Päeva ainuke plaan oli paadisõit Skadari (Skadarsko) järvel (ja loomulikult meri). See paadisõit oli 10 päeva jooksul ainuke ajaline broneering. Või tegelikult reisi ainuke broneering üldse.
Reisi täiesti algusfaasis panin viimase kahe Monte öö majutuse Virpazari, tillukesse ajaloolisse asulasse Skadari järve ääres. Sealt oleks saanud sadamasse jalutada ning mitte parkimisega tegeleda. Mõtlesin, et meri ka piisavalt lähedal. Aga jummal tänatud, et Bari kasuks otsustasin. Neid kahte ühendab vääääga tiheda liiklusega maantee, Baris parkimiskoha leidmine on kergelt õeldes õudusunenägu ning pärast suplust tund aega sõitu ei tundu eriti ahvatlev.
Seega startisime hommikul Barist Virpazari suunas, kuhu sõidab nii 20 minutiga. Kui ei ole liiklust. Või ummikuid. Hommikul jälgisin mapsist küll, milline kohalejõudmise aeg prognoositakse ja ei tundunud hullu liiklust aga kui päriselt sõitma hakkasime oli 30-minutilisest sõidust saanud peaagu 50 minutit. 
Palusin emal broneeringu kontaktile kirjutada ning teatada meie väga napist kohalejõudmise ajast. Lubati ära oodata. Ja liiklus venis. Ja venis. Kui pealinna poole ära keerasime, sai normaalsemalt liikuma. Esimesena proovisin parkida tasuta parklas😂 No tõesti, seal pargiti nii risti-rästi kui sai, sinna kuhu sai, vist täiesti hoolimata, kas teised kuidagi välja saavad. Rääkimata sellest, et ringi pöörata või teisest otsast välja saada. See, kellega ema kirjutas pakkus lisaks välja Hotell De'Androse parkla, kellega neil pidi diil olema, seega proovisime sinna. Parkimiskorraldaja pakkus kohta, eemaldas torbiku ning saime pargitud. Küll viis eurot kallimalt, kui alguses lubati.
Liikusime edasi Viktori paadiputka juurde. Andsime teada, et oleme kohal ning saime tšeki vastu. Selles suhtes tundub Monte küll aus (võimalik, et minu puudulikud teadmised), et igalt poolt oli võimalik näiteks ka sularahaga makstes tšekk saada. Parklad, turg, kõik toidukohad, poodidest rääkimata.
Siis üks töötaja kutsus inimesed endaga kaasa ning asus teele, seda kõvasti teadvustamata. Küsisin naistöötaja käest, kas me pidime ka meestöötajale järgnema ning ta vastas jaatavalt. Kimasime siis väikesele grupile järgi, kõndsisime päris mõne maa kuni osad pandi paadile ning selgus, et see oli ainult neile mõeldud. Meestöötaja ei olnud meid ja lisaks veel ühte paari kaasa liikumas näinud.
Siis kõmpisime alguskohta tagasi. Ja siis uuesti poolele maale. Mul ei olnud kõndimise vastu midagi aga kõigile meist see organiseerimatus ei meeldinud. 
Aga siis istusime paadis, kaaslasteks grupp inglasi, grupp prantslasi ja üks hiina paar ning asusime Skadari järve avastama.
Skadari järv on Balkani suurim ning seal jookseb riigipuur Montenegro ja Albaania vahel. Järvel toimetab üle 280 linnuliigi ning seal on palju vesiroose. Meie giid rääkis, et hoolimatud giidid on lubanud vesiroose noppida ning meie sõidu ajal nägin loendamatuid lehti aga ainult ühte õit. Linde oli jah palju. Giid pakkus joogiks kas vett, mahla või veini. Hinna sees.
Ning siis oli võimalik järves ujumas käia. See info oli loomulikult juba broneerides teada ning meie kolmikust kasutasin seda ainukesena mina. Järv ise on madal ja vesi oli mega soe. Tervest meie seltskonnast vist pooled käisid suplemas.
Mõnus suplus tehtud, viis giid meid tagasi sadamasse. Tipitasid ainult inglased. Mina tema asemel oleks tipitopsi väljapääsu juurde kaasa võtnud, tema jättis tehniliselt laeva tahaossa, kus inglased istusidki.
Lõunat sööma minnes oli väike võimalus, et teen tooli niiskeks. Sõime hotell De'Androse restoranis. See oli ikka päris restoran😁Eelroaks toodi tasuta ülipehmet saia ning kolme määret - tomat, oliiv ja toorjuust. Oliivi oma oli üle prahi. Mina sõin pastat, vanemad salatit - ema pirni ja isa mingi lihaga.
Siis suund tagasi läbi tasulise tunneli ning liikulusseisangu Bari. Õnneks teadsin juba suurema parkla asukohta aga läbi tihedalt liikuva vastassuuna künkast üles sõita on ikka tore. Ja ülejäänud päev oli suhteliselt rahulik. Käisime emaga meres, seal läheb kiiresti sügavaks. Siis istusime tükk aega kividel ning lasime laintel varbaid paitada. Aga vesi oli jahedam kui eelmisel päeval.
Õhtusöögil käisime Restoranis Sunce ja mina proovisin snitsli ära. Erinevalt Ostrogi päeva suurest junnist oli mul kolm väiksemat, millest poolteist jaksasin ära süüa.
Ja loomulikult veetsin päeva lõpu uuesti meres. Vanemad viisin enne ilusti majutusse 😊
No comments:
Post a Comment