Seega. Hommikusöögil järjekordne apelsinimahla puudus. Muidu oli kõik timm.
Ja siis suund Biogradska gora suunas, milleks sõitsime tagasi eelmisel õhtul külastatud Tara kanjoni renoveeritavalt sillale ning keerasime vahetult enne seda lõuna suunas.
Huvitav üllatus sõidu ajal. Ema märkas mingi hetk, et kohalik raadio mängis Stig Rästa ja Elina Borni "Goodbye to Yesterday". Aga jah, tee oli mõnusalt lai, käänuline ning mõlemat poolt teed ääristasid jälle mäed. Tegelikult Žabljakist Tara kanjonini oli samuti mõnus rallitee.
Siis sõitsime üle Tara jõe ning jõudsime Biogradska rahvusparki, Montenegro väikseim aga see võeti kõige varem kaitse alla. Külastustasu 3 eurot nägu ning parkimistasu 1 euro. Õnneks olin parkla pilti kodus vaadanud ja teadsin, kui kaootiline see on. Jõudsime välja järve Biogradska äärde ja seal sellist päris parklat, v.a. vist kolm broneeritud kohta bussidele, ei eksisteeri. Kõik pargivad sinna, kus vähegi ruumi on. Puude alla, tee äärde, vahet pole.
Selleks ajaks kui meie kohale jõudsime, oli igasugune vaba pind okupeeritud. Aga. Vaatasin, et enne bussiparklat on tee piisavalt lai, et parkivast autost mööda pääseda ning jätsin meie auto sinna. Pärast pargiti minu taha samuti. Alternatiiv oleks olnud pargi väljapääsu suunas kulgeva tagasitee äär.
Igatahes, saime ilusti pargitud ja asusime oma reisi teisele minimatkale ümber Biogradska järve, jälle nii 3.5km. Seekord kulges rada tunduvalt rahulikumal maastikul. Inimesi oli jälle päris palju, nii rajal kui paadiga vee peal.
Läbisime raja vastupäeva, seega meie suunas raja lõpupoole oli laudtee ning suured rabarberid, samuti tuntud kui harilik katkujuur.
Lõunapeatuse tegime järve kaldal olevas restoranis Nacionalni Restoran. Seal saingi teada, et broneeringu märk laual tähendab, et seal saab lõunat süüa aga mitte näiteks kohvi juua. See broneeringusüsteem tekistas päris mitmes seltskonnas segadust. Seekord siis päris maitsvad kohalikud vorstikesed. Kelner enne hoiatas minu esimese valiku suhtes, et liiga teravad on.
Pärast nii viiekümne minutilist sõitu tegime veel ühe peatuse 13. sajandil rajatud Serbia õigeusu Morača kloostri juures, mis peaks olema üks pareimini säilinud keskaegseid monumente Montenegros. Parklasse jõudnud, oli temperatuur märgatavalt tõusnud.
Kirikus sai sees käia aga pildistada ei tohtinud. Seinad ja lagi olid ikka äärmiselt tihedalt freskosid täis. Kirik sai küll Ottomani impeeriumi vallutustes kahjususi ning ehitati 16. sajandil osaliselt ümber.
Ja siis edasi Bari, öömajja. Viimased kaks Montenegro ööd veetsime Baris, Villa Antivaris. Kõigepealt sõitisime uuesti läbi pealinna, Podgoica, ületasime Skadareko järve ületava silla ning läbisime tasulise tunneli. Ja saime korra 100 km/h maanteed näha. Meie 1.0 Skoda sai 100 sisse, siis kui see piirang lõppes.
Baris liikus liiklus teokiirusel. Olime maanteel M2.4, mis osutus vist kõige tihedama liiklusega maanteeks ever. Nagu peaaegu katkematu autovool mõlemas suunas. Ja kes tegi vasakpöörde üle vastassuuna? 😂 Aga kõige põnevam oli parkimine. Tillukeses parklas oli nimelt üks koht. Ja see oli kitsas parkla. Ma ei naudi üldse täisnurga all keeramist. Siis meesomanik (majutus, mitte auto) tuli välja proovis montenegro keeres abistada. No ma tõesti arvasin, et sõidan ninaga kõrvalolija autosse. Sain pargitud. Registreerisime. Naisomanik rääkis natuke inglise keelt ka.
Tuba oli piisavalt suur ja meil oli terrass, kust avanes natuke suurem parkla. Käisin siis küsimas, kas see on ka majutuse oma ning otsustasin ringi parkida. Seal oli ka natuke absurdne parkimiskorraldus, lubades ühe auto teiste ette parkida. Aga üks vaba koht oli täiesti ääres ja sihtisin seda. Siis nii isa kui meesomanik vaatasid, kuidas mina tagurdasin. Mulle täiega meeldib nii parkida, kui mehed seda hindavalt jälgivad😁
Igatahes, ma tagurdada oskan. Ei parkinud ideaalselt sirgelt aga vähemalt ilusti joonte vahele.
Kohe Villa Antivari kõrval asub Restoran Prova. Esimesel korral ma ust lahti ei saanud aga sünge kelner näitas, et nad on avatud. Võtsin teistsugused kohalikud vorstid, need mida lõunaks tahtsin ja olidki vürtsikad. Aga seal olid jummala head pehmed friikad. Päriselt. Lõdid küll, aga niiiii hästi maitsestatud. Ja siis suu õhkas aga täiesti talutavalt terav.
Vanemad majutusse ja väike tiir apteeki. Siis ujumisriided selga, põnev teeületus, selleks kasutasin ikkagi sebrat, kivine rand ja soe vesi. Ma lihtsalt hõljusin kuni päikeseloojanguni (ja tegelikult ammu pärast seda ka) ja sooja vett ning mõningaid laineid.
