Sloveenia päev 5/day 5

 

Hommikune seltsiline

22.07 Hommikul andsin jalale natuke puhkust ja jätsin Pirani või Portorozi uurimisretke vahele.

Teel Postojnasse

Ees ootas natuke pikem (ja kiirem :) ) sõit sisemaa suunas. Portorozist välja liikusime väga rahulikus tempos, ummik oli mitme kilomeetri pikkune aga lõpuks see ahenes ja ees ootas kiirtee. Kella 13ks olid ostetud piletid Postojna koobastesse ning enne seda tahtsime Predjama kindlusega tutvust teha. Voucheri sai piletite vastu vahetada Postojnas, seega esimene peatus oli seal. Edasi 9 kilomeetrine sõit Predjamasse.

Julge töömees

 Predjama loss on kantud Guinessi rekordite raamatusse kui kõige suurem koopas olev loss. See on ehitatud koopa suudmele kaljusse, mis on juurdepääsetav praegusest jalakäijatele mõeldud teelt. Ülejäänud maastik on tunduvalt madalamal. Lossi on mainitud juba 13. sajandil.
Enne kui jõudsime lossini tekitas elevust ühe hoone katust puhastav mees. Ta ei olnud millegagi kuhugi kinnitatud, liikus oma tossudes mööda katust ning muudkui pühkis harjaga. Teisele poole hoonet jäi sügavik.

Predjama loss

Vanaaegne tualett

Piletimüüjalt  saime audiogiidid ning asusime teele. Predjama pakkus küllaldaselt uurimist, toad olid enamjaolt ligipääsetavad, kalju ühe sisustuselemendina andis võimsa efekti. Audiogiid jutustas lossi ajaloost, meie liikusime tubasid uurides järjest kõrgemale. Ühel hetkel tabasin ära eesti keele. Kokku olid meiega lossis uudistamas vähemalt kaks väikest gruppi eestlasi. Ühed ehmatasime vist natuke ära kui isa korrus kõrgemalt kajava häälega rääkima hakkas ning alumised ei saanud aru, kust hääl tuleb (ja vist ka, miks see eesti keelsena tuleb).

Puuviljapitsa

Lõunapausi tegime Postojna keskuses, seekord Pizzerija Minutka ja põnev puuviljapitsa.

Veidi enne ühte olime tagasi Postojna parklas. Koobaste sisemuses on temperatuur aastaringselt 9-10 kraadi juures, saime spetsiaalselt selleks kaasa võetud soojemad riided välja otsida. Meid jagati keele alusel (meile jäi inglise) kahte gruppi ning selle järgi kahte rongi.

Postojna koopad

Postojna koopad, spagetisaal

Rong alustas oma teed koobaste sügavikku kordagi peatumata, tekkis juba mõte, kas meid sõidutataksegi ainult ringi millelgi lähemalt peatumata. Kokku ca 24 kilomeetrit koopaid, sõitmist ju teoreeriliselt oleks. Aga varsti oligi peatus, kus meid rongilt maha juhatati.

Selgus, et olime sõitnud 2km, jalgsi saime läbida 1.5km ning pärast uuesti 2km rongiga tagasi. Giidi selgituste saatel saime imetleda seda võrratut ümbrust. Koopa lae ja põhja kõrguste vahe on jahmatav. Mõelda kuidas esialgu ainult küünlavalgel uuriti ja avastati, eluga tagasi väljapääsu suunas liiguti, rajalt eksimata. Praegu on koopad valgustatud, välguga pildistamine on keelatud, see häirib looduslikku tasakaalu. Olime natuke esimesest punktist edasi liikunud kui koopad mattusid täielikku pimedusse. Giid väitis, et näitamaks kui tume seal esialgu oli. Igatahes super kogemus.

Tartini väljak, Piran

Postojna koopad (Postojnska jama) on Pivka jõe poolt voolitud ca 24 kilomeetri pikkune karstikoobastik. Selle moodustavad koopad, saalid ja galeriid. Koopaid kirjeldas esmakordselt 17. sajandil Johann Weikhard von Valvasor.

Piran

Kiirteed mööda lõunasse tagasi. Mõtlesin endamisi, kas ummik on nüüd teises suunas ja pean tõusval teel meetri kaupa edasi liikuma. Õnneks sellest pääsesime.

Piran

Natuke puhkust ja värskendav suplus meres. Jätsin vanemad Pirani ja Portorozi piirile merevaateid nautima ning kontserti kuulama ja suundusin uuesti Pirani.

Seekord õhtuvalgus ja linn täis inimesi. Käisin ringi Pirani tipus, uitasin kõikvõimalikes suundades vanalinna tänavatel.

Piran, teel linnamüüridele

Piran

 Ei tahtnud uuesti suurt tõusu linnamüüride poole ette võtta ning leidsin ühe ilusa trepi. Sealt kulges teine trepp, mida mööda liikudes avastasin ennast uuesti linnamüüride eest. Kell oli nende 9. Arvasin, et järjekordselt vale aeg aga õnneks müüridele lastigi täpselt 9ni, teiselt poolt alla sai nii hilja kui vaja. Oleksin kindlasti eelistanud hommikust valgust aga vaade oli ikka võrratu.

10.9 km, millest 9.5 õhtul Piranis :)

Morning companion

22nd July. I let my knee rest in the morning so I skipped my exploration of either Piran or Portoroz.

On our way to Postojna

Slightly longer (and faster) drive up north was ahead of us although moving out of Portoroz took quite some time due to heavy traffic. That cleared out after some kilometres and we were on our way. I had bought Postojna Cave tickets for 1 pm and wanted to go to Predjama castle first.

A "crazy" worker

Predjama castle was entered into Guinness Book of Records as the largest cave castle in the world. It was built in a cave entry, caved into rock. People can reach the castle from a path leading to it. The rest of the surroundings are considerably lower. Predjama castle was first mentioned in the 13th century.

Before we could even reach the castle we saw a man cleaning a roof of a building (thing). He was no attached to anything, just moving around wearing his trainers, sweeping the roof, abyss on the other side. Creepy.

Predjama castle

We got audioguides from the ticket office and were on our way. Predjama castle had plenty to see, we could look into the rooms, cave walls as a part of the interior design were astonishing.

Kitchen sink

Audioguide told us about Predjama`s histoy as we moved from room to room, getting higher and higher into the cave. At one point I noticed someone speaking Estonian. In the end we saw at least two tiny groups on Estonians. Father managed to spook one group by speaking loudly in Estonian a floor up from the others. They did not seem to understand where that voice came from (or why was it in Estonian).

Fruit pizza

We had lunch in Postojna centre in Pizzerija Minutka and this time a curious but quite tasty fruit pizza.

We were back at Postojna parking lot before 1 pm. The temperature in the caves is 9-10 degrees all the year so we got to fish out warmer clothes we had brought especially for that occasion. We were divided into two trains according to our language. 

Postojna caves

Postojna caves

The train started its way deeper and deeper into the caves not stopping once. At one point I wondered if we were only being driven aroung without actually having time to look around a bit closely. Portojna has approximately 24 kilometres of caves, so theoretically that would have been possible. At last the train reached its destination and we were led out of it. The guide informed we had driven 2km and got to walk for 1.5km to drive 2km back again. With our guide we got to admire that amazing wonder. To think how people first discovered the cave and moved around having only candles as their light. How people managed not to get lost. Now the caves are illuminated. Taking photos using flash is prohibited as it disturbs the natural balance of the walls. We had moved a bit from our fist stop when the caves were entirely benighted. Our guide claimed it was to show us how absolutely dark it was there. Brilliant experience.

Postojna caves (Postojnska jama) were created by the Pivka river. They are approximately 24km long karst cave system. It was first described by Johann Weikhard von Valvasor in the 17th centiry.

Piran

Highway back to Portoroz. I was thinking to myself it the traffic jam from morning had reversed so I would have to drive one metre at a time moving up a hill. Steep hill. Luckily that was not in the cards for that day.

A bit of rest and another refreshing swim in the Adriantic Sea.

I left my parents somewhere between Piran and Portoroz to enjoy sea views and a concert and headed back to Piran.This time evening light and town full of people. I reached the fartherst end of Piran, wandered in the streets in all possible directions.

Piran

I did not want to take on the steep ascent to City walls again so I found a lovely staircase. That led to another staircase. Suddenly I found myself facing the walls. As it was 9 pm (for them) already, I thought I was too late again but the ticket office was just ending the day so I got up. The exit is open one way so people could take as long as they desired. I would have preferred the morning light but the view is gorgeous nevertheless.

10.9km (out of which 9.5 in Piran :) )


 

Sloveenia päev 4/day 4

Piran, Tartini väljak

21.07 Äratuskella ei olnudki vaja, et enne seitset tõusta. Seadsin sammud Pirani poole. Möödusid üksikud ratturid, neil ju alles 6 hommikul.

Jalakäijad, ratturid, autod

Rattureid on palju, mõnes kohas on neile omaette tee maha märgitud, seda nii sõidu kui kõnniteel.  



Tartini väljak (Pirani keskväljak) oli praktiliselt inimtühi ning võimaldas sealolekut vaikuses nautida. Seadsin sammud Püha Georgi kiriku suunas kuna ei arvanud, et koos nii pika tee ette võtame. Kirik tervitas juba kahe fotograafiga, õnneks saime teineteist häirimata vaateid nautida. Päikesekiired kuldasid punaseid katuseid. Meri laius niikaugele, kui näha oli.

Piran

Püha Georgi kirik

Edasi mõtlesin linnamüürid üle vaadata, Tripavisorist loetud arvamuste järgi pidi Pirnile järjekordne kaunis vaade avanema. Pärast järsku ja tundus, et lõputut tõusu avanesidki kivist müürid kuid selgus, et müüridel liikumine on tasuliseks tehtud ning lisatud olid lahtioleku ajad, 7 hommikul jäi veel varajaseks (kuigi valgus oleks olnud imeline).

Portoroz

Sama teed pidi tagasi minna ei tahtnud, niisiis uitasin Portorozi tänavatel.






Pärast hommikusööki väike suplus Aadria meres. Mina vette ei läinud. Seisin kivisel rannal, vaatasin merd ja nägin silmanurgast liikumist. Süda pidi seisma jääma, hiigelsuur ämblik liikus minu varvastest ülilähedalt mööda. Selgus, et hoopis väikene tume krabi otsustas mind ehmatada.

Kalaturg, Koper

Päevaks oli plaanis üle vaadata lähedal asuvad sadamalinnad Koper ja Izola. Sloveenial on merepiiri ainult ca 47 kilomeetrit, seega sõit oli lühike.

Maiustused, Koperi turg

Esimeseks Koper (elanikke ca 25tuh). Parkida sai mugavalt suhteliselt vanalinna lähedale.

Praetorimi palee

Väike jalutuskäik viis meid läbi turu Titovi väljakule, mida ümbritsevad 12. saj pärit Taevasseminekupüha katedraal ja kellatorn, 15. sajandist pärit Praetoriumi palee ning 15. sajandist pärit Loggia (lodza) palee (mis on ainuke säilinud gooti stiilis raekoda Sloveenias).

Vrata Muda värav, Koper

Kahjuks valmistus Koper tõenäoliselt Olümpiasportlaste tutvustamiseks ning tervet väljakut kattis suur lava, Praetoriumi palee ette olid paigutatud mingid konstruktsioonid. Üldmulje sai kätte aga piltide tegemine oli segatud. Vaatasime üle Koperi sadama ning liikusime vanalinna tänavaid mööda mere äärde tagasi.
Teistel väike puhkus, mina tegin veel väikese käigu Vrata Muda värava juurde. Muda värav oli(on) peamine linnavärav Koperisse. Võidukaar valmis 16. sajandil.

Izola

Izola

Edasi ootas Izola. Parkimiskohti oli suures parklas vähe ning ruumi napilt. Lühike jalutuskäik Mauruse kiriku juurde, mis on linna kõrgeimaks punktiks. Lõunapaus vaatega merele ning üha suurenev kuumus.


Tagasi Matos Apartmenti ja ning väikene lõõgastushetk. Siis jalutuskäik Portorozi keskusesse -  suveniire ja riideid müüvad väikesed poed, eri värvides ning maitsetega jäätis, kasiinod, masside viisid inimesi ning pearand. Päevaga liikusin 17.8 km.

Bikers` track

21st July. Somewhat not surprisingly I did not need an alarm clock to rise before 7 am. Soon I made my way towards Piran. A few bikers passed, it was only 6 am for them. There are so many bikers in Portoroz (the towns we came across) that sometimes they have their own lines marked out, on pedestrian roads and on main streets.

Tartini Square

Cerkev sv. Jurija

 There were hardly any people around on Tartini square (Piran`s main square) and that allowed to enjoy a different kind experience of the city. I next went to Cerkev sv. Jurija church (Holy George) as I did not think we would walk this long together. The church welcomed me with two photographers already taking photos. Golden sunrays glistened on red rooftops. The Adriatic Sea rolled out as far as I could see.

Tartini Square, Piran

From there I decided to have a look at the city from City Walls as I had read from Tripavisor these are worh visiting. After a steep and seemingly endless ascent the stone walls became visible but as it turned out they had visiting hours and a small entrance fee. Apparantly 7 am was too early to visit although the light illuminating the city would have been divine.

Portoroz

After breakfast a small bathing in the Adriantic Sea. I did not get in. I stood on the stony shore, enjoyed peace and looking at the sea when out the corner of my eye I noticed movement. My heart nearly stopped. A huge spider passed my toes incredibly close. Fortunately the spider turned out to be a small crab.

For the day I had planned to visit two coastal towns Koper and Izola. Slovenia has only 47 kilometers of Adriatic coastline, so the drive was quite short.

Fish market, Koper

Firstly Koper (population approximately 25thousand). Parking spaces were conveniently close to the Old Town.

Market, Koper

Loggia Palace, Koper

A short walk took us through a market place to Titov square that is surrounded by 12th century the Cathedral of the Assumption (Stolinca Marijinega vnebovzetja) and the clock tower, 15th century  Praetorian Palace and 15th century Loggia Palace (that is the only remaining Gothic Town Hall in Slovenia).

Koper

Unfortunately Koper was (probably) preparing for introducing Olympic athletes and Titov Square was filled with a huge stage and different kind of constructions. We got the overall image but not that good for pictures. Then we saw Port of Koper and took the short walk back to sealine. The others took a short break and I went to see Vrata Muda Gate. Muda Gate is the main gate to Koper. The victory arc is from 16th century.

St Maurus Church, Izola

Then to Izola. Parking spaces were scarce in the big parking lot. Short walk to St Maurus Church that is supposedly the highest point in Izola. Lunch in a pizzeria with a sea view and increasing heat. 

Izola

Back to Portoroz

Back to Matos Apartment and a tiny moment of rest. Then we got to know Portoroz centre a bit better. Same tiny shops selling clothes and souvenirs, ice cream with different colours and tastes, casinos, loads of people and the main beach. I walked 17.8kilometres.

Sloveenia päev 3/day 3

20.07 Päeva alustuseks ikka hommikune jalutuskäik Bledi kaldal. Eelmisel õhtul leidsin Guesthouse Mlino infovoldikult kauni vaate Mala Osojnicalt (üks 680ne mägi) Bledi järvele ja otsustasin selle tõusu ette võtta. Liikusin küll mööda õiget rada aga alustasin vist valelt poolt ning fotol nähtud pink ja puudevaba vaade jäigi leidmata kuigi jõudsin raja tippu. Põlv andis samuti tunda (olin juba varem liiga teinud) ja tulin samalt poolt alla. Pärast selgus, et kõnealune pink oli tunduvalt madalamal ja rajalt kõrval. Järgmiseks korraks siis.

Pärast hommikusööki nautisime veel vaateid Bledi järvele, kõlgutasin järvevees jalgu ja pärast mõningast mõtlemist proovisin vee temperatuuri supeldes järele. Siis saabus aeg järgmise sihtkoha suunas liikuma hakata. Bled tasuks kindlasti uuesti külastamist, piisavalt matkaradu jäid ootele.

Preserseni monument, Kranj

Raekoda, Kranj

Tee viis edasi Kranji, mis on suuruselt neljas linn Sloveenias. Auto sain jätta väikesele saarekesele, kus asusid erinevad poed, kokku vist nimetusega Svaski Otok.. Kesklinn on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Meie teele jäid Püha Cantaniuse kirik, Preserseni monument, raekoda, väikese asustuse kahe torni ja kirikuga, Plecnik`u kaarestiku ja purskkaevu. Meie jalutus piirdus vanalinnaga, ilm oli päikeseline, inimesi suhteliselt vähe.

Kaks torni ja kirik, Kranj

Buf, pitsad :)

Söömiseks leidsime Buf pitsakoha tohutult suurte pitsadega, kuigi valisime väikesed. Meist jäidki lõpetamata kuigi olid päris maitsvad. Interspordis olid suured allahindlused, leidsin endale roosad põlveni ulatuvad liibukad.

Skofja Loka

Järgnes lühike (ca 12 km) sõit ja meid ootas Skofja Loka. Ilm muutus järjest kuumemaks.

Capuchin sild, Skofja Loka

Tegime järjekordselt ringi vanalinnas, sihtpunktiks Capuchin sild, mis ületab Selca Sora jõge ja on vanim säilinud sild Sloveenias. Sild on pärit 14.ndast sajandist. Skofja Loka nagu teisedki peatuskohad jäi silma oma puhaste tänavate ja lilledega kaunistatud aknaäärtega.

Teel Portorozi

Mööda käänulisi, lõputult kurvilisi teid jõudsime lõunasse viivale kiirteele ja edasi sai sõita 130km/h. Tee läks kiiresti, läbisime kaks üle 2 kilomeetrist tunnelit ning varsti paistis Aadria meri, jõudsime Rooside Sadamasse ehk Portorozi.

Vaade meie majutusest

Portoroz on ehitatud kivisele maastikule väikese mäe küngastele. Ruumi napib ja tänavad on suhteliselt kitsad, tikitud suurte tõusude ja langustega. Lõpuks õnnestub meie majutuskoha parkla lokeerida (majutuskoha leidmine on Tomiga kerge aga parkimiskohta jõudmiseks tuleb natuke vaeva näha). Järgmiseks kolmeks ööks paiknesime Apartments & Rooms Matos`is. Verandalt avaneb vaade Aadria merele ja Horvaatiale, rand ca 400m ja toidupood 900m. Mida veel tahta?

Pärast õhtusööki tegime jalutuskäigu randa (ainuke puudus, et see on kivine) ning tutvusime natuke Portorziga. Päevaga läbisin 15,1km.

View from Mala Osojnica

Bled

20th July. To begin the day I took a walk on the shore of Lake Bled. The previous night I had found information leaflet in Guesthouse Mlino showing a stunning view facing Lake Bled from Mala Osojnica (a 680ne mountain) and I decided to climb it. I am certain I took the correct track but I must have started from the wrond end because I never reached the bench visible in the leaflet or internet pictures. I reached the top but my knee hurt (I had injured it a week before) so I came back from the same side. As it turned out later, the bench was a lot lower and off the track I took. For next time then.

After breakfast we enjoyed views of Lake Bled, I had my feet in the lake and after some consideration I decided to get in. Not that cold but I would have liked a bit warmer. Then came the time to get on our way to the next destination. Bled is definitely worth re-visiting, plenty of hiking track are waiting for me.

St. Kancijan Church

Plecnik`s arcade

Our road took us to Kranj, fourth biggest cities in Slovenia. I parked my car on a tiny island occupied with shops (Svaski Otok if I know correctly). Old town is just a walk away. We got to see St. Kancijan Church, Preseren`s Monument, Town Hall, Pungert with  Two Towers and a Church and Plecnik`s arcade and fountain. Our walk took us to Old Town, the weather was sunny, quite a few people around.

Buf

We ate at  Buf pizzeria with enormous pizzas even though we ordered the small ones. Quite good but left unfinished. 

Skofja Loka

Then followed a short (approximately 12km) drive to Skofja Loka. Weather got warmer and warmer.

The Capuchin Bridge, Skofja Loka

Once again we took a walk through Old Town, headed towards Capuchin bridge that crosses the Selca Sora River and is the oldest remaining bridge in Slovenia dating back to the 14th century. Skofja Loka as other destinations on our trip is very clean town with immaculate streets and beautifully decorated windows.

Apartments & Rooms Matos, our room

The journey took us through endlessly curvy roads until we reached the highway that allowed me to accelerate to 130 km/h. The rest of the road flew by, we crossed two 2 kilometre long tunnels and soon the Adriatic Sea was in sight. We had reached the Port of Roses, Portoroz.
Portoroz is built on a rocky hill, lack of room, narrow streets with their steep ascents and descents. Finally we managed to locate our parking lot (it was easy to find our accommodation thanks to Tom but it took some effort to find the parking spaces). For the next three nights we were to stay at Apartments & Rooms Matos with a view to the Adriatic Sea and Croatia from our porch. Beach ca 400 metres and grocery shop 900 metres away. What else to wish for?

After dinner we walked to the beach (the only negative - it is stony) and got to know Portoroz a bit.  I walked 15,1 kilometres.

Portoroz, the Adriatic Sea