Liikumist ja sportimist armastav Järvamaa 2016

Sellesse aastasse võtsin plaani kohaliku liikumissarja, Liikumist ja sportimist harrastav Järvamaa. Olen kahel eelneval aastal osalenud sarja kolmandal etapil, Paide E-Piima spordihallis toimuval aeroobikapäeval (mis küll sel korral kattub EMiga) ja nüüd tekkis mõte võimaluse piires sari kaasa teha.

Esimene etapp oli 30.01 Järva-Madisel kus toimus 36. Tammsaare rahvamatk. Matka pikkus oli ca 6km ja ilusa ilma korral oleks see toimunud Kodru raba Vargamäel kuid eelnenud vihmauputuse tõttu kulges teekond mööda sõiduteed. Ilm oli piisavalt soe, tee enamjaolt lumevaba. Vargamäele jõudes pakuti suppi ja leiba ning toimus loosimine (kummalgi sõbrannaga ei õnnestunud edukat piletit tõmmata). Kuna enesetunne oli hea ja ilm jätkuvalt kaunis, siis loobusime bussisõidust tagasi Järva-Madisele ning kulgesime omas tempos.

Täna, 21.02,  toimus sarja teine etapp, Kaitseliidu poolt korraldatud rahvamatk admiral Johan Pitka mälestuseks Jalgsemalt, admirali mälestuskivi juurest,  Peetrisse. Kogunemine oli Peetri kiriku juures, kust Kaitseliidu sõidukid toimetasid meid Jalgsemale, admiral Pitka mälestusmärgi juurde. Pärast kõnesid ja lillede asetamist mälestusmärgile sai matk Peetrisse alguse. Ilm oli parajalt soe, -1. Teepuhastus oli teinud suurepärast tööd, mis tähendas mõnusalt libedat maanteed :) Tuisk tervitas ja jalad tahtsid oma teed minna aga päev oli tore. Poolel teel pakuti sooja teed (miks tee sisse suhkrut pannakse? Või kui seda tingimata vaja lisada on, siis miks teha tee ülimagusaks?) ja lihapirukat. Lõpp-punktis, Peetri Koolis, ootas supp, leib ja morss või vesi. Saime kätte loosiauhinnad (seekord iga loos võitis. Mulle tuli "Kodutütar läbi aja" by Valve-Regina Liivar. Matka pikkus tuli kokku 19.5km. 

Läbi raskuste tähtede poole (Olümpia trepijooks) / Per aspera ad astra (Olümpia towerrunning)

Foto by Agnes Pajur

Seekord siis jälle sõna otseses mõttes jooks tähtede poole :)

Eilsega algas minu selle aasta võistlushooaeg. 15.02.2016 toimus Tallinna Tõusujooksu sarja (Valdo Jahilo eestvedamisel) esimene etapp, Radisson Blu Olümpia hotelli trepijooksu topeltjooks. Pärast Teletorni olin otsustanud, et sellega minu trepijooksud piirduvad ;)

Erinevalt eelmisest aastast tuli ajavahemikus 18.00 kuni 19.30 Olümpia hotelli 26.5 korruseline distants läbida kahel korral. Eelmisel aastal proovisid samuti mõned kaks korda joosta, et oma tulemust parandada. Vaatasin neid kui :D No jalad on pärast ühte tõusu kapsad, kopsud karjuvad hapniku järele, mis mõttes teist korda parem aega võiks tulla? Aga. Aga minu esimene tõus oli 2.31 ja teine 2.32 (olen 99.9% kindel, et oleks olnud mõlemad sama aeg, mis esimesel. Üles liikudes jõudsin sinna samaaegselt ühe noormehega, kes sai oma lõpuaja enne fikseerida. Täppisjooks või mis?)  Kuigi pool tõusust oli näoga akna (teoreetiliselt imelise Tallinna vaate) ja tähtede poole, siis tegelikkuses vaate imetlemiseks aega ei olnud :) Üllatavalt seekordne topeltjooks oli kergem kui eelmise aasta stardid.

Foto by Agnes Pajur

Naisi oli kokku 33, minu vanuses 14. Naiste kokkuvõttes õnnestus olla kiireim. Häppi-häppi-häppi ^_^ Saucony Eesti sponsoreeris meeste ja naiste võitjaid tossudega. Minu praegused Asicsid olid just väljavahetamist ootamas (iseenesest üllatavalt hästi vastu pidanud). Anti üle küll võimalusega Jooksueksperdis välja vahetada kui number ei sobi aga need olid täpselt mulle loodud.

12. märtsil ootavad ees trepijooksu Euroopa Meistrivõistlused Poolas, Varssavis ^_^ Pärast eilset võistlust saime kätte kingitused sponsoritelt (CEP Eesti kompressioon säärised Eesti esindaja Pringstorelt, saunalina MyFitnessilt, Enervit toetas joogipudeli, PreSport energialisandi ja taastusbatooniga) ja poseerisime fotograafile, jälle uus kogemus. Elu on ikka põnev.

This time again literally running towards stars :)



Yesterday marked the beginning of my this year`s competition season. Valdo Jahilo organised Radisson Blu Olümpia Hotel double-run towerrunning. After reaching Tallinn Teletower last year I decided that would be the last of my towerrunnings ;)


Unlike last year, we had to run 26.5 floors twice during time period of an hour and half (18.00-19.30). Previous year some people also ran twice in hope of improving their time. I used to think of them as :D Come on, my legs literally shook, lungs yelled for oxygen, in addition I nearly coughed my lungs out. And they seriously wanted to run faste the second time around? But. But my first run was 2.31 and second 2.32 (I am 99.9% certain, I would have had exactly the same times. Reaching up I managed to get to the top at the same time as a man and he got to fix his time first. Punctual running or what?)


Although half of the distance faced the windows and (theoretical stunnig view of Tallinn), I never got the chance to enjoy it :) Surprisingly enough, this year was easier than all three towerrunnings last year.


There were 33 women, 14 in my age category. I managed to be the fastest woman. Happy-happy-happy ^_^  Saucony Eesti rewarded the fastest man and woman with Saucony running shoes. My current Asics were just waiting to be replaced. While giving Sauconys to me they said I could replace them if not my number. Miraculously these were made just for me.


On 12th March I am going to Towerrunning European Championships to Poland, Warsaw ^_^ After yesterday`s competition we got some gifts from our sponsors (CEP Eesti compression leggings from Estonia`s representative Pringstore, a huge towel from MyFitness and Pre Sport energy drink, energy bar and a drink bottle from Enervit). Then we posed for a fotographer (another new experience). Who said life was not exciting?

Karl-Erik Taukar

Karl-Erik Taukar

Minu 2015

Minu 2015.
Trenn Jooksin 1846km.
Joonistasin 7 pilti.
Käisin 2 riigis. Päev Helsingis. Imeilus ilm. Nädal Inglismaal, Cornwallis. Täiesti uskumatu, kuidas on võimalik selle liiklusega nii ära harjuda. Ma olen praeguseks kokku 2 nädalat vasakpoolses liikluses sõitnud ja siiani tekivad aeg-ajalt segadushetked, kummale poole istuda, kummas sõidureas pärast pööret olla. Järgmisena Sloveenia. Tundub, et Sotimaa peab aasta veel ootama. Ma tahan ühte tillukest mäge, kuhu otsa ronida.
Sain ka sellel aastal Goodreads`i väljakutse tehtud, samaaegselt teemaväljakutsega. Aga sellel aastal tuli kokku 71 raamatut :) Kindle aitas tublisti ;)

Uued kogemused
Jaanuar Saka spa
Veebruar Trepijooks (võistlusena)
Märts Raamatu köitmine
Aprill 
Mai Väikebussi juhtimine
Juuni  Sotsiaalnõustaja kursus
Juuli Nutitelefon. Cream tea. Cornish pasty.
August
September
Oktoober
November Unustasin elus esimest korda äratuskella panna ja magasin peaaegu sisse. 220km
Detsember Wasa spa. 225km

Summary of my 2015.
Training. Ran 1846km.
Made 7 drawings.
Visited 2 coutries. A day in Helsinki, Finland. A week in Cornwall, England. Absolutely incredible how it is possible to get so used to left-hand traffic. By now I have driven in GB/Ireland for only two weeks combined and being back I sometimes get genuinely confused as in which lane to take after a turn (especially crossroads) or which is the driver`s seat. Curious. Next to Slovenia. Apparently Scotland will have to wait another year. And I need a tiny mountain to climb.
I managed to complete Goodreads challenge and at the same time a theme challenge. But this year I managed to read 71 books. Kindle ;)

New experiences
Jaanuar Saka spa
Veebruar Towerrunning (as a competition)
Märts Binding a book
Aprill 
Mai Driving a van
Juuni  Social counselling course
Juuli Smartphone. Cream tea. Cornish pasty.
August
September
Oktoober
November For the first time in my life I forgot to set the alarm clock and almost slept in. 220km
Detsember Wasa spa. 225km

Joosta või mitte joosta?/To run or not to run

Eelmine hooaeg. 

SEB 10 km 47,04. 388s, N46s, oma vanuses 28s.
Kirna-Türi 6.5km 29,59. 75s, N13s, oma vanuses 4s.

Septembri lõpust alates kimbutas kurguvalu, kutsehaigus ja kõik see. Kuigi mitte kunagi nii pikalt. Hääl otsustas mind ka maha jätta, ühe nädalavahetuse veetsin täielikus vaikuses. Kirna-Türi ajal olin juba tõbine. Oktoober jäi trenniga praktiliselt vahele, kaks nädalat proovisin ise hakkama saada, nädala võtsin antibiootikume ja siis nädala taastusin.

November oli lõbus. Mul on suvest nuti. No ja Endo ka ikka, kuidas siis muidu. Mul loomulikult treeningpäevik paberil ka aga seal summeeritud distants pidevalt silmade ees. Kuu poole peal vaatasin, et oo.. 200 km saab kuu lõpuks kätte. Mingi aeg avastasin, et võiks siis juba oma rekordi (218) ka üle joosta. Ja nii tuligi novembris 220km :)

Detsembri keskpaigani saab järgmise aasta linnajooksudeks registreerida. Võtan järjekordselt lahti SEB registreerimise. Täidan kõik väljad ära. Kõik peale distantsi. Sest..
Sisehääl: Kuule, jookseks seekord uuesti maratoni.
Pea: Loll oled? Mäletad, kui raske see oli?
SH: Piisavalt aega on mööda läinud. Ma olen selleks valmis.
P: Kuuest küünest ilma jäämine?
SH: Kõhklust ei oleks ju, kui üldse ei tahaks joosta. 
P: Aga ma tahan 10t joosta. Selleks on kiirust vaja. Vanust ka juba. Maratoni jõuab hiljem ka.
SH: Aga ma tahan maratoni joosta.
P: Mõtle, kui palju aega treenimiseks kulub.
SH: Nagu sa praegu vähem jookseks :D Saan enne ju 10t ka joosta, Tartus ja Ööjooksul. Ja Narva jääb 7. 
P: Trenn on ju erinev.
SH: Ma ei ole tippsportlane, saan oma trenniga ka hakkama.
P: Mõtle kui raske see oli!!!
SH: Kui võtta sihiks 3t45min, siis km ajaks tuleb ainult 5m30s, see on ju joostav. Pealegi, registreerime maratoniks, ümber saab registreerida. Odavam on maratoni pealt 10ks kui vastupidi.
P: Ole vait.
SH: Ole ise vait. Jookseme. 

Ja siis ma siin otsustan juba mõnda aega. 15ndal läheb esimene registreerimine lukku. Ja sh jääb vist peale. Trepijooksud on aasta alguses. Mis mõttes on ühel etapil vaja kaks korda üles joosta? See jääb vist ära. Teletorn oli :D

Previous season.
SEB 10 km 47,04. 388th all together, 46th woman, 28th in my age group.
Kirna-Türi 6.5km 29,59. 75th, 13th woman, 4th in my age.
My throat gave me some serious headache from the end of Sepember. Apparently it is chronical but never has the soarness lasted that long. My voice also dediced to leave me. I spent three days in complete silence. During Kirna- Türi I was already ill. I virtually couldn`t run at all in October. Two weeks I tried to make it on my own, one week with antibiotics and a week for recovery.

November was fun. I have a smartphone since summer. And naturally I have Endo. I do have my trainings written down in a notebook but in Endo I can easily see the distance. After half of the month was over I saw taht 200km was quite tangible. Some time later it was apparent I could reach my record (218km). So, in November I managed to run 220km :)

Cheaper registration to next year`s City Runs is open until December 15th. Once again I open the SEB Tallinn registration. I fill in all the information. Everything except the distance. Because...
My inner voice: Let`s run the marathon again.
My head: Are you stupid? Do you remember how hard it was?
IV: It has been long enough. I am ready.
H: Losing six toenails? Ring a bell?
IV: I wouldn`t consider it, if I didn`t want to run.
H: But I want to run 10km. I need speed for that. I am getting older. I can run the marathon later.
IV: But I want to run the marathon.
H: Remember how much time it takes to train?
IV: As if you run any less now :D I can run 10km as well, in Tartu and in Rakvere Night Run. And 7km in Narva.
H: The practice is different.
IV: I am not a pro athlete. I can manage with my current training, I run as much as I did the last time.
H: Remember how hard this was???
IV: Think. If my aim is to run it with 3h45min, then I would have to run a km in 5min30s, this is totally runnable. Besides, let`s register for the marathon, I can always re-register. And it is cheaper to re-register from marathon to 10 than the other way around.
H: Oh, shut up.
IV: Shut up yourself. Let`s run.

And so I have been deciding and re-decing for a while. The first round of registration ends on the 15th. And IV seems to be winning the case.
Towerruns are at the beginning of the year. But one stage requires running the tower twice. What the?? Guess not this time. Teletorn was :D

Siim

Eelmisel laupäeval jooksuringilt tagasi jõudes ehmatas mind üks koer. Ilus, hele, suur koer. Aga ta lähenes selja tagant ning igasugune suurt kasvu, ilma omanikuta liikuv koer ei ärata usaldust. Koeral oli rihm ja ta ei rünnanud, järelikult oli kuskilt omavoliliselt lahkunud. Tegin temast pildi ja postitasin FB ning jätkasin oma teed.

Koer nähtavasti leidis, et joosta on tore ja ühines minuga. Iga natukese aja tagant kontrollis, kas ma talle järele jõuan ja nii minu koduni välja. Ei olnud huvitatud, et võõras koer minu aias toimetab, seega liikusin väravast sisse ning sulgesin selle oma järel. Aga ega mu kaaslane ei andunud alla, tegi värava koonuga lahti ning ühines minuga. Proovisin ta uuesti aiast välja saada ning ise sisse kuid tal oli trikk juba selge.

Hea küll, sain uksest sisse. Koer näis millegipärast leidvat, et minu aed on just see õige koht päeva veetmiseks. Helistasin naabrinaisele, tema uuris lähipiirkonna inimeste käest, kellele jooksukaaslane kuuluda võiks. Selleks ajaks oli koer juba peaaegu tunni minu trepil istunud. Naabrinaine sai ühendust ühe mehega, kellele koer tõenäoliselt kuulus, välimus sobis ning tema koduvalvur oli eelnevaltki jooksus käinud. Peremees palus mul koera enda juures hoida kuni ta koju jõuab. Selle peale lasin koera koridorri.

Pooleteist tunni pärast selgus, et võimaliku peremehe koer oli turvaliselt oma kodus ja minul keegi tundmatu. Selleks ajaks oli juba pimedamaks läinud ja ma ei tahtnud koera välja ajada. Võtsin ühendust kohaliku ajakirjanikuga, kes pani nupu kohaliku lehe veebiküljele. Vahepeal käisin koerale süüa ostmas, päris nälga ei tahtnud ka jätta.

Õhtuks võttis ühendust omaniku naine ning tunnike hiljem oli Siim üle antud.

Krokodill / Drawing a crocodile

 Ma ei ole jooksma saanud juba kaks nädalat. Eelmine nädal oli väike op ja viimane kuu olen hädas olnud haige kurguga, nüüd antibiootikumid ka. Üllataval kombel ei seganud see keskendumist (mitte, et aega oleks).

Krokodilli silm on tõenäoliselt kõige ajamahukam töö, mille ma olen teinud. Ja nagu ikka joonistusest pildi tegemine muudab selle kuidagi häguseks.

Oli mõte erinevate loomade silmi joonistada. Eks näeb. Praeguseks krokodill :)

I haven`t been able to run for nearly two weeks due to an operation and illness. So I was really surprised I was able to concentrate enough to draw.

An eye of a crocodile is probably the most time consuming drawing I have made. Taking a photo of a picture always leaves it too bright/blurry etc :(

I had a thought to try to draw eyes of different animals. We`ll see.. But for now, an eye of a crocodile :)

Ämblikud/Spiders

Istun arvuti taga, pooleliolev pilt on minu ees, pliiatsid lauale paigutatud. Otsin taustaks filmi. Siis märkan, et paberile tekib väike vari, mis vaikselt liigub. Hea küll, nüüd näen juba hallutsinatsioone?
Vaatan üles lambi poole ja kes muu, kui ämblik teeb laskumistrikki. Võrkupidi laes, laskub natuke, peatub, jalad laiali ning laskub järgmise jupikese. No mida?
Mu arahnofoobia oli kunagi (ja pikka aega) kordades hullem. Üle loomulikult ei ole. Teraapiana olen hakanud ämblikke pildistama (kui nad ikka ohutus kauguses on), proovisin joonistada ja pilte suudan täiesti rahulikult vaadata. Suudan nad toast ka välja toimetada, kui nad liiga kiiresti ei liigu ;)
Aga tundub, et osa ämblikke on võtnud oma missiooniks mind iga hinna eest ehmatada.
Ükskord vaatasin peeglisse, olles sellele suhteliselt lähedal. Silmanurgast nägin liikumist, pöörasin pead ja samasugune laskuja oli sihiks võtnud minust kõige rohkem viie sentimeetri kauguselt mööduda.
Siis lugesin voodis raamatut. Jälle mingi tume laik jäi vaatevälja. Oli jõudnud praktiliselt minu pea juurde.

I am sitting behind a computer with a half finished drawing in front of me. Pencils placed on the table, ready to be used. I am searching for a film to play in the background. Then I notice a shadow that is moving ever so lightly. So now I am hallucinating?
I look up to the lamp and who else but a spider is decending? What the? It decends a bit, stops with its legs spread out and decends the next small bit.
My arachnophobia used to be way worse. Of course I am not over it. As a way of therapy I have started to take photos of spiders (if they are in a safe distance that is), I have tried to draw one. I can look at their pictures. Mostly. I can trasnport them safely out of the room (if they don`t move too fast).
But it seems a group of spiders has set their sole purpose to scare me to death.
One time I was looking into the mirror being relatively close to it. Out of the corner of my eye I saw movement, I turned my head and one was decending from the ceiling just like today. It seemed to aim to catch my head being not more than five centimetres from it.
Then I was in my bed reading a book. Again a dark spot in my peripheral vision. It had virtually  reached my face. Splendid.

One of those days

Today was one of those days when things just go wrong. Sad. Disappointed. Angry.

And I don`t even have a picture to illustrate my mood. Apparently, I broke Facebook. Hahahaha :D Endo decided to take time off just when I logged on :D

Madala vererõhu rõõmud/The joys of low blood pressure

Madal vererõhk on põnev. Küsisin kunagi perearsti õe käest, kas on piir, millest alates on tegemist liiga madala rõhuga. Ei ole, niikaua kui rõhk on olemas, on kõik ok :)

Minul on madal vererõhk olnud niikaua kui tean. Arsti juures on süstoolne veidi kõrgem, ärevus ja kõik see :) Olen harjunud oma 84/48. Järsku püsti tõusmine on huvitav. Väsimus.

Füüsiline koormus tõstab vererõhku, aga seda koormuse ajal. Pikas plaanis treenitus aitab sellel madal püsida. Pärast iga raskemat treeningut on õhtuks rõhk madal.

Eile tundsin pearinglust (seda aeg-ajalt juhtub ja pole midagi üllatavat). No aga ei tahtnud kuidagi üle minna. Mõõtes oli 74/38. Ega midagi, naudin niikaua kui madal püsib :)

Low blood pressure makes life interesting. I once asked my doctor if there is a limit that states that the pressure is too low. No. As long as I have a blood pressure, it is fine she said :) 

I have had low blood pressure as long as I can remember. When visiting a doctor, the systolic reading is a bit higher due to anxiety. I am used to my usual 84/48 (give or take some digits). Rising suddenly after sitting is interesting. Tiredness is usual. 

Physical activity raises blood pressure, but only during the activity. But it acutally lowers it in the longer outcom. After every harder workout I am guaranteed for it to be very low. 

Yesterday I felt lightheadedness (this happens time from time and is nothing surprising). This time it didn`t want to pass. Obvious. The reading stated 74/38. Oh well, guess I`ll enjoy as long it stays low :)