6.08 Montenegro - mäed, käänulised teed ja uskumatu parkimiskultuur

Viimased aastad oleme reisisihi leidnud rotatsiooni korras, seekord oli ema valik ja Montenegro. Sarnaselt Inglismaaga, alustasin Montenegro reisi kokkupanekut alles aasta lõpus, tavaliselt teen seda augustis/septembris. Kuna isegi aasta lõpus ei pakutud lendu Eestist Montesse, siis pärast töökaaslasega rääkimist valisin lennusihiks hoopis Dubrovniku ning esimest korda Lufthansa. 

Siis aasta esimese poole minireisid ja 6. augusti öösel (jah, ma üldiselt proovin vanematega reisides öiseid lende vältida aga alati ei õnnestu) suundusime lennujaama, et 5:55 Frankfurdi suunas startida. Platseebo mõttes Tallinna lennujaamast väike cappuccino. 

Esimese lennu istekohad sain valida juba pileteid ostes. Jätkulennu omade eest oleks pidanud maksma aga check-ini tehes sai ka need tasuta valida. See oli huvitav. Esimesel lennul pakuti šokolaadi ja jätkulennul vett + kreekereid, sellist luksust Euroopa siselennul ei mäletagi. Aga kohale jõudsime, pagas edukalt käes ning asutsime õue +30ish kraadisesse soojusesse😍 

Auto olen valinud juba 2014. aastast Avisest. Seal ei saa valida konkreetset mudelit vaid suurusklassi alates A - ... . Pärast kõige esimest kogemust Iirimaal, kus valiku aluseks oligi kõige odavam, A-klassi, 1.0 mootoriga pisisõiduk, siis edaspidi olen valinud kahekesi reisides vähemalt B ja kolmekesi D klassi, mis on olnud ka nt Jeep (USA). Seekord vaatas meile parklast vastu sinine Škoda Kamiq. 1.0 mootor. Jah, pagas oli piisavalt suur aga 1.0?? Manuaal, sest see on tunduvalt odavam (ja erinevalt eelmise aasta Inglismaast ei pakutud meile tasuta upgrade automaadile). Ma oskan manuaaliga sõita, ma õppisin manuaaliga sõitma ja tegin seda üle 10 aasta. Aga jah. 

Ja siis ei olnudki midagi muud, tuletasin meelde, kuidas käigukast töötab ja kimasime kiirusega 80 km/h (sest kiiruse piirangud rohkemat ei lubanud) Horvaatia-Montenegro piiri suunas. Olin valmis augusti turistide massiks ja ega ilma järjekorrata hakkama ei saanudki, aga päris mitmetunnist ootamist ka ei olnud. Kummalgi riigil on oma piiripunkt aga kummaski ei pööratud ei meie passidele ega auto dokumentidele erilist tähelepanu. Passe veel moepärast sirviti, auto ei huvitanud kedagi. 

Ja olimegi Montes ning ühelt poolt mägedega ning teiselt Kotori lahega ääristatud, mitte kordagi sirge tee viis meid meie esimese sihtkoha, Kotori suunas. Tee oli võrratult käänuline, mäed kõrgusid nagu sein, teed olid liiklejatest pungil ning näha oli, et kõikvõimalikud teeäärsed parkimiskohad olid suvitajate poolt hõivatud. 

Kotoris oli ainuke majutus, kus majutus ei pakkunud parkimisvõimalust. Vaikimisi olin sellega nõus, sest Step to Kotor Bay Old Town asub nii nagu nimigi ütleb vanalinna müüride vahel ja see oli eesmärk. Vanalinnas aga autodega liigelda ei saa. Esmapilgul vaatasin küll, et parklaid piisab aga ei uurinud hinnaklassi. Vanalinna piiril olevas parklas oleksime näiteks saanud 2 öö eest maksta praktiliselt sama hinna, mis majutuse eest. Aga õnneks on seal piisavalt lähedal Parking Autoboka (sissepääs 42.42146458371849, 18.766561310644875). No piisavalt lähedal on subjektiivne, sest meil olid kohvrid, sooja oli nii reipalt üle 30 kraadi ja kärutada oli 700 meetrit. Aga ega me nõrgad ei ole. 

Parking Autobokas maksab tund 0.90 eurot, mis on seal piirkonnas väga mõistlik hind. Parkla on suur aga kuna turistide arv on uskumatu, siis võib parkimiskoha leidmine ikkagi keeruliseks osutuda. Ja esimesel päeval me veel kummalisi parkimisnäiteid ei kohanud. Lihtsalt mainin. 

Vukasin majutusest oli mulle päeval whatsappi kirjutanud aga kuna ma olin päev otsa roolis, siis pärast lennujaamas saadetud sõnumit ei olnud vahepeal aega suhelda. Kohvrit järel vedades ja samaaegselt suheldes selgus, et Vukasin ootab meid majutuse kõrvale jääva restorani, Pescaria Dekaderon juures.  Pärast selgus, et restoran ongi majutuse oma (või vastupidi). 

Igatahes, noormees oli võtmetega valmis ning juhatas meid maja tagaküljel asuva sissepääsu juurde. Step - astuma, treppe sai ka piisavalt astuda. Kohver käeotsas, sest olin valinud rõduga toa ja see asus nimelt kõige kõrgemal korrusel. 

Aga tuba oli avar, laual tervituseks vein (veiniavaja ei kannatanud kriitikat), rõdult avanes vaade majade katustele, Kotori treppidele, kindluse müüridele ning Our Lady of Remedy kirikule. Toas mõnus konditsioneer. 

Kuna päev oli pikk, siis selleks päevaks midagi muud peale õhtusöögi ma ei planeerinudki (no tegelikult natuke mõtlesin aga jah, selleks ajaks olime juba piisavalt kaua üleval olnud ning kuumas temperatuuris tegutsenud). Ja no kui aus olla, siis kohe õhtust sööma ka ei läinud, sest sisse elades selgus, et olin millegipärast oma kaamera mälukaardi koju jätnud ja esmatähtsaks sai hoopis uue mälukaardi hankimine. Vukasin kinnitas, et Kemelija kaubanduskeskus oleks selleks sobiv ning esimesena tegime hoopis jalutuskäigu sinna. 

Ületasime Scurda minijõe väikeses kaubanduskeskuses oli mälukaart täiesti olemas. Ja siis rahuliku südamega õhtusöögile.  

Erinevalt vist enamik (kõigist?) eelmistest reisidest, ma ei valinud ühekski päevaks toidukohta valmis. Seekord niimoodi. Ja kuna Pescaria Dekaderon oli nagunii majutuse koostööpartner, siis suundusimegi sinna. Võtsime emaga kahepeale mereannivaagna (46 eurot) ja isa veisehautise. Kui alates Jaapanist olen millegipärast Coka lainel, siis seekord, nagu ka Sloveenias, valisin automaatselt Schweppesi kibeda sidruni. 

Juhatasin vanemad majutusse tagasi ning kui juba kohal, käisin õhtul päikeseloojangut Kotori rannas nautimas. Kotori rand on ebamugavalt kivine aga vesi oli see-eest soe. Nagu päriselt soe.  

Tagasi majutusse liikudes süttisid Kotori kindlusesse viivate treppide tuled nagu väikesed jaaniussikesed.  

Olin juba majutust broneerides lugenud, et Kotori vanalinnas mängib muusika. Aga millega ma ei olnud arvestanud, kui uskumatult kõvasti seda mängitakse. Kella 01:00ni hommikul. Meie rõdu all. Kõigepealt laulja ja siis tavapärane vaibakloppimise tümps. Kella. Üheni. Öösel.