Veebruar jäi vahele. Olen praktiliselt igal talvel suutnud paragripi külge hankida. Sellel aastal juba rõõmustasin, et pääsesin ja siis tuli kõhugripp. Paus jooksmisest. Vahepeal tuli korraks lumi maha.
Pitka matk oli seekord peaaegu ilusa ilmaga. Endo ei suuda ära otsustada, kui pikk maa Jalgsmalt Peetrisse on. Sellel aastal siis 21.9km. Käisime Millaga kahekesi.
Presidendimatk toimus samuti ilusa ilmaga. Kuna pöördusin jaanuaris geomaailma tagasi, siis saabusin Aegviitu poolteist tundi varem kui teised ja käisin metsas otsimas. Lumi raskendas oluliselt.
Kuna Türi on kevadpealinn, siis liikusime täna kevadesse. Jah, ma tean, et kevad juba algas aga vaba päev. Türi vahele olid paigutatud 14 orienteerumise punkti, igal üks täht. Lõpus oli vaja lause kokku saada. Selline jooks on põnev. Päike paistis.
Ma olen sellest koroonast juba nii väsinud. Paanika tekkis siis, kui see Euroopasse jõudis. Ei, tegelikult isegi mitte siis. Inimesed ikka reisisid ja suhtusid sellesse väga üleolevalt. Ei ole ju tegelik oht. Nüüd istub enamik karantiinis. Ikka väljamõeldud?
Aga enamik siinseid inimesi ilmselt hakkas sellele mõtlema tõesti alles siis, kui see Euroopasse jõudis. Mõni alles nädal tagasi. Mõni alles siis, kui piirid kinni pandi. Ma olen statistikat jälginud iga päev alates jaanuari algusest. Enam ei jaksa karta.
Ma oleksin nagu terve elu karantiiniks valmistunud. Ma ei pidanud midagi varuma. Mul on kogu aeg varud olnud. Milleks seda tualettpaberit kokku osta, ma ei saa aru. Kas siis tõesti oli haigust vaja, et käsi pesema hakata? Käte pesemine on elementaarne. Ja nüüd ei liigu keegi enam ringi. Ja mul on suveks kaks reisi. Ja kui ma nendest ilma jään 😔
