London 5.09

Sarnaselt eelmisele päevale, 7st hommikusöök ja ca 8.30 asusin teele, sihiks Buckinghami palee. Kuninglik vahtkonnavahetus toimub esmaspäev, kolmapäev, reede ja pühapäev kl 11. Kolmapäeval oli Coldplay ja pühapäevaks olime kodus tagasi, seega oli reede suurepärane võimalus seda (uuesti) näha. Ja kuna nagunii sealkandis, siis võtsin Buckinhami palee külastuse piletid samaks päevaks, 12.30ks. 

Meie majutusest paleeni oli põhimõtteliselt 3.6km aga kui graffiti tunnelist läbi minna ning London Eye juurest läbi põigata, saab natuke rohkem kõndida (mida ma naudin). Alguses juba tuttav the Cut tänav, mis läks Waterloo jaama juures üle värvikirevaks Lower Marsh tänavaks. 

Leake ehk graffiti tänav on avalik koht Londonis, kus graffiti on seaduslik. Leake st tänavakunst sai alguse 2008 Cansi festivali raames, eestvedajaks Banksy. Tänavakunstnikel on võimalus ennast peaaegu vabalt väljendada, mõningad reeglid ikkagi kehtivad. Aga see tänav on megalahe. Sissepääs Lower Marshi poolt tuleb üles leida ja sisenemistee ei ole võib-olla nii muljetavaldav. Aga tunnel on võrratu, nii nagu ikka, on keerulisemaid ning lihtsamaid kuvandeid. Kellel on vähegi võimalus ja huvi (ja ennetab päevaseid rahvamasse), soovitan kindlasti. Tasuta vaatamisväärsus. 

Siis, nagu öeldud, kõndisin London Eye vaaterattani, et seejärel Thamesi kallast mööda Westminster sillani jõuda. Sest üks Londoni külastus ei ole täielik Londoni külastus, kui Suur Ben on nägemata. Loomulikult tegin iga paari sammu tagant klõpsu (see oli jah jama, et mul kaamera kaasas ei olnud). Eks muidugi, kes pidevalt Londonis käib, ega see korduv vaade midagi ei annagi. Aga nagu Pariisis Eiffel, siis Big Ben ootab vaatlemist. Ja loomulikult võrratu Westminster Abbey. 

Instas reklaamitakse juba mõnda aega soovituslikku pildistamiskohta, kus turiste vältida. Aga kuna see on isegi mapsis "bridge arch photo"-na ära märgitud, siis arusaadavalt see enam mingi saladus ei ole. Jah, hea vaade, aga juba hommikul oli pikk pildistajate järjekord ootel. 

Loomulikult ma tegin iga nurga alt pilte. Loomulikult ma tegin teistest pilte ja palusin edast pilti teha. Kui ma õpiks kunagi poseerima, oleks tore. 

Kulgesin üle Westminster silla, nähes (tõenäoliselt) suunamudijaid (appi, kuidas see sõna mind ärritab) lõputuid videoid filmimas. 

Ilm oli lihtsalt võrratult päikeseline. Kulgesin mööda Victoria ja Buckingham gate tänavaid ning jõudsin nii umbes kl 10ish palee juurde. Mis loomulikult oli juba rahvamassidega hõivatud. Kuna kõikvõimalikud kohad olid võetud, tekkis hetkeks dilemma, kuhu ise liikuda. Lõpuks sain positisiooni ühe värava juures, kust natuke nagu oli ja enamasti nagu ei olnud midagi näha. 

Ja siis saingi aru, et kui endlikeppi ei ole ja pikkust ka 2m ei ole, siis päkapikud midagi ei näe. Aga kõik see mant kestis kuskil kolmveerand tundi, alates juba enne kl lubatud 11. Ametlikult kindlasti algab 11 aga liikumine algas enne seda. Ja kes tahab head vaadet, siis nagu kontserdil, on varavalges kohal. 

Pärast showd sain reiskaaslastega kokku. Tegime paar pilti, nautisime ilma ning avastasime, et pikk järjekord, mis palee aia ääres kulges, oli sama, millega meie pidime liituma. Järjekord liikus mõistlikult kiiresti. Paleeäärse korteri võib saada juba poole miljoniga (mitte, et ma elu jooksul nii palju teeniks aga see selleks). Sest järjekorras tekkis huvi. 

Tavapärane kotikontroll ja olime paleetuuril. Kus ei tohtinud pilte teha. Nagu. Jah, palee ikka nagu palee. No kuninglik ja see kõik. Aga, noh jah. Pildistada võib väljas. Arutasime ka, et vastasel juhul kestaks tuur tunni asemel tunduvalt kauem. Aga näiteks Versailles on lubatud pilte teha ja selle külastuste arv on kordades suurem. 

Igatahes. Palees oli mul enne käimata. 

Siis tegime Starbucksis väikese söögipeatuse ja suundusime edasi Soho linnaossa (ka käimata). Peatus vinüülipoes. Hommikust saati kummitas Oasise "Morning Glory" ja mis plaati ma esimesena näen? Ei, mul ei olnud üleliigset 32£. 

Sohos on ülilahe MinaLima kirjastuse pood. Kes ei tea, MinaLima on illustreerib raamatuid, eelkõige Harry Potteri teoseid (kolm esimest). Aga lisaks Peter Paan, Džungliraamat, Salaaed, Kaunitar ja Koletis ja Võlur Oz. No illustreerimine on vähe öeldud, teeb raamatud elavaks. Ja seal on neil pood, kuhu soovisin minna kui see jäi meie marsruudile. 

Londonis on interaktiivne the Now hoone, kus saab tasuta erinevaid vaatemänge jälgida ning mõningaid kaasa mängida. Seal veetsime ka mõne aja. Tean, et Londonis on ka näiteks põnevam Frameless aga seda kogemust tasuta ei saa. 

Now hoone lähedale jäävad värviline boheemlaslik Neal's Yard ja Seven Dials toiduturg. 

Käisime läbi TK Maxx poest, mis meenutab USAs olevat Rossi ketti. Ja kuna üks meist ei saanud eelmisel õhtul fish & chipsi süüa, siis suundusime uuesti Brewmasterisse. Alguses me ei saanud arugi, et maandusime täpselt samas kohas. Ventilaator puhus kuklasse nagu õues oleks olnud +30C. Teistele kala-kartul aga mina võtsin burgeri. 

Leicester väljak, kus asub Mr Beani kuju, jäi lühikese jalutuskäigu kaugele. Käisime kõigepealt suveniiripoes ning suundusime sinna edasi. Kurb tõdemus, et väljak oli väravatega suletud ning ainult aia taha jäävad kujud (Harry, Mary Poppins) olid näha.

Aga kuna Leicesteri väljaku äärde jääb ka M&M's värvipomm, siis uudistasime need korrused ka läbi. 

Minu lähedane suhe šokolaadiga lõppes nüüdseks üle 10 aasta tagasi. Asjaolude kokkusattumusel loobusin sellest päevapealt ja ei suutnud üle aasta šokolaadi lõhnagi taluda. Siis tekkis uus katsetus ja jälle üle aastane paus. Hetkel söön harva, natuke, valitud šokolaadi. Ehk siis õnneks pood minus kiusatust ei tekitanud. Aga värviküllane oli see küll. 

Seejärel saatsin reisikaaslased Leicester metroonpeatuseni ning suundusin tagasi väljaku suunas. Esialgu oli uitmõte õhtusöök hiinalinnas realiseerida, aga see muutus ja seega mõtlesin hiinalinnast vähemalt natuke läbi jalutada. Stereotüüpsed laternad, inimmassid, suur nikerdatud sissepääs. 

Seejärel seadsin suuna päeva alguses nähtud Big Beni poole, et see pimeduses, tulede valguses ka üle vaadata. Kui Beni juurde ühistranspordiga tulla, siis Westminster peatuse üks väljapääs on täpselt kella suunas ja võib päris efektset väljumist pakkuda. 

Õhtutuledes London Eye ning Thamesi äärne promenaad. Liikusin kuni Milleeniumi sillani (õhtused fotograafid seisid järjekorras, et St Paul'si katedraali jäädvustada). Ja sellega oligi päev õhtusse jõudnud. 

London 4.09

Kuigi ma olen Briti saartel käinud 13 korda, hea küll, kui 3x Iirimaa välja jätta, siis Suurbritannias 10 korda, aga Londonis käisin viimati 2008. See lihtsalt ei tõmba. Mulle meeldivad loodus, kiviringid, käänulised teed, rannik, mäed, väikesed armsad külad. Aga. Kuna Coldplay mängis Londonis ja tekkis mõte mitte lihtsalt sinna ja tagasi lennata, siis seekordne minipuhkus. Ja kusjuures läheks uuesti, mõned märgitud kohad jäid külastamata. 

Päeva alustasin natuke enne 7t, Eesti aja järgi 9, ma ei maga puhkepäevadel nagunii üle selle. Ehk siis hommikusöögi alguseks olin näljasena ukse taga. LSE Bankside House ilmatusuur söögisaal asub esimesel korrusel. Söögivalik, nagu eelmises postistuse mainitud, mitmekesine. Kuna reisikaaslased on natuke teistsuguse reisistiiliga, siis tegin hommikutoimetused ära ja suundusin nii umbes pooleteisetunnisele jalutuskäigule, et teistega kl 10 kokku saada. 

Meie majutus asus 400m Thamesist. Kui Tate Modernit ees ei oleks, siis oleks vahemaa veelgi lühem. Otse majutusest asub Londoni kõige värskem, ainult jalakäijatele mõeldud Milleeniumi sild, mis avati nagu nimgi vihjab, 25 aastat tagasi. Otse üle silla jääb St Pauli katedraal (Christopher Wren), mis taastati ca 10 aastat pärast 1666 Londoni tulekahju. Külastamiseks proovisin leida enamasti tasuta vaatamisväärsused, seega 26£ jäi natuke kalliks. Aga väljast sain päikesepaistes paar minu jaoks täiesti lahedat pilti, nii ikoonilise kahekordse bussi kui (küll mustaks värvitud) telefoniputkaga.  

Vaatasin üle Londoni tulekahju mälestusmärgi (rajatud 1677). Sest kui  juba kohapeal ja õiges piirkonnas. Londoni ajalugu. Ehk siis 2. septembril 1666 Pudding Lane pagarikojast alguse saanud ja tänapäevase City of London (Londonis asuv väike piirkond, ca 8500 elanikku) piirkonna peaagu maha põletanud tulekahju. 

Üle Londoni silla "meie" kaldale tagasi liikudes nägin kaugelt Toweri silda. Turistid ajavad need mõnikord omavahel segamini. Tower näeb uhke välja aga Londoni sild tundub majesteetlikum, seega mõni eeldab, et tegemist on sama sillaga. Tegelikult asuvad need teineteise kõrval. 

Hommikuse jalutuskäiguga jõudsin veel Borough toiduturule, mis on avatud teispäevast pühapäevani kellast 10 (v.a. reede kl 9). Seega sain turult trügimata läbi jalutada, seltsiks paar uudistajat ning müügiplatse valmispanevad kauplejad. 

Hüppasin majutusest läbi ning kl 10 olime Tate Modern ukse ees.

Muuseumi külastus on enamasti tasuta, v.a. paar eraldi näitust. Ma ei ütleks, et muuseumid minu just lemmikkoht oleks. Aga seal oli lisaks hmm.. maalidele tarbekunsti, muusikat ja tasuta vaade St Pauli katedraalile. No ja, tasuta. Kui juba kohal olla, siis ikka tasub üle vaadata. Vaatlesime kunsti nii umbes poolteist tundi. Seejärel suundusime (uuesti) Borough toiduturule. 

Teele jäi kunagise Shakespeare Globe teatri asukoht.

Borough toiduturg on üks vanemaid ja suurimaid Londonis. Tänapäevased hooned ehitati 1850ish aga teated turukohast on juba 1000 aastat tagasi. Ilmselt tänu TikTokile ja Instagramile on osad toidukohad eriti populaarsed. Kuigi olime seal neljapäeval, oli turg massiliselt rahvast täis nii, et lihtsalt ringiliikumine oli keeruline.

Selleks, et mitte kohe esimest hõrgutist haarata, käisime enne turu keskusele ringi peale. Maitsesime ära kohustuslikud (ülehinnatud) šokolaadiga maasikad ja kuna need kõhtu ei täitnud, siis võtsime pirukad juurde. Mina sõin hommikust kl 7, seega mul oli täiesti sobiv lõunaaeg. 

Müüja parandas mu saiakese hääldust. Kui ma samamoodi õpilaste eksimusi parandaks, ei tea, kes julgeks veel proovida. 

Esialgu oli plaan nautida tasuta Londoni vaateid Sky Gardenist aga kui isegi täna, sügisel, tasuta piletit broneerida (seda tuleb kindlasti eelnevalt teha), siis esimesed vabad ajad on novembris, kolme nädala pärast. Ehk siis broneerimisega jäin hiljaks. Alternatiiviks leidsin Garden at 120, mis on samuti tasuta ning sissepääs elavas järjekorras. 

Hoone on jah madalam (69m vs 160m) aga samas, parem kui üldse mitte midagi. Sky Gardenit sai ka vaadelda. Ei tegelikult oligi lahe. Katusel on aed ning panoraamvaade ümbrusele. Jah, kõrgemad hooned varjutavad. Reisikaaslased tegid toidupausi. Saime teada (see hetk küll ei saanud, aga pärast selgus), et erinevalt androidist võib iPhone omavoliliselt toimetada ja internetti kasutada. 

Ja siis oli aeg jõuda St Martin's teatrisse, et vaadata üle  kauemlavastatud näidend Londonis,  Agatha Christie "Hiirelõks". 

Aga kuna meil läks iPhone siseeluga tutvumisega natuke kauem, kui olin arvanud, siis hakkasime selleks hetkeks teatrisse hiljaks jääma. Jalgsi ei oleks mingi valemiga jõudnud ning ühistransport langes samuti ajakulu tõttu mängust välja. Seega proovisin Bolti. Saime juba juhi kinnituse, kui see järsku kadus. Siis saime uue juhi, kellel oli meieni jõudmiseni 5 min. OK, see oli tehtav. Aga siis ta tiirutas ja aeg ei vähenenud kuidagi. Otsisin paralleelselt Uberit, mille peale saime kiiremini. Teades suurepäraselt, et Londoni liiklus on nagu see on ning isegi vormelipiloot ei saa õigeaegset kohalejõudmist garanteerida, mainisin ikka igaks juhuks, et läheme teatrisse ja arvestasime aega natuke valesti. Aga juht kasutaski kõrvalteid, ringitas ja olime 4 minutit enne algust teatri ees. 

St Martin's teater rajati 1916. aastal ning "Mousetrap" on seal lavastatud alates 1974. aastast. Näidend esilinastus West Endil 1952. Vaatajale mugav, tõusev põrand. Vaatajale ebamugav, kitsad vahed. Olin "Hiirelõksu" eelnevalt Kellerteatri (minu lemmikteater, huvitav, et mind püsikliendiks pühitsetud ei ole) lasvastusena. Juba Kelleris meeldis see väga, Londonis on lahendus natuke rikkalikum aga mõlemad variandid on super. 

Pärast etendust lühike jalutuskäik Charing Crossi ostlemistänavale. Sihtmärgiks Donutlier pargariäri. Leidsime kõik midagi sobivat. Kuna üks reisiklaaslane oli väsinud, siis tema irdus majtuse suunas ja meid jäi alles kaks. 

Otsisin toidukohta, kus serveeritakse fish & chipsi. Ma küll eriline fänn ei ole aga juulist juba paus sees. Selgus, et sobiv Brewmaster pubi asus kohe samal tänaval. Paigutasime end teisele korrusele ning sõime mõlemad ühe korraliku fritüüritud kala friikatega. 

Selleks ajaks hämardus nagunii. Leppisime kokku, et kulgeme läbi metroojaama teele jääva Trafalgari väljaku (Londoni süda). Kokku kilomeeter. Purskkaev ja esinejad. Poed. Ja kuna Embankment peatus jääb täpselt Hungerford silla juurde, kust avaneb vaade London Eye'le. Siis metroosse, lühike sõit ja olimegi majutuse juures tagasi. 

London ja Coldplay

Ma ei reisi töö ajal. Minu jaoks on õige reisimine see, millest tuleb pärast puhata, sest kõike on vaja näha ja igal pool käia. Niipalju, kui võimalik. Mina ei ole puhkusreisija. Või siis järgmine päev pärast naasmist tööle tagasi minna. Yuk. Igatseda reisimist. Ei. Aga. Kui Coldplay pileti saab 3.septembriks. Saab early entrance VIP pileti. Siis võtsin vastu raske otsuse, et seekord lähen. Ehk siis minitrip, mis tuli juhuslikult.

Hakkasin piletit jahtima 2024 aasta septembris, kui need Ticketmasteris müüki tulid. Olin õigel päeval järjekorras, sain müügikeskonda (erinevalt Oasisest, kus pidin ootama peaagu 2 tundi, seekord 30 minutiga), ja piletid olid välja müüdud. Läksid nagu soojad saiad. Valisin loomulikult eeskujulikult augusti nädalavahetuse, et ei peaks töölt puuduma. 

Siis käisin praktiliselt iga päev ticketmasteris järelturu pileteid jahtimas. Mingi aeg eeskujulikult ainult nädalavahetusi aga siis  asjaolude tõttu võtsin vaatluse alla kõik võimalikud kuupäevad, k.a. Hulli. See sai söögivahetunni rutiiniks. Mõnikord leidsin pileti, hingasin, oli ära müüdud. Leidsin pileti, panin juba korvi, sest nägin kui kiiresti need minema läksid, ja oli juba müüdud. Nii mitu korda. Ma isegi ei keskendunud pileti tüübile, sest soovisin piletit. Välistasin 700+ hinnaga piletid, mida oleks kergemini saanud. Ja siis. Pärast seda kui olin neid praktiliselt iga päev jahtimas käinud. Selleks ajaks oli möödunud 4 kuud. Jah, lugesid õigesti, piletid tulid müüki 27.09.2024 mul õnnestus see lõpuks saada 25.01.2025. Söögivahetund. Harjumuspäraselt pileti saadavuse kontroll. Leidsin pileti, panin selle korvi ja sain ostu kinnituse. Nagu whaaaat?? 

Ja ka siis ei pööranud muule tähelepanu, kui sellele, et sain seisupileti, nagu eelistus oli. Early entrance jäi kuidagi tähelepanuta. Aga kuna pilet oli käes, ostsin lennupiletid ja broneerisin hotelli. Siis mõne aja pärast tekkis veel huvi ja asusin teise pileti jahile. Teisena sain istekoha pileti aga kuna reisikaaslasele see sobis, siis ostsin selle ära. Ostsin juurde kaks lennupiletit ja muutsin majutust. 

Siis möödus pool aastat. Seiklesime vanematega pool juulit Inglismaal ning nädala Pariisis. Kool algas. Ja 2.septembril startisime Londonisse. Jap, eelneval nädalal töö (mõtle, kui palju sinu arvates asendajale tundide ettevalmistamine aega võtta võiks ja korruta see vähemalt kolmega) tundide ettevalmistamise kallal, põhjus, miks ma töö ajal ei reisi. 

Otselend AirBalticuga maandumisega Gatwicki lennujaamas. Lennujaamas vaatasin üle, et reisikaaslaste e-simid töökorda saaks. Jaapanis ja USAs kasutasin Airalot aga millegipärast suvel Inglismaal ei õnnestunud seda tööle saada ja läksin Saily-le üle. Seekord siis sama. Võtsin 3GB paketi, millest piisas 5ks päevaks ideaalselt ja jäi alleski (kui sul just iPhone ei ole).

Olin eelnevalt broneerinud Thameslink piletid, nii hoiab natuke raha kokku. Thameslink viib mugavalt Gatwickist kesklinna. Meile sobiv Blackfriars' peatus oli kolmas ning 35 minutit sõitu. Majutuseks valisin LSE Bankside House - Londoni majandus- ja politoloogiakooli ühielamu, mis pakub mingist ajast kevadel kuni oktoobrini tavainimestele majutusteenust. Suurepärane asukoht, kohe Tate Modern'i vastas ning 400m Thamesi jõest. Hommikusöök hinnas. Jah, tuba on selline tavapärane ühiselamu. Aga vannituba on toas, ei pea kordidori peal ühist kasutama. 

3. hommikul sõin korraliku hommikusöögi. Suure kooli ühiselamuna on seal suuuuur söökla - nii söögiala kui valikuvõimalused. Helbed, soe ja külm toit, puuviljad, saiakesed, jogurtid. Tõusin veidi enne 7t, 7st sööma. Siis natuke pärast 9t asusin Wembley poole teele. Kuna üksi kontserdil käies puudub võimalus järjekorrast ja hiljem oma kohalt lahkuda, on oluline eelnevalt võimalikult vähe vedelikku tarbida. Kes teab, see teab. Sest ega esirida ennast ise ei hoia. 

Ostsin lõunaks toidu kaasa, mida enne väravate avamist oma kohalt lahkumata tarbida. No ja väikese veepudeli ka. Nii igaks juhuks. 

Siis. Ideaalis viib Jubilee liin Southwarkist (meist 750m) otse Wembley Park peatusesse. Päriselt oli Jubileel sellel päeval natuke keeruline ja istusin vahepeal teisele liinile ümber. Kokku ca 50 min (millest pool tundi transpordiga) ja olingi Wembley juures kohal. Olin uurinud, kus asub minule vajalik kollane sissepääs (early bird) aga seda infot ei leidnudki. Kohapeal selgus, et otsimiseks ei olnud mingit vajadust, otse metroojaamast kuni staadionini viis lai, isegi orienteerumisvõõrale inimesele eksimatult äratuntav tee. Seal suured sildid värvidega sissepääsu suunas. 

Leidsin kollase järjekorra. Olin juba natuke istunud (terve päev ei jaksa seista) kui sain teada, et sarnaselt Robbie Williamsi Riia kontserdile kirjutati inimeste kätele nende järjekorranumber, mis võimaldas tegelikult ringi liikuda ja kasutasin seda mitu korda tualeti külastamiseks (nii igaks juhuks). Vahepeal tibutas. Siis kupatati järjekord lageda taeva alla ümber. Jälle vahepeal tibutas. Enamikul olid ettenägelikult vihmakeebid. Osadel olid istumistoolid, mille nad värava juures minema viskasid. Ka mõte järgmiseks korraks. Millalgi ikka. Kui mitte, siis 2027 Glastonburyks. Sest maailm toimib siis veel, onju. 

Mingi hetk tuldi vip-piletitele käepaelu jagama, et sisenemisejärgselt ummikuid vältida. Ma ei teadnud selle hetkeni, et mul oli vip-pilet. Uurisin, et kellele käepaelu jagatakse, vip-piletitele. Selge, mul ei ole sellist piletit. Küsiti nime ja olingi nimekirjas😶 Sain sinise käepeale ja kupongi, millega pärast kontserti fänninänni saada. Nagu whaaaat. 

Siis oligi. Sõin tund enne väravate avamist, sest hiljem süüa ei saa. Käisin veel viimast korda tualetis. Ja. Siis. Liigutati. Meid. Päris. Värava. Taha. Heh, siis enam järjekorranumbrid päris ei pädenud. Ja siis avati päris väravad, piiksutasime oma piletid läbi. Kellel õnnestus jälle kõige aeglasemalt liikuv järjekord leida? Õnneks lubati vahetada. 

Väravast sees (jess, pilet toimis), saime led-käepaelad ja niipalju rinnamärke, kui keegi tahtis haarata. Kiirkõnniga edasi (olime staadionihoone all, seal ei olnud kuskile joosta ja väljas seda ka ei lubatud). Millegipärast jäime peaaegu 20 minutiks ülitihedasse järjekorda passima. Tekkis poleemika, et miks mõned suuremad numbrid eespoole liikunud olid (selgus, et mina kaasa arvatud, ega seda ma avalikult ei reklaaminud) aga keegi ei liikunud. Sellest tekkiski küsimus, et mõni väiksema numbriga kontserdikülaline proovis ettepoole minna. Minu loogika oli küll, et kes väravast sees, see enda eest. Ja selgus, et ma ei mõelnud ainukesena nii. 

Pärast ilmatupikka ootamist saime lõpuks staadionimuru suunas liikuma! Meil keelati joosta (kuidas sa veel esimesse ritta saad?) Siis kiirkõnniga, käed käepaeladega üleval (muudmoodi ei lubatud) lava suunas. Ahjaa, mul oli number 108, mis tähendas, et terve lavaesine rida oli minu ees. Ja sellepärast mul oli vaja joosta aga ei saanud. Lähenesime oma kiirkõnniga lavaesisele aiale, nägin ühe mehe ja naise vahel väikest ava ja küsisin ilusti, kas võin ennast sinna paigutada. Sest lavaesine oli mujalt täis. Luba olemas, haarasin aiast ja pidin südari saama. Wembley staadium. Coldplay. Esirida. 

Vestluse (mitte minuga, need mees ja naised rääkisid) käigus selgus, et mehel oli ma ei tea, 18. Coldplay kontsert? Naistel 2. või 3. Mees tundis kõiki turvasid ja oli nendega eelnevalt pilte teinud. Loomulikult oli ta ka eelmisel päeval kontserdil käinud ja läks ka järgmisel. Loomulikult teadis ta, et Coldplay kontserdil on kõige parem koht mitte kaugel asuv pealava vaid publiku sees asuv väiksem lava ja täpselt selle keskel. Ahjaa, olime vist kuskil 5 minutit oma kohal olnud, kui tava seisupiletiga inimesed saabusid. Aga tavapiletiga ei olegi võimalust lava äärde saada. 

Naised olid kolmekaupa. Mees käis isegi korra ära, ta oli selline.. suur. Suhtles kõigiga. Ja siis andis üks hetk kõva häälega teada, et ta tuleb oma kohale tagasi. Vahepeal tegime ühispilti ja kuna ma olin seal keskel, jäin ka pildile. No kokkuvõttes ma ka natuke sattusin mõlema poolega rääkima. 

Kuna Coldplay propageerib jätkusuutlikkust ja keskkonnasäästlikkust, siis oli võimalus enda energiat tantsides staadioni toetava energiapanga jaoks laadida. Mitte kõik, selleks olid kaks tantsuala. 

Ja siis, järjekordses vihmasajus oli aeg esimeseks soojenduseks, Simón Bolívar sümfooniaorkester Venezuelast. Jap, hästi mängisid aga jah. Siis veel Elyanna (ma ei ole temast midagi kuulnud). Jap, ma saan põhimõtteliselt aru, miks soojendused on ja The Verve Richard Ashcroft enne Oasist oli nagu omaette kontsert aga ma ei käi kontserdi soojendajate pärast. Nii, et need võiks enamasti olemata olla. ja siis lõpuks oli kauaoodatud aeg käes ja Chris Martin astus lavale. 

Ega ma kontserdist eriti kirjutada ei oskagi. Chris laulab loomulikult hästi. Head laulud. Ta on hea publikuga suhtleja. Konfetid lendasid. Sellel aastal praktiliselt kõigil kontsertitel, mida ma olen jälginud lastakse publikusse suuri palle. Miks?? Mind need küll ei eruta. Pigem, ei tahaks suure palliga vastu pead saada. 

Aga need led-käepaelad. See oli lihtsalt ülivõimas, kuidas terve ca 90 000 publik korraga valgusmängus pulseeris ja täiest kõrist kaasa laulis. Nii nagu kogenud teadsid, peamine show oli väikesel laval publiku keskel. 

Siis, mingil hetkel tehti publikkuse liikumiskoridor nagu legendi järgi kunagi Punasesse merre, sest Chris tuli lavalt maha ja liikus seda rada mööda veel tagapool asuvale lavale, et tagumised read ka teda lähemalt näeks. Lavalt maha liikudes hõikas minu kõrvalolev mees mitmeid kordi kõvahäälselt Chrisi, mille peale nad embasid. Loomulikult filmis mees embust. Ja loomuliklut vaatas ta ringi, kas teised ka seda nägid. Siis paar laulu tagumisel laval, kuni lõppmänguks liiguti tagasi põhilisele, ümmargusele lavale. Mees laulis kõvahäälselt vist terve kontserdi kaasa. Välja arvatud siis kui hüüda oli vaja. 

Ahjaa. See lavaäärne aed riputati silte täis. Kohe algusest peale. Igasugused fännilood ja nutulood ja miks just keegi vääris lavale saamist. Sest Everglow ajal loeb Chris Martin plakatitel olevaid sõnumeid ja kutsub kellegi endaga lavale. Minu kõrvalolev mees proovis ka hirmsasti aga valituks osutus üks nelik. 

Lõpuks loomulikult ilutulestik, veel konfette. Ja 3d prillid ka, südameid näidati. 2 tundi möödus märkamatult. Kuna vip-piletid said fänninänni, siis loomulikult käisin igal juhul sellel ka järel, saime Coldplay kirjadega jätkusuutliku sussikoti ja metallist joogipudeli.

Mass kulges metroo poole. Saime Antoninaga eelnevalt kokkulepitud kohas kokku ning suundusime ülejäänud inimmassiga metroo suunas, lootuses enne viimast kellaeaga metroole saada. Metroojaama lubati ka jaokaupa. Inimesed laulsid ühiskoorina nii Coldplayd kui Oasist. Aga saime sõidukile imbutud ning algas tagasitee majutusse. 

Lihtsalt ülimegalahe.