Istanbul. Vana Euroopa. 30.06

Teine päev Istanbulis algas 3:34. Ilmselgelt mitte vabatahtlikult aga kui ikka Hagia Sophia ning Sinine mošee üksteise võidu kõvahäälselt kutsuvad, siis tuleb silmad lahti teha (v.a Aili, kes magas kõik ööd rahulikult). 

Agora Guesthouse hommikusöök toimub katuseterassil. Ütleks, et imeilus vaade aga enamasti kõrgemad katused varjutavad mere. Hommikusöök ise oli pigem selline tagasihoidlik. Peaaegu igal hommikul (üks hommik jäeti meid vahele) küsiti, kas soovime munaputru või omletti. Võtsime ühel hommikul ühte ja järgmine teist. Mõlemad variandid tähendasid praetud muna, mis omleti puhul oli ühes tükis ja munapudruna tükkideks tehtud. Siis buffee. Iga hommik oliivid, kapsas, teistsugune kapsas, kurk, arbuus, sink, juust, keedumuna, marmorkeeks. Siis suhteliselt ühesugusena väikene koogike (kaks päeva sama, kolmandal teise kreemiga). Ja natuke varieerusid kuskuss, riis, makaronid (kõik külmad). Ja mõnikord midagi saiakeselaadset. Ja iga hommikul röstsai. Olen harjunud, et hommikusöögi ajaks ollakse valmis seda pakkuma. Selgub, et alati ei pea olema.     

Esimeseks külastuseks oli Hagia Sophia (25 eurot), mis sai olla rohkem kui tuhat aastat kirik aga pärast Konstantinoopoli vallutamist Ottomanide poolt sai sellest mošee. Praegune versioon peaks olema püsinud ca 1500 aastat. Eks sellest ka restauratsioonivajadus.

Ma ei tea kas sellest, et tellised katsid nii kuplit kui sisemust aga millegipärast ja ma ei oska isegi mõelda miks, olin selles pettunud. Ootasin midagi võimsamat? See on pika ajalooga, näinud Konstantinoopoli erinevaid valitsemisvorme ja valitsejaid. Ma ei tea. Midagi jäi puudu. 

Läbisime kotikontrolli. Enne muidugi peitsime juuksed salli alla (see oli ettenägelikult kodust kaasas). Mošees on mitmeid mosaiike (jeesukene ja Mary), islami kalligraafia, viikingite märgid. Mida ei saanud näha, oli alumisel korrusel olev soovimisauk. Ahjaa. Nagu enamik tasuliste külastuste puhul (mõnedega tutvusime) oli kohalikele tunduvalt odavam pilet. Hagia Sophia konkreetselt. Ainult kohalikud muslemid saavad alumisele korrusele (ja tasuta), külastajatele ning võõramaalastele jäi teine korrus. 

Siis paarsada sammu üle Sultanahtmeti väljaku ja kõigile tasuta avatud 17. sajandist pärit Sutlan Ahmedi kuigi üldsusele tuntud kui Sinine mošee, mis on saanud oma nimetuse käsitisi maalitud 20 000 sinise Izniki keraamilise plaadi järgi. 

Mošee väravast läbi astunud, lähenes meile üks kohalik mees, kes pakkus abi sissepääsu leidmisega (see asub hoone vastasküljel). Terve tee sinna jalutades küsis ta loomulikult (sest seda tegid pratiliselt kõik kaupmehed. Ja liialdamata, kaupMEHED) meie päritolu kohta. 

Teadsin seda ka, et mõnes mošees peab jalanõud ära võtma, selleks olid meil sokid. Aga mis ma ütlen? Mošeed (need paar, mida me külastasime) olid ühesugused. Vastavalt tähtsusele minarettide arv. Seest suur tühi, kupliga ruum, kus on kohalikele palvetajatele eraldatud ala. Sultan Ahmedi eesmärk oli ehitada suursugusem mošee kui Hagia Sophia. Eks igaüks ise otsustab, kas see õnnestus. Kuus minaretti Hagia Sophia nelja vastu. 

Sinine mošee on küll kõigile tasuta aga vähemalt kodulehe info järgi on see palvetamise ajaks külastajatele suletud. Selle aegadega võiks kursis olla. 

Mõtlesin enne väljumist meile teed juhatanud mehe peale, sest ta lubas meid värava juures oodata. Lootes, et ta oli kellegi teise juhendamisega hõivatud nägin, et väravaesine oli tühi. Aga loomulikult ootas ta meid juba uksel. Vestlesime veel natuke aga keeldusin tema poe külastamisest. 

Käisime majutuses ennast värskendamas ning suundusime edasi Suurele turule (Grand Bazaar). Hüppasime läbi ühes surnuaiast, selliseid sambaid ma ei ole enne näinud. 

Ja siis Suur turg, mis on üks maailma suurimaid ja vanemaid kaetud turge. Turg ise koosneb tänavate ja tänavate viisi väikestest poekestest. Minu jaoks tähendab turg midagi natuke teistsugust. 

Uitasime mööda käänulisi tänavaid, peaagu igast poekesest kutsuti külastama ja kaupa proovima. Aga kaup oli korduv. Vürtsikaupmehed, poode mustmiljon aga kõik põhimõtteliselt samasugused. Halvaa ja maiustused. Jälle, samasuguseid poode lugematu arv. Sama sallide, vaipade, lampide, niisama suveniiride kohta. Ja räägi veel, et kaupmees ootab hinna üle kauplemist. Paljudel oli tegelikult silt "fikseeritud hind". 

Edasi suundusime 16. sajandist pärit UNESCO maailmapärandisse kuuluvasse Suleymaniye mošeesse, mille juurest avaneb linnale imeline vaade. Suutsin oma kleidi kaamera kotiga ära rikkuda. 

Väravas oli silt palvetamise ajaks sulgemise kohta aga kui juba kohal, piilusime sisse. Jälle, pea kaetud ja sokid jalga aga saime rahulikult siseneda. Ainult silmaavadest nähtav vabatahtlik pakkus infot nii moslemi usu, mošeede kui kõike seda ümbritseva kohta. 

Tagasiteel astusime läbi ühes baklavaa kohvikust. No loomulikult võib lõunasöök koosneda viiest erineva maitsega baklavaaaaaast. Kahepeale kokku 35 eurot. Kummalgi üks kohv ka. Baklavaa on kaalukaup ja üldse mitte odav. Aga hea. Seda sööks veel. 

Ja siis tagasi suurele turule. Kuna olime selleks ajaks natuke nänni kokku ostnud, ilmselgelt mitte midagi suurt, käsipagas ja see, ja vahemaad ei olnud suured ja ega need 10k sammu ennast ise ei kõnni, siis käisime enne õhtusööki veelkord majutusest läbi. Valisin ühe tee, mida veel ei olnud käinud. Meie teele jäid egiptuse mõjutustega Theodosiuse obelisk ja täiesti tavalised tagatänavad. 

Siis, kuna õhtuse paadisõiduni aega oli ja Vürtsiturg või Egiptuse turg (Spice Bazaar) jäi täpselt tee peale, hüppasime ka sealt läbi. 

Tunduvalt väiksem kui Suur turg aga põhimõte täpselt sama. Väikesed poekesed ja müümisest huvitatud kaupmehed. Põhitänavaid on ainult üks aga turu seinte taha jääb tänavate viisi meie jaoks tavapärasemal moel kauplejaid. Kauplesin Ailile ühe koti odavamaks 😂Ei, mitte midagi suurt aga vähemalt õnnestus. 

Õhtusöögiks suundusime Galata silla alla, kus on toidutänav. Kindlat plaani ei olnud ja süüa tahtsime. Mina võtsin kebabi ja Aili kana. Selline. Tavaline. Maksime kriipsu vähem kui lõunal, 33 eurot. Ei olnud maitseelamus aga halb ka mitte. 

Päeva lõpetuseks loomulikult Bosphoruse väina kruiis. Seda pakutakse igasuguses hinnaklassis terve päeva jooksul. Alates vist 8 eurost kuni 100 euroni, ilmselt saab kallimaltki. Oleneb kestusest, söögi võimalusest ja millest veel. 

Meie valikuks oli päikeseloojangu kruiis türgi tee ja küpsistega. Tee nagu tavaline must tee ja küpsised nagu küpsised ikka. Aga paadisõit oli super. 

Kulgesime mööda Kuldsarve väina Bosphoruse suunas, giid selgitas inglise ja vene keeles aga tähelepanu kaldus pidevalt lihtsalt vaatlemisele. Kuldsarve väin eraldab vana ja modernset Euroopat, Bosphoruse väin eraldab Euroopat ja Aasiat. Päike loojus. Harjumatu pime öö, Eestis on suvel mahe ja praegu nagu päris mustaks veel ei lähe. Suvel selline järsk pimedus oli viimati Key Westis.

Kõmpisime majutusse tagasi, ega linn ei maganud. Kuulasime kutset päeva viimase palvele ja esimesed 30k sammu olid märkamatult tehtud.