Aga aarded olid numpsikud. Nii nagu geopeituses traditsiooniks, niisama suvalisi kohti tavaliselt ei rakendata. Ja kuna Liverpool ei ole kõige väiksem koht, siis peitmisviisid peavad piisavalt nutikad olema.
Enne väljasõitu tegime dokkidel veel väikese jalutuskäigu (peamiselt sellepärast, et üks põnev pood, House of Spells avati kell 9 ja eelmisel õhtul me sinna ei jõudnud). House of Spells on härripotteri fännide maiuspala😁
Auto oli parklas ilusti alles. Maksime päevase tasu ning asusime Lake Districti suunas teele. Päevaks oli planeeritud Levens Hall, Kendal ja jõudmine üliarmsasse Bowness-on-Windermere, kus me järgmised kolm ööd majutusime.
Asusime teele mööda M6, sõit kulges kiiresti. Kuni enam ei kulgenud. Ja siis üldse ei kulgenud kuni selleni, et jäime seisma. Olime vist kuskil pool tundi paigal seisnud, kõik neli rada, kui uudiseid uurima hakkasin. Selgus, et mahasõitude 26 ja 27 vahel olid kaubik ja rekka nii jõuliselt flirtinud, et leegid taga. Õnneks vigastatuid ei olnud. Siis olime märkamatult poolteist tundi seisnud. Siis kaks. Levens Halli külastus langes mängust välja, sest see suletakse päris varakult.
Uudised ja maanteeinfo ei tekitanud julgustust, lootes olukorra kontrolli alla saada kõigepealt tunni, siis kahe ja siis nelja tunniga. Kirjutasin olukorrast igaks juhuks majutusele, juhul kui peaksime jõudma pärast kuute (viimane check-in aeg). Mingi aja pärast saime naaatuke edasi nihuda, tekkis juba lootus, ja siis seisime edasi. Kokku seisime kolm tundi, kuigi liiklus taastati täielikult alles viieks õhtul (me saime liikuma kolme paiku). Kuigi Levens oli selleks ajaks välistatud (viimane sissepääs kl 3), siis Kendalis oli veel võimalus uudistada.
Kendal on päris arvestatava suurusega endine turulinn (ca 30 000 elanikku). Peamine sissetulek turism. Kendalist on pärit Kendali mündikook, mille Joseph Wiper juhuslikult avastas. Puhas ja armas peatänav.
Ja siis õigeks ajaks Bowness-on-Windermere. Meie majutuskohaks oli üliarmas Elim Bank Guest House, mille võõrustajad on Symmoane ja Adam, kellest viimane võttis meid sisse registreerides vastu. Neil on maja taga väike parkla, kus kõigile tubadele on mõistlikult üks koht arvestatud. 
Meie saime toa teisel korrusel. Majutuse reeglid hirmutasid veidi ära aga koht on tõesti ilus. Winderemere järve suunas jalutates nägin jälle Albertit! The Albert on siis selline huvitava kujuga toidukoht, mida 12 aastat tagasi Bownessis ööbides märkasin. Siis pildistasin aga sööma ei jõudnud.
Selle õhtu toidukohaks suundusime Lendava Sea pubisse (The Flying Pig). Hea hinnaklass ja ikka traditsiooniline pubitoidu valik. Seekord võtsin linnu ja sibula- ja ema kalapiruka; isa aga kana. 
Õhtupooliku veetsime Windermere järve ääres. Eelmine kord majutati meid järvevaatega Belfield hotelli aga selle hinnatase (ja üldse majutsed Bownessis, või Winderemere ümbruses) ei olnud päris selline, mida maksta oleks tahtnud. Hoolimata sellest, et sain majutuse tavapäraselt juba sügisel. 
Ühe tegevusena ummikus ja õhtul üksi järve ääres istudes oli järgmise kahe päeva ilmateate jälgimine. Mõlemaks päevaks lubas sadu.Üks kolmest kohast, kuhu ma eelmiste reisidega ei olnud jõunud, oli Scafell Pike. Selle matka võtsin vist esimesena plaani, kui reisikava kokku panema hakkasin. Jah, vihmaga tohib ronida aga märg kivi on libe. Ja see oli peamine põhjus, miks Lake Districtis (kus Windermere ja Scafell asuvad) kolm ööd veetsime, et oleks ronimispäeva valikuga mänguruumi. Esimene valik oli muidugi 19s ja kuna ilmateade lubas 20ndaks veel suuremat sadu, jäigi esialgne plaan paika.
Hommikuseks uurimisretkeks jälle riided valmis. Ja siis päevaks välja puhkama.
No comments:
Post a Comment