Esimest korda oma reisikorralduse jooksul olin piletiostul segaduses. Ega me ei külastanud palju tasulisi vaatamisväärsusi aga mõned ikka. Ja suuremates kohtades on tavaliselt mõttekas piletid ette osta, et vältida piletijärjekorras seismist (turvakontrollist ei pääse). Ja Istanbulis ma lihtsalt ei leidnud ametlikke lehekülgi ja üldjuhul ma eelistan neid. Mul ei ole vahendajate kaudu ostmisel probleeme olnud aga ikkagi. 
Päeva esimeseks oli Topkapi palee. Selgus, et ma ei olnud korralikult piletiinfoga tutvunud ning saime kaks korda turvakontrolli läbida. Nimelt pilet oli voucher, mis tagas värava läbimise ainult koos giidiga. Lisaks juurde haaremi külastus. See oli kõige kallim külastus, 74 eurot (kohalikele 9 eurot).
Kõigepealt juhatatigi meid haaremi ukseni, et seal koos giidiga piletid realiseerida ning omapäi edasi tegutseda. Giid rääkis põhilised pidepunktid ning asusime avastama.Topkapi on kirjade järgi üks ilusaimaid näiteid Ottomanide arhitektuurist. Värviküllane haarem täpselt seda näitas. See oli täpselt selline haarem, mida "Sajandi armastuses" kajastati (mitte, et ma oleks aktiivselt seda sarja jälginud aga no). 
See on kõrge müüriga ümbritsetud, Bosphoruse väinale avatud ja tõesti võrratult ilus 700 000 m2 asuv hoonete kompleks, olles inspiratsiooni saanud islami, türgi ja euroopa mõjudest. Seal on üle 10 tuhande Jaapani ja Hiina potselannõu, sh seladon kauss, mis pidavat legendi järgi värvi muutma, kui toit mürki sisaldab. Ja seal asub maailma suuruselt neljas 86-karaatine Spoonmakeri teemant. Mina ei saa aru, miks peab klaasi näppima.
Korraks pidime jälle sallid pähe panema (ma ei teadnud, et seal see nõue on. Ainult ühes kohas küll). Sellest saime teada vahetult enne giidi lahkumist ning osa meie seltskonnast protestis häälekalt.
Ja selgub, et Mooses on ka Topkapi palees. Küll lõige tema pealuust, jalajälg, jalutuskepp ja mida kõike veel. Ja sellega piirdus meie vana Euroopa. Käisime küll ennast majutuses värkendamas ning seejärel suundusime uuesti peaagu poolekilomeetrilisele Galata sillale, mis ületab Kuldsarve väina ning ühendab vana ja modernse Euroopa.
Lõunaks võtsime wrapid. Võrreldes Olerexi omadega tundusid tillukesed aga kokkuvõttes täiesti piisavad. Ja siis üle Galata silla. 
Tee viis järjest ülesmäge, Istanbul on ehitatud seitsmele mäele, seda ka, suunaks keskagne 66.9 meetrine Galata torn. Sinna suundusin üksinda ja Aili ja maapinnale jahutust otsima. Üles tohib liikuda ainult liftiga, seda 7. korruseni ja alles siis mõned trepid. 
Galata torni nägime juba eelmine päev (ja kõik ülejäänud päevad) teiselt kaldalt, kui see võimsana üle teiste hoonete kõrgub. Kokkuvõttes see ei olegi teab mis kõrge, aga asudes künka tipus, paistab kaugele. Üleval oli päris tuuline ja kahetsesin paaril korral oma riietusevalikut. Sest soojas kohas ma kannan kleite, ma ei käi pükstega. Aga kõik oli kokkuvõttes timm ja imetlesin rahulikult igasse suunda jäävad vaated ära. Üks paar palus neist pilti teha ja pakkus pärast minu pildistamist.
Ja siis 1.4km pikkune Istiklal avenüü, mis ühendab Galata torni (no enam-vähem) ja Taksimi väljaku. Terve tänav oli lipukestega ehitud, Inglismaa tunne tekkis. Avenüü on ääristatud poodide ja toidukohtadega. Tualeti leidmine osutus keerulisemaks, kui arvata. 
Kiikasime sisse püha Anthoni rooma katoliku kirikusse. Kuna Istanbuli modernne Euroopa kallas on saanud mõjutusi erinevatest Euroopa riikidest, siis siin on arhitektuuris natuke selle mõju tunda. 
Istiklal avenüü teises otsas on Taksimi väljak, mis peaks olema selle kalda süda. See oli täielik meh. Suur plats, keskel kuju aga selleni viiv tänav on kindlasti huvitavam. Eks me istusime natuke purskkaevu juures ja siis suundusime teist teed mööda majutuse suunas tagasi. 
Kuigi mul olid õhtusöögi kohad enne reisi välja valitud, siis kokkuvõttes ei söönud neist üheski. Peaaegu Hagia Sophia juures tagasi, potsatasime ennast Bistro Chef toidukohta. Aili sõi salatit, mina võtsin järjekordse kebabi, mille juurde serveeriti millegipärast nii kartuleid kui riisi. Taustaks jalgpall. Pärast sööki pakuti tasuta türgi teed, millest seekord ei keeldunud ja üllatuseks oli lisaks tükk baklavad. Söök ja jook kahele (välja arvatud tee ja baklava) 54 eurot.
Ahjaa. Need teeklaasid. Nägime neid eelmisel päevalt mõlemal turul, mehed muudkui viisid neid kandikutega ringi ja jõid pidevalt. Aili arvas, et see on alkohol. Ütlesin talle kohe, et see on tee ja nüüd saime ise sellised klaasid järgi proovida. Kahjuks ma õiget tehnikat ei tea. Kas tee peaks ära jahtuma või valid kõrvetunud sõrmed.
Ja päris õhtu istusime jälle Sultan Ahmedi väljakul purskkaevu juures, kuulasime juba tuttavat kaeblevat kutset palvele ning ei saa väita, et väga soe oleks olnud. Ja päris õhtul käisime tegelikult Istanbulkarti ostmas. See on selline id-kaardi suurune pilet nagu paljudes riikides, millega saab ühistranspordis sõita. Aga. Piletit sai osta aparaadist. Pariisis ega Tokyos ei ole see probleeme tekitanud, mis siis nüüdki. Paraku kõik kohe ei õnnestunud ja siis üks pealetükkiv kohalik, kuna aparaate oli kõrvuti neli ja turistid olid hädas, tuli meile "appi" ja mul õnnestus kordi pileti eest kordi suurem summa maksta (30 eurot), mis tegelikult peaks olema. Eks millekski vajalik õppekoht.
No comments:
Post a Comment