Ei, ma ei jõudnudki liikumiseni tagasi. Õppimise ajal oli välistatud. Ükskõik mis ei olnud õppimine/lõputöö kirjutamine tõi kaasa süütunde. Nüüd.. ma ikka ei jaksa. Ma olen selle aasta jooksul endast paremini teadlikuks saanud. Ma tegelen enda aktsepteerimisega. Ja on teemasid, mida mis nõuavad veel tööd. Palju tööd.
Ma tegelikult lugesin paar raamatut rohkem kui Goodreadsi märkisin aga enda eesmärk jäi täitmata. Ja see on ok.
Koroona ei ole kuskile kadunud aga see on kuidagi elu osa. Suutsin ka veebruaris sümptomiteta koroona läbi põdeda. Hiina piiride avamine ei ole just kuigi positiivne uudis... Ja. Ja 2021. aasta postituse ärevus Venemaa suhtes osutus tõeks. See on lihtsalt...
Reisimisest. Sünnipäev pidi saabuma Kyotos. Eesti oli Jaapani jaoks mai lõpuni punase tsooni riik. Siis juunis lubati eestlased riiki aga ainult turismireisiga. Kirjutasin Eesti reisibüroodesse palvega ennast kaheks nädalaks giidiks registreerida. Jah, ma tean, aga pidin proovima. Siis raske südamega tühistasin juuni lõpus lennu ja majutused. Sünnipäev Eestisse ei saanud jääda. Kiire muutusena uuesti nädal Barcelonas. Ilm oli super ja sain natuke rohkem ringi vaadata kui eelmine kord. Ja lained😊 Aga siis augustis lõpuks ometi kolmandat korda Iirimaale💗. Lõpuks ometi, sest pidime startima kaks aastat tagasi. Igatahes pool kuud, seltsiks Aili ja lihtsalt võrratu kulgemine. Sain teha selle ringreisi, mida 2014 planeerisin aga reisikaaslasele ei sobinud. Lihtsalt nautisin iga hetke *välja arvatud paadireisi Skellig saarele ja tagasi* **ja sellele eelnenud päeva, kui suutsin mingil põhjusel terve päev iiveldada** aga need on tühiasjad. Lihtsalt võrratud teed, loodus, inimesed. Ja lõpuks ometi sain Croagh Patrciku tipus käidud. Ilusa ilmaga. Täiega seda teekonda nautides.
Loodan, et 2023 on parem. Jah, isiklikus plaanis oli 2022 super. Peaaegu. Aga see, mis maailmas toimub.