2022 lõppes ju alles eile, kuidas täna juba 2023 läbi saab?
Septembri algusest hakkasin uuesti jooksmas käima. Olen saanud rahuliku tempoga liikuda ning vaikselt distantsi suurendada. Kahe viimase korra valu oli ainult peas, onju? Mul ei ole mitte mingit muud eesmärki, kui jooksmist nautida. Ja leida madalateks temperatuurideks sobiv riietus. Ainsaks võistluseks jääb mais toimuv Wings for Life.
Lugemisega olin jätkuvalt tagasihoidlik. Hetkel loen nii 2 raamatut kuus. 2024 on plaanis FB Lugemise väljakutse krimi väljakutse kaasa teha, aga eks näeb, kuidas sellega läheb.
Sünnipäev möödus Kyotos, nii nagu aasta tagasi toimuda oleks võinud, aga siis oli Jaapan meie jaoks veel suletud. Jaapan on ema unistuste riik ja sellega külastasime esmakordselt Aasiat. Augustis päev Helsinkis ja augusti viimasel nädalavahetusel oli mul võimalus osa saada Rita ja Alexi pulmadest Walesis.
Leidsin uuesti aega rohkem geopeitusega tegeleda.
Poolteist aastat uues koolis on tehtud. Täiesti uskumatu, kui kiiresti see läinud on. Ma ei ole kõigega rahul, aga on nagu on. Suvel oli võimalus teist korda neidudekoori noorte laulupeol saata.
Ma ei anna 2024. aastaks ühtegi lubadust. "Uus aasta, uus mina," viitab sellele, et vanal minal on midagi viga. Jah, on, piisavalt, aga ma ei taha uut mina. Ma tahan endana areneda. Hetkel ma olengi see maailma parim "people-pleaser," kes loobub hetkega endast, et teiste jaoks olemas ja abiks olla. Pakun kõigile abi. Väldin igal võimalusel konflikte. Võib-olla ma suudan sellel aastal natuke muutuda. Loodetavasti olen aasta lõpuks natuke enesekindlam. Esimene samm on märkamine ja teadvustamine, vaatan, kuidas sealt edasi.
Ma tean, et naiivne aga sooviks elada vahelduseks kriisideta. Lihtsalt rahulikult. Nii, et ei peaks muretsema naaberriigi või kellegi muu pärast. 2024. aastalt ootan stabiilsust, rahu, põnevust, leidmisi, liikumisrõõmu. Loodetavasti läheb traditsiooniliselt juulis toimuv reis planeeritult.
