Nii palju aega ei olnud, et terve 8km rada läbi kõndida. Puhtalt ajaliselt oleks nii enam-vähem jõudnud (jutt siis max 2st tunnist) aga leidmine, põldmarjahekist, võttis korralikult aega. Ja majutusse oli vaja tagasi ka jõuda.
Vaatasin kaardilt aareteni jõudmiseks kõige loogilisema raja. Mis läks üle karjamaa. Kus sõid hobused. Ja siis teise karjamaa, kus platseerus lambamaffia. Suur sarvedaga lammas (?) oli täpselt keset jalgrada. Arvestasin vaikselt vahemaad viimase aia ja väravaga, piilusin võimalikku puud, kuhu otsa ronida, kui vajadus tekib. Aga kui ma viisakalt suure ringinga neist möödusin, siis keegi mind jälitama ei hakanud.
Esimese leidsin kiirelt. Teise leidmiseks sukeldusin põldmarjahekki ja sain reisi lõpuni (ja hiljemgi) tekkinud suveniirid. Kolmandaga, mis pidi ka põldmarjade embuses olemas, enam nii õnnelikult ei läinud. Siis hakkas tibutama. Vaatasin, et ajaliselt jõuan ühe veel. Mul tegelikult ei olnud otsest plaani künka otsa tõusta, vaatasin, et rada läheb mugavalt ja liigun mööda seda. Aga viimasega, mille leidsin, olin märkamatult üleval. Tibuvihm lakkas.
Leidsin tagasitee mööda teisi kopleid, langus oli tunduvalt järsem kui eelnenud tõus. Lõpus, juba Bradwelli tagasi tulles, asus jooksja samale rajale.
Teisel hommikul tellisid vanemad teadlikult väiksema hommikusöögi. Kõhud täis, oli meil kella 10ks broneering Chatsworth House. Pilet eelnevalt ostetud, leidsime kiiresti parkimiskoha ning asusime võrratut mõisa avastama.
Kes on näinud 2005 "Uhkus ja eelarvamus" ekraniseeringut - Chatsworth ongi Hr Darcy Pemberly.
Hoone on Devonshire hertsogi reisident ja on alates 1549. aastast, kokku 17 põlvkonda, kuulunud Cavendishi perele. Hoone läbis nüüd juba rohkem kui 10 aastat tagasi (2011-12) läbi 14 miljonise restaureeringu. Hetkel on hoone hooldaja Chatsworth House Trust, mis töötab Cavendish suguvõsa alluvuses. Aedsid külastab aastas ca 300 000 inimest.
Alustasime mõisa esimesest korrusest, kus tervitas meid filmist tuttav kuju. Korraks jäi mulje, et külastajad lubataksegi ainult ühte koridorri ning saali aga trepist lubatakse ikka üles tunduvalt rohkemat avastama. Neoklassitsism, kui see kellelegi midagi ütleb.
Ringkäigule järgnes kohustuslik suveniiripood ja seejärel saime õue liikuda. Kuna vahepeal oli sadama hakanud, tõin autost lisavihmavarju. Jalutasime aedades küll ringi aga vihm ei ole kõige mugavam. Piilusime tohutuid kasvuhooneid ja troopikamaja.
Plaan oli Manchesteri check-in ajaks kohale jõuda, st kl 15. Ajaliselt oli mugav teha väikene lõunapeatus Bakewellis, kus peaks kindlasti proovima Bakewell puddingut (ei, pudding ei ole meie puding, see on kook). Leidsime väikese kohviku ning sain seal natuke liiga magusa koogi ära proovida. Eks kindlasti sõltub kohast ka, aga seda tingimata uuesti ei sööks.
Natuke üle tunnine sõit viis meid järgmisesse ööbimiskohta Manchesteris, The Midland. Kuna hotellil endal parklat ei ole, siis bookingus on välja pakutud kaks lähedalasvat parklat, millele majutus pakub sooduskoodi. Üks, mis asus lähemal, oli väga kehva tagasisidega, seega valisin teise. Selleks, et vanemad ei peaks kohvritega ca 1km mööda Manu tänavaid kärutama leppisime kokku, et viin nad hotelli, kus nemad väljuvad kõigi kohvritega. Mina pargin auto ja tulen neile järele.
Mis juhtus oli see, et hotelli ees oli ilusti ruumi korraks auto kinni pidada ja veenduda, et vanemad on turvaliselt ukse suunal teel. Suundusin edasi parkimismajja, mille pileti olin eelnevalt netis broneerinud (selleks, et sooduskoodi kasutada, peab vähemalt 24h enne pileti ära ostma). Aga. Parkimismaja väravani jõudes see ei avanenud. Proovisin sisetelefoniga ühendust saada, lubati, et värav avaneb, aga seda ei juhtunud. Ja kuna mu seljataha oli paras järjekord tekkinud, võtsin uue pileti ja sisenesin parkimismajja. Tagurdasin ilusti auto kohale. Väljusin. Kõndisin juba eemale, kui tekkis ärevus, et kui mul on broneeritud pilet (mis ei töötanud) ja tavapilet ja siis mõte jooksis kinni. Maksin tavapileti ära ja väljusin majast. Siis mu telefoni nett ei töötanud korralikult ja pidin restardi tegema, mille jooksul vanemad proovisid mulle helistada ja sattusid omakorda ärevusse.
Lahenduseks oli see, et broneerisin uue pileti, kellaajalise. Keerasin auto ringi ja proovisin uuesti, seekord värav avanes ja sain uuesti parkima. Etteruttavalt, sain topeltbroneeringu raha tagasi. Igatahes, parkla on tõesti majutusele piisavalt läheda. Ja kui kõik toimib, siis väga hea koha peal.
Jõudnud tagasi The Midlandi, registreerisime sisse. Retseptsioonist tehti meile tasuta upgrade sviiti!! Ma ei teagi, mis põhjusel. Aga see suur sviit. Nii lahe. Pilt on tehtud välja registeerimisel, muidu ei olnud linad nii segamini.
Sellel nädala toimusid Manu ülikoolide lõpetamised ja meie hotell oli puupüsti lõpetajaid ja nendele õnnesoovijaid täis.
The Midland ise on vägeva ajalooga hotell, sellepärast ma selle valisingi. Hotell avati 1903 ja oli esialgu mõeldud raudteele. Ehitatud 1898-1903 Edwardi baroki stiilis. Hitler soovis sinna luua natsi peakorteri Suurbritannias. Charles Rolls kohtas seal aasta pärast avamist Henry Royce. Esimene auto anti välja kaks aastat hiljem. The Beatles'i ei lubatud ebasobiva riietuse tõttu prantsuse restorani.
Õhtuks muud plaani peal õhtusöögi ei olnudki. Olin (nagu ka kõigiks eelmisteks ja järgmisteks õhtuteks) eelnevalt toidukoha välja valinud ning asusime vaikselt selle suunas liikuma. Linn oli täis Oasise plakateid ja meie hotelli vastas oli üks ametlik fänninänni müügipunkt. Vaatasime sisse paari suveniiripoodi.
Manchesteris elab natuke üle poole miljoni inimese. Sealt sai alguse tööstusrevolutsioon. Naisõiguslaste liikumine. Ja nende sümbol on töökas mesilane.
Manchesteri kesklinnas asub 16. sajandist pärit pubi The Old Wellington. Aga 1998. aastal liigutati pubi 100m oma algupärasest asukohast. Ma ei broneerinud eelnevalt lauda ja olin täiesti valmis, et peame järgmise valiku kasuks otsustama aga leidsime kolmandalt korruselt tühja laua ning saime võimaluse selles lahedas kohas õhtustada.
Minule burger, mille jaksasin peaaegu ära süüa. Kurk, nii nagu teised marineeritud kurgid, mida toidukohtades pakuti, olid üliäädikased.
Majutuses selgus, et olime oma ühe adapteri ära peitnud. Jalutasin auto juurde ja otsisin sealt. Edutult. Aga meil oli vähemalt kahte adapterit vaja, seega käisin läbi hotellile lähedalasuvast poest ning küll natuke kallimalt, kui Eestis, oli neil adapter täiesti olemas.
Seejärel järgmiseks pikaks päevaks välja puhkama.
