Ma ei oska täpselt öelda, mis pani mind kolmandat aastat järjest Narva sõitma. Narva, kuhu on minu kodust 212 km. Sellel aastal oli veel eriti tore sõita, kui nii aktiivselt teid remonditakse. Teede remont on alati positiivne aga kui on vaja kuhugi jõuda, siis sooviks juba valmis teid :) Sõit võttis peaaegu 4 tundi. Hea, et varuga sõitma hakkasin.
Ilm oli ilus, 26 kraadi või natuke rohkem. Suve kohta täiesti ideaalne. Aga. Aga jooksmiseks on see piin. Täpselt eelmise aasta Tartu Olüpiajooksu tunne. Suu kuivas juba enne esimese kilomeetri tähist. Keelega suu lage ja huuli niisutada ei ole võimalik, sest keel on täiesti kuiv. Joogipausini 4.5 km. Pärast joogipeatust (minu puhul ongi peatus, kõige suurem viga, mida joostes teen. Olen proovinud jooksu pealt juua, siis läheb vesi igale poole mujale kui sinna kuhu see peaks minema. Ja siis proovi uuesti hingamine korda saada. Olen proovinud lihtsalt tempot alla lasta, ei ole võimalik) lasid ühed imetoredad lapsed koduhoovist voolikuga rajale vett. Oleks võinud kallistada kui ei oleks tahtnud kiiremini lõpuni jõuda.
1 ja 2 km vahel tahtis sisemine mina teada, miks ma seal olen. Miks ma ei võiks pooleli jätta. Fakk, ma ei sõitnud 4 tundi, et 1 km jooksma tulla.
Narva ise on ilus linn. Jooksu ajal seda nautida ei ole eriti võimalik. Raja lõppu oli muudetud. 1.5km enne lõppu ootas ees üks ilge tõus. Nagu korralik, korralik tõus. Mõtlesin, kuidas on võimalik, et see mul eelmisest aastast meeles ei ole. Pärast tuli meelde, et eelmine aasta ei olnudki lõpp sealt. Oi kuidas ma naudin tõuse. Tõsiselt. Kõigil on raske. Üles jõudma ma ennast sunnin, no loogiline, mida kiiremini üles, seda kiiremini läbi aga pärast olid jalad läbi.
Kokku 94.s, naistest 14. ja enda vanuses 7. Aeg 33.12 :(
Järgmine aasta uuesti?
No comments:
Post a Comment