Igatahes. Kuna Budva jäi tagasisõiduteele, lisaks tekkis mõte uuesti sealsest bazaarist läbi hüpata ja see oli viimane ujumisvõimalus, aega nagunii oli, siis oli otsus tehtud ja plaanisin sinna peatuse. Heh. Jummal tänatud, et seal ööbides oli olnud parkimine hinnas. Parklaid on aga need on väikesed või kallid. See, mille olin valinud, oli piisavalt soodne ning alla kilomeetri merest.
Juba Budvasse jõudnud, leidsime ennast järjekordsest ummikust. Eks me alustasime Barist sõites ka ummikus. See Bari maantee (M2.4) on tiheda liiklusega, kuna vähem kui poole tunni kaugusel on Albaania piir.
Aga Budvas läks meil viimase 900 meetri läbimiseks 18 minutit🤣Selle ajaga saaks kaks korda edasi-tagasi kõndida. Ja siis me ootasime parkla tõkkepuu taga kuni keegi suvatses lahkuda. Spekuleerisime, kes võiks oma auto suunas liikuda. Siis üks paar istuski autosse aga neil ei olnud lahkumisega absoluutselt kiire. Aga lõpuks saime parkima.
Õues oli jälle mõnusalt soe. Kõigepealt, nagu eesmärk oli, uus ring bazaaril. Loomulikult shoppasime ka.
Siis jäi isa asju valvama ja mina emaga suundusime merre. Sooja merre. Nagu väga sooja merre. Ma oleks ausalt sinna jäänudki. Kui Budva päeval oleks vesi nii soe olnud, siis ma oleks hommikust õhtuni meres ligunenud.
Lõuna sõime samuti rannas, fish&chips😁 Mitte küll päris selline fritüüritud kala kui harjunud oleme. Hea oli ikka.
Siis mõtlesime, kas passime ka kümme minutit autos kui teised järjekorras ootavad.
Ja taustaks siis see ka, et märkasin juba Durmitoris olles Bari kandis olevaid tulekoldeid. Mõtlesin mingi aeg, kas peame uue majutuskoha otsima aga sinna jõudes oli tulekolle eemale liikunud.
Ja siis Tivati suunas liikudes märkasime juba kaugelt tossupilvega kaetud taevast. Oli soov tankida, aga tankla oli kinni, järgmiseks võimaluseks Kotor, mis asus teisel pool tunnelit. Tunnelis ronis liiklus jälle teokiirusel või aeglasemalt. Korra tekkis mõte, et mingi hetk palutakse kõigil ringi pöörata ning Tivati suunas tagasi liikuda ja siis oleks olnud päris keeruline ja ajamahukas piirini jõuda. Aga lõpuks jõudsime Kotorisse, saime tangitud ning edasi liikuma.
Taevas oli suitsust hall. Suitsu allikas tuli nähtavale peaaegu piirini jõudes. No natuke varem, kuskil Herceg Novi kandis. Mäeküljed suitsesid, ikka seal, kuhu on keeruline ligi pääseda. Seda oli päris kurb vaadata.
Esimese piiripunktini jõudsime kiirelt ning piiriületus läks ka ladusalt, edasise kohta seda öelda ei saa.
Esiteks valisin natuke vale rivi, olid kas ainult EU või kõikvõimalikud passid. Arusaadavalt EU liikus kiiremini ja oli nii nagu oli. Agaaaa. Mootorratturid arvasid millegipärast, et nende aeg on tähtsam kui autoga liikujatel. Meid kõiki lasti piirilt läbi samadel alustel, kellel kontrolliti ainult passi ja kellel otsiti pagas läbi, sest vahetult enne meid oli EU väravas kahel autol pagasid avatud ning kogu sisu välja võetud ning kohvrid lahti. Aga suuremal enamusel ainult passikontroll. Ja need toredad mootorratturid kimasid nahhaalselt kolonni ette ning trügisid järjekorda. Nii mitu erinevat seltskonda. Ei, seda ei õigusta miski.
Siis olime tagasi Horvaatias ning suund öömajale Komolaci. Kunagi võiks ilmselt Horvaatias ka tiiru teha, kuigi riigina loen selle külastuse ära 😁 Komolac on 9km Dubrovnikust, nii 15 minutit sõitu. Küla ise on tilluke, seal elab 355 inimest ning sealt saab alguse maailma lühim jõgi, Ombla. Selle sain tegelikult teada alles hiljem, sest Komolac sai valitud ainult mugava asukoha tõttu.
Öömajaks hotell Vimbula, selline täiesti mõnus ja ilus väike koht. Kuna Komolac on tõesti väikene, siis ainsaks toidukohaks tunduski olevat meie majutus, oma restoraniga. Aga. See oli täis broneeritud. Meile leiti laud kuni broneeringu saabumiseni.
Ja siis see neetud kala. Tutvusime menüüga, kelner tuli küsima, kas võib värsket saaki näidata, no miks mitte. Ja kuna menüüs nägin kõige kallimat kala 36 euro eest, siis julgesin kahepeale lesta tellida. Lest oli jah suur, aga tavaline lestakala Elus esimest ja ainukest korda hinda ei küsinud. No ma ei söö kunagi toidukohas, kus menüüs hindu välja toodud ei ole😂Ja menüüs olev kala oli alla 40 ja ma olin arvestanud, et see on natuke kallim. Aga siis tuli 114 eurone arve😂 Meie joogid ja ema pasta maksid ka midagi aga jah. Kala üksi oli 80 eurot. Enda viga, et hinda ei küsinud, järgmine kord olen targem.
Nagu meid hoiatati, kui broneering saabus, pidime meie lahkuma.
Õhtu lõpetuseks käisin poes vett ostmas. Poe ukse ees olid kaks poissi. Kuna pood oli avatud, siis ma valisin vee ja selgus, et kedagi peale minu seal ei olnud. Siis üks poistest astus sisse ja sain makstud. Ja siis kõige lõpuks käisin jalutamas. Leidsin ühe hosteli, kõvahäälne bingo või midagi sellist toimumas. Ma mõtlesin tegelikult ühe aarde ära logida aga kuna õues oli juba kott, siis ei olnud jõe algus näha. Majutuse restoranis oli melu, kõik lauad olidki inimesi täis.
No comments:
Post a Comment