Scafell Pike 19.07

Wast Water 

See oli 13 aastat tagasi, kui veetsin 19. juuli hommiku Windermere järve kaldal. Ei teinud midagi, lihtsalt olin. Vaatasin veelinde. Seekord sattusin peale rottide kollektiivile (tegelikult ma hommikul arvasin, et need on hiired, pärast videot vaadates selgus, et siiski mitte). 

Windermere järv on Inglismaa suurim pikkuselt (17.7km x 1.6km kõige laiemast kohast), pindalalt ja veekoguselt. Max sügavus 64m. 

Bowness-on-Windermere äärest on kaugelasuvatele mägedele ja järvele üldse ilus vaade. Punakaspruunid paadid on need, mida eelmisest korrast peamiselt mäletan. Hommikusöök oli võrreldes eelmiste kohtadega tagasihoidlikum. Tutvusime teise võõrustaja, Symmoanega. Sooja toiduna pakuti ainult pakiputru. Valikus olid helbed, sai ja jogurt. Seega mitte midagi põnevat. Ega soolast. 

Käisime emaga poes lõunasöögi jahil, sest lõuna ajal pidime looduses veetma. Vaatasime matkavarustuse veelkord üle ja asusime teele. Sõit Scafelli juurde kestis poolteist tundi, sest põnevad väikesed käänulised teed. Lahe on sõita aga päris nii kiiresti ei taha, kui ametikult isegi võiks. 

Tegime väikese fotopeatuse Wast Water järve ääres. Inimesed SUPitasid, ikka kallipsodega. Ja siis olime Wasdale Head parklas. Mis oli täis. Nagu. Mitte kõige väiksem parkla. Jap, me ei olnud kõige varasemad, jõudsime kohale peaagu 11. Õnneks üks auto lahkus ja meie saime asemele. Parkimine maksab päevaks 9 naela, mida saab tasuda teenindaja olemasolul sularahas aga muidu kaardiga. 

Makseaparaadi poole liikudes tuli piletimüüja ise juttu rääkima ja uuris kust me tuleme. Tore on kohata inimesi, kes on Eestiga kursis. Isegi ralli etappi teadis.

Autos vaatasime varustuse veelkord üle, et midagi üleliigset ei oleks aga kõik vajalik ikka kaasa tuleks. Ja asusime Inglismaa kõrgeimat mäge vallutama. 

Scafell Pike on 978m võrratut inimmõõdulist tõusu.  

Põhimõtteliselt on Scafelli jaoks kolm lähenemisviisi. Algusega Borrowdalest (tõus 1km, rada 14km, hinnanguliselt 5.5 tundi. Pikk aga suht rahulik tõus); Wasdalest (tõus 900m, 9km, hinnanguliselt 4.5 tundi. Lühim aga järseim tõus); ja Langdalest (tõus 1400m, 18km, 8 tundi. Ületab ka lähedalasuvad tipud). Teades küll, et Wasdale on järseim, valisin selle alguskoha raja pikkuse pärast. 

Siis sulgesime enda taga esimese värava ja alustasime tõusu. Ema veel ei kujutanud päris hästi ette, mida 978m tähendab. Rada on tegelikult väga loogiline ja kuigi hoiatatakse eksimisvõimaluse eest, siis kui just lausudu ei ole, ma ei tea, kuidas see võimalik on.  

Alguses trepilaadselt paigutunud kivid, jõgi jäi meist paremale. Kinnine kivi, natuke muda. Vist nii 100m tõusu. Läbisime teise värava. No. Selleks ajaks oli üks meist natuke väsinud. Aga õnneks ta ei kujutanud ikka veel ette, mis ees ootab. Rääksime juba enne võimalusest matk pooleli jätta. Teadsin, kust ema eksimatult auto üles leiaks ja kust alates see natuke keerulisem oleks. 

Wasdale järv ilmus järjest rohkem nähtavale. Mugav kividest rada ja astmed. Esimene puhkepaus. Natuke ronimist  ja teine puhkepaus. Kes siis vaadet ei imetleks.  

Siis jõudsime juba natuke lahtisema kivirajani, raja osa 3, aga mitte midagi hullu. Väike söögipaus. Pilved tihenesid kurjakuulutavalt. Proovisin motiveerivalt juttu rääkida, kuni ühel hetkel oli matkakaaslane minust väsinud ja sain soovituse vaikselt liikuda. Panime vahepeal vihmakeebid selga. Inimesi oli terve rada täis. Siis tekkis mõnel küsimus, miks ma juttu ei räägi. 

Radade hargnemiskoht, hoidsime paremale. Vihma hooti tibutas, aga õnneks on liikudes soe. Ainuke kahju sel hetkel oli ümbritsevat kattev udu. 

Jõudsime natuke rohkem pingutust nõudvale maastikule, kivid olid lahtised ja stabiilse astumiskoha leidmine võttis mõnikord väikese hetke. 

Siis, kui meil oli minna veel kuskil 10 minutit, olime selleks ajaks kõndinud üle kahe tunni, otsustas mu ema, et tema enam ei jaksa. 

Kuni pooleni, radade hargnemiseni, kui ta oleks tõesti soovinud tõusu pooleli jätta, oleks ma ta alla tagasi suunanud (või mind ootama jätnud) aga meil oli veel tilluke osa minna. Nagu viimased 100m'ish, mitte tõusu (kuigi, jah, pidev tõus ka, aga distantsiliselt). Siis tegimegi paar sammu ja puhkasime. Kordasime. Kordasime. Kuni pilvedest/udust avaldus Scafell Pike võrratu tipp (ja inimmassid). Vahepeal kõndides oli tunne, et me olime päeva viimased. Aga pärast alla liikudes tuli meile pidevalt matkajaid vastu. 

Tipus kohustuslik fotosessioon. Mina sõin oma lõuna. Ja siis me lihtsalt olime hetkes. Tipus oli päris tuuline. 

Tagasiteel ahistasin lambaid. Lihtsalt võrratu rada. Parkla oli pooltühi aga ka siis, kui me ära sõitma hakkasime, asusid osad teele. 

Siis veel poolteist tundi sõitu ja olime tagasi majutuses. 

Õhtusöök The Hole in t'Wall'is, minul karri ja vanemad jagasid Ploughmani ja paneeritud krevetilisi. Õhtu lõpetuseks päikeseloojang (küll pilvine) Windermere ääres. Ja kuna päeval ei saanud piisavalt ronida, siis leidsin Dales way ja tutvusin sellega. 

Mul olnud õnn veeta 19. juuli Londonis, Dublinis, Roomas, Clovellys, Lake Districtis, Moheril, Cornwallis, Bledis, Skye saarel, Snowdoni tipus, Capril, Jurmalas, Pariisi Disneylandis, Barcelonas, Naras & Osakas, Orlando (Florida) ja nüüd küll uuesti Lake Districtis aga seekord võrratu Scafell Pike tipus💗