Pariis 11.08

(Selle korra) Pariisi viimasel hommikul registreerisime hotellist välja ning kasutasime nende mugavat pagasihoidu. Lend oli alles õhtupoolikul, seega saime päeva esimese poole ära kasutada külastamaks eelmisel korral alles tulekahjust taastuvat ja renoveeritud katedraalkirik Notre Dame. Meie metroojaamast sai selleni ühe ümberistumisega, väljusime Cluny La Sorbonne peatusest (võrratu lagi). Siis lühikene jalutuskäik, üle Seine ühele kahest looduslikule saarele Pariisis ja ühtlasi linna sünnikohta, Île de la Cité. 

Notre Dame taasavaati pärast 2019. aasta tulekahju uuesti eelmise aasta detsembris. Nüüd oli võimalus seda täies hiilguses imetelda. 

Külastuseks on võimalik broneerida tausta pilet (mida saab broneerida paar tundi enne külastust) ja see ei ole kohustuslik. Kuna see jäi hommikul tegemata, liikusime ukseni pikemas järjekorras. See ei olnud ka probleem, sest rivi liikus piisavalt kiiresti. Mõne jaoks tuli jälle üllatusena, et paljaste õlgadega ei lubata kirikusse siseneda. 

Notre Dame on ehitatud prantsuse gootstiilis 12.-14. sajanditel. Arvatakse, et algupäraselt kavandati praegu nähtavate tornide otsa kõrgemad, teravatipulised tornid aga need jäidki ehitamata. Nii nagu katedraalides juhtub olema, lõpmatult väikeseid kabeleid, kus saad mediteerida oma eelistatud olendi poole. Vitraažaknad. Nii, nagu üks katedraal välja peaks nägema. 

Siis tegime Seine kaldal lühkese jalutuskäigu saare tipuni, kus asub Pont Neuf sild, esimene sild, mis üle Seine ehitati. Samanimeline peatus jõe vastaskaldal (jälle huvitav lagi) viis meid tagasi majutuse poole. Aega oli lõunapeatuseks, Cafe Le Dome võimaldab vaadet Eiffeilile. Toit ei ole just gurmee. Aga seal on vaade. 

Ja loomuliklut veetsime allesjäänud aja Marsi väljakul. Saime kuulata kohalike noormeeste lauluoskust. Käisin vahepeal aardejahil. Kuulasime laulmist edasi. Selline prantsuse räpilaadne. 

Siis kui Eiffeli ees viimaseid hüppepilte tegime, lähenes meile üks proua, kes soovis sama proovida. Loomulikult sain tema hüpped ka kaadrisse. Ja kleidiga peab hüppetehnika natuke rohkem läbi mõtlema. 

Siis (selle korra) Pariisi viimased hõrgutised. Majutusse, kust saime oma pagasi ning tellisin uuesti Bolti, kuna üks lennujaamasõidu boonus oli veel kasutamata. Ja see oli reaalselt odavam (ning loomulikult kiirem) kui ühistranspordiga liikuda. 

Turvakontroll kiire. Isa loendas, et tema kolmas lend järjest aknast eemal istuda. Kontrollisime piltidelt järgi. 

Minipuhkus Pariisis selleks korraks jälle läbi. 

Aga Musèe d'Orsay jääb ikka järgmiseks korraks. Sest seda ma ju enne reisi ei kontrollinud, mis päevadel muuseumid suletud on. No nad on erinevatel päevadel, mis esmaspäeval, mis teisipäeval. Ma ei pidanud vajalikuks sinna piletit ette osta ja oli mõte pärast Notre Dame sinna minna. Aga avastasin juba eelmisel päeval, et meile vajalikul ajal oli see kinni. Põhjus tagasi minna. 

Hetkel ei ole kindel, kas Londonist eraldi kirjutan. Küll aga tahaks ükskord ainukesena kirjutamata jäänud 2022. aasta Iirimaa kirja saada. 

Aitäh kaasa elamast. 

Pariis 10.08

Loomulikult võib Disneylandis ilma lasteta käia. 

Sarnaselt Versailles päevaga, oli meile vajaliku RER A sõiduplaan veidi nihkes ja pidin sõidu alguse natuke ümber mõtlema aga kokkuvõttes saime ilusti "enda" metroopeatusest siseneda, korra metroost väljuda, et kohe RER A rongijaama siseneda ja edasi sõita. Liin on ideaalne viis keskusest Disneylandi jõuda. Sõit kokku ca tund ja  Marne-la-Vallée - Chessy peatusest lühike jalutuskäik viib pargi väravateni. 

Sarnaselt eelmise aasta Orlando Universal stuudioga, esimeses väravas on ainult esialgne kotikontroll, ehk põhimõtteliselt saab mingi osa pargist tasuta vaadata. Pileteid kontrollitakse alles roosas sissepääsuhoones, sellises (vanaaegset) raudteejaama meenutavas.

Loomulikult unustasin ma enda kõrvad kaasa võtta ja ostsime kõigile uued, sest mida rahaga ikka teha. 

Ja kuigi olime kohal ikkagi suhteliselt varakult (mitte päris avamise ajaks aga palju üle ka mitte), oli park juba massiliselt rahvast täis. Taevas oli pilvitu ja temperatuur mõnusalt soe. Kõigepealt poodide ja toidukohtadega ääristatud tänav, mis viis atraktsioonide poole. Mainin veel, et seal on kokku kaks parki ja me käisime ainult klassikalise Disneylandi poolel. Walt Disney stuudio park ootab jätkuvalt oma aega. 

Alustasime Star Warsi megalaheda (kuigi enamasti pimeduses mööduva) sõiduga. Ja kui just kahekordset piletit ei soovi maksta, siis saab korralikult järjekordades aega veeta. Tegelikult saaks iga atraktsiooni jaoks eraldi "ilma järjekorrata" pileti juurde osta. Hinnad sellised ca 10 euri inimese kohta. Lisaks, äpist näeb teoreetiliselt atraktsioonide ooteaega, aga see ei olnud väga adekvaatne. Vaatasin, et sealses pargis oli kokku 8 põnevamat sõitu, mille tahaks läbi teha. Kuna ooteajad olid korralikud, siis tegelikult jõudsime nendest teha ainult 2. 

Igatahes. Alustasime Star Warsiga. Siis oli söögiaeg, valisime mikey pitsa (ja plastmassist nõud). Tegelikult on võimalik ka enda toit kaasa võtta ja piknikku pidada. Seda tegid mitmed.  

Seisime läbi järgmise megapika järjekorra, et teha rahulik paadisõit. Selle asemel oleks tahtnud ujumas käia. Paadisõidul nägi erinevate muinasjuttude jäädvustusi. 

Üks rahulikum ameerika raudtee, kus ei olnud nii mega järjekord. Alice' labürint. Ja siis see teine põnevam sõit. Selline korralikum ameerika raudtee, Indiana Jones'i-teemaline. See oli ka lahe. Veel paar pildisessiooni ning asusime tagasiteele. 

Nagu mõnelt pildilt näha on, siis mõni on mõnest natuke rohkem entukas. 

Tagasitee kulges viperusteta. Metroopeatus oli meist teisel pool Seine, mugavalt Vabadussamba tule replika juures, sain seda ka vanematele näidata. 

Ja oligi õhtusöögi aeg, milleks sobis Rue Cler'il asuv Café Du Marché. Isutsime seekord väljas. Maitsesin õunanojitot (meh, magus). Saime isutekitamiseks ülihäid oliive. Mina sõin parti ja friikaid (seekord päris hea) ja vanemad mingite pannkoogi moodi asjadega lõhesalatit. Magustoiduks tahtis ema jäätist, mida olime enne märganud. Seega toidukoha magustoidust loobusime ja seda asendas hapu (yum) sidrunisobett. 

Agaaa. Kuna aeg ei olnud nii hiline, siis liikusime kõik kolmekesi torni juurde. Vanemad potsatasid tooli peal, ma käisin paari aaret otsimas. Isa sai endale relvastatud valvurid. Kõigepealt istusime kolmekesi, siis viisin vanemad hotelli ja suundusin ise tagasi. Sest pimeduses Eiffel  sätendab. 

Pariis 9.08

Reedeks oli plaanis Louvre (igaks päevaks üks peamine vaatamisväärsus, v.a. need päevad, kuhu paigutus natuke rohkem😁). Sest kes käib Pariisis Louvre't külastamata. 

Piletiga oli seekord omaette ooper. Mul ei õnnestunud seda kuidagi ametlikult lehelt osta. Tegin konto, täitsin info, läksin maksma ja see minu makset ei aktsepteerinud. Proovisin erinevaid browsereid, arvuteid, erinevatel päevadel, nii enda kui ema kaarti. Nii mitu korda, kuni konto blokeeriti, kuna proovisin liiga mitu korda neile raha maksta. Nagu ma oleks tahtunud kuskile häkkida. 

Võtsin ühendust klienditeenindusega. Tore, et google oskab prantsuse keelt. Muidugi oli süüdi minu pank, kellel ei olnud piisavalt turvaline maksesüsteem. Kuigi see ei ole kunagi probleemiks olnud ja ma broneerin tunduvalt kallimaid asju, kui muuseumipiletid. Nii Eiffeli kui Versailles jaoks oli mu kaart piisavalt turvaline. Võtsin ühendust pangaga, nemad ütlesid, et info ei jõudnud nendenigi, et mingist maksest keelduda. Suletud ring. Tegin uue konto ja proovisin uuesti. Kuni loobusin ja ostsin piletid Klookist. Jap, veidi kallim kui ametlik koduleht aga siiani on nii Jaapani JR pass kui muud väikesed broneeringud viperusteta toiminud. Ja kuna selleks ajaks, kui ma piletid lõpuks sain, oli kellaaegade valik piiratud, saime sissepääsu alles kella 13ks.  

Seega. Loomulikult kõndisime, sest mis see 2.5km ära ei ole. Vaatasime sisse mõnda suveniiripoodi (mis avati alles 10). Oi, kuidas mind ärritas see, et midagi ei saanud ise vaadata. Jah, ma saan põhimõtteliselt aru, et müüjale (alati meessoost) ei meeldi, kui kaunis särgivirn läbi lapatakse, aga nagu pidevalt tunne, et vaadatakse üle õla ja hingatakse kuklasse.

Suund oli Louvre poole. Kuna aega oli, liikusime rahulikult. Vaatasime üle Louvre ees asuva mini Triumfikaare. 

Aga enne muuseumi olid plaanis Les Deux väljakul asuvad Colonnes de Buren ja Angelina kohvik (ei asu samal väljakul). 

Colonnes de Buren moodustavad lahedad mustvalgetriibulised sambad, mille kavandas 1985-1986 aastal prantsuse kunstnik Daniel Buren. Eelnevalt oli seal parkimisplats (ja nad varjavad kanalisatsiooni), nii et meeldiv asendus. No ja see ongi lihtsalt selline efektne plats, kus on põnev pilte teha. Ja suunamudijad teevad oma videoid. Pealtnäha võib tunduda, et sambad on suhteliselt lühikesed aga maaalune oli näha ja need ulatuvad üpris sügavale. 

Lisaks jääb sammaste taha Kuningliku palee aed (Jardin du Palais Royal), kus olid põnevad suhtlemist soodustavad pingid, millesuguseid mina ei ole enne näinud. Inimesi istus nii varjus kui päikese käes. Tegime vajalikud pildid. Kõndisime aiale ringi peale. Istusime ning jälgisime aja möödumist. 

Seejärel Rue de Rivoli ja lõputud suveniiripoed suunaga Angelina. Ahjaa, sellele tänavale jääb ka Jeanne d'Arc mälestusmärk. Aga. Kohviku juures oli ukse taha ulatuv järjekord. Nagu päriselt. Proovisime natuke oodata aga selleks tempoks meil enam aega ei olnud, kui tahtsime 13ks Louvresse jõuda. 

Seega tegime kiire võikupeatuse ning asusime teele karusselli alla järjekorda. Jõudsime ikka natuke vara ning uudistasime värviliseimas poes, mida ma kunagi näinud olen. Võrratu värvide plahvatus. 

Poes käisime (seal samas sissepääsu kõrval, maa all, allapoole vaatava püramiidi juures) emaga. Isa leidis samal ajal kohviku menüüst espresso macchiato, mille ta eeskujulikult ära proovis. 

Aga siis oli meie kord. Järjekord. Kotikontroll ja olime sees. Ma ei olnud eelnevalt võtnud muuseumi kaarti, seega käisin sellel järel. Esimesena suund Liisa juurde. Sest üks ei käi Pariisis ilma Mona Lisat vaatamata. 

Mona Lisa asub teisel korrusel, itaalia kunsti tiivas, sektsioonis 711. Erinevalt eelmisest korrast, kui seisime viisakas lennujaama järjekorras, lasti inimesed (küll nööri tagant, jah) maalile peale nagu rokkkontserti publik, kes seda tunnet teab. Täiesti kaootiline inimmass surub läbi teiste maali suunas. Kuna mul päris korralik kontserdikogemus olemas, suvel alles Oasisel sain oma koha hoidmist meelde tuletada, siis asusime keskele ja liibusime sihtkoha poole. 

Kes vaatamise lõpetas, lasti nöörist mööda teises suunas edasi liikuma. Igal juhul oli eelmise korra järjekord normaalsem lähenemine. Aga loomulikult saime Liisa üle vaadatud, pildid tehtud (küll kiirustades) ja suundusimegi juba varsti edasi. 

Vaatlesime itaalia ja prantsuse maalikunstnikke loomingut. Nike peata kuju, teised kujud. Erinevad ajastud. Juveelid, riided, eluruumid. Kõrged laed, lõpmatud tiivad ja saalid. Piirdusime osaga. Rembranti käisime vaatamas. Osa tiibasid oli suletud. Täpset aega ei võtnud, kuskil natuke üle 2ish tunni. Seal võiks kindlasti veeta mitu päeva. Kui kõikidesse teostesse süveneda. Isegi kui ainult vaadelda, läheks palju aega. 

Kui järgmine kord uuesti peaks minema, eks siis jätkame.  

Õhtul oli plaan viia vanemad sööma natuke majutusest eemale. Sõitsime metrooga Montparnasse torni juurde, kus juures asub huvitav (aga mitte just kõige parema kvaliteediga) Bouillon Chartier, selline põnev kogemus. Ukse taga oli järjekord, kus kavatsesin seekord oodata. Selgus, et kolmene seltskond sobis kiiremini, kui muud kombinatsioonid ja saime suhteliselt kiiresti sisse. Sest. Meid pandi samasse lauda koos ühe paariga. Mitte just eelistatud variant. 

Kelner kirjutas tellimuse ja hinnad laudlinale (paberist). Eelroaks siis lõpuks teod. Meie emaga sõime kala ja isa kana. Koht näeb timm välja. Toit enam mitte nii väga. 

Metrooga hotelli tagasi, isa jäi jalgu puhkama ja suundusime emaga õhtusele jalutuskäigule Eiffeli juurde. Taipasin juba enne, et kuigi torni alla minemiseks on vaja läbida turvakontroll, siis seal piletit ei kontrollita. Seega asusime tunduvalt lühemasse piletiga sisenemise järjekorda, sest miks pikas järjekorras seista, kui saab kiiremini ja olime juba varsti tuttava torni all, kuni oli aeg majutusse tagasi suunduda. 

Pariis 8.08

Põhimõtteliselt lühim, ilma ümberistumisteta tee Les Jardins d'Eiffel juurest Versailles lossini on liin RER C. Agaaaa. Kuna metroo ja rongivõrk olid korralikult renoveerimistöödega hõivatud, siis otsisin sobivaimat alternatiivi. TER rongid sõidavad teise piletiga ja need pidin välistama. Kokkuvõttes saime Versailles Chantiers peatusse, umbes 1.7km lossist aga kuna paremat valikut ei leidnud, siis jäime selle variandi juurde. 

Meie piletid lubasid 10st sissepääsu (pilet tasub järjekordades passimise vältimiseks igale poole ette osta ja enamasti on sissepääsuaken ca 30 min). Kuigi meil oli pilet eelnevalt täiesti olemas, saime ikka korralikus rivis teosammul sissepääsu suunas liikuda. Seda nii välisukse ees kui järel. Sest kotid oli vaja läbi vaadata. 

Järjekorras liikudes möödusime tuttavatest kuldsetest väravatest. Kusjuures, väravad on ainukesed, mis eelmisest korrast selgelt meeles olid. Ma ei tea, miks kõik teistmoodi tundus. Tagantjärgi jõudsin teadmisele, et eelmine kord oligi külastus natuke teisiti. Kõik ei olnud avatud ning käisime kokku kolmes hoones. Ja loomulikult oli eelmine kord võimalus tühja koridori jäädvustada, nüüd proovisime hingamisruumi leida. 

Versailles oli 17. sajandist kuni prantsuse revolutsioonini 1789a prantsuse kuningliku pere residents. Tänapäeval haldab seda UNESCO.  Ruume renoveeritakse järgemööda. Eri põhivärvides ruumid (kas mustriga või mitte) ja saalid, seinu kaunistavad rikkalikud maalid. Kõikjal domineerib kuldne toon.  

Lisaks loomulikult tohutud aiad (800 hektarit), lilled, puud, purskkaevud. Lilli oli küll vähemuses. Ja sellel päeval läbisid purskkaevud hoolduskuuri. Kellel on aega, võib seal terve päeva veeta. Piletid on erinevad, võib külastada ainult lossi või aeda või mõlemat koos. Lisaks veel erinevad võimalused. 

Tagasiteeks rongijaama otsisin toidukoha, mis ei nõuaks peateelt kõrvalepõiget ja Helio's paiknes mugavalt õiges kohas. Juurviljasupp oli meh, isa sõi omletti. 

Leidsime huvitava antiigipoe, lademetes raamatuid, kõikvõimalikke nipsasjakesi ja mööblit. Ja üks nipskass tundis ennast toolil väga mugavalt. 

Tagasi raudteejaamas tekkis korraks küsimus, mis suunast tulev rong meile sobib aga õnneks varsti suundusime tagasi keskuse suunas. Versailles Chantiers'ist ei tule rongid arusaadavalt nii sageli, kui kesklinnas. Juhatasin vanemad majutusse hingetõmbepausile, käisin külmageeli (käies võivad ikka väikesed vigastused ette tulla) ja makroonijahil (meie tänavale jäi mitu pagarikoda. Ja, no, Pariis) ning asusime päeva teise seikluse, ikka linna ikooni, Eiffeli torni suunas teele. 

Eiffeli torn rajati Maailmalaadaks 1889. aastal ning pidi pärast seda maha võetama. Paigaldamise hetkel oli see maailma kõrgeim ehitis. Väidetavalt on see siiani enimkülastatud tasuline objekt maailmas. 

Pilet tasuks vähemalt suveperioodil pikalt ette broneerida. Eriti, kui on soov tippu sõita või ei soovi varandust maksta. Jah, elav järjekord toimib samuti, aga vähemalt kahel päeval, kui torni all käisime (erinevalt eelmisest korrast, kui see ei olnud ilma piletit maksamata võimalik ja siis selle üle imestasin) olid tipupiletid välja müüdud. Nüüd on võimalik (võimalik, et ka enne koroonat, minul see kogemus puudub) torni all rahulikult ilma piletita aega veeta. Ainult kotikontroll on kohustuslik. 

Läbisime pagasikontolli ja asusime torni all liftijärjekorda. Tekkis küll mõte, et ega me Inglismaal ei ole, kus järjekorras seismine on rahvussport. Keskmisele tasandile pääseb treppidest või liftiga, edasi ainult liftiga. See oli üks kogemustest, mis eelmine kord jäi tegemata kui saime päev enne teada, et tippu ei lastagi. 

Peaksin vist mainima, et emal on selline.. mõningane kukkumishirm, või nii. Keskmisele tasandile sõitsime silmad kinni, tähendab üks meist sõitis. Juba sealt on hea vaade. Keskmisel tasandil on omakorda kaks tasandit. Tekkis mõtisklus, kas tippu sõidavad kõik või mitte. Aga siis olime uue lifti järjekorras ja kimasime teotempos pilvede poole. Lift võdises vanurile kohaselt. 

Ja siis olimegi 276m kõrgusel, leidsime Sacré-Cœur basiilika ja Triumfikaare, tuttavad sillad, Marsi väljaku. Esimese hooga ei pannud tähelegi, et tipus liftist väljudes satud kõigepealt aknaga ruumi. Millegipärast jäi trepp märkamata. Aga nii nagu keskmiselgi tasemel, on tipus kaks taset. Üleval on näha Gustave Eiffeli, tema tütre Claire ja Thomas Edison kujud Eiffeli korteris. Seal on isegi tualetid. 

Enne reisi rääkisime, et võiks proovida konnajalgu ja tigusid. No Pariis ikka ju. Siis kui Versaillest tagasi tulime ja saatsin vanemad tuttavat paralleeltänavat mööda hotelli ning ise külmageeli ja makroone jahtisin, märkasin Le Centenaire menüüs konni. Seega oli õhtusöögi koht leitud ja pärast tornikülastust sinna suundusimegi. 

Eelroaks kolmepeale konnajalad (nagu tillukesed linnujalad, aga viiekordse hinnaga). Põhiroaks sõin parti (meh), vanemad võtsid mingi mereanni salati. Konn ei olnud ka mingi eriline maitseelamus aga kindlasti parem kui tigu. 

Seejärel juhatasin vanemad hotelli, tegin väikese riiete vahetuse ning suudusin õhtusele jalutuskäigule. Iga päev oli ikka vaja 20tuh ära sammuda. 

Printsess Diana hukkumiskoha lähedal on Vabadusamba leegi replika, mis on ühtlasi pühendatud hukkunud Dianale. Kulgesin mööda Seine kallast linna keskpunkti suunas. Käisin uuesti eelmisel päeval külastatud Trocadéro väljakul, ükskõik kummal kaldal olla, rahvast jätkub kõikjale. See õhtu jäi üpris lühikeseks. Tutvusin kohaliku kassiga. 

Hotellis sõime magustoiduks makroone.