Rääkisin vanematega juba eelmisel õhtul Kotori redeli ronimisest ning kuna nemad otsustasid selle vaate välja jätta, oligi selleks hommikul hea võimalus.
No ja siis ma ronisin lahtisest kiviklibust moodustatud mini serpentiine järjest kõrgemale. Iga pöörde pealt avaldus järjest võrratum vaade päikesetõusus sillerdavale Kotori lahele. Tegin geopeituse ettenähtud punktis vajaliku foto ning nähes kaardilt, et veidi edasi ja tagasi saaks suunduda teist rada mööda majutusse tagasi.
Möödusin sellisest, õudusfilmidest pärit kohviku sildist, milles pakuti taimeteed ja külmi jooke. Mapsi järgi Kuca Milenko Franović. Aga jah, ma ei tea, millal see viimati töötas ja kas sealt midagi osta julgeks.
Rada viis välja Sveti Juraj kirikuni, piilusin sisse. Tundub, et Montes ei olda väga entukad teisi hommikuti tervitama nagu Briti saartel. Aga. Kui tasuta redelist suunduda tasulistele treppidele, mis siis, et üleval ei saa sellest arugi, siis linna tagasi jõudes on võimalik kindluse külastamise tasu maksta ja selle vältimiseks keerasin otsa ringi ning sammusin tuldud teed tagasi.
Vanalinna tagasi jõudes olid paar inimest juba liikvel.
Kotori vanalinn meenutab kokkupakitud Veneetsia tänavaid, sest 15.-18. sajandil oli piirkond just Veneetsia kontrolli all ning on Kotori lahe linnade arhitektuuri mõistetavalt mõjutanud.
Vanalinn tundub piirduvat majutus- ja toidukohtade ning suveniiripoekestega. Ahjaa. Kassid. Kotor ja kassid. Neid on seal tõesti palju nagu Istanbuliski. Kui ammustel aegadel laevaliiklus väga aktiivne oli, jäeti sadamasse kasse, et need närilistega tegeleksid. No ja nüüd on terve linn neid täis.
Hommikusöök Pescaria Dekaderonis. Istud lauda, saad tellida ühe neljast valikust, mille lauda toomine võttis esimesel hommikul 37 ja teisel 38 minutit ja kohvi. Portsjonid olid jah piisavad aga hommikusöök algab kl 9 ja see saabub ca 9.40. Camoon.
Mina võtsin pontšikud. Ja omg, need olid vist terve reisi parim söögielamus, kuigi proovisin peaagu iga päev midagi uut ja kohalikku proovida. No mitte iga päev aga ikkagi. Tehniliselt olid nende nimi priganice (ja ma tegelikult tellisin midagi muud, mille nime ma veel vähem mäletan aga jummal tänatud, et need toodi). Olidki 5 õhulist, krõmpsuvat jumalikku pallikest ning feta, moos ning ajvar (paprika ja baklazaani suhe). Ema sõi putru (olid küll marjad ja pähklid aga maitsetu) ja isa omletti.
Seejärel kõmpisime parklasse (Parking Autoboka), elasime kuumusepahmaka üle ning suundusime umbes pooletunnisele sõidule Perastisse.
Kuigi ma esimeses postituses peale meie Kotori parkla parkimisest rohkem ei kirjutanud, siis tegelikult on parkimine Montenegros omaette nähtus. Pargitakse kõikvõimalikesse ja võimatutesse kohtadesse, pargitakse teineteist kinni ja mina ei saa aru, kuidas see toimib aga näib, et toimib.
Perasti linn asub all rannikul (teed kulgevad mäeküljel natuke kõrgemal) ja sinna autoga ei sõida (tõkkepuud on ees). Maantee äärde jääb paar parkimiskohta (neile, kes paadireise ostavad) või siis on võimalik auto linnast kaugemale maantee äärde jätta ning kohale kõndida ja seda varianti kasutasid samuti päris paljud (või käisid nad rannas, seda ma ka ei tea).
Igatahes, googeldades nagu lubati, et mõlemal pool linna sõites on tasuta parkla aga reaalsus oli see, et parkimiseks tuli paadireis osta või linna teises otsas tasuline parkimine hankida ning siis paadireis osta. Või siis jah auto päriselt kaugemale jätta.
Kuna meil oli nagunii kavas Our Lady of the Rocks saarele sõita, siis maksin üle võrreldes võimaliku tasuta parkimise ning alt sadamast paadireisi ostmisega ning jätsin auto üles parklasse. Omg, kui kuristiku äärele ma parkima pidin. Ja oma autoga ei oleks ma hetkekski kõhelnud aga manuaal ja see keeruline taguripidi käigu kasutamine ning mitte kuskile libisemine.
Igatahes. Auto jäi kõikuma maailma servale, meie suundusime mööda rannaäärt sinist paati otsima, mis meid koos ühe teise kolmeliikmelise seltskonnaga Kotori lahel paiknevale Our Lady of the Rocks tehissaarele viis, sest kui Montenegros, siis peab seal käima. Mitte minu väide. See on selline tilluke saareke, jah, ajaooliline ja seal on väike kirik/muuseum ja loomulikult suveniiripood. Kirik/muuseum sisaldab lugematult religioosset sümboolikat. Ohh, ja väike majakas ka.
Meile anti saarel pool tundi ja kiirustamata tegime 20 minutiga kõigele ringi peale. Jah, kindlasti annakse seal rahulikult hetkes viibida, kauguses kõrguvaid mägesid ja ümbritsevat vett imetleda aga seekord oli piisavalt palav. Mina pistsin jalad ka vette.
Lühike paadireis viis meid tagasi Perasti rannikule, möödudes kõrvalasetsevast eravalduses olevast looduslikust minisaarest, Sveti Dorde, kus asub kaunis Püha Georgiuse 12. sajandist pärit benediktiini klooster.
Tagasi rannikul, leidsime lõunatamiseks sobiva toidukoha. Siis ma ei saanud veel aru aga paljudel õues olevatel laudadel oli silt reserveeritud. Mõtlesimegi, et lauad on klientide poolt kinni pandud. Meid aga lubati sööma. Alles mitu päeva hiljem sain aru, et reserveeritud ei ole tehniliselt kinni kui soovid lõunat süüa. Need ongi lõunasöögiks reserveeritud, niisama istuma või kohvi/kokteilile ei lubata. Lõunaks siis seekord kõigil salat.
Kuna eelmistel reisidel on mõnikord shoppamise huvi olnud, otsisin seekord reisi planeerides võimalikke outlet poode ning kaubanduskeskusi. Ja eks siis minu vähene süvenemine, leidsin, et Tivati poole sõites jääb Shopping Centre HDL 365. Kui juba kaubanduskekus, siis kaubanduskeskus. Esimesel pildil paistab isegi eskalaator. Aga. Pärast tunneli läbimist ja mitte kõige kiiremas liikluses osalemist avastasime, et tegemist on lihtsalt suure toidupoega. Heh. Baklavad oli, võtsime seda. Schweppesi võtsime ka.
Agaaaa. Tagasi ei saatnud maps meid mitte sama suurt maanteed mööda ja mina sain sellest aru alles sõitma hakates. Kotorisse saab samuti läheneda mägisel, kurvilisel, ülikitsal teel😁 Ja loomulikult mul oli vaja serpentiinideks soojendust teha. Ja etteruttavalt, serpentiinid on Ostrogi teega võrreldes piss (st nagu lumme *****).
Auto jälle Autobokale puhkama ning juba tuttavat teed pidi majutusse.
Õhtusöögi sõime pitsakas Sara (Sarà perché ti amo..). Ega see eriline maitsekogemus ei olnud aga pitsad said söödud. Siin toodi esimest korda tšekk kohe jooke lauale toodes. Nagu keegi ei ootagi, et sa näiteks magustoitu vms juurde tellid (nende portsionide juures oli see natuke keeruline aga ikka).
Ja päeva lõpuks käisime kolmekesi rannas. Ma ikkagi väidan, et eelmisel päeval oli vesi kriipsu võrra soojem. Ja mida eelmisel päeval ei olnud, vette tekkisid jaheda vee laigud.
No ja päris päeva lõpuks käisin veel toidupoes vett juurde hankimas, hüppasin läbi lõpmatutest suveniirikatest, ühest kirikust, leidsin bazaari ning üldse ei nautinud järjekordset kella üheni kestvat kõvahäälset kontserti. Aga "õnneks" olin seetõttu öösel nii väsinud, et kirikukelli hakkasin kuulma alles viiest.
No comments:
Post a Comment