Paris 21.07

21.07 Eks ma alustan iga reisi viimast päeva *ja alustan kindlasti ka edaspidi* sõnadega, et järjekordne nädal möödus lihtsalt märkamatult kiiresti. Täiesti uskumatu. 

Viimase reisipäeva hommikusse jäi siis lõpuks torn, mida olime ahistanud😁 saabumisest alates. Eiffel. Eiffeli torn ehitati Maailmalaadaks 1889. aastal, olles siis maailma kõrgeim ehitis. See on maailma enimkülastatud tasuline monument. 

Veetsime peaaegu kõik õhtud kas torni ääres või seda kaugelt vaadeldes. Sest kui juba Pariisis, siis tuleb torni iga nurga alt ning igal päeva hetkel pildistada😉 Igatahes. 19ndal Disneylandis olles saabus mulle sõnum, et 21.07 on Eiffeli tipp mingitel asjaoludel suletud. Tahtsin kõrgustkartvat Ailit ennast ületama panna. Kiidan Ailit ilma selletagi. Ta on lennukiga lennanud, minuga ameerika mägedel käinud ja kõrgustesse roninud. 

Ma ei tea kuidas varem on olnud aga hetkel on võimatu ilma piletita Eiffeli päris lähedusse pääseda. Saaksin aru, et pileti eest ronid või sõidad vaadet imetlema aga kahjuks ei ole võimalik niisama lihtsalt selle alt läbi jalutada või torni puudutada. Piletijärjekorrast saime kiiresti läbi, kontrolliti nii pileteid kui vaktsineerimispassi, mis muutus Prantsusmaal alates 21ndast kohustuslikuks. 

Alguses ootasime vales järjekorras aga varsti olimegi teel vaateplatvormile. Liftist väljudes küsis üks neiu töötajalt, kust tippu edasi sõita saab. Nemad said ebameeldiva uudise alles seal olles. 

Mulle meeldib linna kõrgemalt uurida tegelikult just reisi lõpus. Siis, kui linnaga on juba tutvutud ning ülevalt vaadates saab kohti ära tunda. No ja nüüd on Eiffel ka külastatud. Tipp jääb võib-olla oma aega ootama. 

Vahepeal registreerisime ennast hotellist välja ja jätsime pagasid hoidlasse. Üle oli jäänud vaatamata Palais Royal sisehoovis asuv Les Deux Plateaux väljak ja selle põnevad sambad. Saan aru, et kohalikele ei ole see meelejärgi aga minu arvates huvitav. Ega seal midagi muud peale triibuliste sammaste ei olegi. Maa pealt võib tunduda, et enamik nendest on madalad kuid mõnes kohas oli maa alune tasand näha ning need ulatasid päris sügavale. 

Lõunasöök. Kõigepealt Princess Crêpe. Jõudsime ukse taha natuke enne avamist (kl 13) ning tutvusime ulmelise menüüga. Tahtsin midagi mitte ülimagusat ja avastasin sidrunikrepi. Aili valis puuviljasegu. Seal on maiasmokkadele eraldi vahukoore (creme chantilly)-, keedukreemi (creme patissiere) ja šokolaadi menüü. Või need kõik koos mis iganes kombinatsioonis. Jaapanipärane interjöör ja täiesti omaette kogemus. 

Lõunasöök vol2. Olin kodus leidnud L’Éclair de génie, mis ei olnud siiani millegipärast teele jäänud ning oli tingimata vaja ära näha. Kuna seal on ekläärid *khm* kallid, siis piirdusime kumbki ühega. Yum. Ning võrratult ilus. 

Tagasiteel märkasin majade vahelt ühte kõrget gooti kirikut. Lähemale jõudes leidsime klassikalises stiilis fassaadi. Sattusin hetkeks segadusse, et kas olime vale hoone juurde liikunud. Selgus, et tegemist on Église Saint-Gervais kirikuga, mida on võimalik täiesti tasuta uudistada. Sees asub uhke baroki stiilis orel. 

Aa. Lisaks on Pariisis alates eelmisest kevadest karud. Selle üle olen kurb, et ei taibanud kohe esimene kord pildistada aga erinevates kohtades, peamiselt toitlustusasutustes, hängivad suured mängukarud. Ühe maja kõik rõdud olid karusid täis. Aga parem hilja, kui.. ühe sain pildile. 

Quess where my heart is at

Jooksime kokku maskidevastaste meeleavaldusega. Politsei oli terve bloki ulatuses teed kinni pannud, tekkis juba mõte, kas jääme ajahätta. Politsei oli tegelikult terve nädala väga nähtaval. 

Airiin kaunistas enne reisi küüned. 

Tõime hotellist oma pagasi ning suundusime metroo ja hiljem RERiga lennujaama poole teele. Seal sõime õhtusöögiks ühe sushi. Varsti oligi eesti keelt kuulda. 

Lennukist maha tulles oli siin nii külm😁

Kogu nädala kandsime kõigis sise- ja osades välistingimustes maski. Desosime käsi. Tagasi tulles tegime mõlemad igaks juhuks testi. Hingelt positiivsed, covid negatiivsed. Järgmise korrani.

Ees ootab veel üks pingeline aasta. Kes teab, see teab. Kellel kahju ei ole, võib mulle pöidlaid hoida😊

21st July I have, and I most definitely will begin the last post of every trip by complaining how fast the time has passed. Absolutely unbelievable.

On the morning of the last day of our trip, we finally visited the tower.

The Eiffel Tower was built for the 1889 World's Fair, being the the tallest structure in the world. It is the most visited paid monument in the world.

We spent almost all the evenings either by the tower or watching it from afar. Because when in Paris, one has to photograph the tower from every angle and with different light of the day😉 Anyway. While at Disneyland on the 19th, I received a message that on July 21, thetop level of the Eiffel Tower will be closed. Aili is afraid of heights. However, she was willing to go there with me. I do praise her for flying planes, taking roller coaster rides.

I don't know how it has been before, but at the moment it is impossible to get very close to the Eiffel without a ticket. I would understand buying a ticket if you wish to climb or take a lift up to admire the views, but shouldn't it be free to walk under it? We got though the security check, showing our tickets and vaccination passport, which became mandatory in France from the 21st.

At first we waited in the wrong queue, but soon we were on our way to the viewing platform. Leaving the elevator, one of the girls asked the employee where to go to the top. I suppose it was good I knew it was closed beforehand.  

I prefer visiting towers at the end of trips, when I have already got to know a city. Then it is fun to recognise things from up. Well, now I have visited the Eiffel. Perhaps the top will wait for its time.  

In the meantime, we checked out of the hotel and left our luggage in the storage room. I still wished to see Les Deux Plateaux situated in the courtyard of the Palais Royal and its fascinating pillars. I understand that the locals don't particularly like it, but I find it interesting. Well, it's a yard filled with strange striped pillars. From the ground, most of them may seem low, but in some places the underground level was visible and they actually reached quite deep.

 Lunch. Princess Crêpe. We arrived at the door a bit before the opening (1 pm) and got acquainted with the crazy menu. I wanted something not that sweet and discovered the lemon crepe. Aili chose mixed fruits. There is a separate menu for whipped creme chantilly, creme patissiere and chocolate. Or all of them together in any imaginable combination. They have Japanese interior and a it's a fascinating experience. 

Lunch vol2. I found L’Éclair de génie at home, and for some reason we had not visited it yet. However, it was abslolutely necessary to visit. Since eclairs are *khm* expensive, we each limited ourselves to one. Yum. And absolutely gorgeous.  

On the way back, I noticed a tall Gothic church between the houses. Getting closer, we found a building with a classical style facade. I was confused for a moment as to whether we had found a wrong building. It turned out that this is the church of Église Saint-Gervais, which can be visited completely free of charge. Inside it, there is a gorgeous baroque style organ.

In addition, there have been bears in Paris since last spring. I regret that I didn't realize taking pictures of them the first time, but big teddy bears are chillin' in different places, mainly in cafés and restaurants. We saw a house, which had all the its balconiesfilled with huge teddy bears. But better late than ..

We ran into an anti-mask demonstration. The police had blocked the road around the block. I had a thought whether we would run short of time to get back to the airport. The police were actually very visible throughout the entire week.

We got our luggage from the hotel and headed to the airport by metro and later by RER. For dinner, we had sushi. Soon we heard Estonian.  

It was so cold here when I got off the plane😁

We wore masks in all indoor and some outdoor areas throughout the week. We constantly disinfected our hands. When we came back, we both took a test to be safe. My soul is positive, body is covid negative. Until next time.  

Quess where my heart is at

Another tense year lies ahead. Who knows, knows😊

Paris 20.07

20.07 Kui kuskil on olemas armastusele pühendatud sein, siis loomulikult armastuse linnas, Pariisis. 

Tegemist on 2000. aastast Jehan Rictuse väljakul asuva 40-ruutmeetrise seinaga, kuhu on üle 300 korra, 250 erinevas keeles või dialektis kirjutatud mõte, mida iga inimene vajab: "ma armastan sind." Leidsime ka eesti keele. Seinal asuvad punased killud sümboliseerivad murtud südant aga kokku pannes moodustavad nad terviku. 

Kui meie armastuse seina juurde jõudsime, oli see juba hõivatud. Kaks *vabandan, ma täielikult üldistan* idamaade naist tegid seina ääres nii foto- kui filmisessiooni. Mul jälle võimalus tasuta õppida😁 Ega meil otseselt kiiret ei olnud, tahtsin lihtsalt kasvõi korraks terve seina ilma inimesteta kaadrisse saada. Nende pildistamine, iga võimaliku nurga alt; filmimine, kui üks naistest vaatles imetledes seina ning kõndis selle täis pikkuses küll ühes, siis teises suunas. Mõlemad jalutamised lõppesid üle õla antud naeratusega kaamerasse. Samal ajal ilmusid parki vaikselt järgmised ja järgmised huvilised. 

500 meetri, mis tänu treppidele võib mõnele tunduda natuke pikem distants, kaugusel armastuse seinast asub Montmartre mäel kõrguv ning linna kõrgeimat punkti tähist Sacré-Cœur basiilika. Ühest järjekordsest trepist üles liikudes märkasin väga lahedat punaste kingadega meest. Alt üles liikudes ei olnud fotograaf näha aga millegipärast mõtlesin kohe, et kas mees tõesti sellises kohas niimoodi nõjatudes lehte loeb. Samas, väga chill. Kui trepist üles jõudsime, ilmus fotograaf ka vaatevälja. 

Kui järgmine kord Bastille aastapäeval Pariisis olla, siis see on üks võimalik koht ilutulestiku jälgimiseks😉 Logisin basiilika ees jälle ühe virtuaalse aarde. Sellest ka käega pilt. 

Aga siin tuli küll välja vähene reisiplaneerimise aeg, mis nagu öeldud on tavaliselt ikka hiljemalt aasta enne väljasõitu. Loomulikult sai basiilika torni ka ronida aga kuna seal silte ei olnud ning ma ei osanud selle peale mõelda, siis jäi käimata. See-eest kuulasime jumalateenistust. Lisaks, basiilikast väljudes avastasime, et selle alla on võimalik uudistama minna, mida kasutasime kohe meelsasti. 

Jätkasime jalgsi. Külastasime mitut suveniiripoodi. Nautisime pilvitut taevast. Mul oli küll üks pagarikoda valmis vaadatud aga kui ühe nurga tagant Crêperie sandwicherie Pepone makroone täis letti märkasin, asendus see plaan kreppide ja makroonidega. Istusime kohvikus, nautisime tulikuuma singi-juustu kreppi. Magustoiduks sidrunijäätis. Yum. Markoone ostsime loomulikult ka, need jäid pärastiseks. 

Nagu kohane, asub Sacré-Cœur basiilika ning armastuse seina läheduses pragu küll ajutiselt suletud Moulin Rouge. Sinna meie kilomeetrine jalutuskäik suunduski. Tegime pilte. Vaatasime natuke ümbruses ringi.

Kuna aeg ei olnud veel hiline, tekkis mõte minna Troopikaaeda. Sinna oli natuke pikem sõit. Metroos oli nii, et sinna sisenedes tuli oma pilet aktiveerida. Mõnikord suuremates peatustes, kust hargnesid edasi mitmed liinid, tuli pilet piiksutada ka peatusest väljudes. Meie pidime liikuma metrooga Nation jaama, kust edasi oleks viinud RER rong.

Nation jaamast ümberistumisel näitas pilet, et see ei kehti, kuigi ajaliselt pidi see kehtima järgmise päeva lõpuni. Huvitav. Samas, üks värav oli lahti ja osad läksid sealt, niisiis järgnesime. RER peatuses oli tohutult inimesi. Kuna üldjuhul käisid rongid max 10 min intervalliga, siis tavaliselt sellist massi ei olnud veel näinud. Valjuhääldist tuli prantsusekeelne teade, midagi seotud liikluse olukorraga. Mõned inimesed lahkusid. Mõtlesimegi, et järelikult sellepärast pilet trikitaski. Otsustasime siis hoopis tagasi linna sõita. Aga. Peatusest välja ka ei saanud, sest piletid ei töötanud. Kasutasime jälle ühte lahtist väravat ja otsisime üles mehitatud piletimüügi ning kurtsin meie probleemi. Saime asenduspiletid ja arvasime, et probleem lahendatud.

Käisime vahepeal õues, sõime oma makroone. Istusime. Tagasi sisse minnes minu pilet töötas, Aili oma mitte. Andsin Ailile oma pileti ja ka see ei töötanud enam. Käisime uuesti piletimüügis. Müüa imestas, et kust me need "asenduspiletid" saanud olime. Teada saades, et samas letist, küll teise klienditeenindaja poolt, ei tahtnud ta seda uskuda. Pärast mitmekordset selgitust saime temalt hoopis teistsugused asenduspiletid. Need toimisid õnneks kuni reisi lõpuni. Olin küll oma telefoni piletitest eemal hoidnud aga ju ikka miski nende elektroonika ära rikkus. Ulme.

Asjaajamisega oli päris korralikult aega kulunud. Käisime majutusest läbi ning jalutasime Seine kaldal.

Õhtusöögivalik oli seekord täielikult ebaõnnestunud. Valisime ühe resto, mis oli inimesi täis. Le Recrutement Café. Kui arvestada, et Pariis on kokakunsti sünonüüm, siis ma sain kõige kuivema kana kõige nätskemal riisil, mida mul on olnud võimalus proovida. Sõin nii palju, kui kastet jätkus. Ei olnud just meeldiv kogemus.

Õhtu veetsime seekord Seine ääres.

20th July If there is a wall dedicated to love, then of course in the city of love, Paris.

The Wall of Love is a 40-meter wall in Jehan Rictic Square. It was created in 2000. The notion " I love you" is written more than 300 times, in 250 different languages ​​or dialects. The red fragments on the wall symbolize the broken heart, but when put together, they form a whole.

When we reached the wall of our love, it was already occupied.

Two *I apologize for the generalization* oriental women had a photo shoot and a filming session by the wall. I had the opportunity to study posing for free again😁We weren't particularly in a hurry, I just wanted to get a shot of the entire wall without people next to it. One of the woman was taking photos of the other from every possible angle; filming, when the other one looked longingly at the wall and walked the full length of it in one direction. And the other direction. Both walks ended with a over-the-soulder smile to the camera. At the same time, other people started gathering in the park.

500 meters away, which may seem a bit longer du to the stairs, is the Basilica of the Sacré-Cœur, which is situated on Montmartre and represents the highest point of the city. Moving up on a staircase, I noticed a cool man in red shoes. Ascending, the photographer was out of my view, but for some reason I immediately wondered if the man was really reading the newspaer in a place like this. However, he looked very chill. When we reached up the stairs, the photographer came into view.

Next time one is in Paris on Bastille's anniversary, this possibly on of the best places to watch the fireworks😉 I logged a virtual cache in front of the basilica. Hence the picture showing my palm.

Due to the short travel planning time, which, as already mentioned, is usually at least a year before departure. Of course, we could have climbed the tower of the basilica. But there were no signs and I did not think of that at the place. We did listen to a sermon. Additionally, while leaving the basilica, we noticed that it was possible to go under it. Turned out really cool.

 We continued walking. We visited several souvenir shops. We enjoyed the cloudless sky. I had a bakery in mind, but when I noticed Crêperie sandwicherie Pepone and its stall full of delicious looking macarons, that was it. We sat in their cafe, enjoying a steeming hot ham-cheese crepe. Lemon ice cream for dessert. Yum. Of course we also bought the macarones for later.

Kind of ironically, there is Moulin Rouge near the Sacré-Cœur basilica and the wall of love. Temporarily closed though.  

Since the time was early enough, I thought of visiting the Tropical Gardens. It was a little farther away from the centre.

When entering the metro, you had to activate your ticket. Sometimes at larger stops, from where several lines branched, the ticket had to be beeped even when leaving the stop. We had to take the metro to Nation station, from where we would have taken the the RER train. When exiting the Nation metro stop to transfer to the RER lane, the ticket indicated it was not valid, although it was supposed to be active until the following day. That was interesting and I did not think of it further. One gate was open and people used it, so we followed. There was a huge number of people at the RER stop. As trains generally ran at intervals of a maximum of 10 minutes, we had not yet seen such a mass of people. The loudspeaker announced something in French. Something connected to the traffic situation. Some people left. We thought that was why the ticket had malfunctioned. Then we decided to drive back to the city instead. But. We couldn't exit the stop either, because the tickets didn't work. We used another open gate again and looked for a manned ticket booth and told them about our problem. We got replacement tickets and thought that was it.

In the meantime, we went outside, ate our macarons. Going back in, my ticket worked, Aili didn't. I gave Aili my ticket and it didn't work anymore. We went to the ticket office again. The seller questiones us where we got these "replacement tickets". As I told it was the exact place, just a different salesperson, she did not seem to believe me. After explaining it a few more time, we received completely different replacement tickets. Fortunately, these worked until the end of our trip. I had kept my phone separate from the tickets, but something still messed up their electronics. Fantastic.

It had taken a good deal of time. We took a stop at our accommodation and walked along the banks of the Seine.

The dinner was a complete failure this time. We chose a restaurant that was full of people. Usually a good sign. Le Recrutement Café. Considering that Paris is synonymous with cuisine, I got the driest chicken sitting on the chewiest rice I've had a chance to try. I ate until the sauce ran out. It wasn't a pleasant experience.

 This time we spent the evening by the Seine.