Peak District 14.07

Hommik Bradwellis. Alustasin jälle kuuest. Panin eelmisel õhtul riided ja võimaliku vihmavarustuse valmis. Väljas, plaastreid paigutades (ikka juhtub) tutvusin kahe uudishimuliku kassiga. Ja siis tegin sellise väikese hommikuse virgutusronimise (sest 3 aaret asusid mitte kõige tasasema tõusuga teel) ja kuna aega hommikusöögini veel oli, siis käisin eelmisel õhtul lahendatud mõistatusaarete järel. Kokku 6km ja natuke alla 2h. Vaated ka ju. Aga ilm oli ilus, päike tõusis, loomad sõid karjamaal. Põldmarju leidsin.

Hommikusöögi pidi eelmisel õhtul ära tellima. Sõimegi ainult kahes lauas. Tellimise all mõtlen ikka seda kas täis või osaline inglise (iiri, šoti, wales, vastavalt kus sa hetkel oled sest nad pakuvad põhimõtteliselt sama toitu aga nimetavad enda asukoha järgi) hommikusöök. Ja röstsai. See peab iga hommikusöögi juurde kuuluma. Ja hommikul nägime Richardi ka ära, Samantha võttis meid juba eelmisel õhtul vastu. 

Mina piirdusin enamasti kahe käiguga, või tehniliselt kolmega. Helbed, munapuder, röstsai. Vanemad eelistasid võimalusel inglise hommikusööki.

Täispäev mööduski Peak Districti loodusilu ja mõnusaid matkaradu nautides. Igas piirkonnas võiks loomulikult nädala veeta. Peak District on 1437 ruutkilomeetrit võrratut loodust. Mitte kõige tasasem aga täiesti inimmõõtu maastik.

Esimeseks sõitsime läbi Winnats kuru. Kuidas mulle sellised käänulised teed meeldivad. Winnats pass on suhteliselt lühike, ainult 1.7km. Suletud üle 7.5 tonnisteel sõidukitele. Kallak 28%. Meie 6% teedega ei anna võrrelda. 

Väiksem, parempoolne pilt on ema tehtud, roolis ma ei pildistanud. Vasakul, suuremal jääb kuru sinna suht pildi keskele, kus on auk ja tee ei ole näha.

Lühike sõit viis meid Mam Tori jalamile. Jap, matkajad saavad alustada näiteks lähedalasuvast Castletonist või Hopest või Winnats passi algusest. Meile oli teeserval mugavalt koht jäetud, tasuline parkla on ka aga kes tee äärde mahub, saab tasuta. 

Mam Tor on kokku 517m merepinnast. Ma ei tea, palju tõus tee äärest täpselt oli. Kõigi jaoks ei olnud alguse tempo sobiv, seega kohendasime seda vastavaks. Mam Tor ehk Emamägi. Maalihete tõttu on selle jalamil mitmeid väikseid mägesid. 

Rada üles on mugavalt plaatidega sillutatud ning trepiga. Põhimõtteliselt ongi võimalik mööda mäetippe ringne rada teha, jõudes välja Hope ja siis osaliselt mööda väikesemaid maanteid mööda tagasi Mam Tori suunas. 

Mäepeal väike riiete vahetus, ja mõned pildid seelikuga. Sinine seelik oli mul esimest korda Iirimaal kaasas, siis kui Ailiga saart avastasime. Seekord jäi see väheke tahaplaanile aga mõned pildid sai ikka ära teha. 

Aga ka ainuüksi Mam Tor pakub imelisi vaateid, eriti kui pilved peidus on. Ainuke tõrvatilk on Hopes asuv tsemenditehase torn, mis on paistab silma nagu punane vistrik keset nina. 

Edasi, või pigem tagasi kulgesime uuesti läbi Winnatsi, oleks saanud teise tee ka valida aga milleks? Sõitsime läbi Hope oru ning Bamfordi ja jõudsime oma päeva teise matka jalamile. Auto jäi jälle tee äärde, seal ametlikku parkimist ei ole, kui just mitte päris kaugelt alustada. Sihtkohaks Bamford Edge. 

Bamford Edge oli meie parkimiskohast edasi-tagasi 3km. Selline mõnus tõus ja piisavalt ronimist, et piirkonnast ilus ülevaade saada. Mina jälle vaimustusin. 

Piirkond oli matkajate seas populaarne, instragrammi vaadete pildistamiseks oli eraldi järjekord. Tegemist on kruusakivi paljandiga, väike mäeke, imelised vaated nii Hope orule kui Ladybower tammile ja veehoidlale, mille juurde oli plaanis edasi sõita. Istusime ilmaserval ja kõlgutasime jalgu. Kes rohkem, kes vähem. 

Enne veehoidla juurde liikumist lõunatasime The Yorkshire Bridge Inn'is (Inn - kõrts / pubi, ehk siis reisi jooksul rohkem, kui ainult õhtusöögid). Heh. Neil on külastajatele ja majutujatele oma parkla, mis paistis maanteelt täis olevat. Vanemad väljusid ja mina suundusin poole miili kaugusel olevasse tasulisse parklasse, kuhu jõudes sain teada, et pubi juures oli samuti vabu kohti. Ring ümber ja tagasi. Lõunaks vanematel supp ja minul Caesar. 

Kuna pubi parkla oli klientidele, kaamera ja hoiatusmärgid juures, siis ei riskinud auto sinna jätmisega. Veehoidla on sellest 300 meetri kaugusel ja kahju oli tasulist parklat kasutada. Aga. Selleks ajaks vabanes meile teeääres tasuta parkimiskoht, mille kõhklemata hõivasime. 

Ladybower veehoidla on y-kujuline ja see rajati 1935-1943, et tagada Inglismaa ida-keskosa veevarustus. Keskmine sügavus 29m ja suurim 41m, pindala 201 ha, kaldapiir 21km. Veehoidla ehitamise käigus uppusid Ashoptoni ja Derwent (kunstitarbed!!) külad. Esimese hooned lammutati aga Derwent lihtsalt uputati. Kirik on madala tasemega siiani näha. 

Veehoidla veetaset reguleeriv tamm on see, mida jalakäijad ning ratturid kasutada saavad. Saime altpoolt vaadelda eelnevalt käidud Bamford Edge. Tammi juures on kaks suurt vee reguleerimise trappi. 

Päeva viimaseks külastuseks käisime väikeses Hathersage külas (ca 2000 in). Püha Miikaeli kiriku aias võib või võib mitte olla Väikese Johni (Robin Hood, noh) haud, sest ta võis või võis mitte Hathersages sündida ja siis oma elu lõpetada. Aga turistidele sobib. 

Kirik asus mugavalt väikese tõusu tipus. Ja mu mitte kõige entusiastlikumad ronijad võisid päeva lõpuks naaaatuke väsinud olla. Aga saime tehtud. 

Esmaspäeval oli võimalik Bradwellis ka õhtusööki süüa aga meie majutuskoha pubi oli siis suletud. Selle asemel käisime The Shoulder of Mutton'is, kus toidu tellimiseks oli vaja hiljemalt 6st kohal olla. No kui oled kiire sööja, võib natuke hiljem ka aga rahulikuks nautimiseks ei soovitaks pärast 6 jõuda. Ema sõi teist korda päevas suppi, mul mingi kotlett ja isal mingi vorm. Ahjaa, lõunaks oli emal magustoit ka. 

Ja õhtul mul väike jalutuskäik, 20 000 sammu vaja täis saada. Ema tegi nalja, et kui mul ronimisest väheks jääb, võin järgmisel hommikul majutusest nähaoleva mäe otsa ronida. 

Cotswolds - Peak District 13.07

Eelmisel õhtul hommikust marsruuti valides olin väikese dilemma ees. Kui eelmine kord Bourtonis ööbisime, käisin ühel hommikul Slaughterites ja teisel Rissongtonides. Aga seekord Rissingtonid (Little ja Upper) kuidagi ei kutsnud. Jah, jätkuvalt ilusad kollakad hooned (aga midagi eristuvat..). Vaatasin kaarti ja otsustasin Bourtonisse jääda ning lihtsalt ringi jalutada. Nägin ühte võimalikku teed kahe veekogu vahel. 

Selgus, et alustasin rada õigest otsas, sest teisel pool ootasid ees värav ja keelumärk. Väravast ronisin üle. Teist pidi alustades ei oleks küll seda teinud. Teel nägin aiamaade kompleksi ja haagissuvilate magalat. Veekogud jäid enamasti varjatuks. 

Hommik oli jälle suhteliselt inimvaba. 

Pärast hommikusööki tegime uuesti väikese läbipõike Upper Slaughterisse. Jälle, vanemad ei olnud millegipärast inimtühjade vaadete nägemisest nii vaimustatud kui mina. Seekord piilusime St Peteri kirikuaeda ja logisme ühe aarde. Minu üks üldse mitte prioriteetne kõrvaleesmärk oli iga päev üks aare logitud saada. 

Igatahes. Sellega piirdus meie aeg võrratus Cotswoldsis ning suundusime edasi põhja ja Peak Districti suunas. Päeva olin planeeritud kaks peatust, esimene jäi umbes 2-tunnise sõidu kaugusele; Staffordhires asub nimelt Trenthami mõis. 

Trenthamil on olnud pikk ajaliku kuningliku ja eramõisana. See on lammutatud ja uuesti üles ehitatud. 1996. aastal ostis kompleksi St Mowden kinnisvarafirma ning see avati avalikkusele uuesti 2004. Eelmisel aastal külastas Trenthami valdusi 3.6 miljonit inimest. 

Parkisime auto ning alustasime lõunasöögist, mis asus ilmatuma suures ostukeskuses. Sarnaselt IKEAle, kui sisenend, siis pead väljumiseks terve poe läbi liikuma. Nägima karnivoorlikke taimi ja loomulikult kõikvõimalikke sisustuselemente. Lisaks on Trenthami kompleksis mitmeid toidukohti. Meie valikuks oli Six Arches, mis asub siis samas hoones ostukeskusega. 

Vanemad valisid püreesupi (muud tüüpi suppe ma Briti saartel reisides kohanud ei ole) ja mina skooni. Sest miks mitte lõunaks kreemi ja moosiga skooni süüa? Minul käib moos all ja kreem peal. Ei ole see skoon miskit erilist aga üks kord iga Briti reisi jooksul võib. 

Pärast kehakinnitust suundusime võrratusse aeda, mis rajati 1840ndatel. Trenthami valdus on kokku peaagu 3 ruutkilomeetrit. Algupärasest mõisast on alles peasissepääs, endine apelisinistandus, kellatorn ja kujude galerii. 

Tänapäevaseks elemendiks on aeda paigutatud metallist haldjate kujud. Nendega seoses oli eraldi raha eest võimalik rada läbida, aga sellest loobusin. Nautisime imelist ilma, tutvusime kohalike lindudega, istusime. Vettekastmise võimalus oleks tänuväärne olnud.

 

Teiseks vaatamisväärsuseks oli Cheshires asuv National Trusti hallatud võrratult ebasümmetriline Little Moreton Hall. Seda soovitan soojalt külastada. 

Little Moreton (või Old Moreton, kuidas kellelegi) on vallikraaviga ümbritsetud poolpuidust mõisahoone. Varasemad osad hoonest ehitati juba 16. sajandi alguses ja ehitus kestis peaaegu sajandi. 

Hoone on täiega asümmeetriline, see on lihtsalt lõputult huvitav. Klassikaline Tudori stiil (mustvalge) ja nagu muinasjuttudest pärit. Algusaegadest pärinevad kolm mööblieset. Hoonetes on võimalik enamikus ruumides ringi vaadata. Seinad on viltu, põrand on viltu. Imelised detailid. Esialgset aeda ei ole säilinud aga vallikraavi sisesel alal on väike roosiaed. 

Lisaks. Piletimüügi putkas on kasutatud raamatute müügipunkt. 

Ja siis oligi aeg ametlikult Peak Districti siseneda. Peak District rahvuspark (nagu ka Trentham ja Little Moreton) oli mul eelnevalt külastamata. No kui väike lõunaosa välja jätta, aga põhimõtteliselt. Kuigi nime järgi võiks seal asuda näiteks Inglismaa kõrgeim mägi (peak - tipp), siis Scafell Pike (Inglismaa kõrgeim mägi, 978m) asub hoopis Järvede piirkonnas (Lake District). 

Järgmised kaks ööd majutusime Ye Olde Bowling Green Inn-is, Bradwellis (ca 1400 inimest). Bradwell on tilluke ja asub rahvuspargi südames (seal on majutuskohtade leidmine, või, noh, sobivate hindadega sobivas asukohas majutuskohade leidmine põnev). Ega rahvuspargis suuri maaneteid just ülemäära ei leidu, nii suundusime Bradwelli väikest põnevat võrratut kitsast teed mööda. Emal tekkis küsimus, kas ööbime asustusest väga kaugel. 

Bradwell on tegelikult armas küla. Seal, ka Peak Districtis üldse on lõpmata palju matkaradu. Nagu selgus, aardeid ka. 

Majutuskoht, pubi, pärineb 16. sajandist. Samantha registreeris meid sisse ja näitas (kitsast) tuba. Ei, toas kõik vajalik olemas ning puhas. Muu ei olegi oluline. Hommikusöögi ja selle aja pidi õhtul ära valima. 

Õhtusöögi hankimine osutus veidi keeruliseks, see selgus eeltööd tehes. Kuna pühapäeval ei olnud võimalik kohapeal kuskil süüa, siis tegime väikese kõrvalepõike läheduses asuvasse Hope külla, kus asub The Cheshire Cheese Inn. 

Vanemad võtsid kahepeale snäkivaagna, singid, juustud, salatid ja muu selline. Mina sõin burgerit ja ülimaitsvaid bataadifriikaid. Käisime toidupoes. 

Tagasi majutuses, käisin väikesel jalutuskäigul ja vanemad tutvusid pubikultuuri ja elava muusikaga. 

Cotswolds 12.07

Upper Slaughter

Cotswolds, Kesk-Inglismaa lõunaosas asuv Väljapaistva Loodusliku Iluga Piirkond (Ühendkuningriigis on selle kategooriaga määratletud kokku 46 piirkonda). 

Cotswoldsi iseloomustavad armsad kollakad kivimajad (piirkonnale omane juuraajastu lubjakivi), jõed ja võrratud aiad. Kes on näinud Briti (muhekrimi) sarju, kujutab ilmselt ette, millised. Ka seekord ei jõudnud ega olnud plaanis tervet piirkonda läbi sõita. Meie öömaja Bourton-on-the-Wateris paigutub mugavalt piirkonna keskele. 

Lower Slaughter

Kella kuuest hommikul asusin juba tuttavale teele Upper Slaughteri suunas. Seekord mööda Wardens Wayd. Teekond kulges läbi Lower Slaughteri. Vastutulijate tervitused. Ma ei jõua ära imetleda, kuidas Briti saartel reisides, hommikuti, mitte suurlinnades, vastutulijad tervitavad (ja naeratavad). See on täielik hingepai. Ilus ilm. Võrratud majad. Edasi-tagasi 8.3km ja poolteist tundi. Hommikusöögiks tagasi. 

Bourton-on-the-Water

Upper Slaughter on üks topelt tänulikest küladest, mille kõik sõdurid jäid nii I kui II MS ellu. 181 elanikku. Seal on tore autotee, mis ei lase ennast sellest läbi voolavast jõest segada. Lower Slaughteri populatsioon on umbes 60 elaniku võrra suurem. 

Kuigi külade nimed on hirmsad (slaughter - tapmine), siis algupärane nimi slough - raba, mudane ala, tundub loogilisem. Jah, kaks korda see jalutuskäik ette võetud. Jah, kõnniks iga hetk uuesti. 

Lisaks oli hommikul võimalus inimtühja Bourtonit nautida.  

Päeva esimeseks külastuseks oli imearmas Bibury, üks enim külastatud Cotswoldsi külasid (natuke üle 600 elaniku). Seal asuv Arlington Row on ilmselt üks Cotswoldsi pildistatumatest vaatamisväärsustest. Aga enne proovisime parkimiskohta leida. Hoolimata hommikusest ajast olid kaks teeäärset parklat täis. Üle jäi poole miili kaugusel asuv, 9 naela maksev parkla. Kaardimakse ja puha. 

Ca 8-minutiline jalutuskäik viis meid tagasi Bibury keskusesse. Arusaadavalt oli Arlington Row juba pildistajaist pungil. Majakesed ehitati 1380 ja kujundati 17. sajandil kangakudujatele ümber. Pärast seda, kui Jaapani keiser Hirohito 1921. aastal Biburys peatus, on see jaapanlaste seas populaarne sihtkoht. Arlignton Row on Ühendkuningriigi passi siseküljel. 

Vaatasime sisse suveniiripoodi ja seadsime sammud auto poole tagasi. 

Järgmise peatuse tegime Burfordis, selline Cotswoldsi keskmise suurusega (1522 in) linn. Piilusime kirikusse ning tegime väikese jalutuskäigu. 

Umbes pooletunnine sõit armsatel teedel viis meid Rollright kiviringi juurde. 

Esialgset Rollright piirkonda läbib maantee, väike parkimiskoht täiesti olemas, aga tee eraldab Kuninga kivi, mis seisab üksikuna ühel pool teed väikese künka otsas ning põhilist ringi, Kuninga mehed ja Sosistavad rüütlid.  

Kui Kuninga kivi vaatamine on tasuta, siis muud kivid eeldavad väikest tasu. Eelmine kord maksis vaatamine £1, seekord oli hind kahekordne. Eelmine kord ainult sularaha ja aususkarp. Seekord värav ees, masta sai telefoniga või piletimüüjatele.  

Kõigepealt imetlesime 5000 aastast hetkel ca 70 kivist koosnevat ringi. Algupäraselt pidavat neid olema 105. Legendi järgi oli nõid see, kes nii kuninga, tema mehed, kui rüütlid kiviks muutis. Saime ringi täiesti oma seltskonnas vaadelda. 

Lõunapeatuse tegime Moreton-in-Marshis, The Black Bear pubis. Moreton-in-Marsh on üks suuremaid linnu Cotswoldis, turulinn, ca 5000 elanikku. Vaatasime sisse poodidesse, istusime tänaval ja vaatasime mööduvat aega. 

Järgmisena jõudsime Stow-on-the-Woldi ja proovisime leida vaba parkimiskohta. Tiirutasin vist kaks korda ümber kahe parkla enne, kui märkasime ühte autot lahkumas. Suund sisse ja koht oli meie. Ja erinevalt enamik reisi jooksul ettetulnud parklastest, oli Stow'is tasuta parkimine. Igasugustes väikestes kohtades ikka tasuline parkimine. 

No ma ei saanud jätta näitamata Stow-on-the-Wold'is asvuat St Edwardsi kiriku jugapuudega ääristatud võrratut puitust. Mina olin sellest millegipärast rohkem vaimustatud, kui mu vanemad. Aga see uks oleks justkui läbipääs teise reaalsusese. 

Vaatasime üle väidetavalt Inglismaa vanima pubi - The Porch House. 

Viimasena viisin vanemad samuti Upper Slaughteri vallatut teed vaatama. Päev oli soe ja madal jõgi oli jaheda vee nautijaid täis. Nägime autot veest läbi sõitmas. 

Õhtusöögi sõime tagasi Bourton-on-the-Wateris, Kingsbridge pubis. Vanemad sõid fish & chipsi, no mitte traditsioonilist, scampisid. Mina võtsin chilli, nachod ja riisi. Huvitav kombo. Aga mis juhtus oli see, et tegin jooksvalt enne broneeringu aga meie bronni ei näidanud. Saime ikkagi laua ja tellida. Herilased olid samuti meie toidust huviatud.