Mõte Istanbuli külastada kujunes alateadlikult ilmselt juba aastaid tagasi, kui Agatha Christie "Mõrv Idaekspressis" lugesin ja reis Pariisi just Konstantinoopolist algas. Ajaloos õppisime linna ajalugu samuti Konstantinoopoli nime all.
Igatahes, aastaks 2019 (st aasta varem) oli reisiplaan koos aga asjaolude tõttu asendus see võrratu Napoliga ning Istanbul jäi oma aega ootama. Kuigi selleks aastaks olid juba paar *khm* reisi plaaneeritud, siis järjekordsete asjaolude kokkulangemise tõttu tekkis mõte Istanbuli reisikava uuesti ette võtta, seda veidi timmida ning reis lõpuks ette võtta. Reisikaaslaseks järjekordselt Aili, nüüdseks koos tehtud 4 linnapuhkust ja autoga 2 riigile ring peale. 
29. juuni hommikul asusime kahekesi Tallinna lennujaama suunas teele. Kuna AirBaltic, siis ümberistumine Riias. Tegime reelide jaoks videosid, mis jäid lõpetamata, sest tähelepanu kaldus muule. No järgmine kord proovin uuesti.
Kõik plaanipäraselt ja kell 15 päeval maandusime Istanbuli lennujaamas. Juba mitmed viimased reisid olen valinud ühistranspordi asemel mugavama (ja kiirema) reisiviisi kas Uberi või Bolti (seda preagu veel Istanbulis ei ole) kujul. Tellisime oma sõidu ära aga sobivat sõidukit leides proovisid juba kohalolevad taksod meid ära rääkida. Kes väitis, et meie takso ei tule, kes pakkus fikseeritud hinda. Olen kahel eelmisel korral proovinud auto saabumiste väljapääsu juurde tellida ja seekord, no kolmas kord võiks ikka õppida, teadsin kohe väljuvate lendude juurde liikuda.
Tee vanalinnas, Sultanahmetis, asuvasse Agora Guesthouse (4 ööd, hommikusöök hinnas, 231 eurot ehk 115 näkku), võttis liikluse tõttu peaaegu tunni. Autos puudus konditsioneer aga eks aknad lahti saab samuti edukalt sõita.
Esimeseks õhtuks, sest hoolimata sellest, et lend maandus ca 15 ja sõit linna võttis tunni, siis lennujaamast väljumine, sh passikontroll (oi, templi sai! Oi, kui huvitavad templid mul hetkel passis on😁) võttis ka natuke ja majutuses olime ca 18ish. Igatahes. Registreerisime ennast majutusse, kes saatis terve rea toidukohtade soovitusi. Ja mulle niiii meeldib, kui majutustes ei ole vaipu (kuhu sisse igasugu putukad ennast peita saaksid).
Omg, see oli päris lahe. Siis tegin kohe vahetuse ja suundusime majutuse juures oleva Balıkçı Sabahattin Jah, põhimõtteliselt nad on kalarestoran aga võtsime kahepeale 4 meset (eelrooga) ja siis veel ühe ja siis toodi veel tasuta oliive ja saia. Ja muud ei olnud vajagi. Ma ei ütleks, et toit kokku just kõige odavam oleks (kokku peaaegu 48 eurot) aga maitsev kindlasti.
Päeva lõpetuseks tegime veel jalutuskäigu Sultan Ahmeti parki, mis asub algse Konstantinoopoli, vana Istanbuli kahe ikooni, Hagia Sophia (millegipärast üks põhjuseid reisimiseks) ja Sinise mošee vahel. No ma ei oleks midagi muutnud aga ma ei teadnud, et Hagia Sophiat hetkel renoveeritakse ja selle ilus kuppel on täielikult tellingutega varjatud.
Tee majutusest Sultanahmeti parki on ääristatud värviküllastest poodidest, milles pakutakse maiustusi, nõusid, vaipu, lõhnu, riideid, salle, lampe. Imeilusaid lampe ja mida kõike veel.
Istusime mugavalt purskkaevu ääres kui Hagia Sophia avas pasunad ja valjuhäälselt ning kaeblikult palvele kutsus, umbes 10-20 sekundit hiljem ühines temaga Sinine mošee. Ja siis nad seal kahekesi üksteise võidu kurblikult kõlasid. 
Tegelikult käisime raha ka vahetamas. Proovisin siis esimest korda seda kohapeal teha. Minu puudulikud teadmised ja õpikoht. Aga raha saime kätte, mis siis et oleksime võinud 8 eurot rohkem saada. Liiri kurss tundus alguses millegipärast nii keeruline, 100 liiri on 4 eurot aga mingi aja pärast läks arvutamine juba kiirelt.
Ja meie majutus oli siis nii 400 meetrit sellest kaebelaulust, mida tuleb 5 korda päevas (ja öösel), sest pool neli öösel on täiesti normaalne inimesi üles ajada. Sest kui keegi tahaks kedagi usklikuks meelitada, kas siis rõõmus, kaasagene heli ei oleks selleks kutsuvam? Lihtsalt mõte.
