Wednesday, December 2, 2015

Siim

Eelmisel laupäeval jooksuringilt tagasi jõudes ehmatas mind üks koer. Ilus, hele, suur koer. Aga ta lähenes selja tagant ning igasugune suurt kasvu, ilma omanikuta liikuv koer ei ärata usaldust. Koeral oli rihm ja ta ei rünnanud, järelikult oli kuskilt omavoliliselt lahkunud. Tegin temast pildi ja postitasin FB ning jätkasin oma teed.

Koer nähtavasti leidis, et joosta on tore ja ühines minuga. Iga natukese aja tagant kontrollis, kas ma talle järele jõuan ja nii minu koduni välja. Ei olnud huvitatud, et võõras koer minu aias toimetab, seega liikusin väravast sisse ning sulgesin selle oma järel. Aga ega mu kaaslane ei andunud alla, tegi värava koonuga lahti ning ühines minuga. Proovisin ta uuesti aiast välja saada ning ise sisse kuid tal oli trikk juba selge.

Hea küll, sain uksest sisse. Koer näis millegipärast leidvat, et minu aed on just see õige koht päeva veetmiseks. Helistasin naabrinaisele, tema uuris lähipiirkonna inimeste käest, kellele jooksukaaslane kuuluda võiks. Selleks ajaks oli koer juba peaaegu tunni minu trepil istunud. Naabrinaine sai ühendust ühe mehega, kellele koer tõenäoliselt kuulus, välimus sobis ning tema koduvalvur oli eelnevaltki jooksus käinud. Peremees palus mul koera enda juures hoida kuni ta koju jõuab. Selle peale lasin koera koridorri.

Pooleteist tunni pärast selgus, et võimaliku peremehe koer oli turvaliselt oma kodus ja minul keegi tundmatu. Selleks ajaks oli juba pimedamaks läinud ja ma ei tahtnud koera välja ajada. Võtsin ühendust kohaliku ajakirjanikuga, kes pani nupu kohaliku lehe veebiküljele. Vahepeal käisin koerale süüa ostmas, päris nälga ei tahtnud ka jätta.

Õhtuks võttis ühendust omaniku naine ning tunnike hiljem oli Siim üle antud.

No comments:

Post a Comment