Ma ei reisi töö ajal. Minu jaoks on õige resimine see, millest tuleb pärast puhata, sest kõike on vaja näha ja igal pool käia. Niipalju, kui võimalik. Mina ei ole puhkuseisija. Või siis järgmine päev pärast naasmist tööle tagasi minna. Yuk. Igatseda reisimist. Ei. Aga. Kui Coldplay pileti saab 3.septembriks. Saab early entrance VIP pileti. Siis võtsin vastu raske otsuse, et seekord lähen. Ehk siis minitrip, mis tuli juhuslikult.
Hakkasin piletit jahtima 2024 aasta septembris, kui need Ticketmasteris müüki tulid. Olin õigel päeval järjekorras, sain müügikeskonda (erinevalt Oasisest, kus pidin ootama peaagu 2 tundi, sain seekord 30 minutiga), ja piletid olid välja müüdud. Läksid nagu soojad saiad. Valisin loomulikult eeskujulikult augusti nädalavahetuse, et ei peaks töölt puuduma.
Siis käisin praktiliselt iga päev ticketmasteris järelturu pileteid jahtimas. Mingi aeg eeskujulikult ainult nädalavahetusi aga siis kui asjaolude tõttu võtsin vaatluse alla kõik võimalikud kuupäevad, k.a. Hulli. See sai söögivahetunni rutiiniks. Mõnikord leidsin pileti, hingasin, oli ära müüdud. Leidsin pileti, panin juba korvi, sest nägin kui kiiresti need minema läksid, ja oli juba müüdud. Nii mitu korda. Ma isegi ei keskendunud pileti tüübile, sest soovisin piletit. Välistasin 700+ hinnaga piletid, mida oleks kergemini saanud. Ja siis. Pärast seda kui olin neid praktiliselt iga päev jahtimas käinud. Selleks ajaks oli möödunud 4 kuud. Jah, lugesid õigesti, piletid tulid müüki 27.09.2024 mul õnnestus see lõpuks saada 25.01.2025. Söögivahetund. Harjumuspäraselt pileti saadavuse kontroll. Leidsin pileti, panin selle korvi ja sain ostu kinnituse. Nagu whaaaat??
Ja ka siis ei pööranud muule tähelepanu, kui sellele, et sain seisupileti, nagu eelistus oli. Early entrance jäi kuidagi tähelepanuta. Aga kuna pilet oli käes, ostsin lennupiletid ja broneerisin hotelli. Siis mõne aja pärast tekkis veel huvi ja asusin teise pileti jahile. Teisena sain istekoha pileti aga kuna reisikaaslasele see sobis, siis ostsin selle ära. Ostsin juurde kaks lennupiletit ja muutsin majutust.
Siis möödus pool aastat. Seiklesime vanematega pool juulit Inglismaal ning nädala Pariisis. Kool algas. Ja 2.septembril startisime Londonisse. Jap, eelneval nädalal töö (mõtle, kui palju sinu arvates asendajale tundide ettevalmistamine võtta võiks ja korruta see vähemalt kolmega) tundide ettevalmistamise kallal, põhjus, miks ma töö ajal ei reisi.
Otselend AirBalticuga maandumisega Gatwicki lennujaamas. Lennujaamas vaatasin üle, et reisikaaslaste e-simid töökorda saaks. Jaapanis ja USAs kasutasin Airalot aga millegipärast suvel Inglismaal ei õnnestunud seda tööle saada ja läksin üle Saily-le. Seekord siis sama. Võtsin 3GB paketi, millest piisas 5ks päevaks ideaalselt ja jäi alleski (kui sul just iPhone ei ole).
Olin eelnevalt broneerinud Thameslink piletid, nii hoiab natuke raha kokku. Thameslink viib mugavalt Gatwickist kesklinna. Meile sobiv Blackfriars' peatus oli kolmas ning 35 minutit sõitu. Majutuseks valisin LSE Bankside House - Londoni majandus- ja politoogiakooli ühielamu, mis pakub mingist ajast kevadel kuni oktoobrini tavainimestele majutusteenust. Suurepärane asukoht, kohe Tate Modern'i vastas ning 400m Thamesi jõest. Hommikusöök hinnas. Jah, tuba on selline tavapärane ühiselamu. Aga vannituba on toas, ei pea kordidori peal ühist kasutama.
3. hommikul sõin korraliku hommikusöögi. Suure kooli ühiselamuna on seal suuuuur söökla - nii söögiala kui valikuvõimalused. Helbed, soe ja külm toit, puuviljad, saiakesed, jogurtid. Tõusin veidi enne 7t, 7st sööma. Siis natuke pärast 9t asusin Wembley poole teele. Kuna üksi kontserdil käies puudub võimalus järjekorrast ja hiljem oma kohalt lahkuda, on oluline eelnevalt võimalikult vähe vedelikku tarbida. Kes teab, see teab. Sest ega esirida ennast ise ei hoia.
Ostsin lõunaks toidu kaasa, mida enne väravate avamist, oma kohalt lahkumata tarbida. No ja väikese veepudeli ka. Nii igaks juhuks.
Leidsin kollase järjekorra. Olin juba natuke istunud (terve päev ei jaksa seista) kui sain teada, et sarnaselt Robbie Williamsi Riia kontserdile, kirjutati inimeste kätele nende järjekorranumber, mis võimaldas tegelikult ringi liikuda ja kasutasin seda mitu korda tualeti külastamiseks (nii igaks juhuks). Vahepeal tibutas. Siis kupatati järjekord lageda taeva alla ümber. Jälle vahepeal tibutas. Enamikul olid ettenägelikult vihmakeebid. Osadel olid istumistoolid, mille nad värava juures minema viskasid. Ka mõte järgmiseks korraks. Millalgi ikka. Kui mitte, siis 2027 Glastonburyks. Sest maailm toimib siis veel, onju.
Mingi hetk tuldi vip-piletitele käepaelu jagama, et sisenemisejärgselt ummikuid vältida. Ma ei teadnud selle hetkeni, et mul oli vip-pilet. Uurisin, et kellele käepaelu jagatakse, vip-piletitele. Selge, mul ei ole sellist piletit. Küsiti nime ja olingi nimekirjas😶 Sain sinise käepeale ja kupongi, millega pärast kontserti fänninänni saada. Nagu whaaaat.
Siis oligi. Sõin tund enne väravate avamist, sest hiljem süüa ei saa. Käisin veel viimast korda tualetis. Ja. Siis. Liigutati. Meid. Päris. Värava. Taha. Heh, siis enam järjekorranumbrid päris ei pädenud. Ja siis avati päris väravad, piiksutasime oma piletid läbi. Kellel õnnestus jälle kõige aeglasemalt liikuv järjekord leida? Õnneks lubati vahetada.
Väravast sees (jess, pilet toimis), saime led-käepaelad ja niipalju rinnamärke, kui keegi tahtis haarata. Kiirkõnniga edasi (olime staadionihoone all, seal ei olnud kuskile joosta ja väljas seda ka ei lubatud). Millegipärast jäime peaaegu 20 minutiks ülitihedasse järjekorda passima. Tekkis poleemika, et miks mõned suuremad numbrid eespoole liikunud olid (selgus, et mina kaasa arvatud, ega seda ma avalikult ei reklaaminud) aga keegi ei liikunud. Sellest tekkiski küsimus, et mõni väiksema numbriga kontserdikülaline proovis ettepoole minna. Minu loogika oli küll, et kes väravast sees, see enda eest. Ja selgus, et ma ei mõelnud ainukesena nii. 
Pärast ilmatupikka ootamist saime lõpuks staadionimuru suunas liikuma! Ja meil keelati joosta (kuidas sa veel esimesse ritta saad?) Siis kiirkõnniga, käed käepaeladega üleval (muudmoodi ei lubatud) lava suunas. Ahjaa, mul oli number 108, mis tähendas, et terve lavaesine rida oli minu ees. Ja sellepärast mul oli vaja joosta aga ei saanud. Lähenesime oma kiirkõnniga lavaesisele aiale, nägin ühe mehe ja naise vahel väikest ava ja küsisin ilusti, kas võin ennast sinna paigutada. Sest lavaesine oli mujalt täis. Luba olemas, haarasin aiast ja pidin südari saama. Wembley staadium. Coldplay. Esirida.
Vestluse (mitte minuga, need meed ja naised rääkisid) käigus selgus, et mehel oli ma ei tea, 18. Coldplay kontsert? Naistel 2. või 3. Mees tundis kõiki turvasid ja oli nendega eelnevalt pilte teinud. Loomulikult oli ta ka eelmisel päeval kontserdil käinud ja läks ka järgmisel. Loomulikult teadis ta, et Coldplay kontserdil on kõige parem koht mitte kaugel asuv pealava vaid publiku sees asuv väiksem lava ja täpselt selle keskel. Ahjaa, olime vist kuskil 5 minutit oma kohal olnud, kui tava seisupiletiga inimesed saabusid. Aga tavapiletiga ei olegi võimalust lava äärde saada.
Naised olid kolmekaupa. Mees käis isegi korra ära, ta oli selline.. suur. Suhtles kõigiga. Ja siis andis üks hetk kõva häälega teada, et ta tuleb oma kohale tagasi. Vahepeal tegime ühispilti ja kuna ma olin seal keskel, jäin ka pildile. No kokkuvõttes ma ka natuke sattusin mõlema poolega rääkima.
Kuna Coldplay propageerib jätkusuutlikkust ja keskkonnasäästlikkust, siis oli võimalus enda energiat tantsides staadioni toetava energiapanga jaoks laadida. Mitte kõik, selleks olid kaks tantsuala.
Ja siis, järjekordses vihmasajus oli aeg esimeseks soojenduseks, Simón Bolívar sümfooniaorkester Venezuelast. Jap, hästi mängisid aga jah. Siis veel Elyanna (ma ei ole temast midagi kuulnud). Jap, ma saan põhimõtteliselt aru, miks soojendused on ja The Verve Richard Ashcroft enne Oasist oli nagu omaette kontsert aga ma ei käi kontserdi soojendajate pärast. Nii, et need võiks enamasti olemata olla. ja siis lõpuks oli kauaoodatud aeg käes ja Chris Martin astus lavale.
Ega ma kontserdist eriti kirjutada ei oskagi. Chris laulab loomulikult hästi. Head laulud. Ta on hea publikuga suhtleja. Konfetid lendasid. Sellel aastal praktiliselt kõigil kontsertitel, mida ma olen jälginud lastakse publikusse suuri palle. Miks?? Mind need küll ei eruta. Pigem, ei tahaks suure palliga vastu pead saada.
Aga need led-käepaelad. See oli lihtsalt ülivõimas, kuidas terve ca 90 000 publik korraga valgusmängus pulseeris ja täiest kõrist kaasa laulis. Nii nagu kogenud teadsid, peamine show oli väikesel laval publiku keskel.
Siis, mingil hetkel tehti publikkuse liikumiskoridor nagu legendi järgi kunagi Punasesse merre, sest Chris tuli lavalt maha ja liikus seda rada mööda veel tagapool asuvale lavale, et tagumised read ka teda lähemalt näeks. Lavalt maha liikudes hõikas minu kõrvalolev mees mitmeid kordi kõvahäälselt Chrisi, mille peale nad embasid. Loomulikult filmis mees embust. Ja loomuliklut vaatas ta ringi, kas teised ka seda nägid. Siis paar laulu tagumisel laval, kuni lõppmänguks liiguti tagasi põhilisele, ümmargusele lavale. Mees laulis kõvahäälselt vist terve kontserdi kaasa. Välja arvatud siis kui hüüda oli vaja.
Ahjaa. See lavaäärne aed riputati silte täis. Kohe algusest peale. Igasugused fännilood ja nutulood ja miks just keegi vääris lavale saamist. Sest Everglow ajal loeb Chris Martin plakatitel olevaid sõnumeid ja kutsub kellegi endaga lavale. Minu kõrvalolev mees proovis ka hirmsasti aga valituks osutus üks nelik.
Lõpuks loomulikult ilutulestik, veel konfette. Ja 3d prillid ka, südameid näidati. 2 tundi möödus märkamatult. Kuna vip-piletid said fänninänni, siis loomulikult käisin igal juhul sellel ka järel, saime Coldplay kirjadega jätkusuutliku sussikoti ja metallist joogipudeli.
Mass kulges metroo poole. Saime Antoninaga eelnevalt kokkulepitud kohas kokku ning suundusime ülejäänud inimmassiga metroo suunas, lootuses enne viimast kellaeaga metroole saada. Metroojaama lubati ka jaokaupa. Inimesed laulsid ühiskoorina nii Coldplayd kui Oasist. Aga saime sõidukile imbutud ning algas tagasitee majutusse.
Lihtsalt ülimegalahe.
