Cornwall päev 5/day 5

18. juuli. Newquay pakkus jooksmiseks ainult tänavaid. Meri oli küll lähedal kuid nagu eelmise õhtu jalutuskäigul selgus, siis natukenegi arvestatava pikkusega promenaad puudus. Kell 7 hommikul oli liiklus õnneks hõre. Üheks huvitavaks nähtuseks reisil oli kergliiklusteede puudumine (või üldine vähesus). Mitte ainult käesoleval reisil aga ema pööras sellele tähelepanu. Linnades on loomulikult kõnniteed aga linnade vahel või väiksemates kohtades tundub, et inimesed ilma sõidukita ei liigugi. Võimalik, et just kergliiklusteed on hekkide taha peidetud ;) Ratturid sõitsid täie rahuga sõidupoolsel teesuunal, autokolonn kannatlikult järel, mõnda vähegi nähtavusega möödasõidu kohta ootamas.

Hommikusöök oli kontinentaalne aga tunduvalt rikkalikum kui eelmisel päeval. Valikus olid helbed, röstsai, saiakesed, puuviljad, jogurtid. Jookidest sai valida tee, erinevaid kohvisid, mahla, piima. Kuigi inglise hommikusööki ei pakutud, olid laual munapuder, oad ja vorstid.

Emud

Päeva esimene külastus viis meid ühte toredasse asutusse nimega Screech Owl Sanctuary. Varjupaik hoolitseb haigete ja vigastatud öökullide eest, proovib tõsta teadlikkust öökullide ohutuse tagamiseks keskkonnas andes samaaegselt külastajatele võimaluse nendega lähemalt tutvuda. Võimalusel saadetakse öökullid tervenedes loodusesse tagasi. Mulle on öökullid juba pikemat aega meeldinud, nad on väga lummavad tegelased.

Surikaat

Kookaburra

Screech Owl Sanctuary kogub oma tegevusega raha vigasaanud öökullide raviks. Lisaks paljudele erinevatele öökullidele elutsevad seal emud, alpakad, kits ja neli surikaati (keda oleks väga tahtnud korraga pildile saada. Tihti on nad piltidel armsalt suurtes rühmades ning uurivad ümbrust. Seal üks magas, üks oli enamik aega peidus ja ülejäänud liikusid peaaegu püsimatult ringi. Eks ma liiguks ka kui ruum nii piiratud oleks.) Raha eest on võimalik lunastada üks-ühele külastus öökulliga, toitmine jms. Neid on võimalik aastaks tinglikult adopteerida, makstes tasu ning saades vastutasuks aastase tasuta pääsme ning võimaluse "oma" kulli tegemistega läbi fotode ja infokirja kursis olla.
Kolm korda päevas toimuvad lennushowd, mille käigus tutvustatakse erinevaid kulle ning antakse võimalus nendega pilti teha. Tegevust kõigile vanustele.

Port Isaac

Edasi jätkus teekond selle reisi ühe peamise sihtmärgi, Port Isaac, poole. Üks sarjadest mida huviga jälgin on Doc Martin ning Port Isaac, sealse nimega Portwenn, on kõigile sarja vaatajatele tuttav.

Port Isaac tänava laius

Port Isaac on kaunis kaluriküla Cornwalli põhjaosas. Sarja jälgijad teavad kindlasti selle koha ülikitsaid majadega ääristatud tänavaid.

Traditsiooniline Korni pirukas

Sellel reisil olin õnneks lisaks asukohtadele kaardistamisele teinud parkimisega seotud kodutöö. Port Isaac on turistide seas üsna populaarne ning seal on üks suurem parkla küla piiril ning väike parkla sadamas, mis on kasutusel ainult mõõna ajal ning asub küla keskel. Kuna tahtsin välistada külasisest sõitmist ja igaks juhuks ei tahtnud riskida, et auto tõusuga omapead minema triivib, siis võtsin sihikule suure parkla. Google maps andis lühemaks marsruudiks just selle toredalt kitsa tee läbi Port Isaacu ning selle vältimiseks otsisin teisest suunast külla siseneva tee koordinaadid.

Minu ema & mina

Lõuna paiku lahkusime öökullide juurest ning alustasime teed Port Isaacusse. Teel olles ei osanud midagi kahtlustada, hekid nagu ikka. Ühel hetkel olid teel kaks posti, mille vahelt tuli läbi sõita. Meie väike Hyndai mahtus väga täpselt. Vastu sõitis auto, andis märku aken alla lasta ning palus veel veidi oodata, kohe tulevat üks takso. Selleks hetkeks oli juba kahtlus hinge pugenud. No tuleb takso aga taskuid ju on? Takso järgnes peaaegu samaaegselt ja jätkasime sõitu. Kohe sai selgeks esimese auto hoiatus, sest enam taskuid ei olnud ning algasid majad kus ei olnud tõesti mitte kuskile eemale hoida juhul kui keegi vastu oleks sõitnud.

The Mote ja tänav

Mina ei tea, mis vea ma koordinaatidega teinud olin aga korraga olime teel läbi Port Isaacu keskuse, mis kubises inimestest. Mõlemale poole, sentimeetrid peeglitest, jäid majad. Kuna liikumiskiirus oli väga väike, siis Tom ei jõudnud piisavalt kiiresti reageerida. Tuli juhis paremale pöördumiseks aga see oli hoopis väike tupiktänav, ühel küljel maja, teisel veerenn. Oi kui head meelt ma auto väikeste mõõtmete üle tundsin. Läbi ime sai auto ümber pööratud ja jõudsime peaparklasse. Kõik sellele eelnenud sõitmised on olnud lapsemäng :)
Lõunat sõime The Mote`s, siiani veel maitsmata Korni pirukaid. Neid peab kodus ka teha proovima. Küla on lummav, jalutasime läbi sarjast tuntud majad. Doc Martini praksise ees ilutses silt "Private property" aga pildi saime tehtud. Vallutasime vastaskaldale jääva väikese mäekese. Kokkuvõttes veetsime ühe äärmiselt mõnusa päeva. Ema käis vahepeal välja mõtte, et kui meie sama teed kaudu tagasi peame sõitma, siis tema läbib selle osa jalgsi.Tema õnneks suundusime vastaspidisesse suunda.

Tintagel postimaja

Järgmiseks peatuseks oli mõeldud Tintagel ning lossivaremed, mis mulle eelmisel reisil sügava mulje jätsid. Seekord läks aga nii,et kui me Tintagelisse jõudsime, oli lossi sulgemiseni jäänud ainult tund. Juba teekond allamäge võtnuks sellest oma osa ning kiirustamisel ei olnud mõtet. Olime veetnud Port Isaacus mõnusalt pika päeva. Põhjus, miks lossivaremed mulle meeldisid olid kaljud, kus need asusid. Nüüdse reisi olin kokku pannud selliselt, et ookeani ja aeg-ajalt sinna juurde jäävaid kaljusid nägime peaaegu iga päev, seega ei olnud suurt pettumust. Kuigi varemed oleksid olnud kaunid. Selle asemel jalutasime Tintageli peatänaval ning tutvusime sealse oluga.

Meie tuba, Elements

Minu ema mõtiskleb

Elements

Ja oligi päev õhtusse veerenud ning aeg öömaja poole sõita. Majutuskohaks olin valinud ookeani kaldal asuva hotelli nimega Elements, asukohaga Bude.
Olin eelnevalt uurinud, et Elements tegutseb ka restoranina ning õhtusöögi plaanisime süüa seal. Selgus, et tegemist on väga aktiivselt külastatava kohaga kuid meil õnnestus viimane laud saada.

Pärast õhtusööki jalutasime mööda rannaäärt. Ühe maja värava taga oli kast raamatutega, juures üleskutse annetada heategevuseks ning vastutasuks võtta südametunnistusest lähtuvalt raamat.

July 18. Newquay offered only streets for running. The sea was close enough but as I discovered the previous night, there was no sufficient promenade. Luckily it was early so the traffic was light. One thing that surprised us during the entire trip was lack (or fewness) of pathways (is there translation for it in English? I have tried to find a suitable word but no dictionary nor forums offer one. Road for pedesrtians and cyclists). People seem to move only by cars instead of walking. There are of course pavements in towns and villages but no pathways between towns. At least we did not notice one (perhaps these are hidden behind the hedges ;) ). Cyclists were drivin on the road, patient drivers behind them waiting for a chance to overtake whenever the road allowed it.

We had continental breakfast, but much more plentiful. We could choose from cereals, toast, croissants, fruit, yogurt. Tea, different kind of coffees, juice, milk for drinks. And although there was no English breakfast, we could have scrambled egges, beans and sausages.

Our first visit of the day was to Screech Owl Sanctuary. The sanctuary offers rehabilitation and care for sick and injured wild owls. It promotes awareness of the conservation needs of all owls and their natural habitant within the environment. It also gives the people an opportunity to meet the owls. When possible they are released back to the wild after recovery. I have been fascinated by owls for some time now.

Alpacas

Kookaburra

 Screech Owl Sanctuary raises money by being open to the public. It is also a home for emus, alpacas, goats and four meerkats (I would have loved to get them on a picture together. Meerkats that is. They are often photographed together in groups, standing up and examining their surroundings. This time one was sleeping, one was hidden most of the time and the remaining two were wandering around quite restlessly. I would, too, if my room was that limited). To support the sanctuary people can buy close encounters with the owls or animals. Owls can be adopted for a year - for a fee you get a certificate and picture of your chosen owl, an annual autumn newsletter and year`s free pass.
There are flight shows three times  a day where different owl are introduced and onlookers get a chance to take a photo with them. There is a play area for kids.

Port Isaac

Our journey carried on towards one of the main destinations of this trip - Port Isaac. Doc Martin is one of the TV series I adore and Port Isaac, or as they call it in the series, Portwenn, is familiar to everyone watching it. 

Port Isaac is a small picturesque fishing village in Nothern Cornwall. The watchers of the series are well aware of the ultra narrow streets between houses. 

Width of a street

Contrary to Ireland, I did my homework by finding the possible parking lots. Last time I only searched the coordinates for sights we wanted to see. Port Isaac is quite popular among tourists. There is a bigger (main) parking lot outside the village and a tiny one in the centre, at the harbour that is only used during low tide. As I wanted to avoid driving thourgh the village`s centre and the possibility or our car drifting off with the tide I aimed for the main parking lot. Google maps told that the shorter route would be to follow the narrow streets so I also located the coordinates for beginning of the main road.

A street in Port Isaac

At lunch time we left the owls and started our journey to Port Isaac. While driving I didn`t suspect anything, hedges as usual. But at one point we came across two poles at the road that we had to drive between. Our tiny Hyndai managed that very precisely. A car came the other way indicating to lower our window and the driver told us to wait a bit because a taxi was following him close by. By that time I had already become suspicious. A taxi is coming, so what? There are always pockets to let someone pass. The taxi followed shortly after and we continued to drive. It became obvious straight away why the first driver had warned us, there were no more pockets and we were in the village, approaching the one street I wanted to avoid.

My mom & me

I really don`t know where I went wrong with the coordinates but suddenly we were in the centre of Port Isaac full of people and houses dangerously close, mere centimetres, from our car. As I was driving extremely slowly, Tom had problems guiding us. At some point it told me to turn right, I did that, only to discover it meant another street and we were facing a dead end. I found myself on a tiny steet, a house on one side and water on the other.

The Mote

Oh, how happy our tiny car made me. By miracle I managed to turn it around and find my way to the main parking lot. Every drive I have taken before has been child`s play :)

We had lunch in The Mote. They offered Cornish Pasties, that I had yet to taste. Delicious. I have to try to make it at home.

Cornish Pasty

 The village is charming. We found all the houses familiar from the series. Doc Martin`s practice had a sign "Private property" but we managed to have our photo taken.
We surmounted the little hill facing the village. To sum up, we spent a lovely day there.
My mother announced she would walk if we had to take the same way back. Fortunately we headed to the other direction.

Tintagel

Our next stop was supposed to be Tintagel and its castle that fascinated me during my previous trip. As it happened, we arrived to Tintagel when the castle was open for only another hour. It would have taken us some time to get down the hill and would have meant hurrying so we decided against it. We had spent a nice long day in Port Isaac. The reason why I liked the castle so much was mainly the cliffs that it stands on. Knowing that I chose the route for this trip to see the ocean (and sometimes the cliffs) on most days and so it didn`t disappoint us that much not to see the castle. Though it would have been amazing. Instead we walked along the main street of Tintagel.

Our room

View from Elements

Slowly the day had drifted to its end and we got on our way to Bude to get to our hotel Elements. I had previously found out Elements is also a restaurant and we though to eat our dinner there. As it turned out the place is very popular and we managed to get the last table.

My mother

After dinner we had a lovely walk at the shore. Breathtaking location.

Bude