Komoloc paiknebki Ombla kaldal, täis paate ja ümbritsetud mägedega. Juba eelmisel päeval märkasime, et vastaskalda mäenõlval on Horvaatia lipp ning mõtlesime, kuidas see sinna sai.
 |
| Meie sinine Škoda |
Hotell Vimbula hommikusöök oli majutuse hinda arvestades tagasihoidlik. Võimalik, et Horvaatia hinnad ongi kallimad kui Montes, aga nii on. Süüa loomulikult sai, helbed, jogurt, joogid, sink ja sai. Muna valik küsiti ja toodi lauda. Ning selgus, et niisama tänavalt ei mahtunudki sööma, majutus oli päevaks välja müüdud ja lauad olid kinni. Tüütu herilane püüdis toitu varastada ja täiesti uskumatu, kuidas ta rebis singist tüki ja lendas sellega minema. Aga jõe kaldal oli iseenesest tore hommikut nautida.
Kuna tagasilend oli kl 16ish, siis oli plaanis hommikul väikene Dubroviku peatus teha. Aga autot kätte saades teatati, et UNESCO maailmapärandisse kuuluv Dubrovniku vanalinn on autodele suletud ning kasvõi keelatud tänavalt risti läbisõit võib suure trahvi kaasa tuua.
Seega veetsin eelmise õhtu võimalikke lähenemisteid ning parklaid uurides. Ei olnud soovi autot kolme kilomeetri kaugusele jätta. Eks näeb, kas valisin sobiva lähenemis- ja eemaldumistee ning parkimiskoha. Sealt oli 900m vanalinna piirini. Alla mäge😁
Dubrovnik (41k elanikku) on üks enimkülastatud Vahemereäärsetest linnadest, vähemalt nii väidetakse. Vanalinn on küll kivine ja müüridega ümbritsetud aga keskusest eemal on mitu randa (seal me ei käinud) aga kirjade järgi kivised. Siis ma küll selle populaarsusest aru ei saa, on soodsaimaid ja liivarandadega piirkondi.
Igatahes. Jõudsime linnamüürini. Ja kuna kõik Horvaatia pool oli mõeldud suuresti aja sisustamiseks, mitte otse stressirikkalt piirilt lennujaama suunduda, siis ma tõesti ei uurinud ei majutuskoha küla ega rahvuspühade kohta. Ainult natuke Dubrovniku fakte. Selgus, et 15. august on usupüha ja poed on suletud😁 Siis jäigi lihtsalt ringi jalutada ning kivist maju vaadelda.
Jäätis käis sooja ilmaga loomulikult kokku ja õnneks olid toidukohad avatud. Ühte kirikusse piilusime samuti sisse.
Siis suund tagasi ülesmäge parklasse ning oligi aeg lennujaama suunduda.
Auto tagastamine läks ladusalt. Sõime lõunaks saia ning märkamatult lendlesime üle Komolaci, seda oli põnev ülevalt poolt jälgida. Pildil seal kus jõgi algab ja väike saareke on.
Horvaatia lennul sai jälle tasuta kreekerit ja pudeli vett. Siis ümberistumine Frankfurtis, õhtusöök ja 10 päeva jälle märkamatult läbi saanud.
Sõitsime kokku 870km. Montenegro on väike (kolm korda väiksem, kui Eesti), armas ja mägine riik, kus elab 626k inimest ja mille pindala on 13k ruutkilomeetrit. Peamine majandusharu on turism.
Mulle meeldisid Kotor (v.a öised kontserdid), Budva, Bari rand. Kusjuures Durmitor jättis kõige tagasihoidlikuma mulje, aga tore, et sai käidud. Skadari järv oli lahe.
Ehk siis kõikjal palju autosid, kaootiline parkimiskultuur, lahedad mägiteed ja ületurimindatud.
Ma olen enda reise korraldanud aastast 2013. Monte oli 25. + 4 päevareisi Helsinkisse, + 2 minu korraldatud Odessat vanematele, kus ma kaasas ei käinud😁
2022 Iiri ootab siiani kirjutamist, leian ükskord sellele ka aja.
Tänan kaasa elamast ja järgmise korrani😊
No comments:
Post a Comment