Kyoto 20.07

Hommikut alustasime jälle iitsi-biitsi ebamugava hommikusöögikogemusega. Tegelikultmeeldis Luck You Kyoto mulle väga, puhas (mis on minu jaoks üks üliolulisi komponente), abivalmid võõrustajad, kohe üle ukse basseinid, mida veel tahta. Ma olen lihtsalt söödik ja ei saa süüa, kui teised vaatavad. 

Tenryu-ji

Igatahes. Pärast hommikusööki seadsime seekord sammud lähedal (minu jaoks) asuvasse rongipeatusesse, et võtta ette sõit Kyoto lääneossa, Tenryu-ji templisse. Jaapanis ollakse viisakad. Ühistranspordis ollakse üldjuhul vait või suheldakse ülivaikse tooniga. Sellel hommikul sattusime vagunisse, kus olid viis (võimalik, et kuus) itaallast. Pakkuge, kui vaikne vagun oli😁 Hoolimata neid ümbritsevast vaikusest suutsid nad üksteise võidu teineteisest üle rääkida. Hoidsime hinge kinni, kus nad maha lähevad. Ja üllatus, samas peatuses, kus meie. Siis hoidsime hinge kinni, kas neil on ka sama sihtmärk. Mõnda aega liikusimegi samas suunas kuid siis jäime omaette.

Tenryu-ji tempel pärineb 14. sajandist ja on nagu enamik Jaapanist, Unesco maailmapärandi nimistus. Tempel erineb enamik zen budistlikest templitest selle poolest, et peahoone on rajatud ida-lääne suunas. Aeda sisenedes avanes vaade suurele lootose alale. 

Templil on ülimõnus, väikese tiigiga aed. Käisime sokkides läbi niipalju ruume, kui lubati. V.a. esimene templi külastus, olid sokid iga päev kotis kaasas. 

Tiigi ääres istuda oli lausa idülliline. Päike pani ümbritsevad puud särama ja meid ümbritses rahu. Kuni saabusid itaallased. 

Jalutasime edasi templi taha jäävas kaunis aias kuni jõudsime tagumise väljapääsuni, kust viis tee Arashiyama bambusmetsa 😍 Saan täiesti aru, miks metsas on piiratud rada, kuhu inimesi lubatakse. Turiste küll oli aga jõudsime mõne vaiksema hetke ära oodata. Ja bambus on võrratult võimas. Need võivad kasvada kuni 45 meetri kõrguseks ja nad lihtsalt kulgevad ja kulgevad.

Bambusalleelt ära liikudes avastasin, et minu e-sim oli tühjaks saamas. Kuna järgmisesse kohta liikusime nagunii jalgsi, ei olnud sellest otseselt probleemi. Google offline kaart (eeldusel, et vajalik piirkond on eelnevalt alla laetud) töötab ka levi puudumisel ideaalselt. E-simist natukese aja pärast.

Igatahes. Järgmine lühike jalutuskäik viis meid Arashiyama ahvipargi väravateni. 3.46 euro (550 yen) eest on võimalik ette võtta väike jalutuskäik 160m kõrgusele (noh, päris järsk tõus aga see on ilusti puude varjus), kust avaneb suurepärane vaade Kyototle, aga mis tähtsam, elavad jaapani makaagid 😍 Nad nagu naudivad elu. Inimesed peavad minema puuri, et neid toita.

Veetsin vist terve tunni lihtsalt ringi vaadates ja ahve jälitades. Ema nautis päikesevarju.

Sain üleval olles korraks levi ja sain Googles järgmise ühistranspordi marsruudi ära koostada. Seega jälgisin, et kordagi kaardil "tagasi" nuppu ei vajutaks.

Leidsime vajaliku rongipeatuse ja umbes 50-minutiline sõit viis meid tagasi Kyoto idaossa. Enne päeva viimast külastust tegelesin e-simiga. Istusime Starbucksi wifis, proovisin osta uue kaardi, mida kokkuvõttes ei saanudki toimima. Kirjutasin kirja klienditeenindusele, kes lubas vastata järgimise 30 tunni jooksul. Siis tekkis mõtte osta sim ema telefoni ja see lõpuks toimis. Ugh. E-sim on kindlasti mugav võimalus ja kasutan ilmselt järgmine kord uuesti kui on vaja ühistranspordiga võõras riigis ringi liikuda. Enamasti sõidan rendiautoga ja auto marsruudi koostab maps ilma netita.

Lõunasöögi kohta ei olegi millegipärast üles märkinud. Kolm käiku ja päris maitsev. Teenindajad viisid nõud ära momendil, kui sellega lõpetasin. Nii kiiret teenindust ei ole ma kusagil kohanud.

Päeva viimaseks külastuseks jäid Kodaiji ja Entoku-in budistlikud templid. Enne Kodai-ji templini jõudmist võtsid meid rajalt maha kolm intervjueerijat. Küsisid loomulikult, kas sobib. Küsimused meie reisi ja kogemuste kohta. Kõndisime lühikese tänavavahe Kodai-ji sissepääsuni ja olid uued küsitlejad. Selline tunne, et inglise keele õpetajad tõid oma kolm õpilast eksamile😊

Kodai-ji

Kodai-ji oli ilmselt kõige tagasihoidlikum tempel, mida Jaapanis olles külastasime. 17. sajandist pärit tempel on eriline selle poolest, et selle rajaja oli nunn. Kuigi tempel võib-olla eriti millegagi silma ei paistnud, ümbrus oli ilus ja aias oli bambus. 

Entoku-in

Kodai-ji templist üle tee on Entoku-in tilluke tempel. Üks seltskond istus trepil ja nautis ümbrust. Meie avastasime hoonest mini bonsai-aiad, mida sai ise kujundada. Valisin selle templi kuna seal pidavat matcha teed pakutama. Leidsime sellise ruumi Kodai-ji'st, aga see oli suletud. Entokus oli võimalik sees ringi vaadata.

Sellega olid päevased külastused tehtud ning poole viieks jõudsime tagasi Luck You Kyotosse, et võtta oma kohvrid ja sõita uude öömajja Omuro Kaikanisse, mis asub Ninna-ji templis. Ema rääkis mingi aeg enne väljasõitu, et tema Jaapanis käinud sõber ööbis templis. Veidike uurimist viis Ninna-ji templini, mis võõrustab külalisi. 

Elamiseks saime kõige suurema ruumi, kus Jaapanis ööbinud olime. Futon matid. Tualett ja pesuruumid jagatud aga mind see ei sega. Ööbimispakett oli võimalik võtta koos õhtusöögiga ning loomulikult kasutasime võimaluse ära. 

Õhtusöögi saali minnes istusid mungad juba laua ääres. Iga tuba sai oma nummerdatud laua. Ja õhtusöök oli kõige põnevam, kunagi maitsnud olen. Mitte tingimata kõige parem aga vaieldamatult kõige põnevam. Kõike oli vähe aga ülipalju. Me ei osanud kõike süüa, piilusime, mida kõrvallaudades tehti. Eks oli jälle tofut aga piisavalt häid maitseid, et sai kõhu korralikult täis. Maitsesin absoluutselt kõike, mis ees oli ja oleksin ära ka söönud, kui harjumuspärasem maitse oleks olnud. 

Õhtul tegime tillukese jalutuskäigu templi aias. Kuulsime munkade chantimist. Pesuruumis avastasime, et seal on ka kuumaveeallikat imiteeriv bassein. Täiesti põnev. 

As previously, we began our morning with the itsy-bitsy uncomfortable breakfast experience. I actually really enjoyed staying at Luck You Kyoto. It was spotless, (which is crucial for me), had helpful hosts, and Sento right across the street, what more could you want. It's just that I love to eat and I can't do that if anyone is watching. 

Tenryu-ji

Anyway. After breakfast, headed out to a nearby (for me) train station to take the trip to the western part of Kyoto, Tenryu-ji temple. The Japanese are polite. In public transport, they tend to stay quiet, or, at the very least, speak in a soft voice. That morning, however, we got into a car with five (maybe six) Italians. Guess how quiet the car was😁 Despite the silence around them, they seemed to want to speak louder than the person standing next to them. We were actually holding our breath, guessing where they would exit the train. Not surprisingly, they got off at the same stop as us. Then we held our breath to see if they were also headed in the same direction. For a while, they did, but fortunately, we got rid of them. 

Tenryu-ji Temple dates back to the 14th century and, like most of Japan, is a UNESCO World Heritage Site. The temple differs from most Zen Buddhist temples because the main building is in the east-west direction. We saw a huge lotus field in the front garden. The temple itself has a delightful garden with a small pond. We walked through as many rooms as were allowed in our socks. Except for the first visit to the temple in Japan, we carried socks with us every day.

Sitting by the pond was thoroughly idyllic. The sun made the surrounding trees glow and we were surrounded by serene peace. Until the Italians arrived.

We continued in the beautiful back garden until we reached the back exit, where a path led to the Arashiyama bamboo grove😍 I entirely understand why there is a limited path in the grove for people. There were loads of tourists, but we managed to wait for a few quieter moments. And bamboo is incredibly powerful. They can grow up to 45 metres tall, going on and on and on. 

As we were leaving Bamboo Grove, I discovered that my e-sim was running low. Since we were moving to the next place on foot anyway, it wasn't really a problem. Google offline map (provided that the desired area is downloaded in advance) works perfectly even in the absence of coverage. More about the e-sim in a while. 

Anyway. The next short walk took us to the gates of Arashiyama Monkey Park. For 3.46 euro (550 yen) climb 160m (well, quite a steep climb, but it's beautifully shaded by trees), to enjoy great views of Kyoto, but most importantly, Japanese snow monkeys live there 😍 The monkeys seem to enjoy life. For a change, people have to go to the cage to feed them.

I must have spent an hour just looking around and chasing monkeys. Mum enjoyed the shade.

While we were up the mountain, I got some coverage and was able to compile the route to our next stop. So I made sure not to press the "back" button. We found the train stop we needed and about a 50-minute  ride took us back to the east side of Kyoto. Before our last visit of the day, I dealt with the e-sim. We sat, using the Starbucks wifi, while I tried to buy a new card, which ended up not working. I wrote a letter to customer service, who promised to respond within 30 hours. Then I got the idea to buy an e-sim for my mother's phone and that finally worked. Ugh. E-sim is definitely a convenient option and I will probably use it again the next time I need to use public transport in a foreign country. Most of the time, I drive a rental car, and offline maps don't require internet. 

For some reason, I haven't saved where we had lunch. I had three courses and they were quite tasty. The servers took the dishes away the moment I finished with a course. I have never met such fast service anywhere.

Kodai-ji

The last visits of the day were to the Buddhist temples of Kodaiji and Entoku-in. Before reaching Kodai-ji Temple, three interviewers caught us. Of course, they asked if it suited us. They questioned us about our trip and experiences so far. We then walked the short street to the entrance of Kodai-ji and there were new interviewers. I got a feeling that the English teachers brought their three students to a practical exam😊

Kodai-ji was probably the most modest temple we visited while in Japan. The 17th-century temple is special because founded by a nun. Although the temple may not have been particularly outstanding, the surroundings were beautiful and there was a bamboo garden😍

Entoku-in

Across the street from Kodai-ji temple is the tiny temple of Entoku-in. A group sat on the steps and enjoyed the surroundings. We discovered mini bonsai gardens in the temple that you could design yourself. I managed to make a mess. I chose this temple because they advertise serving matcha. We noticed a suitable building in Kodai-ji, but it was closed. In Entoku it was possible to look around inside.

That was the end of the day's visits and by 4:30 p.m. we arrived back at Luck You Kyoto to collect our bags and take the bus to our new accommodation, Omuro Kaikan, located at Ninna-ji Temple. 

Our room was the biggest we got to live in in Japan. Again, we had futon mats. They have shared toilets and washrooms. As it was possible to have dinner included in the stay, we naturally took the opportunity. 

Going to the dining hall, the monks were already sitting at the table. Each room got its own assigned table. And the dinner itself was the most exciting I have ever tasted. Not necessarily the best, but definitely the most exciting. We were served little of everything. As we weren't aware of how to eat everything, we observed the other diners. Fortunately, they had plenty of delicious food, on top of tofu and other weird things. Naturally, I tasted absolutely everything and I would have eaten the whole lot, if things would have been tastier. 

In the evening we took a little walk in the temple's garden. We heard the monks chanting. In the washroom, we discovered that they also had a tiny sento-pool. Such an exciting experience.