See oli teine päev, mille veetsime Lake Districtis, järvede piirkonnas, kus asub Inglismaa kõrgeim mägi, Scafell Pike. Võrdluseks Peak District, tippude piirkond. Lake District on inspireerinud mitmeid Inglismaa poeete ja kirjanikke (Wordsworth, Ruskin, Beatrix Potter, ja ei saa jätta mainimata, et näiteks M.W.Craveni "Nukumäng" tegevus toimub selles piirkonnas). Kaunis loodus ja loomulikult on seal piirkonnale nimest tulenevalt palju järvi.
Esimese peatuse tegime Ambelside väikelinnas (alla 3000 elaniku). Suur parkla, matkaradade algus ja Sillamaja, mis on ilmselt üks peamine vaatamisväärsus Lake Districtis. Ehitati üle 300 aasta tagasi tõenäoliselt õunapoeks, vältimaks maamaksu. Mingil hetkel elas selle kahes toas pere kuue lapsega. 1926 ostsid maja kohalikud, kes andsid selle National Trusti hoolde. Tänapäeval turismiinfo.
Siis väikene jalutuskäik ja sissepõige kohalikesse poodidesse. Leidsin lõpuks Kendali mündikoogi.
Lühike sõit viis meid edasi Rydali järve ääres olevasse Pelter Bridge parklasse. Täisolevasse parklasse. Ühe koha leidsime aga sinna ei oleks mahtunud. Õnneks. Õnneks nägime ühe auto juures liikumist ja uurimine näitas, et nad on peatselt lahkumas. Saime koha endale, parklasse sisenesid veel kaks autot, kellel nii ei vedanud. Sest tee äärtesse üldiselt ei pargita, kui trahvi või puksiirimist ei soovita.
Suundusime uurima Rydali koobast, mis näeb inimtühjana äärmiselt lahe välja (ise ei saanud välja selgitada, viitan fotodele). Koobas on tekkinud kiltkivi kaevandamise tagajärjel. Laupäeval ei olnud lootustki seal omaette olla, mida järeldasime juba täis parkimisplatsist. Lühike, kerge tõusuga, rada viis meid esmalt väikese ojani, siis esimene koobas, mille sissepääs nõudis mõningast akrobaatikat, millest me loobusime. Selle asemel liikusime edasi peamise koopasuu suunas. Koopa põhja katab vesi, kus on astmed. Nagu öeldud, kui inimesi ei ole, näeb see väga põnev välja. Kerge tõusuga tee viis parklasse tagasi.
Tee koopani on ääristatud samblase kiviaiaga, taamal Rydali järv.
Edasi Castlerigg kiviring. Kuidas meil küll 13 aastat tagasi vedas kiviringi juures ainult oma bussiseltskonnaga olla. Seekord, eks laupäev, kuigi mitte kõige parem ilm, olid kivid täis piknikku pidajaid ning niisama hetke nautlejaid. Castlerigg on ühest 1300ish kiviringist Suurbritannias. Parkida saab tee ääres ning õnneks on külastus siiani tasuta, mis on huvitav võrreldes Rollright kiviringiga. Isiklikult meeldib Castlerigg rohkem, asukoht juba annab võimsust juurde.
Castlerigg asub Keswicki külje all, järgmisena suundusimegi sinna tagasi. Keswickis tegime lõunapeatuse (nachod, kevadrullid). Linn ise on armas. Jälle, peatänava ümber poed ja söögikohad. Tänavamuusik, kes ei lasknud ennast hootisest vihmast häirida. Elanike majad. Derwent järv.
Keswicki jõudes tibutas. Ilmateade lubas päevaks korralikku vihma. Aga meil (no mul) oli plaanis Honister pass'ist (mäekuru) läbi sõita. Selleks, et mitte ühte teed edasi-tagasi sõita, vaatasin kaardilt võimaliku lähenemistee, mis moodustaks kokkuvõttes ringi.
Kõigepealt lihtsalt võrratu 10-miiline tee Keswickist Buttermere. Meie arvamus võrratust teest päris ei kattunud, sest tee kulges enamasti tõusvalt. Kitsas. Taskud. Või mitte. Vihmane. Vastutulevad autod. Ema ei nõustunud päris minu vaatega taskute kasutamisest. Vastutulijaid oli tõesti palju. Aga kõik oli väga viisakas. Jah, mõnikord võis olla päris põnev kõrvalistmel istuda.
Teele jäi Moss Force kosk. Selle juures oli laiem tee ning võimalus parkida. Lambad.
Lühike peatus Buttermeres ja läbi Honister mäekuru Keswicki tagasi. Selleks ajaks oli minu reisikaaslastel väike põnevuse üleküllus. Sest need võrratud teed. Ja vihm. Aga minule täiega meeldis seal sõita. Sõidaks ilusa ilmaga rahulikult uuesti.
Tagasi Bownessis, sõime õhtusöögi lõpuks The Albertis. Albert on lihtsalt üks laheda kujuga majutusasutus ja pubi. 2010 ja 2012 sain ainult pilte teha. Jap, kolmandat korda Bownessis. Seekord saime mitu korda mööda kõndida ning siis õhtusöögiks Caesar (sest Sticky toffee pudding tahtis söömist). Vanemad said mingi huvitava muretaina klombiga loomaliha piruka. See peaks üldiselt lehttaina katusega olema, aga see selleks. Ja sticky juurde ühelinnas.
Vanemad suundusid tagasi majutusse ning mina lõpetasin päeva järve ääres.
No comments:
Post a Comment