Täna toimus Tallinna sügisjooks. Tõdesin üle pika aja, et joosta on nii mõnus. Isegi siis, kui üldse ei jaksa, korralikult trenni teha ei kannata ja kiirus on mind maha jätnud. Täna oli lihtsalt nauding. Räägin endale, et kui trenni ei tee, siis kiiresti ei jookse. Mina räägib vastu, et tahaks ikkagi. Nii kurb oli finišikoridoris näha, kuidas 49 minutit lõpuni tiksus ja ma lihtsalt ei suutnud kiiremini. Lõpuaeg 50:04, neto oli küll 49 midagi aga ikkagi.
 |
| Foto: Lea Valang |
Põnev kogemus, et kilomeetritähised olid ainult paaritutel kilomeetritel. Esimene tuli natuke liiga kiire, tean juba et siis on edasi väga raske. Ootasin ja ootasin, millal teine kilomeeter läbi saab kui järsku oli juba kolmanda tähis. Mõtlesin, et raudselt ei pannud vahepealset tähele. Ootasin, millal tuleb neljas kui kätte jõudis viies. Selge.
 |
| Foto: Lea Valang |
Siis kui neljandat kilomeetrit ootasin andsin endale lubaduse, et mitte kunagi enam ei kavatse ma emaga koos joostes teda ergutada. Sest kui keegi oleks minu kõrval jooksnud ning pidevalt teada andnud kui palju joostud on ja palju veel on ja küll peame vastu ja täna on ilus ilm ja.. oleksin vägivaldseks muutunud.
Ilm oli kuum. Sinimustvalge särk oli higine juba soojenduse ajal. Suu kuivas pidevalt.
Aga niiii mõnus oli 😊
No comments:
Post a Comment