Pariis 8.08

Põhimõtteliselt lühim, ilma ümberistumisteta tee Les Jardins d'Eiffel juurest Versailles lossini on liin RER C. Agaaaa. Kuna metroo ja rongivõrk olid korralikult renoveerimistöödega hõivatud, siis otsisin sobivaimat alternatiivi. TER rongid sõidavad teise piletiga ja need pidin välistama. Kokkuvõttes saime Versailles Chantiers peatusse, umbes 1.7km lossist aga kuna paremat valikut ei leidnud, siis jäime selle variandi juurde. 

Meie piletid lubasid 10st sissepääsu (pilet tasub järjekordades passimise vältimiseks igale poole ette osta ja enamasti on sissepääsuaken ca 30 min). Kuigi meil oli pilet eelnevalt täiesti olemas, saime ikka korralikus rivis teosammul sissepääsu suunas liikuda. Seda nii välisukse ees kui järel. Sest kotid oli vaja läbi vaadata. 

Järjekorras liikudes möödusime tuttavatest kuldsetest väravatest. Kusjuures, väravad on ainukesed, mis eelmisest korrast selgelt meeles olid. Ma ei tea, miks kõik teistmoodi tundus. Tagantjärgi jõudsin teadmisele, et eelmine kord oligi külastus natuke teisiti. Kõik ei olnud avatud ning käisime kokku kolmes hoones. Ja loomulikult oli eelmine kord võimalus tühja koridori jäädvustada, nüüd proovisime hingamisruumi leida. 

Versailles oli 17. sajandist kuni prantsuse revolutsioonini 1789a prantsuse kuningliku pere residents. Tänapäeval haldab seda UNESCO.  Ruume renoveeritakse järgemööda. Eri põhivärvides ruumid (kas mustriga või mitte) ja saalid, seinu kaunistavad rikkalikud maalid. Kõikjal domineerib kuldne toon.  

Lisaks loomulikult tohutud aiad (800 hektarit), lilled, puud, purskkaevud. Lilli oli küll vähemuses. Ja sellel päeval läbisid purskkaevud hoolduskuuri. Kellel on aega, võib seal terve päeva veeta. Piletid on erinevad, võib külastada ainult lossi või aeda või mõlemat koos. Lisaks veel erinevad võimalused. 

Tagasiteeks rongijaama otsisin toidukoha, mis ei nõuaks peateelt kõrvalepõiget ja Helio's paiknes mugavalt õiges kohas. Juurviljasupp oli meh, isa sõi omletti. 

Leidsime huvitava antiigipoe, lademetes raamatuid, kõikvõimalikke nipsasjakesi ja mööblit. Ja üks nipskass tundis ennast toolil väga mugavalt. 

Tagasi raudteejaamas tekkis korraks küsimus, mis suunast tulev rong meile sobib aga õnneks varsti suundusime tagasi keskuse suunas. Versailles Chantiers'ist ei tule rongid arusaadavalt nii sageli, kui kesklinnas. Juhatasin vanemad majutusse hingetõmbepausile, käisin külmageeli (käies võivad ikka väikesed vigastused ette tulla) ja makroonijahil (meie tänavale jäi mitu pagarikoda. Ja, no, Pariis) ning asusime päeva teise seikluse, ikka linna ikooni, Eiffeli torni suunas teele. 

Eiffeli torn rajati Maailmalaadaks 1889. aastal ning pidi pärast seda maha võetama. Paigaldamise hetkel oli see maailma kõrgeim ehitis. Väidetavalt on see siiani enimkülastatud tasuline objekt maailmas. 

Pilet tasuks vähemalt suveperioodil pikalt ette broneerida. Eriti, kui on soov tippu sõita või ei soovi varandust maksta. Jah, elav järjekord toimib samuti, aga vähemalt kahel päeval, kui torni all käisime (erinevalt eelmisest korrast, kui see ei olnud ilma piletit maksamata võimalik ja siis selle üle imestasin) olid tipupiletid välja müüdud. Nüüd on võimalik (võimalik, et ka enne koroonat, minul see kogemus puudub) torni all rahulikult ilma piletita aega veeta. Ainult kotikontroll on kohustuslik. 

Läbisime pagasikontolli ja asusime torni all liftijärjekorda. Tekkis küll mõte, et ega me Inglismaal ei ole, kus järjekorras seismine on rahvussport. Keskmisele tasandile pääseb treppidest või liftiga, edasi ainult liftiga. See oli üks kogemustest, mis eelmine kord jäi tegemata kui saime päev enne teada, et tippu ei lastagi. 

Peaksin vist mainima, et emal on selline.. mõningane kukkumishirm, või nii. Keskmisele tasandile sõitsime silmad kinni, tähendab üks meist sõitis. Juba sealt on hea vaade. Keskmisel tasandil on omakorda kaks tasandit. Tekkis mõtisklus, kas tippu sõidavad kõik või mitte. Aga siis olime uue lifti järjekorras ja kimasime teotempos pilvede poole. Lift võdises vanurile kohaselt. 

Ja siis olimegi 276m kõrgusel, leidsime Sacré-Cœur basiilika ja Triumfikaare, tuttavad sillad, Marsi väljaku. Esimese hooga ei pannud tähelegi, et tipus liftist väljudes satud kõigepealt aknaga ruumi. Millegipärast jäi trepp märkamata. Aga nii nagu keskmiselgi tasemel, on tipus kaks taset. Üleval on näha Gustave Eiffeli, tema tütre Claire ja Thomas Edison kujud Eiffeli korteris. Seal on isegi tualetid. 

Enne reisi rääkisime, et võiks proovida konnajalgu ja tigusid. No Pariis ikka ju. Siis kui Versaillest tagasi tulime ja saatsin vanemad tuttavat paralleeltänavat mööda hotelli ning ise külmageeli ja makroone jahtisin, märkasin Le Centenaire menüüs konni. Seega oli õhtusöögi koht leitud ja pärast tornikülastust sinna suundusimegi. 

Eelroaks kolmepeale konnajalad (nagu tillukesed linnujalad, aga viiekordse hinnaga). Põhiroaks sõin parti (meh), vanemad võtsid mingi mereanni salati. Konn ei olnud ka mingi eriline maitseelamus aga kindlasti parem kui tigu. 

Seejärel juhatasin vanemad hotelli, tegin väikese riiete vahetuse ning suudusin õhtusele jalutuskäigule. Iga päev oli ikka vaja 20tuh ära sammuda. 

Printsess Diana hukkumiskoha lähedal on Vabadusamba leegi replika, mis on ühtlasi pühendatud hukkunud Dianale. Kulgesin mööda Seine kallast linna keskpunkti suunas. Käisin uuesti eelmisel päeval külastatud Trocadéro väljakul, ükskõik kummal kaldal olla, rahvast jätkub kõikjale. See õhtu jäi üpris lühikeseks. Tutvusin kohaliku kassiga. 

Hotellis sõime magustoiduks makroone.