17.07 Sest Viin on alati hea mõte. Keiserlik Viin

Viini reis sai idee eelmise aasta suvel. Nii nagu planeerimine ikka.

Ja kui päris algusest alustada, siis oli see aastal 2020 kui teistkordse magistri ühe loengu (kaasav haridus?) ajal paluti paaristööks kaaslane leida ja olles introvert, ei ole see just lõbus ja minu ees istuv blond neiu ümber pöördus ja ülejäänu on ajalugu. Ja siis kui Kairi eelmisel aastal (sest elu) oma õpingud lõpetas otsustasime tähistamiseks koos reisima minna. Ja kuna käesoleva aasta pikk reis tuleb augustis ja ma ei ole enda sünnipäeva alates 2009. aastast (ok, 2013 välja arvatud) veetnud, siis mul oli vaja kuskile minna, kasvõi paariks päevaks. 

Endale kohaselt koostasin exceli tabeli võttes aluseks AirBalticu võimalikud sihtkohad, kus riikides ma enne käinud ei olnud. Sest Kairil eraldi soove ei olnud. Võrdlesin lennuhindu, -aega ja majutuse maksumust. Välistasin sel hetkel kõige kallimad (Chisinau, Ateena ja Rhodes) aga jälgisin sellest hoolimata kampaaniate ajal hindu. Lõpuks jäi sõelale Austria pealinn Viin. 

Ja siis eelmise aasta augustis, AirBalticu järjekordse kampaania ajal õnnestus saada 81 euroga (nägu) edasi-tagasi lend Tallinnast Viini. Linnareisid nagunii käsipagasiga. 

Siis kerime 11 kuud edasi. Kairi tuli eelmisel õhtul minu juurde ja 17.07 öösel kl 3 startisime lennujaama suunas. Turvakontrollis Kairi mingit asja vaadeldi aga üllatavalt akupanka ei kontrollitud (ei ole sellel aastal siiani kordagi üle vaadatud). Ümberistumine Riias (algselt pileteid ostes oli tunnine ümberistumine aga lennuaegade pideva muutmise tõttu oli see vahe 40-minutiline). 2-tunnine lend ja maandusimegi Viini lennujaamas. Soe. 

Uberi leidmine võttis natuke aega, sest nett ei tahtnud alguses töötada aga siis olimegi teel oma majutuse suunas. 

Rathaus

Jah, ma tean, et rongiga saab linna (15 eurot nägu) ja siis mingi transpordiga edasi aga Uber, mugavalt ukse ette, maksis 34 eurot (17 eurot nägu). Kolm järgmist ööd majutusime Hotel Graf Stadionis, mis pakub väga tänuväärselt tasuta pakihoidu. Majutuses olime juba 10, seega vajalik. Adminn teavitas ka sellest, et umbes tunni pärast oli meie tuba valmis (kuigi check-in oli ametlikult kella 14st). 

Parlamendihoone

Ja siis me seadsimegi sammud Viiniga tutvuma. Plaanis olid kaks tasulist külastust ja ülejäänu välisvaated. Võrratu neogooti Rathaus (raekoda, linnavalitsuse hoone) ja selle ees paiknev Rahtausplatz on Hotel Graf Stadionist ainult 550 m kaugusel, praktiliselt tagahoovis. Raekoja 98-meetrise torni tipus asub 3.4 meetrine kuju. Kujudest rääkides, ma ei ole mitte üheski kohas näinud majade katustel nii palju kujusid. Nagu päriselt. Miksitakse nii Antiik-Kreeka kui Rooma stiili aga neid on igal pool. Enamik vanalinnas olevatest hoonetest tundub olevat valminud (alles) 19. sajandil. 

Raekoja kõrval asub Austria Parlamendihoone (1883, neoklassitsism), sambad ja kullatud kujud. Parlamenti saab tegelikult tasuta külastada aga selleks tuleb aeg registreerida ja seekord jäi see tegemata. Parlamendi ees asuv võimas Pallas Athena purskkaev valmis 1902. aastal. 

Volksgarten

Volksgarten

Nende hoonete kõrvale jääb ka Justiitspalee ning neid kõiki ääristab Viini esimene avalik park Volksgarten, mis rajati Hofburgi palee (teisel pool parki Rathausist) puhkealana. Otsisime õiget sissepääsu aga selleks pidime pargile ringi peaaegu peale tegema. Puhkasime natuke jalga. Selleks ajaks oli selge, et Kairi soovis jalanõusid vahetada ning seega liikusimegi läbi pargi majutuse suunas tagasi. No soe ja mõni ei käi nii palju kui mõni. 

Volksgarten on teatud ka oma rooside poolest ja õnneks olid enamik veel õides. Aga mulle meeldis kõige rohkem Kairi imetlus kõige vastu. 

Hotel Graf Stadion

Majutsse jõudes selgus, et saime enne õiget aega check-ini ära teha ning kohvrid oma tuppa toimetada. Seal on väga lahe vanaaegne, pehme istmega, peegelseinadega ja kahekordsete ustega lift.  

Jalanõud vahetatud, suundusime uuele ringile, seekord otse läbi Volksgarteni tagasi ja imetlesime Hofburgi paleed lähemalt. 

Aga foorid. Need on ka omaette teema ja jälle ma ei ole kuskil nii suurt variatsiooni märganud. Lisaks, Viin tundub olevat geisõbralik linn. Vikerkaarevärvilised ülekäigurajad. Fooridel kujutati naisi millegipärast kakukestena ja mehi kriipsujukudena. Siis olidki segu mees&naine aga ka naine&naine või mees&mees, lisaks erinevas kujus jalgratturid. 

Hofburgi palee

Aga Hofburgi palee on siis Habsburgide dünastia peamine talveresidents peaaegu 600 aastat. Tänapäeval on seal Austria presidendi kantselei, muuseumid ja kultuuriasutused. Seekord jäi külastamata, küll aga hoonet saime vaadelda nii tagant, kui viimasel päeval ka esimesest küljest. 

Viin on tõesti kaunis linn, vähemalt vanalinna osa sellest. Nende nelja päeva jooksul sattusime ka tavalisematel tänavatel jalutama ja modernset arhitektuuri vaadates tõdema, et milleks sellist ilmetust vaja on, kui on kõik see kaunidus. 

Selline draama siis

Kairi muudkui imetles ühte ja teist vaadet, lage, kuju, mida kõike. Ühel hetkel, olles jõudnud Ausgrabungen Michaelerplatzile, kutsus ta mind kaklust vaatama, sest olime enne rääkinud, et draama on huvitav, kui enda draama ei ole. Mina vaatan tänavat mööda ja uurin, kes kakleb. Ise ütlen, et ei ole vaja eriti lähedale minna. Aga. Kairi hakkab ühel hektel purskkaevu pildistama, kus siis see kaklus toimub. Ongi draama. Sajandidepikkune draama. 

Ausgrabungen Michaelerplatzil oli minigisugune väljakaevamine ja müürid olid nähtaval. Seal ümber on võimalik 60 (või 120) euro eest ennast hobukaarikuga ringi sõidutada lasta. Hobuseid oli seal ikka meeletult. Aga jah, seekord jäi ka see kogemus katsetamata ja ausalt, puudust ei tunne. 

Austria rahvusraamatukogu riigisaal

Esimene tasuline külastus oli Austria Rahvusraamatukogu riigisaal. Ma ei ole peale Praha raamatukogudes käinud aga erinevalt seal olevast Clementinumist oli Viinis võimalik barokset, võrratute lagedega kõrgeid vanu raamatuid täis pikitud saale päris lähedalt vaadata. Ma ei ole uurinud, kas Clementium oli ainult meie külastuse ajal piiratud (saali sai vaadata ainult uksest) või ongi koguaeg nii. 

Igatahes Rahvusraamatukogu on sarnane Praha omale, aga seal saab sees käia. Raamatukogu sai alguse Habsburgide õukonnaraamatukoguna, selle kuppel kõrgub ca 30 m kõrgusel ning kogus on ligikaudu 200 000 teost. 

Saali sissepääsu juurde oli üles seatud armastuskirjade sein, kuhu soovijaid said märkmepaberite peale oma kallimatele teateid jätta, mida Kairi ära kasutas. 

Kohe raamatukogu kõrval põikasime sisse Augustiinlaste kirikusse (tasuta). Võrreldes teiste nähtud kirikutega suhteliselt tagasihoidlik. 

Siis väikene trepitrenn ja vaated Albertina muuseumi juurest. See on samuti üks soovitatud koht Viinis aga no erilist vaadet sealt ei avaldu. Kuigi. Treppidele saab minna piletit ostmata. 

Lõuna oli plaanis teha Gerstner K. u. K. Hofzuckerbäckeris aga see oli minu jaoks ootamatult suletud. Sacher oli ka plaanis aga natuke kallis. Seega Vitavien ja esimene õunastruudel sidrunilimonaadiga. Omg, kui mitte hea struudel see oli, väga taignane ja ma lihtsalt ei saa aru, siiani, kui ma soovin sidrunimaitset, siis ma ju tean, et see on hapu. Miks on vaja sidrun ära tappa ja seekordse limonaadi näol täielikult ära lahjendada?  

Stephansdom

Ma siis vaikselt mainin, et see, kes meist ei käi nii palju, kui mõni, oli selleks ajajs natuke väsinud. Natuke väga väsinud. Aga vapper. Puhata ka ei tahtnud.  

Niisiis Stephansdom (Püha Stefanuse katedraal). See on kindlasti üks lihtsalt peab külastama kohadest. See on värviline, selleks ajaks oli taevas natuke pilviseks läinud ja see jäi naaatuke tuhmiks aga see 12.-16. sajandil valminud katedraal on üks Viini sümbol. Värviliseks teeb tema üle 200 000 glasuuritud katusekivi, mis moodustavad Austria kahepealise kotka ja Viini linna vapi. Aga need gooti tipud ja romaani stiil aga peamiselt ikka gooti (ma jumaldan), ja need värvid. Ja see kõrgus (136m).  

Katedaali sisse saab tasuta, mingile alale vähemalt. Aga igasugune liikumine katedraali sisemusse on 8 eurot. Tornide külastamine on 8 eurot. Mõlemal tornil eraldi. Katakombid 8 eurot. Kui võtta terve kompott, 29 eurot. 

Me mõtlesime ronida ühte torni. Nimelt 343 astmega lõunatorn (jah, kindlasti) ja tunduvalt madalam põhjatorn (kui soovi on). Aga. Kuigi lubatakse 360-kraadist panoraami, no, põhimõtteliselt ongi, aga tornis on lihtsalt neljas küljes aknad, kust saab välja vaadata. Ei mingit päris 360-kraadist liikumist ümber torni või klaasist seinu või midagi. Aga jah, vaade ulatub päris kaugele. Taevas muutus järjest tumedamaks. 

Katkusammas

Siis mööda Grabenit, mis on üks Viini vanimaid tänavaid, praegu ümbritsetud poekeste ja söögikohtadega jõudsime kuni barokse katkusambani (taevas muudkui tumenes ja see kuldne sära ei saanud võimule), kui märkasime majade vahel Püha Peetri kiriku (Peterskirche) rohelist kuplit ning läksime seda uudistama. 

Vat see on üks bling-bling barokk-kirik. Kellegi leeritamine vist lõppes, ootasime. Istusime ja siis avanesid taevaluugid ning kuskil pooleteisetunnine padukas algas. Meie istusimegi selle aja kirikus vihmavarjus. 

Liikusime edasi, kui suurem sadu lõppes aga tibutas edasi. Alguses oli plaanis õhtustada Figlmülleris aga see ei ole mitte iga päev avatud aga selle vastas asub Kussmaul, millel on googles samuti hea tagasiside ning suundusime sinna. 

Olime suures saalis kahekesi, mis iseenesest ei ole hea märk. Pärast tuli tagantpoolt küll mitu peret. Aga toiduks ikka snitsel, sest sa ei ole Viinis käinud, kui sa ei ole snitslit söönud. Ja see oli täpselt nii suur, kui ootasin. Lisaks külm kartuliviiludest salat ja jõhvikmamoos (mida mina olen harjunud verivorstiga sööma). Snitsel oli tõesti maitsev, krõmpsuv paneering, õhuke. Ahjaa, näksimiseks toodi saia ja oliive. 

Ja kuna juba sealkandis, siis vaatasime juugendstiilis Ankeruhr kella ka üle. Ja siis kõmpisime vaikselt oma majutuse suunas öömajale. Mõni oli natuke väsinum kui mõni. Niisama mainin. Aga väga tublisti pidas päeva vastu. Esimest päeva alustasime rahulikult, 25k sammuga.