Istanbul. Aasia. 2.07

Tehniliselt võttes terve päev Istanbuli Aasia kaldal ei möödunud. Päeva alustasime Istanbuli modernse Euroopa kaldalt, sihiks uhke Dolmabahçe palee.

Esialgu oli plaan sinna Uberiga sõita aga kuna eelmisel õhtul ühistranspordi piletitele märkimisväärna raha läks, ja teoreetiliselt (!) oleksime pidanud kahepeale peaagu 20 sõitu saama teha ja juba järgmine päev oli tagasilend, siis otsustasime hoopis imeliku maapealse metrooga minna.

Kuigi maps seda ei näidanud, pidime trammi vahetama. Aga lühikese sõidu pärast olimegi kohal.

Dolmabahçe palee (50 eurot palee + haarem) on suhteliselt värske, alles 19. sajandist, loomulikult Ottomoanide tellimusel ehitatud Euroopa stiilis residentsiks. Ehitamise ajal maksis see 35 tonni kulda, tänapäevases arvestuses 2 biljonit. 

Dolmabahçe on suurim palee Türgis, ühildades baroki, rokokoo ja uusklassitsismi. Palju valget, marmorit ja kulda. Ja ongi, täpselt selline tunne, nagu ükskõik millises Euroopa palees. Võrratult ilus, jah. Aga Türgilt ootakski millegipärast omalaadsust. Sellist nagu ajaloos õpitud. Kaunistatud vaipade ja värviküllaste lampidega, mida kõik turud ja tänavate poed täis on.

Käisime kõikvõimalikud ruumid läbi. Sattusime mitu korda ühe turismigrupiga kokku ja järjekordselt tundsin, et 13 aastat tagasi alustatud iseenda reiskorraldus oli ainuõige otsus. 

Tseremooniasaali ehib tohtu, 4.5-tonnine ja 750 lambiga kristall-lühter, mis olevat kingitus kuninganna Victorialt, asudes hobuserauakujulise kristalltrepi kohal. Ja loomulikult tehakse seal pilte. Ja loomulikult ei lubatud mul kaameraga pildistada. 

Majale põhjaliku ringi peale teinud, suundusime edasi haaremit otsima. Põikasime korraks sisse ühte aeda ning leidsime kahest kohast väikese Jaapani - bambuspuud. 

Aga haarem oli täielik pettumus. Haaremi mõiste juba iseenesest on nii yuk. Aga kui juba, siis ootaks sellist nagu Topkapis. Dolmabahçe haaremi ruumid on täiesti tavalised. Jah, igal naisel oli oma tuba, kõige suurem loomulikult sultani emal, aga muus mõttes täiesti tavapärased nt Versailles või Rundala ruumid. Põhirõhk toolide rohkusel. 

Dolmabahçe asub Bosphoruse väina ääres ja seda tohutult pikka aeda nägime juba paadisõidul. Edasi kuskil kilomeetrine ring ümber selle pika aia ning jõudsime praamipeatusesse, praam kohe lahkumas. Väravas selgus, et meie kallis ühistranspordipilet võimaldas ainult ühe praamipileti (lisaks kahele metroopiletile) ja kõik. Edasi ostsin pangakaardiga. Iseenesest võiks kohe pangakaardiga maksta, aga pikemas plaanis on ühistranspordi kaart kindlasti soodsam. Eraldi ostes on praamipilet 2.10 eurot, kaardiga 1.90. 

Umbes pooletunnine praamisõit viis meid Aasia kaldale, Kadıköy linnaossa, kus peale turutänavate otseselt ühtegi plaani ei olnudki. Siin oli esimest korda turg nagu me turuga harjunud olema. Tänavate ja tänavate viisi nii poode kui turulette. 

Vaatasime üle Kadıköy maskoti, härja kuju.

Lõunaks võtsime uuesti wrapid. Huvitaval kombel serveeriti see friikate ja fritüüritud kanaga. Just sellest viimasest ma aru ei saanud, kuigi kõik sõin ära.

Kõndisime Moda rannapiirkonda. Kuigi Istanbul asub mere ääres (!), siis linnas ujumisrandu ei ole ja ujumine on keelatud. Rannajoon on kivine ja mõned tegelikult ujusid. Ujumisranda tuleks sõita kas Printside saarele, vastaskaldale Musta mere äärde või mitukümmend kilomeetrit keskusest eemale.

Ostsin türgi teed (ei ole midagi erilist), oolongit (ei ole veel maitsnud) ja loomulikult safranit. Aga türgri safranit, mitte 50 euro eest 1gr Iraani safranit.

Selleks ajaks oligi päev õhtuootesse jõudnud ning suundusime tagasisõidu praami otsima. Kuigi maps väitis midagi muud, siis kolmanda hoonega läks õnneks. Jälle 2.10 piletid ja pool tundi rahulikku kulgemist.

Praamipeatused on Galata silla läheduses, mõlemal kaldal. Meie väljusime oma kodurannikul, mis viis mööda Vürtsiturust, kust me loomulikult läbi hüppasime. Siis majutusse, väike värskendus ja lõpuõhtule.

See oli esimene kord, kui enne reisi chatiga reisikava läbi arutasin. Ta ikka väga alahindas minu liikumivajadust. Aga see selleks. Tema lõpuõhtu pakkumiseks oli kindlasti Seven Hills katuseterassiga restoran ja lähtusin sellest soovitusest, olles loomulikult ka natuke arvustusi lugenud.

Saime ilusti koha. Kuna vaated Hagia Sophiale ja Sinisele mošeele on väga hinnas, siis lauad on enamasti madala sirmiga kaheks jaotatud. Niisiis sattusime teise seltskonnaga samasse lauda. Ja ega vaate üle ei olegi midagi kurta, minul vaade Hagiale ja Ailil Sinisele mošeele.

Eeloraks võtsime lõpuks dolma (viinamarjalehte rullitud hakklika), täiesti maitsev. Põhiroaks lõhe (sest hinnad on vaatele väärilised ja lõhe enamasti ikka kindel valik), mis oli täiesti meh. Maitsetu. Luud. Juures üks keedetud kartul, pool toorest sibulat (miks??) ja maitsestamata rukolalehed. Nagu. Misasja?

Magustoidust loobusime. Selle asemel ostsime ühest baklavaa kohast baklavaaaaad :D ja nautisime neid Sultan Ahmedi purskaevu ääres. See linnupesa on megahää. Tavaline, õigest tehtud, siirupine, värske baklava on megahea. Aga linnupesa oli veel heam😁

Poes nägime esimest korda palvetajat, kes Hagia Sophia või ma ei tea, Sinise mošee kutsele vastas. Millegipärast oli ootus, et viis korda (reaalselt võib-olla 3 korda, kui normaalsed inimesed üleval on) päevas, kaebelaulu ajal kohalikud koheselt palvetama asuvad. 

Sinine mošee

Siis veel paar modell-kassi ja majutusse külma eest peitu. 

Hagia Sophia