Tokyo 13.07

Teist Tokyo päeva alustasime loomulikult Shinjuku jaamast. Yamanote (JR) roheline liin viis meid Ueno linnaossa, kus asub maailma suurima linna, Tokyo loomaaed. 

Millest ma ei saa siiani üle on külastuse hind - 600 jeeni (ca 3.85 eurot). Võrdluseks, Tallinna loomaaed 14 eurot, Helsingi loomaaed 23 eurot (eelmüügist 22 eurot). Igatahes. Alustasime oma päeva loomaaias. Mul on alati loomaaias elavatest loomadest kahju. Tokyos ei tundu neil kõige mugavamad elamistingimused. 

Tegime praktiliselt tervele loomaaiale ringi peale. Nägime kahte pandat, kellest oli ka kahju. Ühe pandapaari vaatamiseks pidi pikas järjekorras seisma, millest loobusime. Reklaam käib enamasti pandade ümber. Aga midagi erilist välja tuua ei oska. Jalutada mulle meeldib. 

Lõunapausi tegime samuti pargis. Võtsime mõlemad riisikausid mingi lisandiga. Friikad. Ahjaa, minul oli terve reis, igal pool kus sai, Cola😁 Õhtusöökide juurde saime ühe erandiga alati tasuta vee, aga Cola ostsin ikkagi. 

Juba süüa tellides märkasime panda koogikesi aga kohe neid ei ostnud. Kui olime ära söönud, võtsime need ka, sest armsad ju. Ja kook, noh. Välimus on petlik. Ei olnudki magusad, hoopis mingi veniv tainas. Riis kindlasti. Jaapanis on kas riis või oad. 

Lühike metroosõit viis meid edasi Asakusasse. Selleks, et meie esimesele budistlikule templile õigest suunast läheneda, alustasime jalutuskäiku 11.7m kõrgusest Kaminarimon (ehk müristamise) väravast. Väravat kaunistavad ja Senso-ji templit kaitsevad neli jumalust. Värava keskel ripub 700 kilone punane latern (Jaapanis on punane värv kurjuse tõrjeks).

Läbides Kaminarimoni värava jõudsime edasi algupäraselt 17. sajandist pärit Nakamise tänavale, mille kauplemiskohti antakse sugupõlvede kaupa edasi. Sarnaselt Takeshita Dorile, leiab Nakamiselt hulgaliselt suveniiride ja mille kõige müügikohti. Inimesi oli kordades rohkem kui eelneval päeval Harajukus asuvas Takeshitas.

Läbisime veel teisegi värava ning jõudsime lõpuks Tokyo vanima budistliku templi, Senso-ji väljakule. Seda loetakse küll vanimaks, algupäraselt 7. sajandist, aga nagu enamik Tokyo puhul, hävitas II MS halastamatult suure hulga kultuuripärandist ja tänapäeval saame vaadelda reproid. Selle peale on äärmiselt kurb mõelda, et sajandeid püsinud ajaloolised hooned lihtsalt hävitati paari aasta jooksul.

Ühe aarde logimiseks (geopeitus) ostsime ka siis 100 jeeni eest ennustuse/õnne. Pärast (südametunnistuse järgi, sest keegi ei kontrolli) raha maksmist raputad anumat, kust võtad välja numbriga pulga. Number viitab ennustusele. Halb õnn tuleb kokku voltida ning võrestikule siduda, mida me mõlemad teha saime. Aga ega siis halva õnnega ei saa piirduda. Teine kord sai ema parima õnne ja mina keskpärase õnne.

Enne Senso-ji templisse sisenemist järjekordne viirukiga puhastus ja kätepesu. Tempel ise on võimas. Nagu eelnevalt, päris palvekohta on võimalik vaadelda piire tagant. Ja nii oleks soovinud päikesepaistelist ilma, kõik särab siis hoopis teisiti.

Jaapanis on kaks peamist usku - šintosim (mitmed jumalused ja looduse usk) ja budism. Eristamaks nende kahe pühakohti, šintosimis on pühamud, mille juurde kuuluvad torii väravad. Budismis on templid.

Templi tagumisel vasakpoolsel küljel asub väike kivisild ja selle all olevas tiigis suplevad värvilised koid (karpkalad), keda oli väga rahustav jälgida.

Templi juurest tagasi liikudes valisime Nakamise Dori putkade taga kulgeva tänavaosa, kus oli rohkem hingamisruumi.

Õhtuks oli jäänud veel üks külastus ja Googlest transpordivõimalusi uurides avastasin, et sinna saab ka praamiga. Kui selline võimalus on, siis loomulikult. Tokyo Cruise peatus asus väga mugavalt Nakamise tänava otsast, Kaminarimon väravast 200 meetri kaugusel (sarnaselt Asakusa metroojaamaga).

Umbes pooletunnine praamisõit pakkus Tokyo vaadetele natuke teistsugust vaatenurka ning viis meid Toyosu sadamasse, kust lühikese jalutuskäigu kauguselt leiab teamLabs Planets Tokyo nimelise muuseumi. Valisin selle eeltööd tehes ühe kohana, mida Tokyos külastada võiks. Ma ei teadnuki väga täpselt, mida see endast kujutab, ainult nii palju, kui piltidelt nägin. Kuna teamLabsil on palju head tagasisidet ja pildid tundusid huvitavad, võtsin selle plaani. Nagu teistelgi eelmüügist ostetud piletitele, kehtib sissepääsul pooletunnine aken. Kohapeal piletite saamine on keeruline, sest need on tihti välja müüdud.

Esimese asjana paluti jalanõud ära võtta, mis ei tundunud kõige toredam. Seda selleks, et võimalikult palju tunda ja kogeda, aga ikkagi.

Käisime vees (loodan väga, et piisavalt klooriga), "mustas augus" (väga pehme põrandaga ruum), lõputute kristallide keskel (põnev kogemus), jälle vees, mille pinnale kuvati koikalad, suurte pallide keskel, lillede saalis ja samblases aias. Sellist muuseumi ei olegi enne kogenud.

Majutuse poole tagasi sõitsime seekord bussiga. Nii nagu terve reisi vältel kogesime, inimesed seisavad peatustes järjekordades. Korralikes järjekordades, kus üksteisest mööda ei trügita. Seda nii bussi-, rongi- kui metroojaamas. Järjekordne näide jaapanlaste viisakusest.

Õhtusöögiks pelmeeniraamen. Kahepeale 18 eurot, mille sees kaks raamenit, Cola ja õlu. Kõndisime läbi Omoide Yokocho toidutänava ja suundusime majutusse.

Obviously, we began our second Tokyo day from Shinjuku station. The Yamanote (JR) green line took us to the Ueno district, where you can find Tokyo Zoo. 

As I have mentioned, Tokyo is currently considered the largest city in the world. What I still cannot get over, however, is the price of the visit - 600 yen (approx. 3.85 euros). For comparison, Tallinn Zoo asks 14 euros, and Helsinki Zoo 23 euros (advance ticket is 22 euros). 

Anyway. We started our day at the zoo. I always feel sorry for the animals there. Moreover, Tokyo Zoo doesn't seem to offer the most comfortable living conditions for animals. 

We got to see most of the zoo. We also got to see two of the four advertised pandas, which I also felt sorry for. There was a massive queue to see the other two pandas but we skipped that option. It was unclear why two of them were visible without any restrictions and two required special treatment. All-in-all, I can't pinpoint anything specifically interesting about the zoo. But I do enjoy walking. 

We also had our lunch in the park. Both of us took rice bowls with some toppings and a pack of fries to share. And I had Coke. Well, I had Coke everywhere I could😁 With one exception, we always got complimentary (cold) water with dinner, but I still bought Cola. Since the zoo's advertisements revolved around pandas, we noticed panda cakes while ordering our food, but did not take them. However, after eating, we decided to have those too because they looked cute. And they were cake-looking. Unfortunately, appearances can be deceiving. They weren't sweet at all, but rather a stretchy dough. Rice for sure. In Japan, food is either rice or beans.

A short metro ride took us to Asakusa. To approach our first Buddhist temple from the right direction, we began our stroll from the 11m high Kaminarimon (or thunder) Gate. Four deities adorn the gate and protect the Senso-ji temple. A 700-kilogram red lantern hangs from the middle of the gate (in Japan, the colour red frightens evil spirits).

Passing through the Kaminarimon Gate, we reached the 250-metre-long Nakamise Dori, originating from the 17th century. Similar to Takeshita Dori, you can find numerous shops selling souvenirs, sweets and snacks. Even so, Nakamise Dori was way more packed than Takeshita. 

We walked through yet another gate and finally arrived at Tokyo's oldest Buddhist temple, Senso-ji. It is considered the oldest, originating from the 7th century, but like the majority of buildings in Japan, II MS mercilessly destroyed a lot of cultural heritage, and today we can see replicas. It is heartbreaking to think how the historical buildings that stood for centuries were simply destroyed within a few years of war.

Both of us bought a prediction/fortune for 100 yen to log a geocache. After paying (according to your conscience, because no one checks anything), you shake the container, from which you take out a stick with a number. The number refers to a prediction. Notes with bad luck can be folded up and tied to a thing. Well, both of us managed to draw bad luck, so we tried again. This time, Mum got the best luck and I got average luck. A good way to make people spend their money.  

Before entering the Senso-ji temple, we again purified ourselves by washing our hands and beckoning the incense towards ourselves. 

The temple itself is magnificent. As with the previous shrines we had visited, it's impossible to approach the actual altar. If only it had been sunny, everything would have shined much more brilliantly.  

In Japan, there are two main religions - Shintoism (a belief in multiple deities and the belief that spiritual powers exist in the natural world) and Buddhism. To distinguish between their religious buildings, in Shintoism, there are shrines that have the torii gates and in Buddhism, there are temples. 

It is easy to miss an old stone bridge on the back left side of the temple, crossing a pond with the colourful koi. 

Walking back from the temple, we wanted a room to breathe, so we took the path behind the Nakamise Dori shops. There was one more visit left for the evening, and while researching transportation options on Google, I discovered that you can also get there by ferry, which was an interesting possibility. The Tokyo Cruise stop was conveniently located only 200 meters from Kaminarimon Gate. 

The ferry ride took about half an hour and offered slightly different views of Tokyo. The ferry took us to Toyosu Port, which is a short walk from teamLabs Planets Tokyo. 

I chose this museum while doing research on places to visit in Tokyo. They had a lot of positive feedback and interesting photos. As with other tickets purchased in advance, there is a half-hour window for entry. Getting tickets on the spot is difficult because they are often sold out. 

The first thing we were asked to do was take off our shoes, which didn't seem the nicest thing. I know this enhances the experience, but still. 

We got to walk in a corridor filled with water (I really hope it contained enough chlorine), the "black hole" (a room with a very soft floor), the infinite crystal universe (an exciting experience), again in the water, with koi displayed on the surface, a room filled with large balls, the hall of falling flowers, the room with flowers projected on the ceiling, and in the mossy garden. I have never experienced such a museum before.

This time we travelled back to our hotel by bus. Just as we saw throughout our journey, people form immaculate queues at bus, train, and metro stations. Yet another example of Japanese politeness.  

For dinner, we had ramen with dumplings. 18 euro, including two ramen, Cola and beer. We browsed through Omoide Yokocho food street and headed to our hotel.  

Tokyo 12.07

Esimest Jaapani hommikut alustasime loomulikult hommikusöögiga. Alustuseks kauss riisi. Miso-, sibula- või maisisupp, mingid salatirohelised, kastmed, tofu😁, nattō (fermenteeritud, kleepuvad sojaoad), mingi huvitav jogurt ja selle kastmed, killuke helbeid (tegelikult oligi kõiki väljas killuke), sai, moos, või, ja mingid soojad asjad (vorst, peekon, mingi imelik munapuder, kala, kana, juurviljad). Põhimõtteliselt valik varieerus üle päeva. 

Nishtetsu Inn Shinjuku asub Shinjuku linnaosas, ca 700 meetrit Shinjuku jaamast, mis on hõivatum rongi- ja metroojaam maailmas. Juba see oli omaette lahe. Alustasime reisi jooksul päeva 5 hommikut just sellest jaamast ja suutsime iga kord erinevast kohast siseneda ja õhtul väljuda. Jaam ise on tegelikult väga loogilise ülesehituse ja viitadega. Google maps näitab kuhu minna ja sinu asi on õige liini värv ja platvorm üles leida. No ja vahet teha, kas otsid JR (rongi) või metroo tasandit. Terve reisi jooksul ei õnnestunud kordagi ära eksida. Kusjuures, jäädes liiga kauaks ekraani või viitasid vaatama (üldse mitte eksinult aga suur jaam, noh), astus rohkem kui korra kes iganes ligi ja pakkus abi. 

Esimesena Harajuku jaam ja lühike jalutuskäik viis esimese (ei olegi kokku lugenud mitmest) šinto pühamuni, mis on Tokyot külastades vist igas "peab külastama" nimekirjas - Meiji Shrine. Keiser Meiji reformiga (1868) taastati Jaapanis keisrivõim, pealinn toodi Kyotost Edosse, mis nimetati ümber Tokyoks, ning toimusid muutused Jaapani poliitilises, ühiskondlikus ja tööstuslikus valdkonnas. Pühamu ongi rajatud keisripere mälestuseks.

Šinto pühamud tunneb ära (mõnikord punaste, mõnikord mitte) torii väravate järgi, mis tähistavad üleminekut igapäevasest pühalikuks. Jaapanis tähistab punane värv kaitset kurjuse vastu. Meiji pühamu juurde liikudes läbitakse esimesena suur puidust Ichino Torii, mis eraldab avaliku ja pühaliku ruumi ja nii ongi. Tänavamüra hääbus parki sisenedes peaaegu täielikult.

Edasi jõudsime saketünnide seinte juurde. Šintoismi järgi on sake joomisel puhastav toime, eks igaüks ise teab. Saketootjad annetavad pühamule oma vaate lootes paremale õnnele. 

Meiji pühamu teine, 12m kõrgune ja 9m laiune Nino torii on Jaapani suurim puust torii värav. Kohustutlikud pildid tehtud, jõudsimegi Meiji pühamu endani, mille külastamise eest tasu ei oodata. 

Küll aga oli iga pühamu ja templi juures, mida kahe nädala jooksul külastamise, võimalus ca 100 jeeni (0.68 senti) eest õnne või natuke suurema raha eest õnne toovaid talismane osta, mis arvatavasti toovad pühamutele arvestatava lisasissetuleku. 

Enne pühamusse sisenemist puhastad käed, mõnes kohas süütad puhastumiseks viiruki. Enamik pühamutesse päris sisse ei lubatud, nii ka Meijis. Juba hommikul oli päris soe, seega oli huvitav näha peast varvasteni kinnimässitud pruute. Pühamut ümbritseb suur park, mille puud pakuvad nii heli- kui ilmastiku isolatsiooni. 

Enne edasi liikumist proovisime ära matcha jäätise. On tõesti mõru nagu matcha. Võib-olla kõigest ei peaks jäätist tegema. 

Harajukus jaamast teisele poole jääb värviline, praegusel ajal peamiselt (kuid mitte ainult) turistidele suunatud Takeshita Dori (tänav), kust leiab suveniire, riideid, loomakohvikuid (kus ei sööda loomi vaid nauditakse nende seltskonda), söögikohti ja mida veel. Mis peamine, mida värvilisem, seda parem. Kokkuvõttes jõudsime tänavale kahel korral. Tagasi Harajuku jaama ning Yamanote (JR) liiniga peatus edasi Shibuya linnaossa.  

Shibuya on kuulus oma maailma hõivatuma jalakäijate sebrade võrgustiku poolest, mida mõnedel andmetel ületab tipptunnil iga rohelise fooriga ca 2500 inimest. Sarnaselt Times Squarega on jalakäijate rohelise foori korral kõik sõidusuunad suletud. 

Toidukohta ei olnud eelnevalt välja valitud. Niisiis reisi teine raamen Kin den marus. Kohustuslik pildisessioon truu koera Hachiko mälestuskuju juures, kes sarnaselt Šotimaal elanud Greyfriars Bobbyga ootas oma omanikku pikalt pärast tolle surma. Soov oli külastada Shibuya Sky'd aga.. Kuna eelmüügis on piletid pooletunniste vahemikega, siis ma seekord ei osanud täpselt arvestada, mis kellaks jõuda võisime ja see päev olid külastused välja müüdud, seega suundusime metrooga edasi Chiyoda Citysse järgmise šinto pühamu ehk Hie pühamut külastama. 

Hie pühamu juurde viib punaste torii väravatega ümbritsetud trepp kus on erinevalt Kyotos asuvast Fushimi Inarist on võimalik ka päevasel ajal üksindust nautida. Tõsi, Hie juures on toriid väiksemad ja neid on vähem aga siiski soovitan külastada.

Hie pühamu ülesehitus sarnaneb Meiji (ja ülejäänud šinto pühamute) omale. Põhja-lõuna suunal asuv peahoone (palvetamiseks, kuhu enamasti sisse uudistama ei lubata) ja nelinurkselt selle ümber aed ja muud hooned. Hie kompleksi külastamine on tasuta.

Kuna päev oli palav ning samme juba kogunes korralikult, siis tegime väikese puhkepausi ja sõitsime tagasi majutusse, kus saime jahedas hinge tõmmata. Pärast siestat seadsime sammud Tokyo Metropolitan valitsuse hoonesse, mille 48. korrusel on võimalik tasuta Tokyot vaateid jälgida (erinevalt ülejäänud vaatlustornidest Tokyos).

Ja kuna Shibuya Sky jäi külastamata, tekkis mõte Eiffeli tornist inspiratsiooni saanud Tokyo Tower päeva viimaseks külastuseks paigutada.

Tokyo Towerile lähenedes kuulsime kõva pininat aga kuna see asus ainult väga piiratud alal, tekkis kahtlus, et heli tekib millegipärast elektriliinidest. Hiljem selgus, et hoopis tsikaadid andsid enda olemasolekust teada.

332m kõrgune Tokyo Tower on pärast Tokyo Skytreed kõrguselt teine hoone. Erinevalt Eiffelist sain seekord ka ülemisel, 250m kõrgusel vaatlusplatvormil ära käia. Aga jah, ema ütles õigesti, et vaatasime linna juba kõrgelt, kõiki torne ei pea külastama.

Õhtusöögiks valisin Sushi Zanmai Shinjuku Higashiguchi. Pidime natuke järjekorras ootama, enne kui lauda lubati. Mulle meeldis leti ääres istuda ja jälgida, kuidas suss valmis. Mainin, siin vist tehakse sussi kinnastega, seal igal pool paljaste kätega. Ja peamine on ikka nigiri. Värske kalaga. Yum. Ja oligi päev õhtusse jõudnud. Siin oleme harjunud pikkade valgete suveõhtutega, Jaapanis oli hiljemalt pool kaheksa täiesti pime.

Obviously, we began our first morning in Japan with breakfast. Naturally rice. Miso, onion or corn soup, some salad greens, sauces, tofu😁, nattō (fermented, sticky soybeans), some interesting yoghurt and its sauces, a tad bit of cereal (actually, everything was served in tiny amounts), bread, jam, butter, and a selection of warm things (sausages, bacon, some weird scrambled eggs, fish, chicken, vegetables). Basically, the selection varied every other day.

Nishtetsu Inn Shinjuku is located in the Shinjuku district, about 700 meters from Shinjuku Station, which is the busiest train and subway station in the world. That alone was cool. We started from this station 5 mornings during the trip and were able to use a different entrance and exit every day. The station itself is actually very logically structured and signposted. Google Maps shows you where to go and it's up to you to find the right line colour and platform. Well, you also have to distinguish whether you are looking for JR (train) or subway level. During the entire trip, we never managed to get lost. However, looking at the screen or the signs for too long (not being lost, but it is a huge station), more than once someone approached and offered to help.

Our first stop was at Harajuku station and a short walk led to the first (of I haven't counted how many) Shinto shrine, which is probably on every "must visit" list when visiting Tokyo - Meiji Shrine. Emperor Meiji's restoration (1868) restored imperial power in Japan, moved the capital from Kyoto to Edo, which was renamed Tokyo, and brought about changes in Japan's political, social, and industrial spheres. The shrine was built to commemorate the imperial family.

Shinto shrines are recognized by the (sometimes red, sometimes not) torii gates that mark the transition from the mundane to the sacred. In Japan, the colour red symbolises protection against evil. 

On the way to the Meiji Shrine, the first thing you pass is the large wooden Ichino Torii, which separates the public and sacred spaces, and so it seems to be. The street noise died away almost completely as we entered the park. Next, we reached two walls of the sake barrels. According to Shintoism, drinking sake has a cleansing effect. Sake producers donate their barrels to the shrine in hopes of attracting better luck.

The second torii gate of the Meiji Shrine, the 12m high and 9m wide Nino torii is the largest wooden torii gate in Japan. We took the mandatory photos and finally reached the Meiji Shrine itself, which does not require a fee to visit. However, at every shrine and temple that we visited during the two weeks, there was an opportunity to buy luck or lucky talismans for about 100 yen (0.68 cents) or for a little more money, which probably bring considerable additional income to the shrines.

Before entering a sanctuary, you cleanse your hands, in some places you light incense for purification. Visitors are actually not allowed inside most shrines, and so was Meiji. It was already quite warm in the morning, so it was interesting to see the brides covered from head to toe. The shrine is surrounded by a large park, the trees providing protection against the sound and weather.

Before moving on, we tried the matcha ice cream. It is really bitter like matcha. Maybe everything shouldn't be ice cream material. 

Takeshita Dori (street) is located in Harajuku, just opposite the Meiji Shrine from the Harajuku station.  Nowadays it's mainly (but not only) aimed at tourists. Takeshita Dori offers souvenirs, clothes, animal cafes (where you don't eat the animals but enjoy their company), places to eat and more. Most importantly, the more colourful, the better. All in all, we ended up on the street twice. Back to Harajuku station, take the Yamanote (JR) line, and the next stop is Shibuya.  

Shibuya is famous for its world's busiest pedestrian crossing. According to some reports, approximately 2,500 people cross at each green light during rush hour. Like Times Square, all directions are closed when pedestrians are allowed to cross. 

For lunch, we had our second ramen at Kin denmarus. Naturally, we took a mandatory photo session at the memorial statue of the faithful dog Hachiko, who, like Greyfriars Bobby who lived in Scotland, waited for his owner long after his passing. I had planned to visit Shibuya Sky, but... Since the tickets are sold in advance in half-hour intervals, I couldn't calculate exactly what time we could arrive and when we did, the tickets were sold out for the day. Next, we took the metro to Chiyoda City to visit the next Shinto shrine, Hie Shrine. 

A staircase surrounded by red torii gates leads to the Hie shrine, where, unlike Fushimi Inari in Kyoto, you can enjoy solitude during the day. I must admit, the torii are smaller and there are fewer of them at Hie, but still definitely worth visiting. 

The design of the Hie shrine is similar to that of Meiji (and other Shinto shrines). The main building (for prayers) is located in the north-south direction and the garden and other buildings around it are in a quadrangle. 

Since the day was hot and we had walked quite a lot, we took a small break and drove back to the Inn, where we could catch our breath in the coolness. 

After the siesta, we walked to the Tokyo Metropolitan Government Building, which offers a free (unlike the rest of the observation towers in Tokyo) view of Tokyo on the 48th floor. And since we couldn't visit the Shibuya Sky, I thought of visiting Tokyo Tower instead as our last visit that day. 

As we approached Tokyo Tower, we heard a loud buzzing noise, but since it came from only a very limited area, we suspected that the sound was somehow coming from the power lines. Later it turned out that it was the cicadas that made their presence known.

 

The 332m high Tokyo Tower, which is inspired by the Eiffel Tower, is the second tallest building in Tokyo after the Tokyo Skytree. Unlike Eiffel, this time I was actually able to visit the upper, 250m high observation platform. But I must admit, Mum was right when she said that we don't have to visit all the towers. 

For dinner, I chose Sushi Zanmai Shinjuku Higashiguchi. We had to wait in line for a while before being assigned a table. I loved sitting at the counter and watching the sushi being made. I do have to note that in the places we ate, sushi was made without wearing gloves, unlike in Estonia. 

With that, the day had come to an end.  In Estonia, we are used to long white summer evenings, in Japan it was completely dark at half past eight at the latest.

Tallinn --> Tokyo 10.-11.07

Kui alustada päris algusest, siis mu ema sündis ja unistas Jaapanist. No ilmselt mitte sünnist saadik aga siis kui mõtlemisvõime arenes. Nõukogude ajal ei tulnud selline sihtkoht kõne alla. Eesti taasiseseisvumise järel olime meie väikesed ja nii see aeg läks. Siis alustasin reisikorraldusega. Siis käisime 2019. aastal isa ühes unistuste riigis, Ameerikas ja tekkis tõsisem jutt, et järgmisena võtame plaani Jaapani. 

Esialgne reisikava oli paigas, ostsin lennupiletid ja broneerisin majutused. Ja siis tegi covid oma plaanid ning plaan jäi ootele. 2021 toimusid Jaapanis edasilükatud Olümpiamängud. 2022 olime jälle valmis startima, lend ja majutused olemas aga Jaapan oli suletud. Lootus oli viimase hetkeni, kuid juunis avati piirid ainult grupireisidele. Võtsin isegi kohalike reisifirmadega ühendust aga keegi ei tahtnud mind kaheks nädalaks giidiks edendada😁 

Igatahes. 2023. aasta juulis veetsime lõpuks ometi kaks nädalat Jaapanis. 

Teekond algas 10.07 Tallinnast kl 15, 11.07 ca kl 14 maandusime Tokyos. Pärast 13h10min pikkust lendu. Lennata mulle jätkuvalt ei meeldi. Kas siis tänapäeva meditsiini juures ei suudeta tõesti töötavat iiveldusevastast ravi välja töötada?

Enne reisi 

• vahetasime mõned eurod jeenideks, et saaks lennujaamas Suica ära laadida, mida saab ainult sularahas teha. Nagu selgus, Jaapanis on ikka sularaha vaja. 
• ostsin Japan Rail passid ehk Japan Railway rongipileti, mis kattis kiirrongid, osad liinid Tokyos ja Kyotos, lisaks osad bussid. Ei kata metrood. Vajalik osta kindlasti enne reisi ja piisava ajavaruga, kuna selleks on vaja füüsilisel kujul voucherit, mis saadetakse postiga koju ja vahetatakse Jaapanis päris pileti vastu. JR passi ei ole võimalik osta Jaapanis olles ja see on mõeldud ainult turistidele. Mina ostsin meie piletid Klookist 420 eurot inimene (äriklass) kuna sel hetkel pakkus Klook parimat hinda. Jaapanis olles vaatasin, et nende hind oli 200 eurot kerkinud. Passi saab osta ka Japan Rail Pass lehelt. Halb uudis on see, et Jaapan tõstab alates oktoobrist märgatavalt passi hinda. 
• registreerisin meie andmed Visit Japan Web leheküljel, et passikontrollist ja tollist kiiremini läbi saada. 

Lennujaamas

• läbisime üllatavalt kiiresti turvakontrolli ja tolli;
• vahetasin JR passi voucherid piletite vasu;
• ostsime Suica kaardid ehk laetavad piletid, mis katsid need liinid, mida JR pass ei kata. Welcome suica ise ei maksa midagi, erinevalt tavalisest IC (suica, pasmo, icoca) kaardist. Tänu sellele ei pidanud metroos ja bussides eraldi rahaga arvestama. Alguses laadisin kummalegi 4000 yen (ca 25 eurot) ja pärast reisi kestel veel 4000 yen juurde. Saab kasutada üle Jaapani aga Kyotos kasutamiseks pidid töötajad mingi seadistuse tegema. Seda oleksin tahtnud enne reisi teada 😊
• ostsime Airport Limousine bussi piletid, mis toimetas meid pagasiga esimesest majutusest mugavalt 400m kaugusele. 

Kärutasime oma pagasi Nishtetsu Inn Shinjukusse, kus paiknesime kuus esimest ööd. Sisselogimiseks ei olnudki põhimõtteliselt inimkontakti vaja. Skänni oma pass aparaati ja kõik. Õnneks meil oli mingi kala ja sain töötajaga suhelda. Tuba oli selline kahekohaline voodi ja vaata ise, kuhu oma kohvrid paigutad aga puhas ja konditsioneer töötas veatult. 

Kui olime ennast sisse seadnud, oli aeg juba õhtune. Seega väike jalutuskäik Shinjukus, sihiks Godzilla hotell Gracery Shinjuku katusel ning õhtusöök. Hooned suurlinnale (maailma suurimale linnale) kohaselt kõrged ja vilkuvate ekraanidega.

Seekord olin ainult paar söögikohta ette otsinud aga kohe esimene oli väga lahe raameni koht Ichiran Shinjuku Kabukicho.

Tellisin aparaadist kaks raamenit ja joogi. Siis saime paberi, kus ringitasime raameni soovitud maitse ja komponendid. Koroona-ajast on võimalus süüa kontaktivabalt kabiinides.

Majutuse poole tagasi jalutades nägime põnevas riietuses neidusid, tänavalaulikuid ja suurimat hulka inimesi, keda mitme aasta jooksul kokku näha võiks. Jaapani seiklus võis alata.

It all began with my mother's birth. Well, probably the birth, but soon after that she dreamed about travelling to Japan. In Soviet times, such a destination was out of the question. After Estonia regained its independence, I and my brother were young and the time just went. In 2013, I started travel planning. In 2019, we went to one of my father's dream countries, the US, and decided to go to Japan next. I had previously compiled the initial itinerary. After the US, I bought plane tickets and booked the accommodations. And then covid arrived and the world changed. In 2021, Japan hosted the postponed Olympic Games. For 2022, again I had bought the flight and booked the accommodations, but Japan was closed to foreigners. We hoped until the last possible moment when Japan started opening their borders, but they did not welcome individual travellers until October 2022. I even contacted local travel companies, but no one wanted to promote me as a tour guide for two weeks😁 Anyway. In July 2023, we were finally able to spend two weeks in Japan.

The journey started on the 10th of July from Tallinn at 3 p.m., and we landed in Tokyo at 2 p.m. on the following day. Our flight took 13h10min. And I still don't like flying. Considering modern medicine, is why has no one developed an anti-nausea treatment that actually works? 

Before the trip

• Exchanged some yens. First, we needed to charge our Suicas. Further, you do need cash in Japan;
• I bought Japan Rail passes, aka a Japan Railway train ticket, which covered bullet trains, some lines in Tokyo and Kyoto, plus some buses. However, it does not cover the metro. It is essential to buy the pass before arriving in Japan and with sufficient time beforehand as this requires a physical voucher, which is sent to you by mail and exchanged for an actual ticket in Japan. The JR Pass cannot be purchased while in Japan and is only meant for tourists. I bought our tickets from Klook for 420 euros per person (business class) because at that moment Klook offered the best price. When I was in Japan, I saw that their price had risen by 200 euro. The pass can also be purchased from the Japan Rail Pass (and several other) pages. The bad news is that Japan will significantly increase the price of the passport starting in October.
• I registered our details on the Visit Japan Web page to get through passport control and customs faster.

At the airport

• we went through security and customs surprisingly quickly;
• I exchanged JR pass vouchers for tickets;
• we bought Suica cards, or rechargeable tickets, which covered the lines not covered by the JR pass. Unlike other IC (Suica, Pasmo, Icoca) cards, Welcome Suica does not cost anything per se. Suica is a convenient way to pay for the metro and bus fares (and in some shops) without carrying cash. At first, I charged each card 4000 yen (approx. 25 euros) and then another 4000 yen throughout the fortnight we stayed in Japan. The card can be used all over Japan, but in order to use it in Kyoto, the staff had to do something to the card. I would have liked to know this prior to the trip 😊
• we bought tickets for the Airport Limousine bus, which delivered us with our luggage to a comfortable distance of 400m from the first accommodation. 

We carried our luggage to Nishtetsu Inn Shinjuku, where we stayed for the first six nights. Basically, no human contact was needed to check-in. You simply scan your passport and that's it. Luckily we had some mishaps and I could communicate with a human. The room included a double bed and almost no room to put our suitcases. However, the room was clean and the air conditioner worked flawlessly.

By the time we settled in, it was already evening. We took a short walk in Shinjuku, aiming to see the  Godzilla on the roof of the Gracery Shinjuku Hotel, and then had dinner. 

This time I had only looked for a few places to eat prior to our trip. The first one was a very cool ramen place called Ichiran Shinjuku Kabukicho. I ordered two ramen and drinks from a machine. Then we got a piece of paper where we circled the desired flavours and ingredients for the ramen. Since the corona era, it is possible to eat contact-free in booths. 

Walking back to the accommodation, we saw girls in Lolita clothing, street performances and more people than we normally see in several years.  Our Japanese adventure could begin.

2022

Ma ei teagi millest alustada. Nagu näha, ei ole ma aasta jooksul kirjutama jõudnud *isegi mitte reisimisest😮* Jah, kirjutada olen saanud ilmselt rohkem kui viimase kümne aasta jooksul kokku. Kaks aastat õpinguid saidki läbi #sestühesteipiisa Nagu. Nagu. Kaks aastat tagasi kandideerisin ja ei osutunud valituks. Eitavat kirja lugedes avastasin juhuslikult TÜ reklaami võõrkeeleõpetaja kaugõppele, neli päeva dokumentide esitamise lõpuni. Kui mu kandideerimine oleks olnud positiivne, ei oleks ma seda otsust teinud. Ma ei uskunud, et mind päriselt õppima võetakse. Ja siis ma ei uskunud lõpuni, et lõpetan. Ja siis siin ma nüüd olen. MA😊 Jap, mul oli enne ka üks. Aga minu jaoks lihtsalt uskumatu. Alates augustist uus töökoht ja suunamuutus.  

Ma olen jätkuvalt väsinud. Rohtudega lõpetasin jõululaupäeval. Nii nagu kodus ei soovitata järele proovida. Ma olen tõenäoliselt õppeaasta lõpuni väsinud, minu jaoks palju uut ja tundide ettevalmistamine võtab aega. Õnneks olen kahel viimasel aastal vaba aja puudumisega harjunud. Praegu on tegelikult lihtsam. Ja ma täiega naudin oma tööd.

Ei, ma ei jõudnudki liikumiseni tagasi. Õppimise ajal oli välistatud. Ükskõik mis ei olnud õppimine/lõputöö kirjutamine tõi kaasa süütunde. Nüüd.. ma ikka ei jaksa. Ma olen selle aasta jooksul endast paremini teadlikuks saanud. Ma tegelen enda aktsepteerimisega. Ja on teemasid, mida mis nõuavad veel tööd. Palju tööd. 

Ma tegelikult lugesin paar raamatut rohkem kui Goodreadsi märkisin aga enda eesmärk jäi täitmata. Ja see on ok. 

Koroona ei ole kuskile kadunud aga see on kuidagi elu osa. Suutsin ka veebruaris sümptomiteta koroona läbi põdeda. Hiina piiride avamine ei ole just kuigi positiivne uudis... Ja. Ja 2021. aasta postituse ärevus Venemaa suhtes osutus tõeks. See on lihtsalt... 

Reisimisest. Sünnipäev pidi saabuma Kyotos. Eesti oli Jaapani jaoks mai lõpuni punase tsooni riik. Siis juunis lubati eestlased riiki aga ainult turismireisiga. Kirjutasin Eesti reisibüroodesse palvega ennast kaheks nädalaks giidiks registreerida. Jah, ma tean, aga pidin proovima. Siis raske südamega tühistasin juuni lõpus lennu ja majutused. Sünnipäev Eestisse ei saanud jääda. Kiire muutusena uuesti nädal Barcelonas. Ilm oli super ja sain natuke rohkem ringi vaadata kui eelmine kord. Ja lained😊 Aga siis augustis lõpuks ometi kolmandat korda Iirimaale💗. Lõpuks ometi, sest pidime startima kaks aastat tagasi. Igatahes pool kuud, seltsiks Aili ja lihtsalt võrratu kulgemine. Sain teha selle ringreisi, mida 2014 planeerisin aga reisikaaslasele ei sobinud. Lihtsalt nautisin iga hetke *välja arvatud paadireisi Skellig saarele ja tagasi* **ja sellele eelnenud päeva, kui suutsin mingil põhjusel terve päev iiveldada** aga need on tühiasjad. Lihtsalt võrratud teed, loodus, inimesed. Ja lõpuks ometi sain Croagh Patrciku tipus käidud. Ilusa ilmaga. Täiega seda teekonda nautides. 

Loodan, et 2023 on parem. Jah, isiklikus plaanis oli 2022 super. Peaaegu. Aga see, mis maailmas toimub. 

2021

Aasta on möödunud kiirelt. Uskumatu, et lõpetasin esimese aasta ja nüüd on viimane poole peal. Lihtsalt, ma päriselt ei usu seda siiani. Muuks ei ole energiat jagunud. 

Liikumine on olematu. Loodetavasti saan veebruarist vaikselt, vaikselt uuesti alustada. Kui mot olemas on. Ilmselt rohud, võib-olla mitte. Sügisene ei sobinud, nüüd sain uue. Võiks veel tugevam olla. 

Lugeda jõudsin tempoga raamat kuus. Arvu järgi kaks kuus. Millest kaks olid kohustuslik kirjandus. 

Koroona lükkas järjekordselt juba eelmiseks suveks planeeritud reisi edasi aga viimase minuti otsusena sain aasta vanemaks Pariisis. Koroona leiutab aina uusi tüvesid ja ei tahagi hääbuda. Venemaa tekitab ärevust. 

Geopeitus on ka tahaplaanile jäänud. Ma ei suuda midagi teha, teades, et selle asemel peaks õppima.