Tokyo 12.07

Esimest Jaapani hommikut alustasime loomulikult hommikusöögiga. Alustuseks kauss riisi. Miso-, sibula- või maisisupp, mingid salatirohelised, kastmed, tofu😁, nattō (fermenteeritud, kleepuvad sojaoad), mingi huvitav jogurt ja selle kastmed, killuke helbeid (tegelikult oligi kõiki väljas killuke), sai, moos, või, ja mingid soojad asjad (vorst, peekon, mingi imelik munapuder, kala, kana, juurviljad). Põhimõtteliselt valik varieerus üle päeva. 

Nishtetsu Inn Shinjuku asub Shinjuku linnaosas, ca 700 meetrit Shinjuku jaamast, mis on hõivatum rongi- ja metroojaam maailmas. Juba see oli omaette lahe. Alustasime reisi jooksul päeva 5 hommikut just sellest jaamast ja suutsime iga kord erinevast kohast siseneda ja õhtul väljuda. Jaam ise on tegelikult väga loogilise ülesehituse ja viitadega. Google maps näitab kuhu minna ja sinu asi on õige liini värv ja platvorm üles leida. No ja vahet teha, kas otsid JR (rongi) või metroo tasandit. Terve reisi jooksul ei õnnestunud kordagi ära eksida. Kusjuures, jäädes liiga kauaks ekraani või viitasid vaatama (üldse mitte eksinult aga suur jaam, noh), astus rohkem kui korra kes iganes ligi ja pakkus abi. 

Esimesena Harajuku jaam ja lühike jalutuskäik viis esimese (ei olegi kokku lugenud mitmest) šinto pühamuni, mis on Tokyot külastades vist igas "peab külastama" nimekirjas - Meiji Shrine. Keiser Meiji reformiga (1868) taastati Jaapanis keisrivõim, pealinn toodi Kyotost Edosse, mis nimetati ümber Tokyoks, ning toimusid muutused Jaapani poliitilises, ühiskondlikus ja tööstuslikus valdkonnas. Pühamu ongi rajatud keisripere mälestuseks.

Šinto pühamud tunneb ära (mõnikord punaste, mõnikord mitte) torii väravate järgi, mis tähistavad üleminekut igapäevasest pühalikuks. Jaapanis tähistab punane värv kaitset kurjuse vastu. Meiji pühamu juurde liikudes läbitakse esimesena suur puidust Ichino Torii, mis eraldab avaliku ja pühaliku ruumi ja nii ongi. Tänavamüra hääbus parki sisenedes peaaegu täielikult.

Edasi jõudsime saketünnide seinte juurde. Šintoismi järgi on sake joomisel puhastav toime, eks igaüks ise teab. Saketootjad annetavad pühamule oma vaate lootes paremale õnnele. 

Meiji pühamu teine, 12m kõrgune ja 9m laiune Nino torii on Jaapani suurim puust torii värav. Kohustutlikud pildid tehtud, jõudsimegi Meiji pühamu endani, mille külastamise eest tasu ei oodata. 

Küll aga oli iga pühamu ja templi juures, mida kahe nädala jooksul külastamise, võimalus ca 100 jeeni (0.68 senti) eest õnne või natuke suurema raha eest õnne toovaid talismane osta, mis arvatavasti toovad pühamutele arvestatava lisasissetuleku. 

Enne pühamusse sisenemist puhastad käed, mõnes kohas süütad puhastumiseks viiruki. Enamik pühamutesse päris sisse ei lubatud, nii ka Meijis. Juba hommikul oli päris soe, seega oli huvitav näha peast varvasteni kinnimässitud pruute. Pühamut ümbritseb suur park, mille puud pakuvad nii heli- kui ilmastiku isolatsiooni. 

Enne edasi liikumist proovisime ära matcha jäätise. On tõesti mõru nagu matcha. Võib-olla kõigest ei peaks jäätist tegema. 

Harajukus jaamast teisele poole jääb värviline, praegusel ajal peamiselt (kuid mitte ainult) turistidele suunatud Takeshita Dori (tänav), kust leiab suveniire, riideid, loomakohvikuid (kus ei sööda loomi vaid nauditakse nende seltskonda), söögikohti ja mida veel. Mis peamine, mida värvilisem, seda parem. Kokkuvõttes jõudsime tänavale kahel korral. Tagasi Harajuku jaama ning Yamanote (JR) liiniga peatus edasi Shibuya linnaossa.  

Shibuya on kuulus oma maailma hõivatuma jalakäijate sebrade võrgustiku poolest, mida mõnedel andmetel ületab tipptunnil iga rohelise fooriga ca 2500 inimest. Sarnaselt Times Squarega on jalakäijate rohelise foori korral kõik sõidusuunad suletud. 

Toidukohta ei olnud eelnevalt välja valitud. Niisiis reisi teine raamen Kin den marus. Kohustuslik pildisessioon truu koera Hachiko mälestuskuju juures, kes sarnaselt Šotimaal elanud Greyfriars Bobbyga ootas oma omanikku pikalt pärast tolle surma. Soov oli külastada Shibuya Sky'd aga.. Kuna eelmüügis on piletid pooletunniste vahemikega, siis ma seekord ei osanud täpselt arvestada, mis kellaks jõuda võisime ja see päev olid külastused välja müüdud, seega suundusime metrooga edasi Chiyoda Citysse järgmise šinto pühamu ehk Hie pühamut külastama. 

Hie pühamu juurde viib punaste torii väravatega ümbritsetud trepp kus on erinevalt Kyotos asuvast Fushimi Inarist on võimalik ka päevasel ajal üksindust nautida. Tõsi, Hie juures on toriid väiksemad ja neid on vähem aga siiski soovitan külastada.

Hie pühamu ülesehitus sarnaneb Meiji (ja ülejäänud šinto pühamute) omale. Põhja-lõuna suunal asuv peahoone (palvetamiseks, kuhu enamasti sisse uudistama ei lubata) ja nelinurkselt selle ümber aed ja muud hooned. Hie kompleksi külastamine on tasuta.

Kuna päev oli palav ning samme juba kogunes korralikult, siis tegime väikese puhkepausi ja sõitsime tagasi majutusse, kus saime jahedas hinge tõmmata. Pärast siestat seadsime sammud Tokyo Metropolitan valitsuse hoonesse, mille 48. korrusel on võimalik tasuta Tokyot vaateid jälgida (erinevalt ülejäänud vaatlustornidest Tokyos).

Ja kuna Shibuya Sky jäi külastamata, tekkis mõte Eiffeli tornist inspiratsiooni saanud Tokyo Tower päeva viimaseks külastuseks paigutada.

Tokyo Towerile lähenedes kuulsime kõva pininat aga kuna see asus ainult väga piiratud alal, tekkis kahtlus, et heli tekib millegipärast elektriliinidest. Hiljem selgus, et hoopis tsikaadid andsid enda olemasolekust teada.

332m kõrgune Tokyo Tower on pärast Tokyo Skytreed kõrguselt teine hoone. Erinevalt Eiffelist sain seekord ka ülemisel, 250m kõrgusel vaatlusplatvormil ära käia. Aga jah, ema ütles õigesti, et vaatasime linna juba kõrgelt, kõiki torne ei pea külastama.

Õhtusöögiks valisin Sushi Zanmai Shinjuku Higashiguchi. Pidime natuke järjekorras ootama, enne kui lauda lubati. Mulle meeldis leti ääres istuda ja jälgida, kuidas suss valmis. Mainin, siin vist tehakse sussi kinnastega, seal igal pool paljaste kätega. Ja peamine on ikka nigiri. Värske kalaga. Yum. Ja oligi päev õhtusse jõudnud. Siin oleme harjunud pikkade valgete suveõhtutega, Jaapanis oli hiljemalt pool kaheksa täiesti pime.

Obviously, we began our first morning in Japan with breakfast. Naturally rice. Miso, onion or corn soup, some salad greens, sauces, tofu😁, nattō (fermented, sticky soybeans), some interesting yoghurt and its sauces, a tad bit of cereal (actually, everything was served in tiny amounts), bread, jam, butter, and a selection of warm things (sausages, bacon, some weird scrambled eggs, fish, chicken, vegetables). Basically, the selection varied every other day.

Nishtetsu Inn Shinjuku is located in the Shinjuku district, about 700 meters from Shinjuku Station, which is the busiest train and subway station in the world. That alone was cool. We started from this station 5 mornings during the trip and were able to use a different entrance and exit every day. The station itself is actually very logically structured and signposted. Google Maps shows you where to go and it's up to you to find the right line colour and platform. Well, you also have to distinguish whether you are looking for JR (train) or subway level. During the entire trip, we never managed to get lost. However, looking at the screen or the signs for too long (not being lost, but it is a huge station), more than once someone approached and offered to help.

Our first stop was at Harajuku station and a short walk led to the first (of I haven't counted how many) Shinto shrine, which is probably on every "must visit" list when visiting Tokyo - Meiji Shrine. Emperor Meiji's restoration (1868) restored imperial power in Japan, moved the capital from Kyoto to Edo, which was renamed Tokyo, and brought about changes in Japan's political, social, and industrial spheres. The shrine was built to commemorate the imperial family.

Shinto shrines are recognized by the (sometimes red, sometimes not) torii gates that mark the transition from the mundane to the sacred. In Japan, the colour red symbolises protection against evil. 

On the way to the Meiji Shrine, the first thing you pass is the large wooden Ichino Torii, which separates the public and sacred spaces, and so it seems to be. The street noise died away almost completely as we entered the park. Next, we reached two walls of the sake barrels. According to Shintoism, drinking sake has a cleansing effect. Sake producers donate their barrels to the shrine in hopes of attracting better luck.

The second torii gate of the Meiji Shrine, the 12m high and 9m wide Nino torii is the largest wooden torii gate in Japan. We took the mandatory photos and finally reached the Meiji Shrine itself, which does not require a fee to visit. However, at every shrine and temple that we visited during the two weeks, there was an opportunity to buy luck or lucky talismans for about 100 yen (0.68 cents) or for a little more money, which probably bring considerable additional income to the shrines.

Before entering a sanctuary, you cleanse your hands, in some places you light incense for purification. Visitors are actually not allowed inside most shrines, and so was Meiji. It was already quite warm in the morning, so it was interesting to see the brides covered from head to toe. The shrine is surrounded by a large park, the trees providing protection against the sound and weather.

Before moving on, we tried the matcha ice cream. It is really bitter like matcha. Maybe everything shouldn't be ice cream material. 

Takeshita Dori (street) is located in Harajuku, just opposite the Meiji Shrine from the Harajuku station.  Nowadays it's mainly (but not only) aimed at tourists. Takeshita Dori offers souvenirs, clothes, animal cafes (where you don't eat the animals but enjoy their company), places to eat and more. Most importantly, the more colourful, the better. All in all, we ended up on the street twice. Back to Harajuku station, take the Yamanote (JR) line, and the next stop is Shibuya.  

Shibuya is famous for its world's busiest pedestrian crossing. According to some reports, approximately 2,500 people cross at each green light during rush hour. Like Times Square, all directions are closed when pedestrians are allowed to cross. 

For lunch, we had our second ramen at Kin denmarus. Naturally, we took a mandatory photo session at the memorial statue of the faithful dog Hachiko, who, like Greyfriars Bobby who lived in Scotland, waited for his owner long after his passing. I had planned to visit Shibuya Sky, but... Since the tickets are sold in advance in half-hour intervals, I couldn't calculate exactly what time we could arrive and when we did, the tickets were sold out for the day. Next, we took the metro to Chiyoda City to visit the next Shinto shrine, Hie Shrine. 

A staircase surrounded by red torii gates leads to the Hie shrine, where, unlike Fushimi Inari in Kyoto, you can enjoy solitude during the day. I must admit, the torii are smaller and there are fewer of them at Hie, but still definitely worth visiting. 

The design of the Hie shrine is similar to that of Meiji (and other Shinto shrines). The main building (for prayers) is located in the north-south direction and the garden and other buildings around it are in a quadrangle. 

Since the day was hot and we had walked quite a lot, we took a small break and drove back to the Inn, where we could catch our breath in the coolness. 

After the siesta, we walked to the Tokyo Metropolitan Government Building, which offers a free (unlike the rest of the observation towers in Tokyo) view of Tokyo on the 48th floor. And since we couldn't visit the Shibuya Sky, I thought of visiting Tokyo Tower instead as our last visit that day. 

As we approached Tokyo Tower, we heard a loud buzzing noise, but since it came from only a very limited area, we suspected that the sound was somehow coming from the power lines. Later it turned out that it was the cicadas that made their presence known.

 

The 332m high Tokyo Tower, which is inspired by the Eiffel Tower, is the second tallest building in Tokyo after the Tokyo Skytree. Unlike Eiffel, this time I was actually able to visit the upper, 250m high observation platform. But I must admit, Mum was right when she said that we don't have to visit all the towers. 

For dinner, I chose Sushi Zanmai Shinjuku Higashiguchi. We had to wait in line for a while before being assigned a table. I loved sitting at the counter and watching the sushi being made. I do have to note that in the places we ate, sushi was made without wearing gloves, unlike in Estonia. 

With that, the day had come to an end.  In Estonia, we are used to long white summer evenings, in Japan it was completely dark at half past eight at the latest.