Kaks päeva järjest Kotori redelit ette võtta ei soovinud, seega kulgesin niisama (ja logisin kaks aaret, rohkem neid seal ei olnud). Piilusin taluturule.
Ja no ma ei saa nendest mägedest üle ega ümber. Need ei ole kaugustes vaid kõrguvad seinana mõlemal pool Kotori lahte. Ja ma ei tea, miks reisi planeerides tundus kuidagi, et mäed on Durmitoris ja mujal kuidagi kaugustes aga päriselt oli olukord just vastupidine.
Hommikustöögiks jälle priganica ja kuna köök ajas midagi segamini, saime lisaks ühe tasuta pudru. Sama maitsetu, kui eelmisel hommikul aga sõime kolmepeale marjad, pähklid ja õuna ära (putru ka ikka). Jälle läks 38 minutit. Buffee korral saad kohe süüa. Ja ei olegi kiire aga hommikusööki nii kaua ka ei taha oodata.
Kotorist Budvasse on 21 kilomeetrit (igavat) maanteed ja selleks, et ikka põnevust, kõrgusi ja vaatamist ka oleks, siis tuleb ringiga minna. Selleks. Võrratult lahedad serpentiinid. Ametliku info järgi on see ussina kulgev, teravate kurvidega tee suvel hommikul ühest ja õhtul teisest suunast suletud. Aga päriselus see ei toimi. Autod liiguvad tegelikult mõlemas suunas aga vähemalt sellel hommikul ei olnud liiklus tihe.
Serpentiinitee rajati 19. sajandi lõpus Austria-Ungari võimu ajal Kotori lahe ühendamiseks sisemaaga, viies (tolleaegsesse) pealinna Centinjesse. Teel on 25 pööret, millest enamik on märgistatud. Teel on piirded ja autoga ei ole seal küll mingit probleemi sõita. Eks matkabusside ning tavaliste bussidega ka mitte, lihtsalt tähelepanu on vaja (seda ka tavaautoga). Ja jälle, ametliku info alusel on tee suvel turismibussidele ja veokitele suletud, neid meile tõesti vastu ei liikunud.
Tegime paaris kohas kohustuslikud fotopeatused, taevas chillimas ainult paar pilvejänkut. Aga jah, tee on täiesti timm. Aega ei võtnud. Ahjaa. Mul on endlikepike😁ja seal sai ametlikult tööle asuda, kuigi ma unustan (ja unustasin) ta koguaeg ära.
Tivat ja lennujaam, praktiliselt terve Kotori laht ja selleäärsed minilinnad. Absoluutselt tasub sõita.
Siis jõudsime Lovceni rahvusparki ja maksime 4 eurot nägu, et edasi sõita. Arutasime, et meil võiks ka rabad ja muud looduslikud alad maksustatud olla, mille eest nende hooldamist toetada. Aga jah, kas meil nii palju külastajaid on, et selle eest valvuritele palka maksta. Selline mõte tekkis.
Lovceni rahvuspargi krooniks on ilmselt Njeguši mausoleum, asudes ca 1660m ülevalpool merepiiri. Mapsist olin eelnevalt parkla leinud, kuigi see tundus ülitilluke arvestades võimalikku külastajate arvu. Kohale jõudes selgus, et see on hoopis bussidele ja auto saab sinna tasu eest parkida. Selle asemel võisime mööda mäekülge edasi, kuhu siis pargiti tee ääres. Vanemad olid rahul ka madalamale jäävate parkimiskohtadega aga mul on viimasel ajal harjumus nulli ära sõita ja siis vajadusel tagasi.
Seega jõudsimegi täiesti mausoleumi treppide juurde välja, lasin vanematel väljuda ning asusin allapoole parkimiskohta otsima. Korra pidin üles tagasi tagurdama, sest tänu parkijatele kaks autot üksteisest mööduma ei mahtunud. Ja ma lihtsalt mainin, et kui ma näiteks majutusi broneerin, siis ma vaatan tänavavaatest nende parkimist ning võimalusel välistan tänavaäärsed (külgboks või mis selle nimi on) parklad aga seal muud võimalust ei olnud. No ja ma tegelikult nagu oskan nii parkida küll. Mõnikord rahulikus tempos. Ja mõnikord proovides tee äärele lähemale liikuda satun ma just keskosa poole aga sain ilusti hakkama. Käsipidur pidas. Nende tõusude/languste puhul ei oleks muudmoodi kuidagi ette kujutanud) ja sain täiesti korrektselt hakkama. 
Täitsin meie veepudelid, endlikepike ja kaamera kaasa ning väikene jalutuskäik tagasi. 
Njeguši mausoleumi pilet maksab 8 eurot. Selle eest on võimalik 461 astet trepitrenni teha. Õnneks katuse all, mis pakkus head ventilatsiooni. Kirjelduse järgi peaks tipust hea ilmaga suurt osa (lõuna) Montenegrost näha olema. Mausoleum on Petar II Perovic-Njegošile. Tänapäevane mausoleum ehitati alles 1974, olles eelnevalt sõdades hävitatud.
Mausoleumi taha jääb samuti kaunis vaateplatvorm. Istusime, ootasime turistigrupi lahkumist, nautisime vaateid. Distantsilt aga muutus taevas aina tumedamaks.
Tagasi mausoleumis avastasime, et trepp viib haua juurde ka, alguses jäi see märkamata.
Treppidest allaminek oli hoopis ladusam kui üles. Nägin ühte rastapatsidega neidu, keda pildistati. Ülemise parkla juures on restoran ja korraks mõtlesime, kas lõunatada seal aga otsustasime edasti sõita. Restorani juures oleva tualeti kasutamine maksis euro. Sadama hakkas. Õnneks oli auto päris lähedal ning kõige suurema paduka veetsime juba katuse all.
Terve tee mäest alla sõites ning kokkuvõttes ka rahvuspargist lahkudes sadas. Vahepeal nii kõvasti, et kojameeste kõige intensiivsemast režiimist ei olnud tolku.
Järgmisena jõudsime Montenegro ajaloolisse pealinna Cetinjesse. Linn asutati 15. sajandil ning oli Montenegro pealinn ning valitsejate residents kuni 1946. aastani, kui uueks pealinnaks nimetati Podgorica. Mõneks ajaks sadu lõppes. Linn tundus peaagu väljasurnud.
Tegime lõunapeatuse. Crna Gora. Selline heade hinnangutega aga välimuse poolest suht tagasihoidlik koht. Portsjonid olid muidugi suured ja kõhud saime täis. Alguses seadsime ennast õues sisse aga hakkas jälle sadama, ning kolisime sisse. Kokkuvõttes sadaski terve reisi ajal ainult selle päeva sõidu ja söömise ajal. Lõunaks sõime šašlõkki.
Jalutasime (peaaegu inimtühjadel) tänavatel, käisime poodides, mis ei olnudki enamuse suverniirikad.
Ja siis edasi Budva poole. Nii, et tavalise 21 km maantee asemel saime liikuda 80 km imelahedaid, kurvilisi, võrratuid vaateid pakkuvaid teid. Ikka kiirusega ca 60 km/h - 80km/h. Ja. Ma ei ole mitte kuskil näinud, ei kiiruse piirangud nii tihti muutuvad. Ei saanud kilomeetritki sõita, kui juba uus kiirus. Rääkimata sellest, et näiteks ainukesel 100km/h lubatud maanteel sain Skoda kiiruse 100ni, kui piirang lõppes.
Budva juurde jõudsime maantee M2.3 kaudu, seal tasub ka kindlasti peatusi teha, Budva riviera on nagu peo peal. Majutusse jõudmiseks, Apartments Butua, kimasime teokiirusel läbi kesklinna ummikute. Muidugi etteruttavalt, teistkordne ummik 900m 18 minutiga oli ikka tase.
Aga jõudsime kohale. Esimese hooga ei leinud majutust üles. Mapsis küll näitas hoonet, mille ees me olime aga sealt paistis ainult turismiinfo. Et nagu. Käisin küsimas ja selgus, et hoone ikka õige aga meie sissepääs oli teisest küljest. Ja kuna parkimisega tundub Montes igal pool kitsas, siis ei teadnud kuhu auto jätta. Ja mulle tõsiselt ei meeldi need suure kaldega teed (kui ma just oma autoga ei ole, mitte, et ma siis ka neid naudiksin aga tean, et kellelegi otsa ei vaju).
Majutuse pidaja Marko andis teada, et meie ühe toaga on esimesel ööl probleem ja küsis kas soovime majutuda ning pakkus allahindlust. Hmm. Ei saa öelda, et see kõige meeldivam uudis oleks olnud ja mul jooksis mõte mõneks hetkeks kokku. Marko näitas selle ajaga parkimiskoha (piiratud aiaga muruplats, kus autod puude alla ja tihedalt puhkasid), ma otsisin võimalust uueks majutuseks aga kokkuvõttes otsustasime ikkagi jääda. Aga see oli ainuke koht, kus ma toast pilti ei teinud.
Apartments Butua on kortermajutus, mida veavad Marko oma emaga. Nemad olid muidu toredad.
Seadsime ennast tuppa sisse ning suundusime õhtusöögile. Nagu alguses ütlesin, siis seekord oli esimene, kui mul ei olnud enne reisi toidukohad välja otsitud. See võtab aega. Alati ei ole sobivaid ja sellepärast uurin neid kodus. Aga jah. Leidsin ühe aga teel sinna selgus, et Mapsi info on aegunud. Seega jõudsime Babaluusse, mis osutus täiesti toredaks söögikohaks.
Aga kuna lõunasöök oli olnud üpris toitev ja natuke hilisem kui tavaliselt, siis mina sõin kremapitat ja vanemad salatit. Pärast sööki käisime poest läbi, sest üllatavalt ei olnud majutuses duššigeeli või seepi. Ja oligi järjekordne tore päev läbi saanud.
Ja. Meie 1.0 Škoda Kamiq kimaski päeva jooksul kõigist mägedest üles. Mis siis, et vahepeal pidin teise käiguga sõitma.
No comments:
Post a Comment