Pariis 6.08

Üldjuhul (alates 2013) käime aastas ühel autoreisil, päeva Hesinkis ja mõnikord (nagu eelmisel aastal kuidagi juhtus 5 korda välismaale sattuda, 2 lennu ja 3 autoga, lühikesed, päeva-paarised väljasõidud) tuleb kaks lennureisi aastas. Seekord juhtus kuidagi nii, et tekkis kolm lennureisi, Inglismaa oli autoga ja pikem, Pariis ja London ühistransport ja paar päeva. Pariisi mõtte tekkis eelmise aasta lõpupoole. Saime Airbalticust suht ok hinnaga piletid (käsipagas, vanematel vist esimest korda) ja mille pärast tööl ikka käia. 

Igatahes. 6 augustil startisime mina teist, vanemad esimest korda Pariisi. Ma ise eelistan hommikusi (või peaaegu öiseid) lende, et päeva võimalikult ära kasutada aga oma reisiseltskonnaga oleme päevaste lendude kasuks otsustanud. Seega start 17 Tallinnast ja otselend maandumisega 19 Pariisis (1 tund ajavahe). 

Tekkis mõte uurida, kas linnasõit tuleb odavam Bolti / Uberi või ühistranspordiga, sest juba Inglismaal avastasin, et Bolt pakkus augusti lõpuni kahelt lennujaama sõidult allahindlust. No autoga igal juhul mugav ja kiirem, seda kindlasti. Ja kuigi RER B + metroo viis hotellile suhteliselt lähedale, selgus, et koos allahindlusega tuligi bolt odavam. Ümberistumiseta ja välisukse ette. 

Erinevalt Inglismaast, oli Charles de Gaulle lennujaamas Bolti leidmine lihtne. Meile sattus informatiivne juht, kellel oli infovoldik vaatamisväärstuste kohta. Marsruut läbis Triumfikaare ringee (mis teoreetiliselt on tavaline ringtee aga tundus, et kõik sõidavad nii nagu heaks arvavad), ületasime Seine jõe ning jõudsime Les Jardins d'Eiffel ukse ette. Jap, ööbisin seal ka Ailiga. Suurepärane asukoht. Hind võrreldes teistega soodsam, kuigi jah, Pariisi majutuste hinnad on viimase nelja aastaga kahekordistunud. 

Seekord anti meile tibatilluke tuba. Aga vähemalt puhas. Aga tilluke. 

Ja oligi kell 20 läbi, seega suundusime õhtusöögile. Bar du Central on 100m välisuksest. Vanemad maitsesid ära sibilasupi (kuhja juustuga) ning mina võtsin friikatega võiku'ish asja. Apelsinimahl oli huvitav. Pidi olema värske ja pressitud aga ma ei tea, et meil selline mahl tekiks. Eks erinevad apelsinid. 

Ja ei käi Pariisis ilma Eiffelit nägemata. Eiffeli Aiad (Les Jardins d'Eiffel) asub ca kilomeeter sellest 1889. a Maailmalaadaks ehitatud sel hetkel maailma kõrgeimast, tänapäeval maailmas enimkülastatud tasulisest monumendist.  Loomulikult käisime me pärast õhtusööki helendavat Eiffelit vaatamas. Sattusime õigel ajal, siis kl 22 algas tulede mäng. Marsi väljak oli pilgeni inimesi täis. Tuttavad õlle-veini-vee-võtmehoidjate müüjad. Pariisi seiklus võis alata.

Peterborough - Mayfield - Gatwick 24.07

Orton Hall asub Peterborough keskusest veidi eemal, seega hommikune 5-kilomeetrine jalutuskäik kulges mööda Nene jõe kallast (watch me whip.. watch me nae nae). Ehmatasin linnupere ujuma. Ühe topsi leidsin ka. Seekord õnnestus iga päev vähemalt üks aare logida. 

Hommikusöök Orton Hallis oli võrreldav The Midlandiga. Rikkalik sooja ja külma toidu valik. Ja samuti ilusa välimusega restoran. Kõht head-paremat täis (kohustuslik toast ja English must tee), väike hingetõmbepaus toas. Pakkisime kohvrid (suures mahus juba eelmisel õhtul) ja asusime Gatwicki suunas teele. Lend oli piisavalt hilja, et jõuda rahulikult lennujaama ja enne seda veel viimane peatus teha. 

Emale meeldib lavendel.

Mayfield lavendlikasvatus jääb mugavalt Londoni ja Gatwicki vahele. Ahjaa, tollivaba marsruut Ortonist Mayfieldi viis läbi Londoni kesklinna. Ma põhjalikumalt ei uurinud, vaatasin, et sõidame Toweri silla kõrvalt mööda, äkki õnnestub vanematele uhket silda näidata. Olime äärelinnas, jõudsime Thamesile järjest lähemale ja siis olime tunnelis. Ma ei tea millepärast praegu tollivaba marsruuti valides enam sama teed ei näita. Igatahes, Londonist läbi sõidetud aga oleks olnud uhke üle Toweri silla sõita. 

Nii nagu enamik reisist, tegelikult vanemad ei teadnud eriti ette, mis neid päeval ees ootab. No selliselt üldiselt, kas rohkem või vähem matkamist, pidulikum või matkariietus. Samamoodi palusin emal reisiks ujumisriided kaasa võtta ja seal olles tegin näo, et lootsin Whitbys Põhjameres suplema minna aga vesi oli liiga jahe. Tegelikult teadsin, et spaas saab kindlasti supelda. 

Igatahes. Sõitsime Mayfieldi kohale, lavendliväljad on maantee poolt hekkidega ümbritsetud, ema sai aru kus me oleme alles siis, kui parklasse keerasin. Pean ema sinna ilusa ilmaga tagasi viima. Aga ikka, suured põllud. Eespool vanem ja tagumises osas juppide kaupa lavendli elutsükkel. Mesilased. Sain nõelata. 

Seekord oli pildistamiseks tekitatud suur süda ning punane telefoniputka. Ohh. Pilvisest ja lõpus vihmasest ilmast hoolimata oli põld inimesi täis. Lavendlifarmi ajalugu saab alguse ilmselt 2004. aastast. Ostsime mõned seebid. Sealne tilluke kohvik ei pakkunud sobivat süüa ja aega auto tagastamiseni oli piisavalt, siis tegime lõunapeatuse Bansteadis ja süsteemisväliselt Itaalia restoran. Jõudsime viimasel minutil, neil oli just siesta algamas. Aga kui küsisime, kutsuti sisse ja tegelikult oldi valmis magustoitu ka serveerima. 

Tagastasime auto. Sõitsime kokku 1425 miili (ca 2293km), poole kuu kohta tegelikult täiesti mõistlik distants. Võrdluseks, esimene kord USAs sõistime 4000km. Pagas antud, läbisime kiiresti turvakontrolli. Värava selgumiseni oli veel aega, sõime veel natuke. Siis veel lühike ootamine ja olimegi tagasiteel. 

Selleks korraks (aga mitte aastaks😁) Inglismaal ring tehtud. Minu jaoks Briti saartel 12s (ja tänase seisuga tegelikult 13s) kord. Tänan lugemast ja järgmisena on võimalik lugeda meie nädalast Pariisis😌

Flamborough - York - Peterborough 23.07

Hommikul seadsin sammud uuesti Thornwicki lahte, seekord põhjaranda. Väike, eraldatud liivarand. Kui Põhjameri soe oleks, ideaalne eraldatud puhkuspaik. Jälle, hoolimata suhteliselt varajasest kellaajast, ei õnnestunud täiesti üksi randa uudistada. 

Liikusin mööda kõrget rannajoont eelmisel õhtul külastatud laheni. Tervitasin vastutulijaid. Kuidas ma sellest armsast žestist siin puudust tunnen. Olen sellest korduvalt kirjutanud. Eestis heal juhul matkarajal ütleb keegi tere. Briti saartel nagu igal hommikul vastutulijad tervitavad (v.a suurlinnad). Liikluses tervitatakse möödasõitu võimaldades.  

Seekord muud valikut peale tellitava sooja hommikusöögi ei olnudki. Helbed, saiakesed ja see mant st. 

Enne edasisõitu tekkis mõte vanemad ka randa viia aga selgus, et loomulikult tasuline parkimine rannaskäimise eest ja seekord loobusime. Nagu. Ei olnud rannailm. Natuke üle tunnine sõit viis edasi kunagisse viikingite pealinna, Yorki. 

Jätsime auto parkimismajja. Ema vist ei usaldanud väga minu kaarditundmisoskust ja pildistas kohusetundlikult parkimishoonet. 

York rajati ammu. Nimelt aastal 79. Siis ta oli viikingite oma ja siis kunagi Inglismaa pealinn. On kirjas, et Yorkis on rohkem pubisid, kui aastas päevi. Seda ei hakanud üle kontrollima. Guy Fawkes sündis seal. Ja Shambles inspireeris Diagon Alley loomist. Yorki külastab aastas 41x rohkem inimesi, kui seal elab (8.9 milj külastajat vs 220tuh elanikku). 

Käisime loomulikult läbi Shambles keskajast pärit hoonetega tänava. Aga selleks, et tänavat tegelikult nautida, tuleks sinna varavalges minna. Või äkki vihmasadu ajaks ja turistid eemale, mine tea. Meie kohalejõudmise ajaks, imeilusa ilmaga, oli see rohkem pungil kui silke täis koolibuss. Kui keegi seda tunnet teab. Või Londoni metroo.

Tutvusime kohaliku turuga, seal sai vabamalt hingata. Ema leidis isegi hea hinnaga Riekeri kingad aga suurus ei sobinud. Isa leidis laheda reisikoti aga sinna see jäi. Vaatasime päris pikalt ühte showmeest, kes trikitas publiku ja üherattalisega. Loomulikult, hea esinemisoskuseta sellel alal pikalt ei tegutse. Moodsal ajal on kaardimaksed ka võimalikud. 

Palju harrypotteri-teemalisi poode. Palju suveniiri ja niisama pudi-padi poode. Jõudsime välja Yorki katedraalini, mis kindlasti on seest imeilus aga seekord jätsime 20-naelase sissepääsu kasutamata ja imetlesime seda väljastpoolt. Sest midagi peab järgmiseks korraks ka jääma. 

Tegime lõunasöögipeatuse. Minul šoti muna, fritüüritud hakklihakihi sisse peidetud muna. Põikasime sisse poodidesse. Tagasi autosse ning pikem sõit Peterboroughi, kus asus meie viimane öömaja, Orton Hall hotell. Selline põneva väljanägemisega endine ja tehniliselt ka praegune mõisahoone, sest osa on eraomandis ja aktiivselt kasutusel. Päris tornis ööbida ei saa aga huvitav ikka. Ja sellel on olemas tilluke spa, kaks sauna, mullivann ja bassein. 

Kõigepealt käisime majutuse pubis õhtusöögil. Võtsin küll lõhe aga tahtsin kindlasti viimasel õhtul veel ühe sticky toffee ära süüa. Avastasin, et Laphroaig on mõnusa suitsuse maitsega šoti ühelinnas. 

Õhtu otsa lebosime saunas ja basseinis. Sattusin ühe kohaliku reisimaaniga rääkima. Hulpisime mööda basseinipikkuseid ja lihtsalt jutustasime. Ta imestas, et kas me tulimegi Ortoni spa pärast Inglismaale. 

Whitby - Flamborough 22.07

Whitby jättis mulle väga juba esimesel korral äärmiselt sümpaatse mulje. Ma ei oskagi öelda, mis põhjusel aga see on selline piisavalt väike ja armas. Mereäärne. 

Hommikul ei läinud aaretega nii lihtsalt kui mujal ja siis loobusin. Ühte nägin aga kätte ei saanud. Käisin selle asemel niisama ringi. Whitby paikneb Eski jõe kallastel. Käisin uuesti 199 astmel, rannas, mõõn oli. Istusin muulil. Katsusin jalgadega Põhjamere temperatuuri. Liiva peal ei ole see muidugi kõige parem mõte, eriti kui sokke kanda. 

Hommikusöök The Resolution hotellis oli piisavalt mitmekesine. Neil on oma restoran ja süüa sai samas ruumis. Soe toit ja jook tuli tellida ning külm laud paiknes saalis. Sõin esimest korda Benedicti mune. Ma ei tahtnud jätkuvalt inglise hommikusööki ja muud valikud ei tundunud ahvatlevad. Munad olid meh. Aga ära proovitud. 

Registreerisime majutusest välja, viisime kohvrid autosse ja kuna parkimise eest oli makstud, siis käisime veel lühikesel jalutuskäigul ja piilusime paari poodi. Olime ikka magneti jahil. Magnet on ainuke asi, mida olen kindlasti igalt reisilt kaasa ostnud. Kui käin linnareisil, siis linna ja kui autoreisi, siis riigi oma. Igal pool olen saanud riiginimelise magneti. Inglismaal see ei õnnestunudki. Oli Suurbritannia, maakondade ja linnade omasid aga ei õnnestunud leida puhast Inglismaad. 

15-minutiline sõit viis meid lõuna suunas armsasse Robin Hood's Bay-sse. Kõigepealt proovisime mahtuda rannale lähemasse parklasse aga esimest korda reisi jooksul ei leidnud eelnevalt valitud parklast vaba kohta. Ja siis oli veel piisavalt varajane hommik'ish. Õnneks oli mitte eriti kaugel veel teine parkla, kuhu saime auto paigutatud. 

Robin Hood's Bay ei ole seotud Robin Hoodi legendiga. Scarbourough'd kas külastas või mitte aga mitte Bayd. Igatahes, parklast alla sadamasse viib põneva kaldega tee. Ega koht ei ole suur, ca 1200 elanikku. Randa viib tee ja järsemates kohtades trepid. Mitmeid poekesi ja väikeseid kohvikuid. 

See raamatupood, mida tahtsin kindlasti külastada, oli seekord suletud. Jõudsime alla randa, kõndida sai päris kaugele. Turnisin niisama mööda rannaala veest välja ulatuvaid moodustisi kui märkasin, et vesi liigub sisemaa poole. Esimese hooga pidasin seda niisama lainetuseks aga siis sain aru, et olime keset tõusu algust. Tõusu on lihtsalt nii lahe jälgida. Vesi liikus tegelikult metsiku kiirusega. See, mida mööda edasi olin liikunud, oli juba osaliselt veega kaetud. Sumpasin läbi madala vee ja istusime natuke kõrgemale vee liikumist jälgima.

Esimest korda sattusin tõusule peale 2014 Iirimaal. Pärast seda on õnnestunud veel paaril korral seda looduse jõudu jälgida. Vähem kui poole tunniga, ei võtnud aega, oli terve rand veega kaetud. Kui oleks sellel hetkel saabunud, ei olekski teadnud, kui kaugele randa tegelikult minna saab. 

Jätsin vanemad rannale ning liikusin jahile. Mööda rannikuäärt kulgevad tegelikult mõlemas suunas matkarajad. Mina sattusin Cleveland way'le. Lõpuks liikusin piisavalt kaugele, et lahte näha. 

Seejärel suundusime ülesmäge parkla poole tagasi. Leidsime toreda paari, kes liikus mäkke selg ees, sest nii oli lihtsam liikuda. 

Teiseks peatuseks oli Scarborough, juba päris arvestatava suurusega linn, mille kõrguste vahe on 3-70 meetrit, mida on võimalik läbida jalgsi või funikulööriga. Kuna ma ei olnud väga kindel, kaua meil Robin Hood's Bays läheb, ei olnud ma lõunakohta välja valinud. Jätsime auto parklasse. Toidukoha valik võttis päris korralikult aega. Kõik kohad ei olnud avatud ja teised kohad ei sobinud. Lõpuks maabusime kreeka söögikohas. Selline, kus uks pandi pärast meie sisenemist kinni. Eelmised kliendid juhatati personaalselt uksest välja. Nagu maffia. Meid juhatati ka personaalset välja.

Siis jalutasime. Nägime kuninganna Victoria kuju. Kõrgendikult alla randa, kus istusime ja pistsime varbad vette. Kohalik vabatahlik vetelpääste (RNLI) töötaja tutvustas nende baasi ja töö põhimõtteid. Käisime Anne Brontë haual. Kuna see asus kõrgendikul, oli näha teine pool poolsaarest.

Päeva viimaseks olid Bemptoni kaljud. Umbes 100m kõrged ja kokku 10ish km pikk rannajoon. See on üks kohtadest suurel saarel, kus puffinid pesitsevad. Kui aeg on õige. Siis kui meie külastasime, ei olnud. 

Parkisime auto. Õnneks oli ametlik külastusaeg just lõppemas (17ish) ja saime tasuta jalutama minna. Kaljud on tagasihoidlikud aga linde on seal tõesti palju. Ma nii oleksin soovinud uuesti puffineid näha. Bempton on üks nendest kohtadest, kuhu ma ei ole varem sattunud, juba see oli lahe. Ja taevas otsustas oma imelist mustrit näidata. 

Ja siis majutuskoht, Flamboroughis asuv Crab Pot. Tänavaäärne parkimisolukord oli täis ja seda ma üldiselt väldin. Ma võin tagurdada ükskõik kumbapidises liikluses ükskõik mis nurkade all aga tee äärde ei pargi. Kui võimalik. Oskan (nii enam-vähem) aga ei pargi. Igatahes, neil väike parkimisplats maja taga. Tagurdasin. 

Majas toimetavad kaks naist. Selline tilluke majutus, kokku neli tuba. Naiselik puudutus oli kõikjal tunda. Ei ole vist kunagi varem vannitoast vatipatju ja -tikke leidnud. Meie saime kaks ja teisel seltskonnal oli kaks tuba. Ühe toa saime esimesele, teise teisele korrusele. Pakkisime ennast lahti ja asusime õhtusöögi jahile. Õhtusöögikidega, erinevalt enamik lõunatest, olin eelnevalt kodutöö teinud. Ja meil oli eesmärk kõik õhtud pubides süüa, see natuke kitsendas valikut. Sest väike koht. 

Õhtusöök Royal Duck & Dog pubis. Seekord võtsime kolmepeale mereanni vaagna. 

Juhatasin vanemad majutusse ja suundusin õhtusele jalutuskäigule. Otsest sihti ei olnud, kaudne eesmärk oli rannale jõuda. Nägin kohalikke noormehi jalgpalli mängimas. Huvitav haagissuvilate linnak. Jõudsin välja Thornwick lahte. Juba kaugelt paistis silma huvitav avaus. Mõõn andis võimaluse sellele lähemale liikuda. Kuigi ilm ei olnud just kõige soojem ja taevas üpris pilvine, aeg-ajalt tibutades, siis ma ei olnudki rannal päris üksi. 

Majutusse tagasi liikudes nägin nälkjate nõudpidamist. Jõulumeeste kogunemist. Ja ilusaid aedu.