Cotswolds - Peak District 13.07

Eelmisel õhtul hommikust marsruuti valides olin väikese dilemma ees. Kui eelmine kord Bourtonis ööbisime, käisin ühel hommikul Slaughterites ja teisel Rissongtonides. Aga seekord Rissingtonid (Little ja Upper) kuidagi ei kutsnud. Jah, jätkuvalt ilusad kollakad hooned (aga midagi eristuvat..). Vaatasin kaarti ja otsustasin Bourtonisse jääda ning lihtsalt ringi jalutada. Nägin ühte võimalikku teed kahe veekogu vahel. 

Selgus, et alustasin rada õigest otsas, sest teisel pool ootasid ees värav ja keelumärk. Väravast ronisin üle. Teist pidi alustades ei oleks küll seda teinud. Teel nägin aiamaade kompleksi ja haagissuvilate magalat. Veekogud jäid enamasti varjatuks. 

Hommik oli jälle suhteliselt inimvaba. 

Pärast hommikusööki tegime uuesti väikese läbipõike Upper Slaughterisse. Jälle, vanemad ei olnud millegipärast inimtühjade vaadete nägemisest nii vaimustatud kui mina. Seekord piilusime St Peteri kirikuaeda ja logisme ühe aarde. Minu üks üldse mitte prioriteetne kõrvaleesmärk oli iga päev üks aare logitud saada. 

Igatahes. Sellega piirdus meie aeg võrratus Cotswoldsis ning suundusime edasi põhja ja Peak Districti suunas. Päeva olin planeeritud kaks peatust, esimene jäi umbes 2-tunnise sõidu kaugusele; Staffordhires asub nimelt Trenthami mõis. 

Trenthamil on olnud pikk ajaliku kuningliku ja eramõisana. See on lammutatud ja uuesti üles ehitatud. 1996. aastal ostis kompleksi St Mowden kinnisvarafirma ning see avati avalikkusele uuesti 2004. Eelmisel aastal külastas Trenthami valdusi 3.6 miljonit inimest. 

Parkisime auto ning alustasime lõunasöögist, mis asus ilmatuma suures ostukeskuses. Sarnaselt IKEAle, kui sisenend, siis pead väljumiseks terve poe läbi liikuma. Nägima karnivoorlikke taimi ja loomulikult kõikvõimalikke sisustuselemente. Lisaks on Trenthami kompleksis mitmeid toidukohti. Meie valikuks oli Six Arches, mis asub siis samas hoones ostukeskusega. 

Vanemad valisid püreesupi (muud tüüpi suppe ma Briti saartel reisides kohanud ei ole) ja mina skooni. Sest miks mitte lõunaks kreemi ja moosiga skooni süüa? Minul käib moos all ja kreem peal. Ei ole see skoon miskit erilist aga üks kord iga Briti reisi jooksul võib. 

Pärast kehakinnitust suundusime võrratusse aeda, mis rajati 1840ndatel. Trenthami valdus on kokku peaagu 3 ruutkilomeetrit. Algupärasest mõisast on alles peasissepääs, endine apelisinistandus, kellatorn ja kujude galerii. 

Tänapäevaseks elemendiks on aeda paigutatud metallist haldjate kujud. Nendega seoses oli eraldi raha eest võimalik rada läbida, aga sellest loobusin. Nautisime imelist ilma, tutvusime kohalike lindudega, istusime. Vettekastmise võimalus oleks tänuväärne olnud.

 

Teiseks vaatamisväärsuseks oli Cheshires asuv National Trusti hallatud võrratult ebasümmetriline Little Moreton Hall. Seda soovitan soojalt külastada. 

Little Moreton (või Old Moreton, kuidas kellelegi) on vallikraaviga ümbritsetud poolpuidust mõisahoone. Varasemad osad hoonest ehitati juba 16. sajandi alguses ja ehitus kestis peaaegu sajandi. 

Hoone on täiega asümmeetriline, see on lihtsalt lõputult huvitav. Klassikaline Tudori stiil (mustvalge) ja nagu muinasjuttudest pärit. Algusaegadest pärinevad kolm mööblieset. Hoonetes on võimalik enamikus ruumides ringi vaadata. Seinad on viltu, põrand on viltu. Imelised detailid. Esialgset aeda ei ole säilinud aga vallikraavi sisesel alal on väike roosiaed. 

Lisaks. Piletimüügi putkas on kasutatud raamatute müügipunkt. 

Ja siis oligi aeg ametlikult Peak Districti siseneda. Peak District rahvuspark (nagu ka Trentham ja Little Moreton) oli mul eelnevalt külastamata. No kui väike lõunaosa välja jätta, aga põhimõtteliselt. Kuigi nime järgi võiks seal asuda näiteks Inglismaa kõrgeim mägi (peak - tipp), siis Scafell Pike (Inglismaa kõrgeim mägi, 978m) asub hoopis Järvede piirkonnas (Lake District). 

Järgmised kaks ööd majutusime Ye Olde Bowling Green Inn-is, Bradwellis (ca 1400 inimest). Bradwell on tilluke ja asub rahvuspargi südames (seal on majutuskohtade leidmine, või, noh, sobivate hindadega sobivas asukohas majutuskohade leidmine põnev). Ega rahvuspargis suuri maaneteid just ülemäära ei leidu, nii suundusime Bradwelli väikest põnevat võrratut kitsast teed mööda. Emal tekkis küsimus, kas ööbime asustusest väga kaugel. 

Bradwell on tegelikult armas küla. Seal, ka Peak Districtis üldse on lõpmata palju matkaradu. Nagu selgus, aardeid ka. 

Majutuskoht, pubi, pärineb 16. sajandist. Samantha registreeris meid sisse ja näitas (kitsast) tuba. Ei, toas kõik vajalik olemas ning puhas. Muu ei olegi oluline. Hommikusöögi ja selle aja pidi õhtul ära valima. 

Õhtusöögi hankimine osutus veidi keeruliseks, see selgus eeltööd tehes. Kuna pühapäeval ei olnud võimalik kohapeal kuskil süüa, siis tegime väikese kõrvalepõike läheduses asuvasse Hope külla, kus asub The Cheshire Cheese Inn. 

Vanemad võtsid kahepeale snäkivaagna, singid, juustud, salatid ja muu selline. Mina sõin burgerit ja ülimaitsvaid bataadifriikaid. Käisime toidupoes. 

Tagasi majutuses, käisin väikesel jalutuskäigul ja vanemad tutvusid pubikultuuri ja elava muusikaga.