Järjekordne kokkuvõtete tegemise aeg

Hoolimata sellest uuest ja harjumatust olukorrast on mul olnud tegelikult päris tore aasta. Jälgisin numbreid juba jaanuari algusest. Väsitav ja mitte lõbus tegevus. 

Võtsin ette uue, suure ja hirmutava väljakutse, mille tulemus alles selgub aga tänu sellele tutvusin 3 imetoreda inimesega, kes mu elu rikastavad. Tänan Grete, Inna ja Kairi 💗

Pöörasin enda vaimsele tervisele rohkem tähelepanu. See on pikk teekond aga hädavajalik. 

Ajakulu tõttu jäi liikumine teises aastapooles tagaplaanile. Kahtlesin, kas Lugemise väljakutsega hakkama saan aga õnnestus 😊

Kahjuks jäid Ailiga koos planeeritud Norra ja Iirimaa seekord külastamata, küll tuleb uus võimalus 

Tuuritasime Inxuga Hiiumaal ja emaga Lätis💗

Muidugi enne, kui numbrid jälle üles kihutasid. Lootma peab.

Lõpetasin geotalveune ja olen Eestis palju ringi liikunud. Meil on ka palju avastada.

Ilusat aasta lõppu ja loodame tervemat uut aastat. Hindame seda, mis meil on. 

Liikudes kevadesse

Veebruar jäi vahele. Olen praktiliselt igal talvel suutnud paragripi külge hankida. Sellel aastal juba rõõmustasin, et pääsesin ja siis tuli kõhugripp. Paus jooksmisest. Vahepeal tuli korraks lumi maha.

Pitka matk oli seekord peaaegu ilusa ilmaga. Endo ei suuda ära otsustada, kui pikk maa Jalgsmalt Peetrisse on. Sellel aastal siis 21.9km. Käisime Millaga kahekesi.

Presidendimatk toimus samuti ilusa ilmaga. Kuna pöördusin jaanuaris geomaailma tagasi, siis saabusin Aegviitu poolteist tundi varem kui teised ja käisin metsas otsimas. Lumi raskendas oluliselt. 

Kuna Türi on kevadpealinn, siis liikusime täna kevadesse. Jah, ma tean, et kevad juba algas aga vaba päev. Türi vahele olid paigutatud 14 orienteerumise punkti, igal üks täht. Lõpus oli vaja lause kokku saada. Selline jooks on põnev. Päike paistis.

Ma olen sellest koroonast juba nii väsinud. Paanika tekkis siis, kui see Euroopasse jõudis. Ei, tegelikult isegi mitte siis. Inimesed ikka reisisid ja suhtusid sellesse väga üleolevalt. Ei ole ju tegelik oht. Nüüd istub enamik karantiinis. Ikka väljamõeldud? 

Aga enamik siinseid inimesi ilmselt hakkas sellele mõtlema tõesti alles siis, kui see Euroopasse jõudis. Mõni alles nädal tagasi. Mõni alles siis, kui piirid kinni pandi. Ma olen statistikat jälginud iga päev alates jaanuari algusest. Enam ei jaksa karta. 

Ma oleksin nagu terve elu karantiiniks valmistunud. Ma ei pidanud midagi varuma. Mul on kogu aeg varud olnud.  Milleks seda tualettpaberit kokku osta, ma ei saa aru. Kas siis tõesti oli haigust vaja, et käsi pesema hakata? Käte pesemine on elementaarne. Ja nüüd ei liigu keegi enam ringi. Ja mul on suveks kaks reisi. Ja kui ma nendest ilma jään 😔

Jaanuar

Jaanuar on möödunud lausa märkamatult kiiresti. Mõni annab mõttetuid uusaastalubadusi - uus aasta uus mina. Hakkan ... Mina võtan vana enda tagasi. Niikaua kui suudan.

Igatahes. Jaanuaris proovisin peaaegu iga päev liikuda vähemalt 5km. Jah ma tean, et see ei ulatu ligilähedaseltki selleni, mida olen läbinud aga algus, onju. Esimese kuuga 201km.

Kuna tegelik mot ei ole saabunud, siis lihtsalt ei kuula enam ennast. Jõuan töölt koju, vahetan riided ja lähen jooksma. Enne kui suudan ennast ümber veenda. Lihtsalt lähen.

Leiutan uusi marsruute. Üks päev jooksin läbi metsa. Ühe aarde otsimise jaoks kodutööd tehes uurisin, kui palju Järvamaal karusid ja hunte on. Kuna uudistes nagu kuulnud ei ole, siis naiivselt arvasin, et mitte eriti. Kus sa sellega. Järvamaal on neid lademetes. No ja järelikult on kõik minu metsas käidud mõtted õigustatud. Võingi kuskil karuga kokku joosta. Mis siis, et öeldi, et inimene ei ole nende põhitoit ja loom läheb ikka eemale, kui hääli kuuleb. Kui mind kuuleb, siis kindlasti mitte.

Jätkasin pärast 2015 aastat uuesti aarete otsimisega. Olen praegu leidnud natuke üle 20. Käin nädalavahetustel sõitmas. Võtsin lähipiirkonna ning suurendan seda vaikselt. Ugh, kuidas mõni keeruliselt peidetud aare rahu ei anna. Kuna Türil paikneb Jalutuskäik kevadpealinnas, siis seadsin jooksu sihiks iga päev ühe punkti. Teadsin juba alustades lõpp-punkti. Kohalik ja vihjed. Duh. Nüüd kui koordinaadid ka käes, pole midagi kui vee soojenemist oodata. Unetutele on põnev aare. Iga pooltund, alates kella 23st kuni 6ni on näha üks number koordinaadist. Järgmisel pooltunnil nähtaval uus ja eelmine peidetud. Tuleb välja, et ma ka unetu. Otsustasin eraldi mitte tõusta aga iga kord kui öösel ärkasin, vaatasin numbrit. Sain vähem kui nädalaga 13 numbrit 14st kokku. Kuna puuduolev number jäi vahemikku 0-01.30, kolm pooletunnist vahemikku, siis panin lihtsalt äratuse. Nüüd ootan, et pikem sõit ette võtta.

Kes minuga metsa tuleb? No et loomadele rohkem lärmi teha ja vajadusel söödaks saada😊 Ega mul metsas jooksmine nagunii välja ei tule, ühest kohast tahtsin, mitte küll hirmust, lihtsalt niisama, ja suutsin oksaga silma tabada. 

Osalen FB Lugemise väljakutse selle aasta lugemise väljakutses. Lisaks saatusesepp.

Kaks pilti olen ka valmis saanud.

Jaanuaris oli Türi valla külade talimängude I etapp. Panin võistkonna kokku. Ma vihkan kabet.

Ugh ja ei saa ümber sellest coronast. Ma lähen suvel Norra ja Iirimaale, proovigu ainult mind takistada.

MOBO

2016 tegin tutvust MOBOga, sarnaselt Geopeitusele (mida kasutasin viimati ammmmu) tuleb kaardi järgi orienteeruda. Erinevalt Geost ei ole punktid sihtkohas peidetud. 

Mulle lähim on Türi Tolli metsa rada 16 punktiga. Eelmine kord suutsin tuvastada 12. Siis oli trauma ja liikumine välistatud ja siis oli/on? talveuni. Esimest korda olin meeleoluga erimeelsusel üle 10 aasta tagasi. Ja siis põlv ja lihtsalt väiksematki motivatsiooni midagi teha oli/on raske leida. Alles nüüd tundsin, et võiks uuesti proovida. 

Igatahes. Eelmise aasta lõpupäevadel tekkis mõte, et leiaks need neli allesjäänud punkti ka üles. Raja ääres olevatega ei olnud eelmine kord mingit probleemi aga need toredad metsa sees peituvad marakratid. Rajale asudes avastasin, et keegi pahalane oli vähemalt kaks punkti täielikult eemaldanud. Tuvastasin ühe vajalikest märkidest aga selleks ajaks oli juba liiga pime ja telefoni välk välgutas liiga palju, mis ei lasknud QR koodi skannida. 

Täna sain kõik kätte 😊 No ma tean, et karu meie metsas talveund ei pea ja hunte ka ei ole aga räägi sa seda endale üksi metsas olles kuuldes krõpsatusi ja nähes huvitavaid mahakukkunud puid, mis pakuksid karule tuulevarju. 

 

I first got to know about MOBO (mobile based orienteering) in 2016, where you have to find points from a map in real life, similar to Geocaching (that I played a loooong time ago). But unlike Geo, the points are not hidden, you simply have to locate them.

The closest track to me is in Türi Tolli forest, that has 16 points. The last time I managed to locate 12 of them. Then I had the trauma and I couldn`t move and then I was hibernationing. Am. Was. The first time I struggled with my mood was more than 10 years ago. And then in 2016 my knee and it has been difficult to find any motivation to do anything. So finally I felt I wanted to give it another try.

Anyways. I first had the thought to find the four remaining points on the last days of 2019. I had no problems with the ones near the track, but the ones inside the forest were palying hide-and-seek. When I started the track I discovered that some bad person had stolen at least two points (fortunately not the ones I needed). I did find one of the points, but is was dark by the time and my phone`s flash was so flashy, it prevented me from scanning the QR code.

Today I managed to locate the final four 😊 Well, I am aware no bears are hibernating in our forest nor there are any wolves. But try to tell youself that in the middle of a forest when hearing sounds and seeing convenient fallen down trees, behind where bears could find shelter if they wanted to.

Head aastat

Järjekordne aasta on läbi saanud. Äkki võttis see talveune endaga kaasa. 

Soovide täitumist, head tervist, armastust ja palju põnevat 2020ks