Cotswolds - Peak District 13.07

Eelmisel õhtul hommikust marsruuti valides olin väikese dilemma ees. Kui eelmine kord Bourtonis ööbisime, käisin ühel hommikul Slaughterites ja teisel Rissongtonides. Aga seekord Rissingtonid (Little ja Upper) kuidagi ei kutsnud. Jah, jätkuvalt ilusad kollakad hooned (aga midagi eristuvat..). Vaatasin kaarti ja otsustasin Bourtonisse jääda ning lihtsalt ringi jalutada. Nägin ühte võimalikku teed kahe veekogu vahel. 

Selgus, et alustasin rada õigest otsas, sest teisel pool ootasid ees värav ja keelumärk. Väravast ronisin üle. Teist pidi alustades ei oleks küll seda teinud. Teel nägin aiamaade kompleksi ja haagissuvilate magalat. Veekogud jäid enamasti varjatuks. 

Hommik oli jälle suhteliselt inimvaba. 

Pärast hommikusööki tegime uuesti väikese läbipõike Upper Slaughterisse. Jälle, vanemad ei olnud millegipärast inimtühjade vaadete nägemisest nii vaimustatud kui mina. Seekord piilusime St Peteri kirikuaeda ja logisme ühe aarde. Minu üks üldse mitte prioriteetne kõrvaleesmärk oli iga päev üks aare logitud saada. 

Igatahes. Sellega piirdus meie aeg võrratus Cotswoldsis ning suundusime edasi põhja ja Peak Districti suunas. Päeva olin planeeritud kaks peatust, esimene jäi umbes 2-tunnise sõidu kaugusele; Staffordhires asub nimelt Trenthami mõis. 

Trenthamil on olnud pikk ajaliku kuningliku ja eramõisana. See on lammutatud ja uuesti üles ehitatud. 1996. aastal ostis kompleksi St Mowden kinnisvarafirma ning see avati avalikkusele uuesti 2004. Eelmisel aastal külastas Trenthami valdusi 3.6 miljonit inimest. 

Parkisime auto ning alustasime lõunasöögist, mis asus ilmatuma suures ostukeskuses. Sarnaselt IKEAle, kui sisenend, siis pead väljumiseks terve poe läbi liikuma. Nägima karnivoorlikke taimi ja loomulikult kõikvõimalikke sisustuselemente. Lisaks on Trenthami kompleksis mitmeid toidukohti. Meie valikuks oli Six Arches, mis asub siis samas hoones ostukeskusega. 

Vanemad valisid püreesupi (muud tüüpi suppe ma Briti saartel reisides kohanud ei ole) ja mina skooni. Sest miks mitte lõunaks kreemi ja moosiga skooni süüa? Minul käib moos all ja kreem peal. Ei ole see skoon miskit erilist aga üks kord iga Briti reisi jooksul võib. 

Pärast kehakinnitust suundusime võrratusse aeda, mis rajati 1840ndatel. Trenthami valdus on kokku peaagu 3 ruutkilomeetrit. Algupärasest mõisast on alles peasissepääs, endine apelisinistandus, kellatorn ja kujude galerii. 

Tänapäevaseks elemendiks on aeda paigutatud metallist haldjate kujud. Nendega seoses oli eraldi raha eest võimalik rada läbida, aga sellest loobusin. Nautisime imelist ilma, tutvusime kohalike lindudega, istusime. Vettekastmise võimalus oleks tänuväärne olnud.

 

Teiseks vaatamisväärsuseks oli Cheshires asuv National Trusti hallatud võrratult ebasümmetriline Little Moreton Hall. Seda soovitan soojalt külastada. 

Little Moreton (või Old Moreton, kuidas kellelegi) on vallikraaviga ümbritsetud poolpuidust mõisahoone. Varasemad osad hoonest ehitati juba 16. sajandi alguses ja ehitus kestis peaaegu sajandi. 

Hoone on täiega asümmeetriline, see on lihtsalt lõputult huvitav. Klassikaline Tudori stiil (mustvalge) ja nagu muinasjuttudest pärit. Algusaegadest pärinevad kolm mööblieset. Hoonetes on võimalik enamikus ruumides ringi vaadata. Seinad on viltu, põrand on viltu. Imelised detailid. Esialgset aeda ei ole säilinud aga vallikraavi sisesel alal on väike roosiaed. 

Lisaks. Piletimüügi putkas on kasutatud raamatute müügipunkt. 

Ja siis oligi aeg ametlikult Peak Districti siseneda. Peak District rahvuspark (nagu ka Trentham ja Little Moreton) oli mul eelnevalt külastamata. No kui väike lõunaosa välja jätta, aga põhimõtteliselt. Kuigi nime järgi võiks seal asuda näiteks Inglismaa kõrgeim mägi (peak - tipp), siis Scafell Pike (Inglismaa kõrgeim mägi, 978m) asub hoopis Järvede piirkonnas (Lake District). 

Järgmised kaks ööd majutusime Ye Olde Bowling Green Inn-is, Bradwellis (ca 1400 inimest). Bradwell on tilluke ja asub rahvuspargi südames (seal on majutuskohtade leidmine, või, noh, sobivate hindadega sobivas asukohas majutuskohade leidmine põnev). Ega rahvuspargis suuri maaneteid just ülemäära ei leidu, nii suundusime Bradwelli väikest põnevat võrratut kitsast teed mööda. Emal tekkis küsimus, kas ööbime asustusest väga kaugel. 

Bradwell on tegelikult armas küla. Seal, ka Peak Districtis üldse on lõpmata palju matkaradu. Nagu selgus, aardeid ka. 

Majutuskoht, pubi, pärineb 16. sajandist. Samantha registreeris meid sisse ja näitas (kitsast) tuba. Ei, toas kõik vajalik olemas ning puhas. Muu ei olegi oluline. Hommikusöögi ja selle aja pidi õhtul ära valima. 

Õhtusöögi hankimine osutus veidi keeruliseks, see selgus eeltööd tehes. Kuna pühapäeval ei olnud võimalik kohapeal kuskil süüa, siis tegime väikese kõrvalepõike läheduses asuvasse Hope külla, kus asub The Cheshire Cheese Inn. 

Vanemad võtsid kahepeale snäkivaagna, singid, juustud, salatid ja muu selline. Mina sõin burgerit ja ülimaitsvaid bataadifriikaid. Käisime toidupoes. 

Tagasi majutuses, käisin väikesel jalutuskäigul ja vanemad tutvusid pubikultuuri ja elava muusikaga. 

Cotswolds 12.07

Upper Slaughter

Cotswolds, Kesk-Inglismaa lõunaosas asuv Väljapaistva Loodusliku Iluga Piirkond (Ühendkuningriigis on selle kategooriaga määratletud kokku 46 piirkonda). 

Cotswoldsi iseloomustavad armsad kollakad kivimajad (piirkonnale omane juuraajastu lubjakivi), jõed ja võrratud aiad. Kes on näinud Briti (muhekrimi) sarju, kujutab ilmselt ette, millised. Ka seekord ei jõudnud ega olnud plaanis tervet piirkonda läbi sõita. Meie öömaja Bourton-on-the-Wateris paigutub mugavalt piirkonna keskele. 

Lower Slaughter

Kella kuuest hommikul asusin juba tuttavale teele Upper Slaughteri suunas. Seekord mööda Wardens Wayd. Teekond kulges läbi Lower Slaughteri. Vastutulijate tervitused. Ma ei jõua ära imetleda, kuidas Briti saartel reisides, hommikuti, mitte suurlinnades, vastutulijad tervitavad (ja naeratavad). See on täielik hingepai. Ilus ilm. Võrratud majad. Edasi-tagasi 8.3km ja poolteist tundi. Hommikusöögiks tagasi. 

Bourton-on-the-Water

Upper Slaughter on üks topelt tänulikest küladest, mille kõik sõdurid jäid nii I kui II MS ellu. 181 elanikku. Seal on tore autotee, mis ei lase ennast sellest läbi voolavast jõest segada. Lower Slaughteri populatsioon on umbes 60 elaniku võrra suurem. 

Kuigi külade nimed on hirmsad (slaughter - tapmine), siis algupärane nimi slough - raba, mudane ala, tundub loogilisem. Jah, kaks korda see jalutuskäik ette võetud. Jah, kõnniks iga hetk uuesti. 

Lisaks oli hommikul võimalus inimtühja Bourtonit nautida.  

Päeva esimeseks külastuseks oli imearmas Bibury, üks enim külastatud Cotswoldsi külasid (natuke üle 600 elaniku). Seal asuv Arlington Row on ilmselt üks Cotswoldsi pildistatumatest vaatamisväärsustest. Aga enne proovisime parkimiskohta leida. Hoolimata hommikusest ajast olid kaks teeäärset parklat täis. Üle jäi poole miili kaugusel asuv, 9 naela maksev parkla. Kaardimakse ja puha. 

Ca 8-minutiline jalutuskäik viis meid tagasi Bibury keskusesse. Arusaadavalt oli Arlington Row juba pildistajaist pungil. Majakesed ehitati 1380 ja kujundati 17. sajandil kangakudujatele ümber. Pärast seda, kui Jaapani keiser Hirohito 1921. aastal Biburys peatus, on see jaapanlaste seas populaarne sihtkoht. Arlignton Row on Ühendkuningriigi passi siseküljel. 

Vaatasime sisse suveniiripoodi ja seadsime sammud auto poole tagasi. 

Järgmise peatuse tegime Burfordis, selline Cotswoldsi keskmise suurusega (1522 in) linn. Piilusime kirikusse ning tegime väikese jalutuskäigu. 

Umbes pooletunnine sõit armsatel teedel viis meid Rollright kiviringi juurde. 

Esialgset Rollright piirkonda läbib maantee, väike parkimiskoht täiesti olemas, aga tee eraldab Kuninga kivi, mis seisab üksikuna ühel pool teed väikese künka otsas ning põhilist ringi, Kuninga mehed ja Sosistavad rüütlid.  

Kui Kuninga kivi vaatamine on tasuta, siis muud kivid eeldavad väikest tasu. Eelmine kord maksis vaatamine £1, seekord oli hind kahekordne. Eelmine kord ainult sularaha ja aususkarp. Seekord värav ees, masta sai telefoniga või piletimüüjatele.  

Kõigepealt imetlesime 5000 aastast hetkel ca 70 kivist koosnevat ringi. Algupäraselt pidavat neid olema 105. Legendi järgi oli nõid see, kes nii kuninga, tema mehed, kui rüütlid kiviks muutis. Saime ringi täiesti oma seltskonnas vaadelda. 

Lõunapeatuse tegime Moreton-in-Marshis, The Black Bear pubis. Moreton-in-Marsh on üks suuremaid linnu Cotswoldis, turulinn, ca 5000 elanikku. Vaatasime sisse poodidesse, istusime tänaval ja vaatasime mööduvat aega. 

Järgmisena jõudsime Stow-on-the-Woldi ja proovisime leida vaba parkimiskohta. Tiirutasin vist kaks korda ümber kahe parkla enne, kui märkasime ühte autot lahkumas. Suund sisse ja koht oli meie. Ja erinevalt enamik reisi jooksul ettetulnud parklastest, oli Stow'is tasuta parkimine. Igasugustes väikestes kohtades ikka tasuline parkimine. 

No ma ei saanud jätta näitamata Stow-on-the-Wold'is asvuat St Edwardsi kiriku jugapuudega ääristatud võrratut puitust. Mina olin sellest millegipärast rohkem vaimustatud, kui mu vanemad. Aga see uks oleks justkui läbipääs teise reaalsusese. 

Vaatasime üle väidetavalt Inglismaa vanima pubi - The Porch House. 

Viimasena viisin vanemad samuti Upper Slaughteri vallatut teed vaatama. Päev oli soe ja madal jõgi oli jaheda vee nautijaid täis. Nägime autot veest läbi sõitmas. 

Õhtusöögi sõime tagasi Bourton-on-the-Wateris, Kingsbridge pubis. Vanemad sõid fish & chipsi, no mitte traditsioonilist, scampisid. Mina võtsin chilli, nachod ja riisi. Huvitav kombo. Aga mis juhtus oli see, et tegin jooksvalt enne broneeringu aga meie bronni ei näidanud. Saime ikkagi laua ja tellida. Herilased olid samuti meie toidust huviatud. 

Stonehenge - Wells - Cotswolds 11.07

Hommikusöök Gatwick Castle B&Bs oli üldjoontes täiesti ok, kuigi enamuses süsivesikud ja valmistooted. Aga kõhu sai täis. Auto kättesaamiseni oli natuke aega, seega tegime lühikese hommikuse jalutuskäigu. Etteruttavalt, see oli ainuke hommik, mil ma ei käinud enne hommikusööki jalutamas. Inglismaaga on meil mugav 2-tunnine ajavahe. Nende aja järgi kl 6 ärgata ei olnud keeruline. 

Takso viis meid ettenähtud ajaks tagasi lennujaama. Veendusime, et eelmisel õhtul oleks Bolt saanud meid täiesti mugavalt peale võtta. 

Ja kuna seekord airalo e-sim ei töötanud ning eelmise õhtu ja käesoleva hommiku vestlused klienditoega ei pakkunud kokkuvõttes mingit abi, siis võtsin katsetuseks Saily e-simi. Ei olnud vaja midagi seadistada, töötas korralikult reisi lõpuni. 

Igatahes. Jõudsime tagasi Gatwicki lennujaama, Avise kontor on kohe sissepääsu/väljapääsu kõrval. Esimest korda alates 2014 aastat pakuti võimalust auto ainult 10£ eest päevas BMW vastu vahetada. Hehh, bemmi kogemus jäi seekord proovimata. Aga mis veel, Avis pakkus tasuta upgrade manuaalilt automaadile. Minu kogemuste järgi on Euroopas manuaal märkimisväärselt odavam kui automaat, USAs vastupidi. Võeti traditsiooniline tagatis, kuigi mul alati nn täiskasko ja siis ma arvasin, et see oli automaadi tasu aga reisi lõpu poole see tagastasti, seega tasuta uprgrade. 

Meile anti kasutamiseks väga lahe Renault Symbioz. Eks kokkuvõttes ei olnudki midagi niiii erilist.  Hübriid. Laadis ennast tõhusalt sõidu ajal. Aga. Esimest korda puutusin kokku võtmevaba lukustusmehhanismiga. Minu auto vajab, et ma teda (lahti)lukustamiseks puudutaksin (võti loomulikult kaasas) aga see Renault lukustub automaatselt, kui autost eemaldud ja avaneb, kui oled piisavalt lähedal. Midagi muud tegema ei pea. See oli nii lahe. Jah, pisiasi. Aga väga lahe. 

Paigutasime kohvrid autosse ja asusime nii pooleteise tunnisele sõidule Inglismaa kuulsaima vaatamisväärsuse suunas. Teel tekkis järjekordselt mõte, kuidas on võimalik, et kiirteel tekivad ummikud. Avariidest saan aru aga kui neid ei ole. Keegi lihtsalt ostustab aeglasemalt sõitma hakata? 

Parklas autost väljudes saabusime troopikasse. Inglismaa on nagu +16 ja uduvihm. Päriselt muidugi nii ei ole aga see on kuidagi stereotüüpne arvamus. Meid ootas ees +30 ja lauspäike. Piletid eelnevalt ostetud (kõige kallim külastus terve reisi jooksul), sain käepaelad ja asusime ca 1.3 miilisele (2km'ish) jalutuskäigule Stonehenge kiviringi suunas.  

Kivid nagu kolmel eelmisel korral. Kui pööripäevad ja mõned võimalused välja jätta, siis pärast 1977 inimesi kivide keskele ei lubata. Mis on arusaadav. Aga. Ikka tahaks. 

Ilm oli päikeseline. Ja kui juba seal, siis pildisessioonid iga kiviga eraldi. Esimesel kahel korral (2007 ja 2012, siis veel turismigrupiga) parkis buss kividest kohe üle A344 maanetee äärde, mida praegu sellel kujul ei ekisteeri. Kolmas, ehk eelmine kord emaga, 10 aastat tagasi saime juba kaugemale parkida. Selgus, et külastajakeskus ehitati 2013, vahetult enne teist külastust. Ema seal teist ja isa esimest korda. Sest. Ei käi Inglismaal nii, et Stonehenge jääb nägemata. Niisama möödasõit ei oleks ju piisav olnud. 

Selgus üks ummikute võimalik põhjus. Kiviringist viib mööda kaherealine A303 maantee. Ja inimesed aeglustavadki, et möödasõidul kive vaadata.  

Ilm oli kuum aga jalutasime tagasi külastajakeskusesse. Muidu toimetavad kiviringi ja külastajakeskuse vahel suht väikese intervalliga bussid. Mis oli kummaline - keegi ei kontrollinud otseselt käepeala ehk pileti olemasolu. Töötajaid oli pidevalt näha. Aga. Kas nad tõesti jõuavad visuaalselt kõigi käed üle vaadata?

Lõuna sõime külastajakeskuse kohvikus. Ema valis supi ja me saiad. Mulle nii maistsevad Cornish saiad, seekord sibulaga. 

Tunnine sõit lääne suunas viis meid Wellsi. Noh, lihtsalt mainin, et mul seal kolmas kord. Ja etteruttavalt, kahe nädala peale 3 päeva olid sellised kohad, mida ma eelnevalt külastanud ei olnud. Aga kõiki külastaks tulevikus kõhklemata uuesti. 

Wells on armas, 11 tuhandelise elanikkonnaga katedraalilinn. Linn ise on inglaslikult armas, kuid tegelikult oli sihtmärgiks katedraali kõrvale jääv tupiktänav, Vicars' Close. 

Väidetavalt on see Euroopa vanim elamutänav, kus on säilinud algsed hooned. Algupärasest 44 hoonest on alles 27. Pärit 14.-15. sajandist, loomulikult hooldustöödega. Plaanide kohaselt ootab tänavat ees restauratsioon ja mõne hoone avamine külastajatele. Kellel tekkis mõte millalgi sinna uuesti jõuda? 

Aga esimest korda jalutasin ka tänava lõpuni. 

Veel poolteist tundi ja jõudsime maaililisse Bourton-on-the-Waterisse Cotswoldis. Seekord majutusime kaheks ööks Meadow Rise Guest Houses. Võõrustajateks armas paar Wendy ja Clive. Auto sai mugavalt jätta väiksesse parkimisalale.  

Bourtonis elab natuke üle 4000 inimese ja seda külastab aastas keskmiselt 300 000 turisti. 

Õhtusöögiks olin broneerinud aja The Duke of Wellingtoni, pubi 1. Fish & chips. Kolmepeale 73 eurot koos jookidega. Kuigi mul oli mõte iga päev sticky toffeed süüa, siis reaalselt kas ei jaksanud või seda ei olnud. 

Istusime Bourtone-on-the-Waterist läbivoolava Windrush jõe ääres, mis oli inimestest üle kuhjatud. Ja õhtu lõpetamiseks vestlesin võõrustaja Clivega, kes andis teada, et majutus on alles teist aastat avatud. 

Inglismaa (pubituur) 2025

2025. aasta pikem reis viis meid kaheks nädalaks Inglismaale. Planeerimisega alustasin võrreldes eelmiste reisidega natuke hiljem, novembris. Reisikava oli küll suures plaanis juba ammu paigas, aga lennud ja auto jäid aasta lõppu. 

Selle aasta aprillist peab sarnaselt USAga olema vormistatud ETA, mis võimaldab viisata ja kiiremini riiki reisida. Maksavad enam-vähem sama palju, hetkel ETA £16 ja ESTA 21$. Ja pass on vajalik. Nii nagu ikka, kehtiv 6 kuud pärast reisi lõppu. Tegin jälle igaks juhuks rahvusvahelise juhiloa (seekord kestab 3 aastat, eelmine aasta ja vanasti 2, imelik).

Õhtune otselend AirBalticuga. Teate, AirBalticul on tasuta wifi. (Enamasti. Sinnalennul oli, tagasi mitte. Aga kaks nädalat hiljem Pariisi mõlemas suunal olemas). Igatahes, 3 tundi möödusid lennates (duh) ja maandusime kell 6 õhul Londoni Gatwicki lennujaamas. 

Pagas ja turvakontroll olid kiired, kasutasime automaatset passikontrolli, ETA andmed on sellega seotud, ja suundusime Bolti otsima. Kuna jõudsime kohale õhtul, siis esimene hotell oli lennujaama lähistel aga mitte jalutamiskaugusel. Seekord läks õnnetult, minu airalo e-sim ei töötanud. Bolt ei pakkunud adekvaatset kohta, kust meid peale võtta, kuigi see oli täiesti olemas. Seega loobusime sellest mõttest ning võtsime lennujaamast takso. 

Lühike sõit viis meid Horley-sse, meie esimesse öömajja, Gatwick Castle B&B. Selline lihtne ja väike aga vähemalt puhas. Ja piisavalt soodne. Tellisin õhtul järgmise päeva takso tagasi lennujaama. Õhtusöögi sõime Zenos, ainuke mitte-pubi 2 nädala jooksul. Kokkuleppeliselt oli reisi pealkiri "pubituur," sest, noh, Inglismaa ja pubid. Sissejuhatuseks kõik, stay tuned.