Juhtusin paar päeva tagasi kokku oma vana klassijuhatajaga. Nii tore oleks alustada, et esimese klassijuhatajaga aga meil vahetusid nad millegipärast väga tihti ja kolmandas klassis oli juba kolmas inimene. See selleks.
Näen teda, ütlen: "Tere!", tema vastu:"Tere. Miks sa mehele ei ole läinud?" Ei mingit, kuidas sul läinud on? Ilus ilm täna! vms viisakusavaldust. Hea küll, väike koht, ta on kursis, kus ma töötan. Teoreetiliselt võib natuke teada, kuidas mul igapäevaselt läheb (spordiga on ka teoreetiliselt kursis). Aga mitte see ei ole tähtis kuidas minul läheb vaid miks ma mehele ei ole läinud. Oleks siis vähemalt:"Miks sa meest ei ole võtnud?"
"Lihtsalt ei ole."
"Jäädki vanatüdrukuks?"
No ju siis jään. Sest abielu on ju see, mis mind määrab. See on elu eesmärk. Ja nii kaua kui seda ei ole, siis on põhiline huvi MIKS?
Kas ma olen valesti aru saanud, et praegu on 21. sajand? Ma ei kavatse leiutada põhjuseid. Ei ole õige inimesega veel kohtunud. Elu ei jää elamata kui ei kohtu.
Rääkisime natuke aega veel ja lõpetuseks ikka mure, et:"Sa ei mõelnud seda ju tõsiselt?"
No comments:
Post a Comment