikusööki jalutamas. Inglismaaga on meil mugav 2-tunnine ajavahe. Nende aja järgi kl 6 ärgata ei olnud keeruline. 

Takso viis meid ettenähtud ajaks tagasi lennujaama. Veendusime, et eelmisel õhtul oleks Bolt saanud meid täiesti mugavalt peale võtta. 

Ja kuna seekord airalo e-sim ei töötanud ning eelmise õhtu ja käesoleva hommiku vestlused klienditoega ei pakkunud kokkuvõttes mingit abi, siis võtsin katsetuseks Saily e-simi. Ei olnud vaja midagi seadistada, töötas korralikult reisi lõpuni. 

Igatahes. Jõudsime tagasi Gatwicki lennujaama, Avise kontor on kohe sissepääsu/väljapääsu kõrval. Esimest korda alates 2014 aastat pakuti võimalust auto ainult 10£ eest päevas BMW vastu vahetada. Hehh, bemmi kogemus jäi seekord proovimata. Aga mis veel, Avis pakkus tasuta upgrade manuaalilt automaadile. Minu kogemuste järgi on Euroopas manuaal märkimisväärselt odavam kui automaat, USAs vastupidi. Võeti traditsiooniline tagatis, kuigi mul alati nn täiskasko ja siis ma arvasin, et see oli automaadi tasu aga reisi lõpu poole see tagastasti, seega tasuta uprgrade. 

Meile anti kasutamiseks väga lahe Renault Symbioz. Eks kokkuvõttes ei olnudki midagi niiii erilist.  Hübriid. Laadis ennast tõhusalt sõidu ajal. Aga. Esimest korda puutusin kokku võtmevaba lukustusmehhanismiga. Minu auto vajab, et ma teda (lahti)lukustamiseks puudutaksin (võti loomulikult kaasas) aga see Renault lukustub automaatselt, kui autost eemaldud ja avaneb, kui oled piisavalt lähedal. Midagi muud tegema ei pea. See oli nii lahe. Jah, pisiasi. Aga väga lahe. 

Paigutasime kohvrid autosse ja asusime nii pooleteise tunnisele sõidule Inglismaa kuulsaima vaatamisväärsuse suunas. Teel tekkis järjekordselt mõte, kuidas on võimalik, et kiirteel tekivad ummikud. Avariidest saan aru aga kui neid ei ole. Keegi lihtsalt ostustab aeglasemalt sõitma hakata? 

Parklas autost väljudes saabusime troopikasse. Inglismaa on nagu +16 ja uduvihm. Päriselt muidugi nii ei ole aga see on kuidagi stereotüüpne arvamus. Meid ootas ees +30 ja lauspäike. Piletid eelnevalt ostetud (kõige kallim külastus terve reisi jooksul), sain käepaelad ja asusime ca 1.3 miilisele (2km'ish) jalutuskäigule Stonehenge kiviringi suunas.  

Kivid nagu kolmel eelmisel korral. Kui pööripäevad ja mõned võimalused välja jätta, siis pärast 1977 inimesi kivide keskele ei lubata. Mis on arusaadav. Aga. Ikka tahaks. 

Ilm oli päikeseline. Ja kui juba seal, siis pildisessioonid iga kiviga eraldi. Esimesel kahel korral (2006 ja 2012, siis veel turismigrupiga) parkis buss kividest kohe üle A344 maanetee äärde, mida praegu sellel kujul ei ekisteeri. Kolmas, ehk eelmine kord emaga, 10 aastat tagasi saime juba kaugemale parkida. Selgus, et külastajakeskus ehitati 2013, vahetult enne teist külastust. Ema seal teist ja isa esimest korda. Sest. Ei käi Inglismaal nii, et Stonehenge jääb nägemata. Niisama möödasõit ei oleks ju piisav olnud. 

Selgus üks ummikute võimalik põhjus. Kiviringist viib mööda kaherealine A303 maantee. Ja inimesed aeglustavadki, et möödasõidul kive vaadata.  

Ilm oli kuum aga jalutasime tagasi külastajakeskusesse. Muidu toimetavad kiviringi ja külastajakeskuse vahel suht väikese intervalliga bussid. Mis oli kummaline - keegi ei kontrollinud otseselt käepeala ehk pileti olemasolu. Töötajaid oli pidevalt näha. Aga. Kas nad tõesti jõuavad visuaalselt kõigi käed üle vaadata?

Lõuna sõime külastajakeskuse kohvikus. Ema valis supi ja me saiad. Mulle nii maistsevad Cornish saiad, seekord sibulaga. 

Tunnine sõit lääne suunas viis meid Wellsi. Noh, lihtsalt mainin, et mul seal kolmas kord. Ja etteruttavalt, kahe nädala peale 3 päeva olid sellised kohad, mida ma eelnevalt külastanud ei olnud. Aga kõiki külastaks tulevikus kõhklemata uuesti. 

Wells on armas, 11 tuhandelise elanikkonnaga katedraalilinn. Linn ise on inglaslikult armas, kuid tegelikult oli sihtmärgiks katedraali kõrvale jääv tupiktänav, Vicars' Close. 

Väidetavalt on see Euroopa vanim elamutänav, kus on säilinud algsed hooned. Algupärasest 44 hoonest on alles 27. Pärit 14.-15. sajandist, loomulikult hooldustöödega. Plaanide kohaselt ootab tänavat ees restauratsioon ja mõne hoone avamine külastajatele. Kellel tekkis mõte millalgi sinna uuesti jõuda? 

Aga esimest korda jalutasin ka tänava lõpuni. 

Veel poolteist tundi ja jõudsime maaililisse Bourton-on-the-Waterisse Cotswoldis. Seekord majutusime kaheks ööks Meadow Rise Guest Houses. Võõrustajateks armas paar Wendy ja Clive. Auto sai mugavalt jätta väiksesse parkimisalale.  

Bourtonis elab natuke üle 4000 inimese ja seda külastab aastas keskmiselt 300 000 turisti. 

Õhtusöögiks olin broneerinud aja The Duke of Wellingtoni, pubi 1. Fish & chips. Kolmepeale 73 eurot koos jookidega. Kuigi mul oli mõte iga päev sticky toffeed süüa, siis reaalselt kas ei jaksanud või seda ei olnud. 

Istusime Bourtone-on-the-Waterist läbivoolava Windrush jõe ääres, mis oli inimestest üle kuhjatud. Ja õhtu lõpetamiseks vestlesin võõrustaja Clivega, kes andis teada, et majutus on alles teist aastat avatud.