Päeva alustasin natuke enne 7t, Eesti aja järgi 9, ma ei maga puhkepäevadel nagunii üle selle. Ehk siis hommikusöögi alguseks olin näljasena ukse taga. LSE Bankside House ilmatusuur söögisaal asub esimesel korrusel. Söögivalik, nagu eelmises postistuse mainitud, mitmekesine. Kuna reisikaaslased on natuke teistsuguse reisistiiliga, siis tegin hommikutoimetused ära ja suundusin nii umbes pooleteisetunnisele jalutuskäigule, et teistega kl 10 kokku saada.
Meie majutus asus 400m Thamesist. Kui Tate Modernit ees ei oleks, siis oleks vahemaa veelgi lühem. Otse majutusest asub Londoni kõige värskem, ainult jalakäijatele mõeldud Milleeniumi sild, mis avati nagu nimgi vihjab, 25 aastat tagasi. Otse üle silla jääb St Pauli katedraal (Christopher Wren), mis taastati ca 10 aastat pärast 1666 Londoni tulekahju. Külastamiseks proovisin leida enamasti tasuta vaatamisväärsused, seega 26£ jäi natuke kalliks. Aga väljast sain päikesepaistes paar minu jaoks täiesti lahedat pilti, nii ikoonilise kahekordse bussi kui (küll mustaks värvitud) telefoniputkaga.
Vaatasin üle Londoni tulekahju mälestusmärgi (rajatud 1677). Sest kui juba kohapeal ja õiges piirkonnas. Londoni ajalugu. Ehk siis 2. septembril 1666 Pudding Lane pagarikojast alguse saanud ja tänapäevase City of London (Londonis asuv väike piirkond, ca 8500 elanikku) piirkonna peaagu maha põletanud tulekahju.
Üle Londoni silla "meie" kaldale tagasi liikudes nägin kaugelt Toweri silda. Turistid ajavad need mõnikord omavahel segamini. Tower näeb uhke välja aga Londoni sild tundub majesteetlikum, seega mõni eeldab, et tegemist on sama sillaga. Tegelikult asuvad need teineteise kõrval.
Hommikuse jalutuskäiguga jõudsin veel Borough toiduturule, mis on avatud teispäevast pühapäevani kellast 10 (v.a. reede kl 9). Seega sain turult trügimata läbi jalutada, seltsiks paar uudistajat ning müügiplatse valmispanevad kauplejad.
Hüppasin majutusest läbi ning kl 10 olime Tate Modern ukse ees.
Muuseumi külastus on enamasti tasuta, v.a. paar eraldi näitust. Ma ei ütleks, et muuseumid minu just lemmikkoht oleks. Aga seal oli lisaks hmm.. maalidele tarbekunsti, muusikat ja tasuta vaade St Pauli katedraalile. No ja, tasuta. Kui juba kohal olla, siis ikka tasub üle vaadata. Vaatlesime kunsti nii umbes poolteist tundi. Seejärel suundusime (uuesti) Borough toiduturule.
Teele jäi kunagise Shakespeare Globe teatri asukoht.
Borough toiduturg on üks vanemaid ja suurimaid Londonis. Tänapäevased hooned ehitati 1850ish aga teated turukohast on juba 1000 aastat tagasi. Ilmselt tänu TikTokile ja Instagramile on osad toidukohad eriti populaarsed. Kuigi olime seal neljapäeval, oli turg massiliselt rahvast täis nii, et lihtsalt ringiliikumine oli keeruline.
Selleks, et mitte kohe esimest hõrgutist haarata, käisime enne turu keskusele ringi peale. Maitsesime ära kohustuslikud (ülehinnatud) šokolaadiga maasikad ja kuna need kõhtu ei täitnud, siis võtsime pirukad juurde. Mina sõin hommikust kl 7, seega mul oli täiesti sobiv lõunaaeg.
Müüja parandas mu saiakese hääldust. Kui ma samamoodi õpilaste eksimusi parandaks, ei tea, kes julgeks veel proovida.
Esialgu oli plaan nautida tasuta Londoni vaateid Sky Gardenist aga kui isegi täna, sügisel, tasuta piletit broneerida (seda tuleb kindlasti eelnevalt teha), siis esimesed vabad ajad on novembris, kolme nädala pärast. Ehk siis broneerimisega jäin hiljaks. Alternatiiviks leidsin Garden at 120, mis on samuti tasuta ning sissepääs elavas järjekorras.
Hoone on jah madalam (69m vs 160m) aga samas, parem kui üldse mitte midagi. Sky Gardenit sai ka vaadelda. Ei tegelikult oligi lahe. Katusel on aed ning panoraamvaade ümbrusele. Jah, kõrgemad hooned varjutavad. Reisikaaslased tegid toidupausi. Saime teada (see hetk küll ei saanud, aga pärast selgus), et erinevalt androidist võib iPhone omavoliliselt toimetada ja internetti kasutada.
Ja siis oli aeg jõuda St Martin's teatrisse, et vaadata üle kauemlavastatud näidend Londonis, Agatha Christie "Hiirelõks".
Aga kuna meil läks iPhone siseeluga tutvumisega natuke kauem, kui olin arvanud, siis hakkasime selleks hetkeks teatrisse hiljaks jääma. Jalgsi ei oleks mingi valemiga jõudnud ning ühistransport langes samuti ajakulu tõttu mängust välja. Seega proovisin Bolti. Saime juba juhi kinnituse, kui see järsku kadus. Siis saime uue juhi, kellel oli meieni jõudmiseni 5 min. OK, see oli tehtav. Aga siis ta tiirutas ja aeg ei vähenenud kuidagi. Otsisin paralleelselt Uberit, mille peale saime kiiremini. Teades suurepäraselt, et Londoni liiklus on nagu see on ning isegi vormelipiloot ei saa õigeaegset kohalejõudmist garanteerida, mainisin ikka igaks juhuks, et läheme teatrisse ja arvestasime aega natuke valesti. Aga juht kasutaski kõrvalteid, ringitas ja olime 4 minutit enne algust teatri ees.
St Martin's teater rajati 1916. aastal ning "Mousetrap" on seal lavastatud alates 1974. aastast. Näidend esilinastus West Endil 1952. Vaatajale mugav, tõusev põrand. Vaatajale ebamugav, kitsad vahed. Olin "Hiirelõksu" eelnevalt Kellerteatri (minu lemmikteater, huvitav, et mind püsikliendiks pühitsetud ei ole) lasvastusena. Juba Kelleris meeldis see väga, Londonis on lahendus natuke rikkalikum aga mõlemad variandid on super.
Pärast etendust lühike jalutuskäik Charing Crossi ostlemistänavale. Sihtmärgiks Donutlier pargariäri. Leidsime kõik midagi sobivat. Kuna üks reisiklaaslane oli väsinud, siis tema irdus majtuse suunas ja meid jäi alles kaks.
Otsisin toidukohta, kus serveeritakse fish & chipsi. Ma küll eriline fänn ei ole aga juulist juba paus sees. Selgus, et sobiv Brewmaster pubi asus kohe samal tänaval. Paigutasime end teisele korrusele ning sõime mõlemad ühe korraliku fritüüritud kala friikatega.
Selleks ajaks hämardus nagunii. Leppisime kokku, et kulgeme läbi metroojaama teele jääva Trafalgari väljaku (Londoni süda). Kokku kilomeeter. Purskkaev ja esinejad. Poed. Ja kuna Embankment peatus jääb täpselt Hungerford silla juurde, kust avaneb vaade London Eye'le. Siis metroosse, lühike sõit ja olimegi majutuse juures tagasi.
No comments:
Post a Comment