Sarnaselt eelmisele päevale, 7st hommikusöök ja ca 8.30 asusin teele, sihiks Buckinghami palee. Kuninglik vahtkonnavahetus toimub esmaspäev, kolmapäev, reede ja pühapäev kl 11. Kolmapäeval oli Coldplay ja pühapäevaks olime kodus tagasi, seega oli reede suurepärane võimalus seda (uuesti) näha. Ja kuna nagunii sealkandis, siis võtsin Buckinhami palee külastuse piletid samaks päevaks, 12.30ks.
Meie majutusest paleeni oli põhimõtteliselt 3.6km aga kui graffiti tunnelist läbi minna ning London Eye juurest läbi põigata, saab natuke rohkem kõndida (mida ma naudin). Alguses juba tuttav the Cut tänav, mis läks Waterloo jaama juures üle värvikirevaks Lower Marsh tänavaks.
Leake ehk graffiti tänav on avalik koht Londonis, kus graffiti on seaduslik. Leake st tänavakunst sai alguse 2008 Cansi festivali raames, eestvedajaks Banksy. Tänavakunstnikel on võimalus ennast peaaegu vabalt väljendada, mõningad reeglid ikkagi kehtivad. Aga see tänav on megalahe. Sissepääs Lower Marshi poolt tuleb üles leida ja sisenemistee ei ole võib-olla nii muljetavaldav. Aga tunnel on võrratu, nii nagu ikka, on keerulisemaid ning lihtsamaid kuvandeid. Kellel on vähegi võimalus ja huvi (ja ennetab päevaseid rahvamasse), soovitan kindlasti. Tasuta vaatamisväärsus.
Siis, nagu öeldud, kõndisin London Eye vaaterattani, et seejärel Thamesi kallast mööda Westminster sillani jõuda. Sest üks Londoni külastus ei ole täielik Londoni külastus, kui Suur Ben on nägemata. Loomulikult tegin iga paari sammu tagant klõpsu (see oli jah jama, et mul kaamera kaasas ei olnud). Eks muidugi, kes pidevalt Londonis käib, ega see korduv vaade midagi ei annagi. Aga nagu Pariisis Eiffel, siis Big Ben ootab vaatlemist. Ja loomulikult võrratu Westminster Abbey.
Instas reklaamitakse juba mõnda aega soovituslikku pildistamiskohta, kus turiste vältida. Aga kuna see on isegi mapsis "bridge arch photo"-na ära märgitud, siis arusaadavalt see enam mingi saladus ei ole. Jah, hea vaade, aga juba hommikul oli pikk pildistajate järjekord ootel.
Loomulikult ma tegin iga nurga alt pilte. Loomulikult ma tegin teistest pilte ja palusin edast pilti teha. Kui ma õpiks kunagi poseerima, oleks tore.
Kulgesin üle Westminster silla, nähes (tõenäoliselt) suunamudijaid (appi, kuidas see sõna mind ärritab) lõputuid videoid filmimas.
Ilm oli lihtsalt võrratult päikeseline. Kulgesin mööda Victoria ja Buckingham gate tänavaid ning jõudsin nii umbes kl 10ish palee juurde. Mis loomulikult oli juba rahvamassidega hõivatud. Kuna kõikvõimalikud kohad olid võetud, tekkis hetkeks dilemma, kuhu ise liikuda. Lõpuks sain positisiooni ühe värava juures, kust natuke nagu oli ja enamasti nagu ei olnud midagi näha.
Ja siis saingi aru, et kui endlikeppi ei ole ja pikkust ka 2m ei ole, siis päkapikud midagi ei näe. Aga kõik see mant kestis kuskil kolmveerand tundi, alates juba enne kl lubatud 11. Ametlikult kindlasti algab 11 aga liikumine algas enne seda. Ja kes tahab head vaadet, siis nagu kontserdil, on varavalges kohal.
Pärast showd sain reiskaaslastega kokku. Tegime paar pilti, nautisime ilma ning avastasime, et pikk järjekord, mis palee aia ääres kulges, oli sama, millega meie pidime liituma. Järjekord liikus mõistlikult kiiresti. Paleeäärse korteri võib saada juba poole miljoniga (mitte, et ma elu jooksul nii palju teeniks aga see selleks). Sest järjekorras tekkis huvi.
Tavapärane kotikontroll ja olime paleetuuril. Kus ei tohtinud pilte teha. Nagu. Jah, palee ikka nagu palee. No kuninglik ja see kõik. Aga, noh jah. Pildistada võib väljas. Arutasime ka, et vastasel juhul kestaks tuur tunni asemel tunduvalt kauem. Aga näiteks Versailles on lubatud pilte teha ja selle külastuste arv on kordades suurem.
Igatahes. Palees oli mul enne käimata.
Siis tegime Starbucksis väikese söögipeatuse ja suundusime edasi Soho linnaossa (ka käimata). Peatus vinüülipoes. Hommikust saati kummitas Oasise "Morning Glory" ja mis plaati ma esimesena näen? Ei, mul ei olnud üleliigset 32£.
Sohos on ülilahe
MinaLima kirjastuse pood. Kes ei tea, MinaLima on illustreerib raamatuid, eelkõige Harry Potteri teoseid (kolm esimest). Aga lisaks Peter Paan, Džungliraamat, Salaaed, Kaunitar ja Koletis ja Võlur Oz. No illustreerimine on vähe öeldud, teeb raamatud elavaks. Ja seal on neil pood, kuhu soovisin minna kui see jäi meie marsruudile.
Londonis on interaktiivne the Now hoone, kus saab tasuta erinevaid vaatemänge jälgida ning mõningaid kaasa mängida. Seal veetsime ka mõne aja. Tean, et Londonis on ka näiteks põnevam Frameless aga seda kogemust tasuta ei saa.
Now hoone lähedale jäävad värviline boheemlaslik Neal's Yard ja Seven Dials toiduturg.
Käisime läbi TK Maxx poest, mis meenutab USAs olevat Rossi ketti. Ja kuna üks meist ei saanud eelmisel õhtul fish & chipsi süüa, siis suundusime uuesti Brewmasterisse. Alguses me ei saanud arugi, et maandusime täpselt samas kohas. Ventilaator puhus kuklasse nagu õues oleks olnud +30C. Teistele kala-kartul aga mina võtsin burgeri.
Leicester väljak, kus asub Mr Beani kuju, jäi lühikese jalutuskäigu kaugele. Käisime kõigepealt suveniiripoes ning suundusime sinna edasi. Kurb tõdemus, et väljak oli väravatega suletud ning ainult aia taha jäävad kujud (Harry, Mary Poppins) olid näha.
Aga kuna Leicesteri väljaku äärde jääb ka M&M's värvipomm, siis uudistasime need korrused ka läbi.
Minu lähedane suhe šokolaadiga lõppes nüüdseks üle 10 aasta tagasi. Asjaolude kokkusattumusel loobusin sellest päevapealt ja ei suutnud üle aasta šokolaadi lõhnagi taluda. Siis tekkis uus katsetus ja jälle üle aastane paus. Hetkel söön harva, natuke, valitud šokolaadi. Ehk siis õnneks pood minus kiusatust ei tekitanud. Aga värviküllane oli see küll.
Seejärel saatsin reisikaaslased Leicester metroonpeatuseni ning suundusin tagasi väljaku suunas. Esialgu oli uitmõte õhtusöök hiinalinnas realiseerida, aga see muutus ja seega mõtlesin hiinalinnast vähemalt natuke läbi jalutada. Stereotüüpsed laternad, inimmassid, suur nikerdatud sissepääs.
Seejärel seadsin suuna päeva alguses nähtud Big Beni poole, et see pimeduses, tulede valguses ka üle vaadata. Kui Beni juurde ühistranspordiga tulla, siis Westminster peatuse üks väljapääs on täpselt kella suunas ja võib päris efektset väljumist pakkuda.
Õhtutuledes London Eye ning Thamesi äärne promenaad. Liikusin kuni Milleeniumi sillani (õhtused fotograafid seisid järjekorras, et St Paul'si katedraali jäädvustada). Ja sellega oligi päev õhtusse jõudnud.
Londoni ja Tower silla vahele jääb HMS Belfast, ehk sõjaajast pärit veesõiduk, milles tegutseb tänapäeval muuseum. 
Üle jõe jäävad vaade Londoni pilvelõhkujatele ning Toweri kindlus, mida ma 2008. aastal külastasin. Lisaks kuninglikule ajaloole näeb seal nii sõjavarustust kui juveele. Aga kuna aeg seadis oma piirangud, siis tuli millegi vahel valik teha. 
Ja siis Toweri sild, mis näeb oma tornidega välja nagu tilluke loss. Kuigi võiks arvata, et sild on pika ajalooga, on see noorem, kui näiteks meie laulupeod. Avalikkusele avatud 1894. Silla ehitamine võttis 8 aastat ning maksis juba sellel ajal miljon naela. Kuni II MS alguseni oli sild pruun (kuninganna Victoria lemmikvärv). 
Seejärel Notting Hill, kuhu kollane Circle line viib mugavalt Toweri kindluse juurest. Sõit nii umbes 25 minutit. Ehk siis linnaosa ja 1999. aastast pärit "Notting Hill" film, kus maailmakuulus näitleja Julia Roberts on võlutud lihtsast raamatupoe müüjast, Hugh Grantist. Notting Hilli jääb ka Portopello tänavaturg. 
Väljusime Notting Hill Gate peatusest ja võtsime ette värviküllase jalutuskäigu. Sest seal ongi tänavate viisi erksavärvilisi maju, poode, toidukohti. Ning mingilt maalt läheb see sujuvalt üle tänavaturuks, tänaval, mis on ääristatud poekestega. Ilus ilm ja laupäev. Loomuliklut on seal keeruline hingamisruumi leida. 
Filmist kuulsaks saanud raamatupoodi sai sisse jaokaupa (eks kindlasti sõltub ajast). 
Vaatasime üle ka kuulsa sinise ukse, mille taga Hugh Granti tegelane elas aga samas oleks see võinud olla ükskõik milline sinine uks. Õige koht tundus olevat ka pildistajate järjekorra tõttu. 
